..kas mõistame siis kui on juba hilja?

Pole jälle pikka aega kirjutanud ja täna on kuidagi liiga palju, millest kirjutada, aga ei oska nagu mitte kusagilt pihta hakata. Mida ma aga eile öösel avastasin..on see, et elu on üürike ja ükskõik mis vigu me ka ei teeks, siis kallid inimesed jäävad alati kalliks ja kui nendega midagi juhtuma peaks, siis tunned, kuidas kõik on justkui liiva jooksnud ja valu ning kahetsus on nii suured, et võime kiruda end maapõhja, lihtsalt selle pärast, et me polnud olemas ja polnud toeks siis kui meid vajati. Kas see tähendab, et mõistame alati elu ja inimeste tegelikku tähtsust ja väärtust meie jaoks alles siis kui on juba liiga hilja? Üritame iga päev nii kiires tempos elada, märkamata seda, kui olulised ja vajalikud teatud inimesed tegelikult meie jaoks on...Hindame neid alles siis, kui me neid juba kaotamas oleme?? Mis elu see selline on?? Ma tahaks, et inimesed keda ma armastan teaksid seda iga päev ja et ma ise teaksin seda iga päev ja teeksin kõik selleks, et nemad selles kindlad saaksid olla.
Ma vihkan kui saatus mängib mulle vingerpussi ja tahab mulle anda halbu õppetunde...oleksin eile kaodanud ühe kallima inimese oma elust ja sel hetkel, kui saabus telefonikõne, kus sain teada, et see inimene viibis autos, mis just hetk tagasi rullus 5 korda üle katuse, siis maailma nagu seiskus. Ma olin segaduses...kuidas, miks, kus, ah???!!! Ma soovin miljon korda, et enne juhtuks minuga midagi, kui et nendega keda ma armastan! Kõige hullem ongi asja juures see, et kui oled teises Eesti otsas ja inimene, kes on just õnnetuses olnud on paanikas ja helistab sulle, aga sa ei saa mitte midagi muud teha kui lihtsalt kuulata ja üritada rääkida temaga, et kõik saab korda. :( Kõige koledam on asja juures see, kui ta ise ka ei saa aru ega suuda rääkida mis juhtunud on. Pean ütlema, et see on jõuluime, et need inimesed kõik elus ja enam-vähem terved on. Ma ei andestaks endale iial, kui mulle kallid inimesed lahkuvad nii noorelt ja veel enam enne mind. Seega mu ainus jõulusoov või kingisoov või kuidas iganes seda nimetada oleks just see, et inimesed keda ma armastan oleksid kõik õnnelikud ja terved.
Aga ..kui nüüd natuke helgemat elu poolt kirjeldada, siis saab nüüd pisut koolist puhkust enne kui sess hakkab. Eile oli mul nii suur pingelangus, et alkohol haaras mu lihtsalt enda rüppe ja embas mind hellalt. Polnud palju vaja, et olin juba purjakil ja õhtu lausa lendas. Üha enam tundub mulle, et on teatud inimesed kelleta ma elada ei suudaks ja mul on siiralt hea meel, et ma pole suutnud veel asju nii ära keboda, et nad kiljudes minema jookseksid. See muidugi võib natuke halb olla, et mind kohati üritatakse ära hellitada ja kui ma sellesse liialt kiindun, siis on mul meeletult raske ja valus sellest kõigest lahkuda. Ma ei teagi mida ma tegema peaksin..kas peaksin hoidma distantsi või lihtsalt laskma asjadel minna. Samas ma tean, et minna laskmine tähendab seda, et ma ulun ja olen jälle katki, kui aeg on käes, aga eemal olla on ka nii kuradima raske lihtsalt... Miks ma üldse lasen kellelgi endale hinge pugeda.. halb halb, see on väga halb Piret!
Aga ma praegu rohkem ei kirjutagi, sest kuidagi raske on loogiliselt järjestada neid sündmusi, mis vahepeal toimunud on...nii palju asju on lihtsalt juhtunud, et jahm..
peace.

tujutseja

Miks inimesed kunagi aru ei saa või ei taha aru saada, et kui ma neid hoiatan, siis seda põhjusega, ja ma ei mõtle seda välja, kui ma ütlen, et olen raske iseloomuga inimene, kellega ei tule keegi toime? Ma tean ju seda, ma olen näinud seda varem ja miks peaks nüüd midagi teisiti olema? Seda enam, et eelmistel kordadel on jutt ja kogu süžee nii umbes-täpselt sama olnund. Mulle täiesti mõistmatu... Kahju, et ma pole ise kunagi sellises tagurpidi situatsioonis olnud..või olen? Noo igatahes, midagi sellist, et tahaks nii väga kellegagi suhelda, aga tema korrutab mulle koguaeg, et mul on temata parem ja üldse on parem, kui ma ei saaks teada kes ja mis ta selline on... Huvitav...kui ma nüüd sellele mõtlen, siis äkki see ongi just see, mis neid inimesi ässitab urgitsema ja uurima, kes ma selline olen? Ma tean, et mina teeks nii! Aga mis lahendus siis oleks???.. et ma räägin kõigile sujuvalt kogu oma eluloo ära ja ..hmm, ma ei teagi mis siis edasi nagu? Ma ei saa ikkagi.. või ei oska pigem välja tuua asju, mis teevad minust halvema inimese, kui mõnest normaalsest, stabiilsest ja toredast inimesest. Ilmselt selle võtab kokku üks ja ainus sõna... 'tujutseja'.

Miks ajan ma inimesed ära!?

Oli väga tormiline nv ja olen rahul kõigega mida tegin, nägin ja olin, kui ka kõige sellega mida ei teinud, ei olnud ja ei tulnud.
Reedel tuli tagasi 'leidurleo', elus ja terve ja kõik tundus hästi tal. Tõi mulle kingitusi ja värki ja iseenesest väga armas see kõik temast, aga mul nüüd süümekad, et pean vastuteeneid tegema ja sellepärast ma pigem ütlen, et pole mulle midagi vaja.. Igatahes, sellega mu süümekad alles algasid, sest õhtusöök tol õhtul oli üle pika aja midagi head ja mõnusat ja võiks öelda, et isegi erutav veidi(?). :) Olen talle selle eest kindlasti suure teene ja tänu võlgu!
Kuna ma hetkel olen suht uimane ja unine, siis ma ei hakka detailidesse laskuma, aga edasi jätkus õhtu sellega, et olin kellegi võõra sünnipäeval, ajasin juttu võõraste inimestega ja kogusin eluks vajalikku infot. Kellelt rohkem, kellelt vähem, kellelt kasulikku, kellelt lihtsalt bitchimist... Ütleme nii, et oli värviline õhtu, värviliste inimestega ja uute kohtade ja kogemustega. Kahjuks järgmine päev polnud üldsegi mitte nii värviline.. Pidin väga varakult jalul olema ja tööle minema, kus veetsin enda jaoks kuidagi meeletult pika aja, sest aeg lihtsalt venis...konkreetselt nagu, ma nägin kuidas aeg mu silme all venis ja seisis. Kuid ega see kõik ei olnud mulle mitte mingi takistus, hoolimata sellest, et ma juba nii ribadeks olin end tõmmanud, muidugi oli vaja minna ja maailma näha jälle. Mõeldud tehtud...kuid palju tagasihoidlikumalt... Või noh, nii ma vähemalt lootsin! Kahjuks õhtu lõppes minu jaoks suhteliselt kurvalt ja kõledalt. Kõik mu sõbrad 'abandon'isid mind ja enne kui ma täiesti üksi jäin tabas mind ja mu sõbrannat väga kohutav üllatus. Kõndides tänaval jälitas meid pikemat aega üks meesinimene, kes ühel hetkel meid kõnetas. ''How do you like naked men, girls?'' Vaatasime sõbrantsiga teineteisele otsa ja ei saanud aru, kas ta otsib mingit baari selle nimelist või mis teema on.. Kui ta oma küsimust kordas, ootas meie pilke juba ''surprise!!'' Kohutav! Ma ei arvanud kunagi, et sellised inimesed päriselt olemas on... Mu pilk langes oma enda varvastele kiiremini kui tähed taevas, keerasime kiirelt selja ning astusime rahulikult temast eemale, kuni jõudsime nurga taha ja samm kiirenes umbes 10 korda. Huvitav, et tol hetkel ei turgatanud mulle kordagi pähe politseisse helistada vms. Kahju kohe! Niisiis, oligi jäänud veel vaid mõned tänavavahed minna, kui mu sõbrants kah minust lahkus ja olin jäänud täiesti üksi. Kahjuks hakkas mu aju genereerima...mitte just kõige toredamaid mõtteid ja nii ma siis üritasin vaprat nägu tehes kodu poole liikuda. Natukese aja pärast turgatas mulle pähe, et mul on kotis üks asi, mis võiks aidata mul lõõgastuda ja rahuneda veidi. Hetkeks muutus isegi kõik okeiks..vist.. ja ma mõtlesin endamisi, et mul on kõigest ja kõigist nii pohhui lihtsalt. Milleks mulle üldse inimesed, kes arvavad, et hoolivad minust, aga vb ikka ei hooli kah? Ilmselgelt nad ei tunne mind piisavalt ja näevad ainult seda mida nad näha tahavad. Eks nad varsti aru hakkavad saama... kuigi isegi kuidagi harukordselt kaua on see protsess aega võtnud millegi pärast. Seega, otsustasin ma, et hakkan oma vana head meetodit kasutama jälle ja hakkan ise eemalduma inimestest. Ma olen suur solvuja, see on mulle endale ammu tada ja üldiselt ajab see suht paljusid närvi vms, nii et, kui ma iga võimaliku ja võimatu asja peale tujust ära lähen ja solvun, küll siis ära tüdinetakse ja solvutakse ka minu peale. Challenge accepted! Ma tean, et see ei ole absull normaalne, et ma isegi nii mõtlen, iseasi kui palju see teoks üldse kunagi saab, aga vb aitab see mul suruda kuhugi karpi ära need mõtted mille peale mina ei taha mõelda. Nt kas või selle peale, et kusagil on kellelgi mingi laps ja siis vb ei ole ka ja ....ei, okei, see mõte läheb nüüd sinna karpi, kus on kõik asjad, mille peale ma mõelda EI taha..

Head ööd!

Lahkumispidu E-le!

Eile oli nii tore õhtu, kuigi me tähistasime nii kurba asja, aga siiski nii tore oli!
Nimelt veetis mu toakaaslane eile viimase öö ühikas ja nii me otsustasime teha väikese pannaka peo selle puhul. Üli lõbus oli! Alustasime suht hilja, sest E.-d jõudsid mõlemad väga hilja koju alles, aga väsimuse märke meil küll ei olnud. Mis aga välja tuli, ei osanud keegi pannkoogi taigent teha, siis tulid minu oskused mängu! Jeei! Algus oli eriti hea, Ennu muudkui raputas jahu mulle küll käte ja laua peale, aga jumala eest mitte kaussi. :D Lõpuks saime ikka hakkama selle üllitisega ja Ennukas tegi siis praadimise osa. Inks praadis hakkliha ja nii saime me nii soolast kui magusat.
Üli head tulid tegelikult! Ja mul tuli mitu heldimus hetke õhtu jooksul peale. Ma poleks uskunud, et üldse saan nii normaalset inimest veel oma elus kohata. Eks tal ole kah omad kiiksud ja harjumused, aga muidu üks üli tark ja tore inimene. Ma polegi enne nii tarka inimest vist kohanud! Ei unusta teda kunagi! :)
Igatahes, Ennule oli kingitud sünnaks kunagi peenisekujuline vorm ja ühtlasi tegi ta siis ka selliseid pannakaid, et need pärast oma wannabe peikale viia. Enne kui ta uksest välja jõudis ütlesin talle veel midagi väga nilbet, aga ma parem ei hakka seda kirja panema.
Järgi jäi meid kolm.. ja edasine pidu kulges meil nii, et ma puistasin oma elulugusid ja jõime ära ühe veini ja siis ütles Inks ühel hetkel midagi väga huvitavat, mis viis mind oma mõtetega kuhugi väääääga kaugele... ''Loodan, et kunagi on sul ilus kodu, hea ja rahulik mees ja ilusad lapsed. Saad istuda kamina ees ja silitada oma koera ning õnnelik olla, sest sa oled selle ära teeninud!'' Tegime veel nalja, et mu koera nimeks saab 'Nümfennu', mis tuleb meie boksikaaslase nümfo Ennu nimest. :D Aga see lause või see mõte tegi mul seest nii soojaks ja üli hea tunde kuidagi. Ma millegi pärast sisendan endale koguaeg, et ma pole seda ära teeninud ja see ei juhtu minuga kunagi, sest ükskõik kui väga ma ei üritaks ja sooviks, siis juhtub mu elus ikka ja jälle midagi katastroofilist. Ma tean, et olen halba teinud ja halvasti käitunud inimestega mõnikord, aga ma tahaksin tegelikult ikkagi kõigile ainult head alati. Eks vigadest tuleb õppida, kuigi ma paratamatult kordan oma vigu alati, siiski soovin ma, et kõik inimesed oleksid õnnelikud, rahul ja armastatud, kui selline asi muidugi üldse reaalselt eksisteerib. Viimasel ajal kahtlen ma selles üha rohkem ja pole enam absull kindel, kas ma tean mida see tunne üldse tähendab? Kas ma olen või oleks selleks üldse võimeline? Või oligi...üks kord elus ja kõik..nüüd ongi lõpp sellel tundel minu elus?! Ma tean, et hoolin mõnest inimesest tohutult palju, aga kas ma suudaks kedagi armastada nii nagu kunagi armastasin oma teist poolt? Ma ilmselt olen temast lahti nüüdseks suutnud lasta.. isegi kui ma mõtlen ta peale endiselt palju, siis ma tean, et tal on minuta parem ilmselt ja kusagil ootab teda õnn ja keegi, kes hindab temas kõike ja on kõigega rahul ja kellega tal on hea, kes vastab tema ootustele ja täidab tema soovid ja unistused... Mh...miks see teema nüüd sinna üldse jõudis, rääkisin ju hoopis peost.
Aga ei...kokkuvõttes oli väga tore ja ehk tuleb ta mulle varsti külla või siis lähen mina talle külla ja ma siiralt loodan, et me jääme ka edaspidi suhtlema. Temas on üks omadus, mida ma hindan meeletult! Pean selle endal jaoks siiski ära mainima, et see ei ununeks. Nimelt, kui tavalised naisinimesed on täpselt sellised, et flirdivad ja lähevad iga teemaga suhteliselt kaasa või siis vastupidi hakkavad ära panema, siis tema on just selline neutraalne ja oma mõtetes väga kindel ja kindlameelne, et ma ei tunneks iial ohtu. Selline konkreetsus on mulle nii oluline, sest olen juba korra kõrvetada saanud selle pärast...et ei näinud inimesest läbi.
Aga.. et mitte kurva noodiga seda kurva ja lõõmsa vahelduvat sissekannet lõpetada, siis ütlen lihtsalt, et lõpuks on jälle reede ja kahe nädala pärast algab puhkus! :)
Päike :)

Põsekramp

Ilgelt suur isu on kirjutada...aga nagu ikka ei oska ma kusagilt pihta hakata. Mõned tunnid tagasi oli täpselt selline parajalt hea tuju ja tunne, et see kirjutis oleks meeldivalt jooksnud, aga siis olid mul teised prioriteedid.
Kui ma nüüd mõtlen, et mis üldse viimasel ajal või vahepeal juhtunud on, siis nädal algas kuidagi eriti masendunult ja mustades nootides. Kõigepealt olin meeletult kade ja samas nukker, et 'leidurleo' nagu ta ise end nimetas, reisile läks ja mind siia jättis. Ma annaks kõik, et siit praegu ära minna, aga see ei ole minu puhul mitte midagi uut ilmselt, sest iga aasta sellisel külmal ja pimedal ajal olen ma nukker ja unistan sellest, kuidas igal pool mujal on parem kui siin. Ja ma tean, et see on päriselt kah nii! Aga õnneks tuleb 'leidurleo' varsti, nimelt juba homme, tagasi ja ma ei teagi, kas ma ootan seda lihtsalt selle pärast, et siis ei pea ma teda enam kadestama või on minus mingi reaalne igatsus, mida ma iga hinna eest alla üritan suruda. Ilmselt on tegemist natuke ühe ja natuke teisega. See on ikka huvitav, minu enda jaoks just, et kuidas ma küll suudan need inimesed kuhugi karpi panna enda jaoks, keda ma tean, et ma ei saa usaldada või keda ma tean, et ma ei näe pikka aega või kes lihtsalt varem või hiljem mu elust lahkuvad ja kellele ma ei julge endast tükki kaasa anda. Mis siis mulle lõpuks jääks? :)
Aga üha enam leian ma end avamas inimesele, kes on mu usalduse kuidagi mitte midagi tehes endale saanud.?! Elus ikka leidub kummalisi asju... Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks täielik piin, süda tilkus verd ja ma ei teadnud täpselt isegi, mis mul viga oli. Ja siis see inimene, nimetame teda siinkohal 'pikapäkk' suutis mind veel omakorda nii närvi ajada ja siis lihtsalt ma olin nii kildudeks maas, tuim kuid samas liiga emotsionaalne, ma ei suutnud enam end kontrollida. Ja korraga, keset ööd, oli tema minu juures mu probleeme lahkamas. Normaalses olukorras oleks ma lihtsalt enda lukku keeranud, aga tal on midagi viga vist, ta ei ütle peaaegu mitte midagi, aga suudab mind alati rääkima panna. Ja nii me rääkisime..kella neljani vist. Ma patrasin jälle pool oma elu talle ette, järgmisel päeval seda muidugi kahetsedes, aga ma loodan siiralt, et ta ei kuritarvita seda kuidagi.
Esmaspäev veeres lihtsalt kurvastades, kõik oli lihtsalt nii kuradi mõttetu ja tühi mu jaoks. Kulgesin läbi kooli, olin suht unine kah, ja õhtu veetsin tööd tehes. Teisipäeva hommik polnud sugugi parem, aga õhtu oli juba hoopis muu. Otsustasime natuke 'pikapäkkaga' chillida ja tegime pannakaid. Mul läks muidugi natuke lappesse ja ma ei mäleta kahjuks kuidas ma lihtsalt ühel hetkel ärakustusin täiesti randomilt. Ma ei mäleta, et mind oleks keegi raputanud ja öelnud, et kas ma normaalselt ei tahaks magada, ma lihtsalt ei reageerinud ega kuulnud enam mitte midagi. Ja see oli üle pika aja üks paremaid puhkushetki. Isegi kui mu uni oli ainult 6 tundi, mis iseenesest on väga normaalne, aga ma tõesti sain hästi ja rahulikult magada. Järgmine hommik oli nii tore, tegime nalja ja mul oli lausa nii naljakas, et põsekramp tekkis, sellest siis mu uus hüüdnimi. ;) :D Ja migni hetk käisin kodunt läbi ja läksin tööle. Ka töö juures oli päeval kohe teine maik juures.
Kinnisidee on mul siiski üks ja ainus, et kuidas ja millal ma siit juba minema saan! See ei ole ausalt mitte midagi isiklikku mitte kellegi suhtes, ma lihtsalt pean siit minema saama, et puhkust saada! Pean selle ikka ise ja üksi käsile võtma, sest kokkuvõttes olen ma ikkagi alati üksi! :) Aga see ei heiduta mind enam, ma olen sellega leppinud ja harjunud.
Ah jaa, loodan, et tuleb tore nädalavahetus sel korral vähemalt.
Päike :)

Ma ei lähe enam koju

Ma olen haiglane inimene kohati vist või ma ausalt ei saa ise kah enam endast aru, mitte et ma seda kunagi saanud oleks, kas mul on äkki ikka veel puberteet?
Viimasel ajal on kuidagi eriti stressirohke kõik olnud. Mõned päevad tagasi leppisime vennaga kokku, et ma lähen käin kodus ja viin ema arstile ja viin talle uue jope ja...kõik justkui peaks ju hea ja korras olema ja tore, kes ei rõõmustaks, nähes oma lapsi üle pika aja ja värki. Noo tundub, et mõni ei rõõmusta...
Ma olen alati teadnud, et mu pere ei ole täisväärtuslik ja et nii palju on selles valesti, aga ma sellist reaktsiooni küll ei oodanud, ausalt... Kõik lihtsalt oli nii halb ja vale ja väljakannatamatu, et ma andsin iseendale lubaduse, et ma ei lähe enam sinna. Tee veel head ja saa ikka s***a vastu pead! Kas ma olen selle pärast halb laps, et ma seda ei jaksa kannatada enam? Jah, ma olen! Ja mitte ainult. Halb olen ma ka selle pärast mida mu aju genereerib ja millised mõtted, tunded ja emotsioonid mind valdavad. Ma kahjuks ei tea, mis mind aitaks! Kindlasti mitte see, mis mu peas ühe enam süveneb ja minust halvema ja kurjema inimese teeb. Alati on nii, et kui on antud võimalus, siis inimesed ei oska seda hinnata ja kui ükskord on kõik läbi ja kadunud, siis kahetseme, et ei võtnud seda, mida meile pakuti/võimaldati.
Olen nüüdseks harjunud koguaeg üksi olema ja üksi hakkama saama ja ei taha kedagi oma 'pa***a' koormata kah, seega tundub lihtsam, iga kord kui mingi teema on, panna lihtsalt see kuhugi enda sisse peitu ja tegeleda võimalikult palju asjadega ja mõtetega, mis ei laseks mul probleemide peale mõelda.
Eile kukkus ikka ja jälle kõik kokku ja ma kaotasin ennast hetkeks, aga seda kõik kah lihtsalt selle pärast, et ühel kuradi inimesel on mingi võim mu üle, mitte midagi öeldes ja mitte midagi tehes lihtsalt vaimselt mind nii kõvasti raputada, et ma pudenen lihtsalt maha laiali ja siis ta ruttab mind üles korjama. Ja see õnnestub millegi pärast...?! Ta teeb mind õnnetuks ja kurvaks ja siis ta lapib mu kokku. Ja mis kõige jubedam ja hirmutavam, ma tean ja tunnen teda nii vähe, mingi pool aastat maksimaalselt, äkki ta pole lihtsalt päris inimene, äkki ta on mu peas lihtsalt välja mõeldud? Samas, siis oleksid kõik ta sõbrad kah välja mõeldud...
Aga midagi on tal reaalselt viga, ta pole üldse jutukas ja ta ei urgitse, aga ometigi suudab ta minust kõik teada saada ja mind avada... Ta kannatab kõik ära, kõik mu tujutsemised, kõik mu halvasti ütlemised, kõik mu nõmetsemised ja kõik mu veidrused ja paha minevik, ning isegi kui ta mingiks hetkeks solvub, pahandab või kurjustab, siis ta on alati olemas. See on nii hirmutav minu jaoks, kui aus olla.

K. nagu kellegi sünnipäev

Elu on ikka mõnikord täitsa huvitav ja hea!

Kuidas ikka spontaansed tegevused leiavad nii palju kannapöördeid, aga alati on kusagil lõpp ja lahendus.
Ma ei plaaninud kellegi sünnipäevale lähiajal minna ja veel vähem kuhugi, kus ma kedagi ei tea, aga mõnikord tuleb teha asju, mis on hirmutavad, et elu põnevam oleks. Võtsin siis riiulilt oma punase veini kaasa ja kimasin linna teise otsa. Ilmselgelt ei hakka ma ühistransporti kasutama ja ma ei pidanud kauaks sinna jääma kah, enda meelest vähemalt. Kui ma sinna saabusin, käis juba ''nii kõva pidu'', et mul oli raskusi tuppa saamisega, aga kõik ok. Esimene hetk oli küll nagu et...hmmmmm...what am i doing here? Who the fuck are these people? :D Kõik istusid nagu viielised ja toa keskel oli 5 pitsakarpi, kast õllet ja igal ühel väike pits. Mul oli väga awkward, sest sünnipäevalaps ise ei teadnud, et mingi pidu üldse toimuma hakkab ja veel vähem, et mingi võõras sisse sajab. Aga ei, mis seal ikka, kalli-kalli, vein üle antud ja sain oma koha voodiäärel. Alguses, nagu ikka, on päris raske leida teemat mida rääkida, kui kõik on põhimõtteliselt võõrad, aga ma hakkasin kohe jälgima, kes, mis ja milline on, ja siis juba oskan ma midagi öelda kah. Mulle sai loomulikult saatuslikuks see, et ma autoga olin ja ma mitte ei tahaks jätta seda kuhugi teise linna otsa, seega piirdusin ühe õlle ja pitsi viskiga. Aga esiteks, kes joob viskit pitsist?! WTF? :D Igatahes, kui ma ühel hetkel mõtlesin, et ma kaine ei taha olla ja seal purjus kah ei saa olla, et peaksin siis hakkama minema. Mille peale teised avasid vahuveini. Mitte minu lahkumise peale, vaid pigem, et mind täis joota, ma loodan. :D Ma muidugi jäin endale kindlaks ja panin juba riided selga, kui keegi tuli järsku geniaalsele mõttele, keset nädalat linna peole minna. Noo mõeldud, tehtud, aega läks kah kõvasti, aga kui juba minekuks läks, siis avastasime, et meid on liiga palju. :D Oh crap...aga ei ole hullu, head lambad peavad ära mahtuma...Kolm poissi tagaistmel ja üks tüdruk pikali üle nende. :D Jõudsime linna! Nalja kui palju, ma ei ole kindel, kas ma isegi kaine olin. Igatahes, viskasin kõik linnas maha, sõitsin ühikasse, panin auto ära ja jalutasin linna tagasi. Leidsin oma joomakaaslased sellisest urkast nagu labor...ei köida mind väga, ausalt öeldes, aga nähes, et seal ei ole mitte ühtegi teist hinge, peale minu hingede, siis oli nalja mul jälle nii palju, et tundsin kuidas mu põsed juba naermisest valutavad. Astusin sisse ja jooki voolas edasi ojadena. Ma teadsin, et pole ammu pidu pannud ja nv-l, kui normaalsed inimesed pidutsevad, olen ma koguaeg hõivatud, seega mõtlesin, et lasen end natukeseks lõdvaks ja lasen fantaasial lennata. Nii ka läks! Kui me seal olime juba mõnda aega jauranud, liikusime edasi levikasse. Seal ei jõudnudki kaua olla...üks kildudeks purunenud õlle ja juba tuldi ütlema, et minge välja alkohoolikud, me hakkame sulgema. Arusaadav. Värske õhk ei teinud mulle üldse head paraku. Iga hapniku sõõmuga jäin ma üha enam purju ja kodutee on kuidagi äraütlemata hägune mälestus. Ometigi ärkasin ma kodus ja oma voodis isegi. See kuidas ma tuppa jõudsin...ei mäleta ja enda arust jäin ma üldse vetsu magama, aga vb oli see uni? :D
Järgmine päev ei olnud muidugi üldse selline, et elada tahaks... :D aga valikut kah ei olnud... Samas iga asi toob naeratuse ja muige näole, nii et võin vast rahule jääda. :))

Meelitan Unematit

Päris raske on nii ikka, et nädal aega pole tööd ja koolis võtad kah rahulikult, et küll aega on selle kiire asjaga, kui siis ühtäkki terve nv veedan tööd rügades, teatmatuses, mis aeg on, kas on öö või on päev ja milleks ma seda kõike teen üldse? Nüüd on tsükkel nii sassis, et ma ei mäleta millal ma viimati magasin!?
Neljapäev vastu reedet - mitte.
Reede vastu laupäeva - mitte, sest siis olin ma tööl. Saabusin kella kuue või seitsme paiku ja siis läks mu toanaaber parajasti minema. Isegi oleks saanud magada, aga mingi aeg hakati E. sünnipäeva asju ära koristama ja hull möla läks lahti. Surusin padja kõvemini näkku endale ja korrutasin, et pean magama, aga siis helises mu telefon ja pidin T'le hakkama asju seletama. Iseenesest mulle meeldib inimesi aidata, aga tal on ALATI kombeks helistada siis kui mina alles magan... Seega reede möödus suht ringi loivates, midagi teha polnud ja midagi teha väga ei tahtnud kah. Süüa tegin üle pika aja, mida üksi oli raske hävitada, nagu ikka, ja õhtul suundusin jälle tööle tagasi.
Laupäev vastu pühapäeva - mitte, sest siis olin tööl. Tol õhtul lõpetasin veidi varem ja sain koju nelja paiku, aga...hmm, ma ei mäeltagi mis siis sai. Läksin vist ikkagi magama ja ärkasin migni 11 aega, pole just raske arvata kuidas?! T. helistas mulle jälle! :D Siis oli juba kindel, et uuesti magama nagunii ei saa jääda. Olenemata sellest, et ma olen niiöelda ''maganud'', ei ole ma korralikult uinunud kordagi veel selleks ajaks. Päev polnudki kõige raisatum, aga ma olin nagu zombi. Käisime väikse Rocca tiiru ja siis tehti mulle kooki! :D Nii hea! Sain täna seda isegi kooli kaasa võtta ja öelda, et see on ekstra mulle tehtud! :P
Kuigi ega ma eile kah tööst ei pääsenud...ja nii ongi mul täna ikka konkreetne laiba tunne, lisaks sellele suudan ma kõigiga tülli minna vist?!
Kooli jõudes vaidlesin kohe õppejõuga, siis ütlesin kursaõdedele sitasti, kui mulle midagi ei meeldinud, aga õnneks nad on arusaajad ja viskasid lihtsalt mu kulul nalja siis natuke. Ja noo viimane piisk karikasse oli siis kui elutähtsa inimesega tülli läksin ja seda kah muidugi täiesti absurde asja pärast. Ma lihtsalt mõnikord ei mõista teda absoluutselt. Ühel hetkel on ta üli hea inimene, maailma parim, ja järgmine hetk ta lihtsalt nokib ja huiab lõputult... Nagu nimme just?!
Ja nüüd ma siis olen oma une otsingutel. Korraks üritasin peale kooli isegi magada, aga kui arvestada seda pisikest fakti, et ma ei suutnud koju jõudes end pool tundi liigutada, et isegi mantlit ära võtta, siis kõik mu üritused on täna juba eos liiva jooksnud. Õnneks on veel inimeine, kes minu eest hoolitseda tahavad ja esimene päkapikk täna juba käis mul, kes tõi mulle 2 siidrit, et ehk see aitab mul unne suikuda. :) Inimesed on ikka nii ilusad ja head!
Ja kui mul paha tuju on, siis edaspidi loen ma luuletust, mis on ainult mulle tehtud! :D

'Piret – tead su naeratus sulatab, see mu südame põhjani ulatab. Su kenade silmade kelmikas sära, mu mõttest kõik halva viib täiesti ära . Mis sinuta peale hakkaks mu hing? Ilma sinuta piin oleks lõpmatu ring. Valguse oled sa minusse toonud, tänu sinule õnne olen ma joonud. Aitäh, et valguse minule tõid, Ja mu päris magusat kooki sa sõid.'

Päike! :P

Saamine teeb meid õnnelikuks?!?

Mulle tegelikult meeldib kirjutada ja asju välja mõelda, isegi üpris tihti kui aus olla, ja salamisi mõnikord loodan, et keegi kunagi loeb ja õpib mu vigadest või siis lihtsalt mõtleb mõnikord kaasa, aga samas ma ei julge kunagi mitte kellelegi seda jagada.

Paaril viimasel päeval olen oma ööd jälle tööl veetnud ja päeval ühikas unelenud. Sellistel hetkedel väsin ma kiiresti ja muutun liiga emotsionaalseks. Nii ka täna...olen nutnud, naernud, tuim olnud... ja mis peamine, mu peas on nii palju mõtteid ja asjad tunduvad nii segased, kuid samas nii selged. Ei saa aru täpselt?! Ega ei saa jah! Müstika, nagu ütleb üks hea sõber minu kohta.
Kui veider, või noh, vb ei ole kah veider, vb see on täiesti loomulik asjade käik maailmas, aga ma mõtlen nii tihti inimeste peale, kes mu elus on, et iga üks nendest on millegi poolest nii eriline, ma ei kujuta enam elu selleta ette. Mõni rohkem, mõni vähem, mõne puhul mõtlen üldse, et teeksin nii endale kui talle teene, kui enam ei suhtleks. Kuid tegelikult, ei maksa ilmselt võidelda sellega. Mõned nädalad tagasi korraks proovisin ja tulemus oli see, et olin mega õnnetu lihtsalt. Igal inimesel on mingi kild, mingi maagiline omadus tuua välja minus midagi nii head ja erilist, mis toob mu ellu päikese. Samas ei ole kunagi head ilma halvata ja iga hea taga või ees on peidus ka halvad asjad, mis on justkui elu keerdkäigud, mis tuleb läbida, et õnnelikuks saada.
Kui ma nüüd üldisemalt hakkan vaatama ja süübin sellesse, mis inimesi õnnelikuks teeb, kas või hetkeks rõõmsaks ja muige näole, siis see on üldiselt millegi saamine. Ükskõik mis kujul, ükskõik mis olekus, aga see on üks asi maailmas, mis kõiki kõigutab suuremal või vähemal määral. See ei pea olema materiaalne asi ega ka füüsiline, mõnikord piisab lihtsalt ka tundest, mõttest, teadmisest. Ikka ja jälle liiguvad mu mõtted paari nädala taguse juhtumi juurde, kus ma jõudsin järeldusele, et mõni elu on mulle siin maailmas olulisem, kui miski muu. Äkki see Elu aitab teha mul õigemaid valikuid? Ma tean, et Ta laseb mul endal otsustada, olla, katsetada ja proovida, aga kas ta andestab kõik mulle? Samas see pole mitte kellegi asi ja veel vähem tema oma...
Kui ma saaksin kasvõi ühe päeva elada kellegi teise kehas ja näha ennast kõrvalt...

'Dramaatiline surm'

Uskumatu...milline lendlev ja piiritu fantaasia, ma ei suuda seda uskuda. Kuidas suudab üks inimene nii ulmelisi, fantastilisi ja samas nii kaootilisi jutte luua oma peas...kui ta vaid paneks need kirja.
Tulen koju ja mu toakaaslane räägib telefoniga (ps! ma tean, et pole ilus pealt kuulata, aga ega see teda kuidagi ei seganud ja mida rohkem ma kaasa muigasin, seda entusiastlikumalt ta edasi vestis!):

*'' Jah, ma juba Dianaga olen arutanud seda, kuidas ma suren, see on nii põnev, ma räägin sulle kohe...

Ma olen 47 aastane, see on selline paras vanus, et ma olen selleks ajaks juba jõudnud midagi teha, ma olen väga edukas ja juba Roomas töötanud ja mu doktoritöö on täielik meistriteos. Ma olen vallaline, ma olen teinud edukat karjääri.
Tol õhtul tulen ma oma raamatu esitluselt, millel on väga lahe, äge, väga lõbus 'afterparty'. Ma kannan sel õhtul kõrgeid kontsi, kuigi ma ei armasta ikka veel neid, selle tõttu koperdan ma rõõmsas tujus ja natuke purjakil olekus koju. Mul on veripunane kleit, veinipunane ei saa olla, sest see ei sobi hiljem valguse ja värvigammaga kokku, aga selline peen 'Chanel'i' murtud-veripunane, mitte mingi poola litsi punane kleit. Peen huulepulk ja, soeng ja, kleit ja..ja nõnda ma siis rõõmsalt... see peab olema kas varakevad või hilissügis, sest selline teatud valgus, ere külm valgus on hommikul, mitte veel siis kui ma koju lähen, siis on veel suhteliselt pime või hämar.
Nii... ja ma elan Puurmani projekteeritud juugend stiilis kivimajas, mul on viie toaline korter, kus ma elan üksinda, mul on meeletult palju raamatuid, palju kunsti ja palju häid plaate, head muusikat. Ja aegajalt korraldan ma oma heade sõpradega veiniõhtuid, hea söögi ja seltskonnaga. Tol õhtul/ööl lähen ma oma 'fäänsisse' korterisse, rõõmsalt ümisen midagi ja astun..''tõnts, tõnts, tõnts..'' kõnnin, sest ma olen väsinud kontsadest. Ma olen parajalt purjakil, ma pole küll purjus, aga mõnusalt purjakil. Ja siis ee... ma...kõnnin juba ülesse, see on see esimene vahe, mis on seal see soklikorrusest ülesse trepist, kui ühtäkki ma mõtlen ''kurat, kas ma panin ikka välisukse kinni, mine persse, siin neid venelasi liigub'' ja siis ma astun, nagu ma praegu astun aegajalt astmetest mööda, kui mul hea tuju on või olen erutunud või midagi. Mõtlen veel samal ajal, et kuradi hästi on mul ikka kõik läinud, mul on äge, ideaalne korter, ma olen edukas, ma käin hästi riides, mul on karjäär, mul on väga toredad sõbrad ja mu perekonnal läheb hästi, mu vanematel ja mu vendadel ja... ja siis ma astun trepiastmest mööda ja ma lendan, ja ma lendan trepist alla sinna välisukse juurde. Ja siis, kuna see on juugend maja, siis seal on sellised rauast käsipuud ning ma löön pea ära, silmapilkne surm ja põhimõtteliselt mul on irve veel näos oma mõtetest, silmad jäävad ka kinni.
Jaaa.., ma mõtlen, et kas mul on soeng või juuksed lahti...pigem ikka soeng, aga nii, et üks juuksesalk ripub kõrvatagant õlapeale, see peab ilus olema, dramaatiline. Ja siis, hommikul avastab mu kojamees, kes elab esimesel korrusel, kes tuleb välisukse juurde luud käes ja siis ta leiab mu...uksest paistab valgus, mis moodustab värvigammasid erkkollasest tume lillani, aknaruutudest peegeldub tumedamaid varjundeid. Veripunasele kleidile langeb valgusviht, mis tekitab lillakamaid varjundeid ja ka mu näole langeb valgust veidi, nägu peab kindlasti valgustatud olema, see on väga oluline. Niisiis..kojamees avastab mu, kuid jääb suurest šhokist mind suu ammuli vahtima, aga kohe tuleb ka mu sõbranna, kes praegu elab Solnukis, kes on selleks ajaks saanud väga edukaks fotograafiks ja tegi ka minu raamatu jaoks pilte. Tema ei ole veel loomulikult koju jõudnnudki ja arvab, et ka mina kõvasti vintis ilmselt, ning ilmub mu ukse taha kahe kalli šampusega, fotokas on tal ka muidugi alati kaasas! Ja kui ta mind märkab, siis ta reaktsioon on, et ''Oh sa raisk! Kui hea valgus!'' ja hakkab mind pildistama... hahaha.. Seejärel, rahvusvaheliste restaureerimise kunstiajakirjade esikaantel on minu pilt..hahahaha.. 'autentne kompositsioon'. Ja siis kutsutakse politsei, antakse järgmisel päeval linna teade, mulle korraldatakse korralikud matused, ära saatmine Kaarli kirikust. Eesti kunstiakadeemia ja kõik Eesti kunsti asutused peavad liigutavaid kõnesid...aga see on juba teine jutt, kuidas mu matused toimuvad!''*

Ma panin selle teksti kirja täpselt nii nagu see parajasti tema huulilt jooksis ja koos tema emotsioonidega, seega on tekst veidi ligadi logadi ja mõtlike mõtte pausidega, aga lihtsalt enda jaoks, et seda meenutada, kui ta ära kolib, et oli ikka üks äraütlemata lahe inimene

Mõtle, siis ütle

Pidin taaskord enne kirjutama hakkamist üle lugema, mida ma eelmine kord üldse jaurasin siin, aga tegin siis lühidalt ja kui nüüd meenutada, siis on jälle elu teinud 180 kraadi pöördeid vahepeal.

Kui alustada kooliga ja tööga, siis hetkel on nagu kõik kergelt öelda kontrolli all veel, hoian kätt pulsil ja üritan end koguaeg järjel hoida. Tööd muidugi on hetkel vähem, sest hooajaliselt on lihtsalt nii, aga jään ehk ellu. See muidugi omakorda lisab mulle lisaaega, millega ma mõnikord mitte midagi tarka peale ei oska hakata.
Ühikas hakkavad kah peagi asjad muutuma. Nimelt on mu seni parim toakaaslane otsinud päris pikalt korterit ja on nüüd selle siis leidnud. Alguses ma sellesse nii väga ei süvenenud, aga tol õhtul kui ta teatas, et 1 dets on ta läinud, siis langesin tõesti masendusse ja läksin lihtsalt emoma kuhugi eemale teistest. Nüüd on juba pea et nädal jälle möödas ja ma olen selle mõttega leppinud, et tulgu mis tuleb. või kes?! Igatahes, olen jälle ühe hea inimese võrra rikkam.

Muidu olen kah päris tubli olnud. Parandasin alles paar päeva tagasi oma autot ühika ees ja kõik vahtisid suud ammuli. :D Täitsa lõbus oli! Tegin endale selle eest lausa pai, sest sain täiesti iseseisvalt hakkama ja mulle reaalselt meeldib selline värk. Vb oleksin pidanud minema auto ala õppima üldse. :D
Aga üleüldises mõttes on elu ikka keeruline... Üritad olla inimestega sõbralik ja sõber, aga nemad saavad ikka ja alati valesti aru. Ja siis kisub juba kõik kiiva...sest üritad nagu selgeks teha, et ou kuule sorri, aga oleme ehk lihtsalt sõbrad? Sellele järgneb aga hoopis, et noh oleme siis ja siis kaob inimene lihtsalt ära. Samas kui ma nagu reaalselt pean seda inimest oluliseks ja tähtsaks. See on asi, mis õpetab, et nii ei tohi teha kunagi, ei tohi öelda kellelegi, et ma kaon ära, sest arvan, et teistel on nii parem. Isegi kui see oleks nii, siis keegi ikka kannatab... Ma üritan nüüd täiega seda lauset vältida, et kaon ära või teen endaga midagi halba, teades, mida see teeb ja mis tunde tekitab!

Päike :)

Julgetele tuleb õnn

Juudas kui ammu ma olen tahnud juba kirjutada, aga lihtsalt koguaeg on nii meeletult kiire. Igatahes on viimasest sissekandest juba poolteist nädalat möödas ja mul on nii palju asju vahepeal juhtunud.
Aga nüüd kirjutama hakates, ei tule nagu kohe midagi meelde...
Kooli on hetkel suht hullumaja ja nii palju on koguaeg teha, lasen ringi nagu orav rattas, aga tegin endaga midagi lahedat mida enam kunagi muuta ei saa, nyyd on sellest juba pea nädal ja ma tunnen end paremini kui iial enne. Ma olen nii uhke enda yle selle pärast ja veel huvitavamaks teeb selle asja see, et keegi ei tea, et mul see on :D
Nädalavahetus oli kah mul täitsa naljakas sel korral... Vedasin auto täit v66raid inimesi, olnud ise ainult 3 tundi maganud ja pärast seda magasin 13 tundi järjest. Ma ei arvanud, et une järgi magamine v6imalik on isegi...
K6ik muu hetkel mu elus on segasem kui iial varem... Kes s6imab, kes meelitab, kes eksisteerib ja kes ei eksisteeri... aga selline ongi vist elu, v6i on selline ainutl minu elu? Et ise elan keeruliseks selle??
Anyway, igaüks on oma õnne sepp ja seda olen ka mina. ;)

Elu õpetab mind nii karmilt

Elu õpetab mind tõesti karmilt!
Kas ma ei saa mitte midagi siin maailmas nii kogeda, et ma ei saaks haiget, et ma ei peaks kannatama ja õnnetu olema? Tegelikult ma tean, et viga on minus endas, ma teen alati asju sama moodi, isegi kui ma tahaksin muuta oma olemust ja tegutsemis viisi ja tulemust, siis välja kukub ikka täpselt nii nagu alati. Needus!
Kõik inimesed üritavad mu pead segi ajada koguaeg ja ma lähen nii kaasa sellega, isegi kui ma midagi ei mõtle ega tunne, siis ma lähen nii kaasa selle vooluga, et pole oluline milline inimene on, ma leian temas ikka midagi mis mulle meeldib ja midagi mis ei meeldi. Seda enam on kõik nii kohutavalt raske nüüd... Ma tahaks nii väga kirja panna ja edasi anda seda, mida kõike ma mõtlen ja kogen iga päev, aga seda on nii palju, et ma ei suuda seda kuidagi tähtsuse järjekorda panna, et siis migni loogiline teema sellest tekiks. Ilmselt kui suudaks, siis neid teemasid ei oleks kah...Aga eks ma pean siis väikeste killuestena asju arhiveerima järelikult.
Pärast seda kui ma mõned õhtud tugevas emotsionaalses surutises olin veetnud, tundsin end eile õhtul üllatavalt hästi. Hoolimata sellest, et mu hammas valutas. Igatahes, ma ei tea kas mõjus kuidagi see, et ma nägin ühte inimest eelmisel õhtul või millest see oli, aga töölt tulles tundsin, et minus on head energiat, mida ma tahaks jagada. Kuna Triinu meeleolu oli aga hoopis kehvapoolne, siis valisin tema oma ohvriks, keda turgutada. Kutsusin ta ühikasse ja pidime tegelikult kuhugi istuma minema, aga aasi kulmineerus sellega, et jäime hoopis ühikasse istuma ja veinitama. Veidi aja pärast liitusid meie juturingi veel mu toakaaslane ja naabertoakaaslane. Naabertoa teine kaaslane oli mehi sebimas. Aga varsti ilmus ka tema välja koos türklaste ja eesti kutiga. Neil oli muidugi Myndi ralli jälle plaanis, mis meid jättis kõiki külmaks. Kahjuks tekitas kogu olukord mõnes teises inimeses parakaid ja siis hakkasid mingid smssid jälle lendama. Kurb muidugi! Sellel rindel ilmselt tõesti ei muutu mitte kunagi mitte midagi. Olin eile lõpuks vist täitsa purjus ja üks hea sõber tuli viis Triinu koju õhtu lõppedes. Mina muiugi suundusin oma elu suurimat viga sooritama ja suurimaid triibulisi saama ilmselt. Sellest on lausa häbi kirjutada, pean selle endale kuhugi privaatselt kirjutama ja ehk kui ma seda iga päev loeksin, äkki ma lõpuks taipaksin, et mu käitumine on absurdne, rumal ja andestamatu. Nii mulle endale, kui ka teiste poolt peaks olema ilmselt! Kui oma tuppa lõpuks jõudsin ja magama kukkusin olid mul meeletud süümekad...ma ei teadnud, kas nutta või naerda oma järjekordse elu lolluse pärast?! Sain uinuda kolmeks tunniks ja juba hakati köögis klaase lõhkuma ja valjult jutustama ning mul oli aeg kooli liikuda. Kooliteel ma veel mõtlesin, et oli mis oli, aega ei saa tagasi keerata ja elul on lihtsalt oma viisid ja moodused minu harimiseks. Kes loeb raamatuid ja vaatab filme, kes õpib teiste pealt ja kes peab ise koguaeg elult peksa saama, et midagi õppida. Kahju on muidugi sellest, et reaalsuses ma ei õppinud ikka mitte si**agi sellest ja teeksin sama moodi ka järgmine kord... See kõik pani mind isegi muigama teel olles. Koolis ootas mind muidugi üks kurb üllatus, aga siis oligi selge. Ma olen lihtsalt mingid vitsad ära teeninud...karmavõlg või nii. Noh, sitta kah siis, eks me näe, kui kaua elu mind nuhtleb, enne kui midagi hästi kah läheb. Ma saan aru, et selleks et midagi hästi läheks, pean ma ise midagi muutma, aga noo kurat, kui iga kord ma midagi muudan isegi, siis välja kukub ikka crap!

Mida ma küll tegema peaks?

Kui nüüdseks on mu hamba kaotusest ja muudest traagilistest sündmustest pea kaks nädalat möödas, siis väsimus ja haigus võtavad minu üle võimust ja panevad tegema asju, mis ei too kasu ei mulle ega ka teistele... Aga mida ma teha saan!? Mulle hakkab kohale jõudma, et ma olen siin maailmas ainult ühte inimest tõeliselt armastanud vist? Või mis mul viga on?

Pärast lõbusat ja omanäolist nädalavahetust on asjad kuidagi eriti allamäge hakanud minema. Ilmselt on see seotud kuidagi sellega, et lõbumuffinitest pakatav naer oli kergelt üle doseeritud ja nüüd tuli maksta karmi hinda selle eest. Pühapäeva veetsin tööl ja õppides ning esmaspäevaks olin täielikult haigestunud ja vajasin kogu oma jõudu, et tähtis kontrolltöö koolis valmis kirjutada. Tulemust veel ei tea, aga kõige hullemini see vast kah ei läinud. Haigestumisega on muidugi see tore lugu, et kõiges on süüdi see külm ilm. Käisin laupäeval jooksmas ja ahmisin terve õue õhu sisse endale ilmselt. Igatahes pühapäeval algas kerge köha, mis ööseks muutus nii raskeks, et ma ei tea kuidas mu toakaaslane üldse magada sai, sest mina ei saanud absoluutselt. Lisaks sellele olevat ma väidetavalt unes naernud, rääkinud ja norsanud, siis nendel ajahetkedel kui ma parajasti ei köhinud ja neid ei olnud just palju. Kui põnev!
Esmaspäeva õhtu oli asi väga halb, tundsin et tahaks magada ja palavikku tunda ja lihtsalt maha surra. Mingi türklane käis pinda, et tal on tablakaid, mis teevad paremaks asja...üle suure eneseületuse olin nõus temaga ühe tablaka joogi tegema ja siis kobisin magama ära kah. Õnneks ei olnud täna kooli ja sain magada normaalselt vähemalt, ehk ma sellepärast ikka veel üleval passin kah?! Igatahes, käisin hambaarstil ja selgus, et see kroon mille nad mulle tegid ei sobi ikka piisavalt ja teevad uue, sain praegu vana-uue-krooni suhu endale. Alguses tundus küll, et mis asi see nüüd siis on, aga kuna mul on see hammas juba viies eri versioonis suus olnud, siis mul läheb harjumisega juba üli kiirelt...praegu juba tundub ok isegi, ainult natuke paksuke või nii. Peale arstil käiku ja selgust, et pean sinna ikkagi veel ühekorra tagasi minema, suundusin kooli ja olin mõne tunni asjalik kah.
Päeval üksi haigena ja üli emotsionaalsena end tundes suutsin ma aga ilge käkiga hakkama saada jälle... Ma kirjutasin talle, talle kellega ma olin üritanud mitte suhelda juba üle kuu aja, kellele ma ei taha haiget ja halba teha, kellele ma tahan üle kõige siin maailmas head. Asi läks nii käest ära... ei mingit sõimamist ega solvamist nagu tavaliselt... ainult valu ja äng ja kurbus, nii tema kui ka minu tekstis. Ma ei tea tõesti kas mu immuunsüsteemi nõrgenemine teeb ka mu kõik muud otsused ja võimed võimetuks? Korduvalt leidsin end jälle aknast välja vaatamas, mitte midagi konkreetset, ja pisarad lihtsalt voolasid kontrollimatult. Mida ma ometi teinud olen? Mida me ometi teinud oleme??? Miks? Nii palju asju on valesti läinud, nii palju otsuseid on valesti tehtud... miks ometi? Ja ikka ja jälle tahaksin ma, et kõik teed viiksid sinna, kus oled Sina!

Muffinid

Ma lihtsalt pean siia kirjutama, et see tunne meelest ei l2heks, isegi kui mul on halb klaviatuur hetkel ja t2pit2hed j2lle puuduvad, siis ma pean m2letama ka homme v6i ylehomme, mis tunne see oli.

Eile oli mu elu yks kummalisemaid ja uudsemaid 6htuid... K2isin mentoriga jooksmas ja v2sitasin ta vist t2itsa 2ra, aga endal oli mul kyll hullult hea tunne, t2na on muidugi tagaj2rg see, et mul on kurk mega valus ja h22lt vist kah v2ga pole, kuigi pole kellegagi r22kinud kah terve p2eva.
Igatahes, pessu ja poodi, ostsin yhe kuuspaki, piima, ja kr6psu ning liikusin korterisse. Mina ja kolm p6rsakest :D Nad olid muffineid kypsetanud ja ma polnud kunagi oma elus nii h2id ja korralikke muffineid saanud! :D S6ime k6ik alguses 3 n2kku, aga ma ei tundnud mitte midagi, v6tsime k6ik veel yhe ja l2ksime teise tuppa kaarte m2ngima. Aeg oli nagu seisma j22nud, minu meelest olime juba 3 m2ngu teinud ja ma kaotasin vist k6ik, kuid kell oli ainult umbes 10 minutit edasi liikunud. Waaat?? :D p2ris hea mind fuck! Mingil hetkel tahtis naermisest hing kinni j22da k6ris6lme kohal, aga nii naljakas oli, et ma ei suutnud naermist l6petada, kuigi mitte midagi konkreetset naljakat polnud. See on vist k6ige haigem tunne, kui sa saad aru, et mitte midagi naljakat pole, aga sa ei suuda naermist l6petada?! Siis yhel hetkel tundsin ma, et mu k2ed oleks nagu t2iega higised, nii higised, et ma ei suuda ega tohi mitte midagi katsuda, kuigi teised kinnitasid, et need on lihtsalt mega kylmad. See oli natuke criipiiii! Ma m2letan veel, et juttu oli sellest, et tavaliselt v6ib tunduda nagu varbad kaoks 2ra...ma selleni vist ei j6udnud. Aga m2letan, et kartsin p2ris kaua pysti t6usta, sest arvasin, et mu jalad enam ei kanna mind. L6puks tegin selle siiski 2ra...k2isin vetsus ja t2itsa ellu j2in. Kuna me olime natuke liiga palju neid asjandusi s88nud, siis hakkas kerge unekas tulema, aga sellega oli nii, et kui tuakstasid ja keegi ylesse ajas, siis oli uni l2inud j2lle, nii hea...v2simatu :) Yks p6rsake vajus kohe kiviks 2ra...nii j2ime kolmekesi. Ma vist kah tukkusin ikka vahepeal ja siis migni hetk tuli mingi r2ige hirm ja foobia, aga ei yldiselt oli see yli vinge yritus.

Nyyd istun t88l ja m6tlen, et huvitav kas ma olen ikka veel pilves v6i lihtsalt uimane?! Kogu maailm k2ib nagu normaalselt, aga mina liiguks nagu aegluubis...kirjeldada on seda suhteliselt raske. Lisaks on mul r2me n2lg yksk6ik kui palju ma ka ei s88ks ja ilmselgelt 88sel l2ksime kah s88misega liiale. Mu pikad juhtmed on kah alles kodus vist...v6i kuhugi ripakile j22nud :D Aga kunagi kui selgem pilt mul ees, siis vb teen parema sissekande sellest... nyyd l2hen oma "mulli" sisse tagasi.

Nii tühi, nii tuim, nii emotsioonitu

Viimati kirjutasin nädalavahetusel vms, nüüd juba jupp aega möödas ja taaskord on tohutult sündmusi toimunud.

Sellest ma vist juba kirjutasin, et türklastest õnnestus mul enam-vähem valutult lahti saada, eile veel üks üritas vabandada ja värki, aga selles mõttes, et mul pole midagi nende vastu. Ma võin nendega sõber olla, aga 'no hard feelings' selles suhtes, et nad alati eeldavad, et me kõik räigelt solvume nende peale ja võtame hinge ja muud säärast, aga mulle tundub viimasel ajal, et mul pole enam hinge, mind jätab see kõik nii külmaks lihtsalt.

Ma ikka oskan suhtlust inimeste ja enda vahel tuksi keerata, sest kuidagi täiesti lambist suutsin kaotada ka kaks toredat inimest enda ümbert ja seda täiesti juhuslikult. See pold üldse nii mõeldud, aga ma ei tea miks inimesed minu kehakeelt ja arvamusi alati ja 'i mean' ALATI valesti loevad ja aru saavad. Igatahes, avastasin enda jaoks, et on parem nii neile kui mulle, kui ma nendest eemale hoian, siis vähemalt saavad nemad rõõmsad olla ja oma vana elu juurde tagasi pöörduda.

Kuid nüüd tekib mul küsimus, mis mind nii tuimaks on teinud? Ma üritan nii tugev näida, et ei suuda isegi ühtegi pisarat valada ka kurbadel momentidel. Mu toakaaslane võtab mind kui psühholoogi, kes talle alati nõu ja jõuga abiks on ja kõik inimesed arvavad, et ma olen nii tugev. Kas ma ka päriselt olen? Ma tunnen, et tuimus on mu keha ja vaimu vallutanud, aga tugev..? On natuke vale sõna selle kõige kohta, mis mu sees aset leiab. Viimased kaks ööd-päeva on eriti hirmsad olnud. Kui üleeile Triinuga kinos käisime ja vaatasime mingit räigelt kurba filmi, siis minu mõtted rändasid hoopis mujal, samal ajal kui Triinu terve filmi tönnis, tundsin mina, kuidas ma ei suuda nutta, ükskõik kui kurb mul ka poleks, lihtsalt ei tule midagi noh... Pärast filmi ostsin pudeli veini, et ehk see aitab mul emotsioone leida...aga see tekitas vaid tunde, et tahaks üksi olla. Kell oli 23.00 kui pärast kahte pokaali läksin jooksma hoopis. Uskumatult kerga ja hea oli, oluliselt lihtsam kui tavaliselt. Jooksin tunnikese ja kaugemale kui tavaliselt. Tundsin, et võiksin vabalt veel 30 km joosta, aga kell tegi mind murelikuks. Koju jõudes tegin pesu ja kõik juba magasid, seega läksin koridori istuma, et asju uurida ja klaviatuuri klõbistada. Megakiirelt oli kell saanud 2 ja otsustasin süüa teha, samal ajal oli minu kõrval, mitte küll otseselt aga kaudselt üks äraütlemata visa hing, kes ilmselt tõesti hoolib minust, aga kellele ma ei oska selle eest tänulik olla. Selle peale ütleb tema, et õpi siis, aga ma ei tea kuidas...mul pole tundeid enam sees... :( See teeb mind kurvaks. Olin lõpuks nii endast väljas, et läksin autoga sõitma ja kell oli siis 4 hommikul...ma ei teadnud ise kah kuhu ja miks ma suundun, pidin lihtsalt õue saama, et mitte nutma hakata. Ma kardan, et kui see algab, ei saa ma enam pidama, ilmselt selleks ma ei taha ega suuda nutta kah hetkel, pean seda kuidagi kinni hoidma endas...et äkki läheb üle see valu. Kella viie paiku jalutasin Nõmme metsas kusagil ja kell 6 olin tagasi ühikas ning kerisin end kerra ära. Mu toakaaslane vaatas mind veel kurja pilguga ja podises mdiagi, aga ma ei suutnud ega tahtnud reageerida. Järgmine päev, ehk eile siis, helistas Triinu launal ja me läksime Roccasse, aga mul polnud üldse soovi ringi vaadata, ma lihtsalt hõljusin ta kõrval kaasa nagu paha vaim, ilma et miski oleks suutnud minus huvi äratada. Kas see teeb minus halva inimese?
Pärast poodlemist ja kingi leidmist ta pisikesele, läksime tema poole, jõin seal 2 tassi kohvi ja vaatasime filmi ning siis leidsin ma, et lähen koju, ehk saan siis täna magada...aga ei, kus sa sellega. Kell oli 2 kui panin asjad kinni ja lootsin, et pimedus kannab mu ise une randa, aga ei. Vähkresin meeletult, kuid mu pea oli tühi, ma ei mõelnud mitte millelegi...imelik, kella nelja paiku saatsin oma mentorile smsi, et ma ei saa magada, õnneks tema sai ja ei vastanud. Sel hetkel sulgesin silmad umbes pooleks tunniks ja isegi vist uinusin. Hetk hiljem olin jälle ärkvel, väsinud, vaevatud ja vahtisin lihtsalt pimedusse. Tühi oli kõik...tuim... Mu mentor oli selle aja peale saatnud smsi, et 'oh sind vaesekest, räägi mis sind vaevab', aga ma ei tea isegi. Üritasin uuesti silmi sulgeda ja lihtsalt palusin, et uni mu ära viiks. Meeletu äng kägistas mind ja ma tahtsin nutta, ma niii kohutavalt väga tahtsin, aga mitte üks ainus pisar ei tulnud, mu silmad olid justkui ära kuivanud. Ma tahaks, et see minu seest välja tuleks, aga ma ei saaaaaaaa!!!.... Mida ma ometi tegema pean??
Nii läks minu terve öö, ma ei tea kas kokkuvõtteks paar tundi magasin või mitte, aga ma tunnen, et olen end kaotamas. Ma ei taha magada, ma ei taha mitte midagi. Täna on Triinu sünnipäev, tahtsin talle üllatust teha, aga tegelikus on see, et ma ei taha tegelikult mitte kedagi näha ega mitte kellegagi koos olla... Ma tahaks lihtsalt joosta ära kõige valu, hirmu ja üksinduse eest...Nii et nüüd ongi dilemma, kas minna ja üritada teha jälle head nägu, et keegi aru ei saaks, et midagi on valesti...või minna ja joosta, kus keegi ei näe ega tea midagi minust... Olla lihtsalt üks tervik selle sügisese masenduse ja tuulega.

Sipelgapesas inimesed on nii ''ilusad ja head''

Mida kõike ei tule siin ilmas läbi elada, et leida iseennast ja teisi, et mõista ja aru saada asjadest, et leida elu mõte?!

Alustan kõigepealt sellest, kui kahju mul on oma toakaaslasest, kes ilmselgelt tegeleb üleõppimise ja selles mõttes enesehävitusega, aga ma mingis mõttes saan temast aru isegi. Ta tahab lihtsalt kõiges parim olla. Ma tean väga hästi seda tunnet. Uskumatu tegelikult kui palju muudab inimest selline segasumma elu nagu seda on ühika elu. Ma olen isegi tänulik sellele veidi ehk?! Igatahes, enne tööle minekut täna olid asjad juba nii kaugele lausa läinud, et kullake lihtsalt nuttis, et ta ei taha enam siin olla. Ma ei osanud mitte midagi alguses teha, kas ära minna, kas rääkida, kas lihtsalt vaikida ja edasi istuda`? Lõpuks tegin talle suure kalli, silitasin pead ja panin ta rääkima. Tundub, et isegi mõjus, sest kui mina toast välja astusin, siis ta juba naeratas. :) Mulle meeldib inimesi õnnelikuks ja rõõmsaks teha! Igatahes tean, et ta üritab oma vanemaid moosida, et need talle rohkem pappi köhiks, et6 ta saaks korterisse elama minna, hea ikka kui sellised vanemad on... Ei tea, mis sellest saab.

Eile õhtu läks nagu juba kombeks väga käest ära... Kui ma südaööl töö lõpetasin kutsuti mind peole, millele ma 'ei' ütlesin, mõtlesin, et olen kord korralik ja lähen ilusti magama, aga oh eiiii, kus sa sellega, nii kui oma koridori astusin, pisteti mulle viinapits kätte ja sunniti migni türgi neiu terviseks jooma. Võtsin siis ühe pitsi sisse ja sõin kooki... Edasi rääkisin niisama juttu ja kuulasin ja avastasin, millised inimesed maailmas on. Mingi võõras poiss istus ja mängid akordionit ja laulis venekeelseid laule. Tore oli! Vist...kuni....juhutus midagi´, milles ma üldse ei kahelnud, et see varem või hiljem juhtub. T**A TÜRKLASED! Igatahes on viimasel ajal hull teema nendega koguaeg kõigil. Kelle kohta räägitakse mignist süütuse võtmisest, kes käib salsat tantsimas ja keda lihtsalt sebitakse ja maha murda üritatakse. Lõpuks suutsin enda kaelast kõik need loomad maha raputada. Ja see polnud üldse mitte raske isegi! :D Kuulsin väga ebausaldusväärselt inimeseloomalt, et nendel pidavat olema kodumail naised olemas ja kui sellega natuke keevitada ja neile öelda, kuidas ma usun ja arvan, et nad ainult kõige kohta valetavad, siis lähevad nad nii kettasse. Ja noo, sealt tuli ikka igasugu asju välja...Totakad täiesti! Ma õnneks ei kaota sellest midagi, inimesed on ju niiiiii ''ilusad ja head'' :D

Täna sain veel oma vennaga kokku, kes andis mulle ideaalse mõtte selle kohta, mis toimub hetkel...'sipelgapesa', on see mis toimub, see on ideaalne sõna tõesti kirjeldamaks seda kõike.

Päike! :)

ma olen vaba

Kui tyypiline, mu elu parimad kaks n2dalat on olnud ja ma j6uan ikka siia kirjutama alles siis, kui ma midagi nii kohutavalt pu**i olen suutnud keerata, et ainuke p22ster6ngas ongi see siin...et kirjutan siia ja siis leevendub mu valu, higi ja pisarad.
Ma olen nyyd l6plikult lahus inimesest, keda ma siin maailmas k6ige rohkem armastanud ja vajanud olen. Ma olen vaba ja yksi, aga see on mu suurim hirm ja valu alati! Olla yksi on minu jaoks hullem kui olla mitu n2dalat n2lgas. Ma olen peast natuke katki vist, mu ajud on l2bi kep***d ja ma ei tunne mitte midagi. Ma ei tunne hirmu teha asju, mida ma enne ei julgenud, ma ei tunne valu, ma ei tunne syyd. Ma olen tuim!
Ma ei m6ista, miks enamus inimesi arvavad, et neil on depressioon v6i m6ni muu s2herdune haigus...
Aga kui nyyd natuke 6nnelikest asjadest r22kida, siis k2isin eelmine n2dalavahetus oma uute s6pradega Tartus Winny Puhi kontserdi ja alustada ilmselt tuleks juba seal, et ma poleks iial uskunud, et ma sellist ajsa laivis suudaksin kuulata. Aga mul oli elu parim 6htu ilmselt! Ma ei m2leta millal nii palju naersin, hyppasin, tantsisin, reivisin! K2isin staaridega laval tantsimas ja kitarri m2ngimas ja tegin nendega tagaruumis vip toas pilte. Mida veel elult tahta?? Lisaks sain koguaeg komplimente ja hoolivust tunda. Lisaks sain veel autoga rallida ja teha kaherealisest kolmerealine utotee...ma armastan neid inimesi nii v2ga, nad on minus nii palju head leidnud, mille olemasolu olin ma unustanud. Sellest hoolimata suudan ma k6ik persse keerata ja millegi p2rast arvavad nad osad nyyd, et on minust sisse v6etud ja tekitavad minu sees kaose. Ma ei taha mitte kellelegi haiget teha, aga ma ei tea ise kah mida ma tahan! Tahan, et k6ik need inimesed oleks ja j22ks minu ymbere, mis ka ei oleks, aga juba praegu on mul tunne, et ainuke lahendus sellele on see, et ma lasen nad k6ik vabaks ja kaon nende elust. Ma ei tea, miks mind niiii kohutavalt segadusse see k6ik ajab.. kas t6esti on asi selles, et ma kardan lihtsalt yksindust? Samas mul m6nikord on tunne, et nyyd kus ma yksi olen, et ma olen nii rahulik nyyd...nagu uus hingamine. Ja siis see tabab mind...PAANIKA!

Eile oli korbi pidu...t2iesti teistsugused inimesed...meeletu! Elu on nii ilus ja hea, aga ma ei taha elada!

Türklased

Phahahhahahahahha....
Mis toimub nagu? Kas kõik türgi mehed on naiivitarid või lihtsalt libedad sellid? Kummalised on nad, see on kindel!
Alles mõned nädalad tagasi hakkas üks türklane mingit iba ajama ja arvas, et ma lihtsalt olen mingi kerge saak vms? :D naljakas ikka, see on nii lõbus vaatepilt, kui inimesed reaalselt saavad aru, et isegi kui ma olen sõbralik ja lahke inimene, siis on üks asi, milles ma endale järeleandmisi ei tee ja see on tunded ja intiimsus. Ma ei roni mitte kunagi kellegi voodisse ega lase end suudelda inimesel, kellel pole minuga mitte vähimatki pistmist, kes on lihtsalt inimene ja hakkab endale asju ette kujutama, keda ma ei tunne ega tea temast... Nagu mis kohaga need inimesed mõtlevad??!!! Tol korral korvi andmise vastuseks sain ma teada, kui halb inimene ma olen :D okei. Viimasel ajal on mul palju vaba aega inimestega suhtlemiseks või õigemini, ma olen nüüd üksi...koguaeg!  Ja et seda leevendada üritan ma suhelda võimalikult paljude inimestega. Üleeile panime tina mu toakaaslastega...lõppu kahjuks ei mäleta, ärkasin kell 5 hommikul oma voodis riided seljas. :D Lõbus ikka! Enese hävitus on parim tegevus maailmas minu meelest!
Eile otsustasin, et pean tantsida saama ja ma armastan selliseid spontaanseid tegevusi, lihtsalt...ma igatsen seda turvatunnet, mis mul oli inimesega, kes oli mulle siin maailmas kõige olulisem, aga kes minust ei hoolinud, kui ma olen alati armastanud teha asju lihtsalt nii, lambist, hetkest! Tuleb idee ja teemegi ära vot! Nii läks ka eile! No regrets! Läksin töölt koju, tegin end nii püssiks kui suutsin ja haarasin boksikaaslase kaasa ning erasmuslased käivad igakord myndis, nii sokutasime end kaasa. Hahahahhahaha, parim vaatepilt, kui ilmusin nende uksele ja kõik vahtisid lihtsalt suud ammuli! :D reaaaalselt nagu! Siiamaani on naljakas! Aga ma polnud nii ammu end nii ilusaks teinud ja endal oli mingi räige kompleks. Otsustasin mitte juua eile igatahes, terve õhtu peale tegin ainult 2 kokteili. Ja sain tantsida ja nii tore oli, kuni selle hetkeni, millal järgmine türklane ütles, et ma meeldin talle...wtf?? Miks need inimesed sellised on? :D Igatahes...koju sain mingi kell 8 ja kahjuks olin sunnitud koolist viilima...ei julge sellest väga kellelegi rääkida, sest ma olen nii kohusetundlik muidu. Aga magasin mingi 6 tundi, nüüd tegin ära homme vaja mineva esitluse ja nüüd tuleb sport, siis töö ja siis öö :D

Elu läheb heaks!

See siin on must auk

Ülipalju aega on möödas mu viimasest postitusest ja kui nüüd aus olla, siis mul on hirm, mul on kohutav hirm siia kirjutada, sest tavaliselt on mul siis masendus, aga ma ei taha, et reaalsus ja masendus minuni kohale veel jõuaks. Ma ei ole veel kõike selgeks mõelnud, aga hetkel on olukord nii, et mu elu muutub kardinaalselt. Mõtlesin mitu nädalat, et nüüd avan selle ja kirjutan, aga koguaeg suutsin endale õnneks mõne muu tegevuse välja mõelda.

Viimasel ajal olen lihtsalt palju alkoholi tarvitanud ja inimesi jälginud ja ühikas elu elanud... Nii ilmselt läheb ka täna õhtul, kui ma ikka jaksan sammu pidada nendega... aga ma rohkem ei kirjuta siis praegu, et mitte musta auku kaduda.

Hit the rock bottom

Kui ma arvasin, et olen juba kõige jubedamad asjad oma elus läbi elanud ja kõike kogenud, siis nüüd on see alles päriselt käes.
Kaks päeva tagasi, kaotasin oma esihamba ja mitte loomulikul teel ja rohkem polegi mul öelda.

Kummalised valutorked

Olin eile poole ööni tööl ainult ja sain juba nelja ajal koju. Magama jäämine ei olnud aga üldsegi mitte lihtne, sada-miljon mõtet oli peas ja und nagu ka ei olnud. Lõpuks, kui umbes tund hiljem uinusin, ei saanudki kaua magada, ärkasin meeletute valutorgete peale mis mu rindkeres ja kolmnurga piirkonnas esinesid. Üritasin aru saada, miks nii valus on, aga valu oli nii kohutav, et pisarad hakkasid voolama ja hingata oli raske ja iiveldama ajas. Esimene mõte oli, et pean kiirabisse helistama ja ei saa öösel tööle minna, et millal ja kuidas ma helistan, et olen haige ja ei tule tööle. See oli mu suurim hirm. Vähkresin küljelt küljele ja silitasin valukollet, ise lootes, et sellega valu liigub laiali ja ei ole enam nii talumatu. Korrutasin enda peas, et pean uuesti magama jääma, et kui ma ärkan siis ma ei tunne enam valu ja kõik on korras. Vähkresin nii umbes tunnikese ja lõpuks ilmselt siiski uinusin uuesti. Kui paar tundi hiljem ärkasin ei olnud enam valus, aga pea on kuidagi paks ja halb on olla üleüldiselt. Kõige kurvem asja juures on see, et mul pole kellelegi isegi kurta või rääkida, et mul halb on olla. Mõtlesin, et üks inimene on, kes minust siiralt hoolib, et räägin talle ja et ta vähemalt mõtleb mu peale siis ja tunneb muret. Selle peale sain aga taaskord metafoorilise rusikaga lihtsalt näkku. Ta väitis, et tal on nii kiire ja tööl on ja blaablaa ja siis tuli hoopis välja, et ta on tööl küll, aga tegeleb saja muu asjaga ja reaalsus on see, et tal on kõigi ja kõige jaoks aega, teda lihtsalt ei koti, et minuga midagi valesti on. Päris kohutav tunne on nüüd. Lisaks sellele, et ma tunnen ennast füüsiliselt väga halvasti, pole mul ka vaimset tuge nüüd. Üritasin googeldada, et milles asi võib olla...Erinevad maohaavandid või... midagi konkreetset ei saanudki teada. :( Loodan, et järgnevad ööd tööl ei ole nii talumatud, kui see valu täna öösel. Muud polegi mul enam, millele või kellele loota. :(

Tahaks kummikuid...sügis

Veider saatus mul ikka, ma ei pea mitte midagi kunagi tegema, et kõik lihtsalt nii katastroofiliselt pekki läheks! Aga mis ka ei oleks, ma ikka ja alati tahan tagasi ühte ja samma kohta...keegi ei suuda asendada ega paremaks muuta ega täiendada midagi, mida mul vaja oleks. Mitte keegi! Ja nii valin ma alati tee, mis on turvaline ja kindel.
Pole väga aldis olnud siia kirjutama mõnda aega jälle, aga mis siis teinud olen?...hmm...
Põhiline elu on olnud tööl käimine ja juba hakkab väike närv kooli pärast kah sisse tulema, enam nagu ei kipu üldse nii nagu mingi kuu aega tagasi tunne oli. Võtsin endale paar vaba päeva kah, et kas või natukene ringi trippida, sest kõik mu unistused ja plaanid lendasid nagu ikka vastu taevast. Käisin siis mõned päevad tagasi Otepääl seiklusrajal seiklemas. Uskumatu milline vuss ma ikka olen! Täiesti pekkis!!! Kartsin juba esimesel rajal nii palju, et kerge klimp oli kurgus ja mõtlesin, et kas peaks juba pooleli jätma? Tegin siiski neli rada läbi ja viiendale ei hakanud minema, aga kuuldes kuidas seal mõni veel hullemini ulgus kui mina...siis ehk ma polnudki kõige hullem. Siiski, ma ei osanud karta, et ma nii äpu olen :( häbi on kohe lausa. Kuigi mulle öeldi, et olen isegi arenenud nii oma vee kartuse kui ka kõrguse kartuse suhtes. :) Vb öeldi seda niisama suu-soojaks, aga korraks oli küll hea tunne sees.

Nagu näha, on Eesti suvi läbi ja aeg on end valmistada ette süguseks, mu selle sügsise, ja muidugi ka eelmiste, suur armastus on Vivienne Westwoodi wellies, loomulikult ei raatsiks ma iial originaale osta, aga kuidagi jokutan ka sellega, et endale vuflid muretseda ja jalad kuivas hoida. Varsti nina tatine jälle! :( Jälle asi, mida ma ei ole suutnud oma pika elu jooksul muuta, on mu otsustusvõimetus! Miks ma ei võiks lihtsalt ära osta ja saagu siis mis saab?! Jobu! Kooliasjad kah kõik seisavad... Praktikaaruandel olen ära jõudnud kirjutada tiitellehe ja sissejuhatuse...hallooooo nagu tõesti?!
Aaaaaaa, ja täitsa hull värk, kus ma eile tegin avastuse, et mul ikka ühika toakaaslasega jopanud! See et me ühtegi sõna ei räägi ja oma asjadega tegeleda saame rahus on minu jaoks tegelikult ideaalne variant! Aga boksis on kõrval toas mingi täielik debiilik inimene. Vähe sellest, et ta migni lambi hetkedel oma instrumenti mängib ja mul magada ei lase, trambib ta ringi nagu mingi elevant. Kasutab teiste asju, ilma et luba küsiks ja noo eiiiiiii, eile sai mul mõõt täis, nahhui, kui sa võtad teiste asju ilma, et luba küsiks, siis kasuta neid vähemalt ja pane tagasi sinna kust võtsid, mitte ei vii oma tuppa kuradi asju! Mida vi**u ausalt, kus tuleb selline jultumus? Tra sellistele tuleks vastu hambaid anda, et nad aru saaks, kuidas elu toimib? Haige! Ma saan aru, et kui sul vaja, siis küsi, nahhui sa minu asjad oma tuppa viid ja need ära peidad? Mingi kuradi....õhhhhh, ma ei saa mõelda isegi, lähen nii keema siis!!!!

Eile juhtus veel üks kurb seik. Olin öösel tööl nagu ikka ja tööle tuli üks poiss, kellega ma suht hästi läbi saan, aga juudas, ta oli kusagil väljas olnud ja peksa saanud, ja kõik kohad olid verd täis, huulest oli hiiglaslik tükk väljas ja kui ta rääkis siis verd purskas lausa iga kord. Asjad olid kadunud või varastatud  ja ta enda ainus mure oli, et magama saaks. Kuigi ta korterikaaslane ei vasstanud telefonile ja ilge stress oli selle pärast, aga kogu üldmulje oli üldse õõvastav! Kahju, kui oled juba suur inimene ja ikka üldse ei anna endale aru, mida ja kuidas teed ja kus ja kellega oled?! Mul oli lihtsalt nii kahju temast, aga ma ei saanud teda ju kuidagi aidata. Olen mina ikka alles härdakene. :/

I am so not back in the game

I am just bored as hell!
Uskumatu, kui palju või tegelikult siis vähe võib muutuda sellise lihtsa asjaga, kui muudad midagi kardinaalselt oma elus. Umbes nädal tagasi loobusin oma kontost facebookis ja niinimetatud sotsiaalmeedia survestusest. Siiani olen mina ideaalselt hakkama saanud, veelgi enam, kui välja arvata see, et olen päris tihti igavusse lämbumas, ei tehta vähemalt draamasid enam selle pärast, et keda või keda mitte ma seal sebimas käin ja kellega jutustan.?! Kuid mis peamine, mul on tõesti liiatigi palju aega ülearu nüüd. Sellest hoolimata pole ma suutnud enda kooliasjadega alustada ega ka mitte midagi muud konstruktiivset leiutanud. Kahju on muidugi, et nii pidin ära kaduma, aga kes teab milleks see hea on? Või noh, keda ma peale enda lollitan, see pole hea tegelikult, mulle vähemalt mitte, sest ma tunnen kuidas mu sisemine viha ja raev aina kasvavad, aga konksu otsast ma ikka lahti ei rabele, tee mis tahad. Meeletu igatsus tuleb vahepeal peale, et seletada mingit lambi mula lihtsalt, mitte mingite piiridega. Mulle meeldib tihti üle piiri minna ja mitte halvas mõttes, ma ei taha kellelegi halba sellega teha, sellepärast oligi parem ära blokkida oma fb-konto. Aga et vältida kogu seda kammi, mis sellega kaasneb, pean õppima end taltsutama. Korrutan koguaeg endale vaid, et ``Easy tiger, ja varsti panen su üldse magama!`` :D
Mõningaid toredaid fakte olen kah teada saanud viimasel ajal!
Esiteks seda, et olen matas suht loll ilmseleglt ja tuleb välja, et paljud imestavad, et ma kooli lõpetasin. :D Kummaline, irooniline lausa, sest nii enda kui ka paljude teiste arust lõpetasin ma päris edukalt. Aga nooooh, inimesed kõik erinevad ju, oma erinevate mõttemaailmadega.
Edasi, väidetavalt ei oska ma riimida ja paar postitust tagasi MINU enda väikeste kätekestega kirjutatud luuleread ei pidavat mulle kuuluma või siis pidavat nii suurt hämmingut tekitama, justkui oleks maailmaime see. Noo selgeee! Ajeee ajee :D
Edasi, väidetavalt olevat ma kõige suurim valetaja ja seda ütleb mulle inimene, kes on mulle korduvalt valetanud. Täis salakavalust! Lust elule!
Ei aga mis...see on alati mind imestama pannud, kui imeliselt inimesed ikka endast arvavad. Kõik näevad teise silmas palki, aga enda silmas ei näe mitte üks hing pindu! Saluut ja proosit selle peale! Sitt!**
 

Ühikarotielu

Kõik on nii nagu on...ma ei võitle enam tormi ja tuultega...ma olen vait ja tasa ja ootan, ma lihtsalt ootan, ei tea mida, aga lihtsalt ootan. Ma olen end teelt kõrvaldanud ega sega enam kedagi, kuigi olen veel olemas. Kahjuks!
Pärast seda, mida ma mõned päevad tagasi nägin...ei usalda ega usu ma enam kedagi, iial. Mitte et ma seda konkreetset inimest üldse kunagi usaldanud olen...aga õnneks pole ta mulle ka lähedane, nii et mul on pohhui suht temast ja tema tegemistest. Lihtsalt..miks halada, kui ise kõik teha oma tahtmistele vastupidiselt. Ma üritan ja punnitan nii et ninast veri väljas ja ikka ei tule tulemust, aga tema lihtsalt ootab ja kõik peaks sülle langema? Nimelt kohtas ta mõned kuud tagasi välismaalast kellega semmima hakkas, siis kõik oli nii ilus ja hea ja hullult tehti mingeid asju ja elu käis. Nii, siis tuli aeg, kus hakkas vaheaeg ja välismaalane sõitis oma koju selleks ajaks ja eks igatsus ja armukadedus tegid oma töö. Tulemus on see, et välismaalasel viskas see kõik näägutamine üle ja ta ütles, et asi jääb katki, et vaatab edasi siis, kui ta tagasi tuleb vms. Nüüd on vaid nädal jäänud tema tagasitulekuks ja mida teeb see inimene, kes siin on. Uskumatu! Ühikas elades näed ja kuuled nii mõndagi! Uued inimesed on hakanud erasmusega peale tulema ja võetakse esimene ettejuhtuv lihtsalt ja tõmmatakse sõna kõige otsesemas mõttes läbi. :O Ja kui idioot peab see olema, kes end nii kätte annab ja endaga nii teha laseb? Või olen ainult mina nii vanamoodne? Ei usu! Pärast seda teevad kõik näo, et ei ole kunagi üksteist näinud :D mis on selle kõige juures kõige lõbusam osa. Mõelda vaid, kuidas nii saab? :D Ma alati jälgin ja muigan lihtsalt ja vangutan pead, sest tean, et karma is A BITCH!
Anyway... tulles tagasi mu viimase postituse juurde, siis ei ole vaja muretseda, ma olen liiga nõrk inimene, et endale midagi teha. Seega leidsin uue mooduse, kuidas ära kaduda, ma lihtsalt hoian nii võimalikult kaua nii võimalikult madalat profiili, kuni keegi enam ei mäleta ega märka mind lihtsalt. ;)

It's time!

It's time to go and not to look back

I will be there for you but not anymore wearing the black.

 

After awhile I will be wrapped in a white

but still be hoping that you will have the faith.

...

But don't worrie my cild

I will be happier after that

and when ever you cry,

I will be there to solve your crap.

...

Does't matter anymore if I try or not,

it is just my time.

The days will go by

and you will forget about me at your side.

 

So i guess it is time for me to erase everything about me and hope that no one will see!

Bye!

 

 

feel weird sometimes

No extra words needed...just tears

Nädal möödas, needus kaelas

Kui rõõmustav on alati lugeda, et inimesed kes kunagi meelega sitta keerasid, et nenede elu on nii ideaalne ja tore nüüd ja siis ma mõtlen enda peale...et millal ma viimati reaalselt õnnelik olin? Ei mäleta ausalt öeldes...
Miks mul peavad nii tohutud kompleksid olema? Miks ma ei suuda lahti lasta inimestest, kes mulle halba tahavad? Ma saan ju aru, et nad on sisimas kurjad ja see on nii ilmselge ja must-valge, aga ikkagi on midagi, mis mind kinni hoiab. See selleks.

Viimane nädal on läinud kiirelt, isegi olenemata sellest, et veetsin enamus ajast maal. Täitsa üllatavalt normaalne oli isegi. Käisin mõttetus Võsu rannas, kus iga teine on tuttav... ei istu mulle selline värk kohe mitte. Sain kokku Annaka ja Zebiga, ning pidin taas tõdema, kuidas mõned asjad siin maailmas ikka ei muutu mitte mitte kunagi... Tegin head paremat süüa, ühel päeval terve kana ja teisel päeval Garfieldi lemmik rooga. Nii nämma-nii äge.
Nii kui pealinna jõudsin läks kõik allamäge, nagu mingi paha needus oleks mu peale laskunud...ja nüüd ma siis istun ja kurvastan jälle. Mis seda parandaks? Kuidas ma ise endale ükskord kasulik saaksin olla?!!!

Otsuste otsustamatus...

Me ei tea oma saatust ette, saame vaid valikuid teha ja sellest olenevalt kas eksida või sammukese parema elu poole sammuda. Sellest võib järeldada, et ma pole oma valikut siiani teinud! :) Aga kuidagi teised asjad saadav selle võrra palju selgemaks või hakkavad lihtsalt tahaplaanile jääma. Mul on olnud üllatavalt meeldiv nädal! Ma isegi ei uskunud, et pärast oma semu lahkumist oskan endaga midagi peale hakata, aga olen äraütlemata konstruktiivne olnud.
Veetsin esmaspäeva rannas, millest jäi jälg mu seljale :D ja esiosa jäi üldsegi päikseta! Aga inimesed olid head ja sellest mulle piisas. Õhtul käisin veel Paljassaares vessut ja vollet tegemas. Volleks ma seda muidugi ei nimetaks, mida me seal korraldasime, aga lõbus oli sellegi poolest! Pärast puhastasin oma auto torusid veidikene ja huligaanitsesin niisama ringi. Järgmine päev olin tärve päeva tööl ja õhtul käisin T.ga Kadriorus Tallinn Dollsi sünnipäeval, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Pärast seda avastas T. jälle muidugi, et ta ei ole mitte midagi söönud, aga kuna olin tema mõjuva nõudmise tagajärjel sunnitud kingi kandma, siis ma kõndida küll kuhugi ei viitsinud ega jaksanud. Õnneks leidsime inimese, kes meile küüti pakuks ja abiks oleks. Lõpetasime aga siiski Mustaka Mäkkis :D Vot selline elu siis...
Tänane päev algas totaalse seiklusega. Pidin leidma Männiku lõpust koha, kus teha ära oma lõppastmekoolitus, aga eksisin ennem vähemalt viis korda ära! :D Mina ja mu peas olev GPS ei ole praegu just kõige parema läbisaamise juures. Igatahes, kohale ma jõudsin ja isegi varem, aga siiski ei saanud oma säästlikku sõitu samale päevale ja seda lähen tegema homme. Maiuspala aga ootas mind alles ees... Kui siis jagati paaridesse, et libedasõitu teha rajal, jäin mina paariliseta. Ja muidugi ootas mind ees siis vaid see, et pidin kõiki katseid ja ülessandeid topelt tegema ja pärast oli lihtsalt kopp nii ees sellest. Konstruktor raja ääres tegi veel nalja, et tuleb võtab minult pärast tunde, sest ma olen nii palju harjutanud! :D Kokku veetsin seal metsa ja liiva sees neli tundi ja kui ma hiljem oma autosse istusin, et ära sõita, oli seal nii kuumaks läinud, et isegi parm oli kõrval istmel otsad andnud. Jeesus, täna oli ikka eriti kuum ilm vist. Aga ega ma kodus olla ei jõudnudki, nii kui raamatu avasin, et lugema hakata, helistas T. ja me läksime linna jalutama ja ''brainfrees''e saama, edasi läks tema tööle ja ma jalutasin koju. Just jõudsidn uuesti raamatu avada ja paar lehte lugeda, kui helistas mu vend ja siis läksin temaga välja hängima. Sõime ja rääkisime elust ja olust, käisime lennusadama juures ja olime niisama ilusad. :)
Hea pool nädalat on olnud! Olen endaga rahul :)

10 aastat vanemaks

Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval ärkan ja mulle pakutakse ühes vägagi lootustandvas firmas täiesti lambist projektijuhi kohta?!
Ma ei teagi mida tunda.!? Sees on nii palju emotsioone. Ühest küljest oleks see uue lehe pööramine mu elus ja mul oleks seda väga vaja. Teisest küljest eeldaks see, et peaksin oma õpinguid jätkama kaugõppes ja ma pole kindel, kas see mind rahuldaks?
Pluss pool on ka see, et nii noorelt alustada nii kõrgel kohal võib mulle väga palju head juurde anda, saaksin nii varakult juba jala niiöelda ukevahele ja tulevik ehk polegi enam nii tume siis? Miinus...mis siis kui mulle see ei sobi? Tegelikult, isegi kui see töö mulle ei sobi, siis ma saaksin alati ju tulla oma vana töö juurde tagasi. Ilmselt mis mind kõige enam hirmutab ongi kooliga seotud. Mu sõbrad, mu õpingud, mu eriala. Kaugõppes pole täpselt sama asja võimalik õppida, mida ma hetkel tudeerin. Mis siis kui midagi läheb väga valesti?! Aga mis siis kui ma selle võimalus käest lasen? Mis siis kui rohkem ei pruugi enam selliseid võimalusi tulla kunagi ? Appiiiiii!! Mu pea plahvatab kohe!

Ja siis ma taipasin, et kui ma peaksin selle töö vastu võtma ja kaugõppesse minema...see oleks justkui 10 aastat mu elule juurde. Mõelda vaid, et siis ei ole enam seda koolis käimise tunnet ja sõpradega hängimise ja klatšimise tunnet... Siis ongi ainult töö ja kauge kool ja siis pean hakkama juba peret looma ju? Või end hoopis totaalselt karjäärile pühendama. Ehk on veel aega ja ma kiirustan liiga selle suureks saamisega? Või on see saatus ja märk sellest, et mu elus peab midagi muutuma? Mida teha, mida teha? MIDA TEHAAAAA????!!!

Ei ole tulevikku

Täna oli mu viimane praktika päev, nüüd olen prii! Ja kui aus olla, siis olen järsult saanud kõigest priiks. Mu parim semu ja vaenlane pani putku teadmata ajaks, praktika sai läbi ja nõnna edasi... Olengi jäänud täiesti omapead ja üritan iga oma vaba hetke tegelikult tööga siduda, et võimalikult vähe rumalusi teha.
Eilne õhtu oli minu jaoks nii kurb, nagu oleks surema hakanud keegi, isegi täna hommikul olin veel masendunud, aga nüüd tuleb lihtsalt hakata jälle päevi lugema ja mõtteid töös hoidma, mõtteid pigem asjadega mis on vaja ära teha, mitte asjadega, mida teised teha võiksid ja kus ja kuidas jne.?!
Suvi on ilus aeg ikka. Eilne õhtu algas sellest, et poest väiked joogid ja hakkasime vaatama juba Monuments mehi, kui ühel hetkel see ajalooline film viis kõik mõtted minu enda ajaloo peale hoopis. Poleks uskunud, et keegi kunagi üldse mind veel nii kuulata viitsiks või et üldse kunagi keegi viitsima hakkab...kui see kõik ükskord läbi saab. Ma nutsin palju eile õhtul. Tunda korraks, et keegi sinust hoolib, kasvõi sõbrana, venna või õena... Kuid üks lause painab mu mõtteis..ja ma ei saa sellest lahti. Kui keegi ütleb kunagi lause, et ''ma ei näe iial meid tulevikus koos, isegi sõbrana'' kuid samas hetkel olete sõbrad, siis mida see inimese sisemuses teha võib`? Ma teadsin, et pidin tugev olema ja oma pisaraid ja tundeid varjama ja isegi kui olin kurb, et hakanud ma karjudes nutma, nagu ma tavaliselt teen., eriti veel kui olen purjus. Üritasin sellest teemast kiiresti üle joosta ja seda mitte enam puutuda... Ometigi tulid mu mõtted alati selle lause juurde tagasi, tulevad siiani. Mida see tähendab? Miks siis üldse sõber olla, kui teada, et sellel sõpruse pole isegi tulevikku? Mulle korrutatakse pidevalt, et kõik on minu enese kätes, aga kui ma ei oska ennast muuta või lihtsalt ei saa hakkama sellega? See teeb nii kohutavalt haiget! :( Kui õhtu jooksul lõpuks leidsin mingi muu põhjuse (oma mineviku), mille pärast nutma hakata, siis sain ka selle valu sinna pisaratesse lõpuks puisata. Võibolla ei mõelnud ta seda nii nagu mina seda tõlgendasin, aga kui selline lause seisaks lihtsalt üksinada paberil, ilma mingi kontekstita, siis mõistaksid kõik seda samamoodi. ''EI OLE TULEVIKKU!'' Seal ei ole seda mitte kuidagi muud moodi võimalik tõlgendada.

Ehk ongi nii õigem... Kuidas nüüd edasi liikuda nii, et ma poleks kurb vaid rõõmus teiste pärast, et ma poleks õnnetu ja ei nutaks, vaid naerataks ja oleks õnnelik rohkem veel? Et ma ei mõtleks tema peale ja ei tunneks hirmu, vaid julgustaks ja hoiaks talle pöialt, parema poole püüdlemisel? Ehk tuleb ka minu aeg siis iseenesest kunagi, kui ma ei pea enam püüdma ennast muuta, vaid olen rahunenud, oma sarvanukid maha viilinud ja mind armastatakse sellisena nagu ma olen. Tingimusteta! Kas või sõbrana!

Suurin hirm ja mu suurim tahe

Ma arvan, ei ma olen kindel, et nüüd pärast mitmeid aastaid enese juurdlemist ja puurimist olen ma jõudnud järeldusele, mis on minu probleem, või pigem võin öelda, et mis mul viga on. Nii minevikus, olevikus kui ka ilmselt tulevikus.
Mu suurim viga ja häda on see, et ma usaldan ainult ühte inimest siin maailmas täielikult või vähemalt on mul selline tunne. Isegi kui ta mulle koguaeg sitasti ütleb ja halvasti teeb, ei suuda ma lihtsalt mitte kedagi teist usaldada. Aga mul on nii hirmsasti vaja rääkida kellegagi, aga pole mitte kedagi kes kuulaks!? Või ma ei teagi, ehk on see lihtsalt mu peas kinni, et mul on vaja just temaga rääkida ja temaga esimesena jagada oma emotsioone ja muljeid? Mul oleks täna nii üli palju millest tegelikult rääkida kah.
Esiteks kõigest sellest mis minuga täna juhtus ja kus ma kõik käisin ja mida tegin ja kui lõbus või kurb mul vahepeal oli ja. Ühte päeva mahub nii palju emotsioone, see on meeletu...
Algas kõik juba hommikul vara, olin hirmul, et magan sisse ja sellepärast oli koos äratusega naksti üleval. Kaheksa paiku sõitsin trammiga majaka põik peatusesse ja sealt sain autopeale, millega mina, Kaili ja Angeelika hakkasime ida poole sõitma. Esimeseks peatuseks oli Arison, kus viisime mingid praak tooted tagasi ja kontrollisime valminud McVerdi uusi jopesid. Seal edasi Sillamäele Baltex Trendi, kus olid nii tore venekeelt kõnelev töödejuhataja ja sealt edasi järgmisesse ettevõttesse ja edasi järgmisesse ja järgmisesst. Viimane oli Rosanna, Kiviõlis, kus kuulsin üle pika aja eestikeelt kõnelevaid inimesi. Üleüldiselt oli päev nii tore, sest nii palju nalja sai ka. Alguses tundsin ma end kohmakalt ja ei teadnud, mida öelda ja kuidas, aga lõpuks taipasin, et nad on samasugused tavalised inimesed nagu mina. Või siis õige pisut crazymad :D Angeelika sai ilmselt trahvi ja ta naerunägu saadetakse bossile, aga keegi sellest kurvaks ei muutnud. Suudaks ma kah nii. Siis sain mina autoga sõita! Jeee, lahe on ikka proovida vahelduseks bensukaga sõita, hoopis teine tunne ikka. Ja noo tippude tipp oli see, kui Angeelika rääkis lugu, mida ta nägi ''võimalik vaid venemaal'' saatest ja siis tegi seda järgi. Ja ma sõitsin samal ajal ja Kaili veel filmis ja noo ma pidin naerukrampidesse konkreetselt ära surema! :D
Kui arvaks, et mõni nolk vaatab seda saadet ja üritab midagi järgi teha, aga inimesed kes on 30 pluss?! :D Teema seisnes siis selles, et Angeelika istus mu seljataga ja pani kogu oma kere autoaknast välja ja tegi lendavat supermani mu juhipoolse akna kõrval, nagu üritaks mööda lennata autost. Ja noo ausalt, see jäi niii reaalne video, et piss tuleb püksi lausa! :D

Andsin kellelegi molli?! Aga ei mäleta...

Aeg läheb kiiresti ja mõningastes etappides väga aeglaselt. Näiteks lihtsalt nädalapäevad lähevad kiirelt mu meelest. Lõpuks jõudis kohale suvi ja soojus...mmm mõnna. Aga praktika kestab ikka veel ja see läheb aeglaselt mu meelest.

Eelmine postitus oli kolmapäeva kohta, et ma sant ja värki. Jalg on isegi hakanud järele andma valust. Auk varbas on ära paranenud ja üritasin natukene isegi sörkida täna, et näha kuidas olukord on. Joostes ei tundnud nagu midagi, aga nüüd on jälle valus toetada. Loodan väga, et homme on ikka kõik ok! Ma ausalt ei viitsi enam ringi longata.

Neljapäeval sain tunda veel rämedat nohu, mille omanikuks sain ilmselt sel hetkel, kui mingi tont mu autole tagant sisse sõitis ja ma vihmakäes arveid klaarima pidin. Kahjuks pole see nohu mind siiani maha jätnud, ta on mulle truu! :D 

Reede läks linnulennul. Pidasin väikese boksimatši maha paari inimesega ja noh, mõni solvus rohkem kui teine ja mõni läks lihtsalt lolliks. Mul on muidugi kahju, et nii läks, aga ma ei saa aega tagasi kerida. Kõige haigem on see, et olin reedel haige ja alkohol ja värk mõjusid kuidagi nii mulle, et mul on täielik mällar. Absull null noh! Ma isegi ei mäletanud, et ma kellelegi kallale läksin. Ega ka seda, mis enne või pärast seda oli. Ma arusalt ei tea mis juhtus! Ja see oli teist korda elus vist, kus mul on täielik mällar, no kohe mitte midagi ei mäleta. Kuigi mõned ütleks selle peale, et vb ei taha mäletada. Aga minu jaoks lihtsalt pole mida mäletada, sest ma ei saa seda ju lihtsalt oma ajust kusagilt välja imeda!? Noh, igatahes, rikkusin korralikult oma mainet tundub, sest teatud inimesed vaatavad mind nüüd väga imelikult, aga ega minagi neid kunagi alt ülesse vaadanud pole. Ilmselt jõudsime kõik lihtsalt samale pulgale nüüd, mida ma küll endale lubada ei saa ja pean hakkama jälle kõvasti enda kallal tööd tegema. Laupäeval pidin hommikul tööle minema ja nii megaraske oli. Olin endiselt haige ja ''eilne'' teadmatus ja kaos tekitasid hirmu. Õnneks ei läinudki väga kaua ja koju tagasi saades olin lihtsalt pai kiisuke, sest mul oli nii häbi kõige pärast, kuigi ei teadnud täpselt mille. Õhtul vajusin juba kella kümne paiku unne ja magasin korralikud 12 tundi jutti. Isegi pärast seda oli raske silmi avada. Liikusin tunnikese ringi vms, käisin turul ja Ülemistes korra, ning magama tagasi. :D Magasin veel paar tunnikest, siis helistas vend ja kutsus appi kolima, pärast seda vist jäin uuesti tukkuma, ei mäleta enam. Ja nii läks pühapäev lihtsalt tuimalt maha magades.

Tänane hommik algas kerge paanikaga, sest ma ei arvestanud, et Liivalaias lambist kõik teed kinni on pandud ja ma passisin tuimalt pool tundi ummikus, aga praksis siiski kõik ok õnneks.

Õhtul tuli veel A oma uut bemmi näitama ja ma niisama vesistasin ja uurisin pilli. Uskumatu, et ta lubas mul isegi üksinda minna sellega proovisõitu tegema! Lahe! Ma ei tahtnud enam kuidagi sellest pillist välja tulla! :D Väike rullnokk nagu ma olen! :D Või suur?

Valulik kolmapäev

Nonii, olen ametlikult sant nüüd. Ühel jalal on varbas auk, mille hõõrusin kui palli mängisin nv-l ja teisel jalal on mingi kanna põrutus koos päka rebestusega vms. Nii tore! Nii f-ing tore lihtsalt! Kaalusin täna hommikul tõsiselt koju jäämist, aga siin oleks liiga halb olnud oma uue naabriga, kes ei räägi minuga mitte midagi, aga kui telefonis kellegagi räägib, siis räägib üli valjult ja kurja häälega. Midagi ma muidugi aru ei saa, sest venekeelt ma ei mõista eriti, aga see selleks.
Hommikul vedasin ennast ikka haigena praktikale. Nina tilkus ja häält ei tulnud, aga päeva peale läks paremaks. Ainuke mure oli siis veel see liikumine. Kuidagi üle valu talutan ennast ringi ja üritan leida poosi, kus ma valu ei tunneks. Lucky me ikka!
Tulin nelja paiku koju, sõin pelmeene ja vaatasin natuke seebikat ning varsti ongi jälle tööle mineku aeg.
Ei oska rohkem midagi hetkel kirjutada. Püüan end koguaeg tegevuses hoida lihtsalt, et vaimsel tasandil võimalikult tuim olla.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale...ja car crash

Nädalavahetus oli üllatavalt tore. Käisin üle pika aja Rkvres ja toimus totaalne söömisorgia. Kõik olid seal - kodus, ja toimuis nii selline pereelu nagu meil seal tavaliselt on, mis mõnikord halva nähes on isegi huvitav.
Pärast suurt söömingut osutus teatavaks, et mul on terve nädalavahetus vaba ja otsustasin minna mingite sõpradega välja Eestit avastama. Olime kahe autoga, et kõik saaks kaasa tulla, kes tahavad Käisime ära ida-blokis alustades Valaste joast, kus mõni huligaan tegi trikke ja kus sõime kõik kuus inimest öösel pannkooke, mille peale seal töötav naisterahvas küll nina kirtsutas, aga lõpuks kõik oma pannakad said. Sealt edasi sõitsime Toilasse, et näha ''taevatreppi'', see oli lahe, kõik olid juba parajalt svipsis kah ja selline sportimine ei olnud enam kergete killast. Enne seda muidugi oleks teepeal juhtunud peaaegu suur õnnetus. Kaks põtra seisid keset teed, aga täoselt kurvi taga, nii et jumal tänatud, et me otsa neile ei pannud ja kõik elus ja terved on. Või siis veel, et pikivahet hoidsime, oleks korralik pauk olnud vastasel juhul ilmselt. Toilas tiir tehtud, sõitsime edasi Kiviõlisse, ja ronisime öösel kell 3 tuhamäe otsa. Loomulikult ikka sealt poolt mähe, kus ei ole seda tehismäge korrigeeritud. Vot see oli trenn! Kohustuslikud väljasõidu pildid tehtud ja hommik põhimõtteliselt käes, liikusime tagasi kodu poole. Kus sai veel nunnusi päikesetõusu pilte teha. Mõnna!
Sain magama migni viie aeg ja mu vend helistas juba 11 ja äratas mu ülesse. Noh jah, ülejäänud pühapäev möödus zombina ja kõvasti süües, ning õhtul sõitsin Tallinnasse tagasi. Mis aga häda oli, oli see, et mängisin veits jalkat kodus ja hõõrusin varba nii ära, et konkreetne auk on sees ja mul ei ole mitte midagi jalga panna enam, mis haiget ei teeks sellele varbakesele. Lonkan nii kohutavalt, et häbi hakkab :( Nii halb!
Eile oli hommikul jalg täitsa ok ja läksin rõõmsalt hommikul praktikale. Õhtul koju tulles oli kah veel enam vähem ja otsustasin üle mitme nädala jooksma minna. Mis kulmineerus sellega, et jäin auto alla, või noh, mignid jorsid sõitsid nii, et üle mu varba pm ja ma prantsatasin kätega nende auto kõrvalakna klaasile. Sitakotid! Sõitsid minema ja ma jooksin väikeses šokiseisundis edasi. Palju ei jooksnud kah ja kodus hakkas jalg jälle valu tegema. Otsustasin kõike trotsides minna veel ikkagi T juurde, kes värvis ja lõikas mu juukseid ja vaatasime niisama telekat. Lõpuks kui koju sain, olin läbi! Kurk valutas, jalg valutas ja surm väsinud. Magama ära ja täna uus ja hullem päev.

Algas kõik sellega, et olin ärgates ikka veel väsinud ja kurk valutas. Jõudsin praktikale ja seal kohal kus ma midagi praktiseerin niiöelda, sinna tuli sellest kuust uus töötaja, keda ma pean nüüd välja õpetama. Naljakas lugu ikka! Praktikant õpetab töötajat. Iseenesest oli täitsa tore, sest päev läks migni üleheli kiirusel, ainuke probleem oli see, et kurk hakkas iga räägitud sõnaga veelgi enam valutama, lisaks mu jalg ei lasknud end unustada ja teine jalg sai kah mingi rebestuse täna. Väga masendav! Ma ei kujuta ette, mis homme saama hakkab...
Läksin siis ära kui Triinu, mis oli natuke rohkem kui pool tundi varem ja sõitsime siis rahulikult kodu poole, kui järsku käis laks, ja mingi sitane vene mutt sõitis mulle tagant sisse.!? Mida vi**u!!!??? Mis toimub nagu, mingi sitakoti nädal on või? Ma olin jälle löödud ja ei teadnud mida teha, jätsin auto tee ääres seisma ja tulin välja, mutt tuli ka ja ütles, et ei räägi sõnagi eesti keelt. Tra mida vittu, sa elad Eestis, tra õpi ära siis, kuradi jobi!!! Silitasime mõlemad oma autosid ja jumal tänatud, et Triinu minuuga kaasas oli, ta oli tõlk siis. Sain eide nr ja kirjutasin auto nr kah ülesse, eks vaatab, kas võtab midagi ette. Õnneks vist pääsesime mõlemad imeväikse kriimustusega ja ma tõesti ei osanud midagi teha tol hetkel, seega jätsime asja nii praegu. Jõudsin koju, tegin endale võiku ja nutsin natuke nii oma jalavalu üle kui ka kõige muu pasa üle, mis mind jälle jälitamas on ja läksin tööle. Nüüd ma siis istun siin oma päris tööl ja vaatan jalkat. Siin on vahemalt hea turvaline ja rahulik olla.

Girls night

Ma polnud päris ammu nii lambist välja jõudnud ja nii toredasti ennast tundnud kui eile. Isegi ei uskunud, et enam nii oskan, aga näed sa siis..võta näpust.
Tegelikult oli üldse plaan pildistama minna Triinuga, aga pärast praktikat käisime selveris ja läksime tema poole natukeseks. Oli kokku lepitud, et ainult natukeseks ja edasi pildistama. Aga kuidagi aeg lausa lendas, nii palju oli koguaeg teha ja rääkida ja vaadata ja.. Kindlasti mitte ei vaja me alkoholi, et meil lõbus oleks. Naersime terve aja ja mul hakkasid kõhulihased lausa valutama! Pole ikka tükk tükk aega nii nalja saanud. Mingi hetk olime jõudnud aga selleni, et proovisime lihtsalt erinevaid riideid selga ja siis tuli juba taevast idee, et lähme siis linna äkki? Ei midagi klamuurset, vaid lihtsalt väike lõõgastus. Tulime viskasime auto linna ja liikusime edasi butterflysse, kus istusime ainukesena õues kahekesi tekikesed ümber ja tegime vessut ning ühed kokteilid. Ja jutt lihtsalt sujus ja sujus... ja sujus.. kuni... avastasin ennst suu ammuli ja ei suuda meenutada, kas ma üldse hingasin või hoidsin hinge kinni.? Sain teada midagi jahmatavat! Nii noor, nii väike türduk ja nii suured teod! Ja siis ma mõtlesin enda peale, kuidas ma tunnen, et seisan oma elus paigal ja kuidas mõni teine, kes on palju väiksem, on tegelikult palju tublim ja tugevam ja mõnes mõttes isegi asjalikum ehk?! Ja mingiks hetkeks lõi see kõik mul pildi nii selgeks. Milleks ma üritan meeldida inimestele, kes minust ei hooli ja kellele ei saagi keegi kunagi meeldida, sest nad iseendid meeldivad vaid endale?! Aga kui kaua suudan ma päriselt ennast nii rööbastel hoida ja oma meeli toita reaalsusega, enne kui unistused minu üle taas võimust võtavad?
Õhtu lõppes ka väga ilusti, saime mõlemad ilusti koju ja tuttu ja juba oligi jälle hommik, et minna praktikale.

Jaanid

Niisiis, kuum teema, jaanipäev!
Paneb ennastki imestama, kui üle ootuste oivaliselt ja rahulikult see päev mu elus sellel aastal möödus. Valasin täpselt null pisarat, ärritusin täpselt null korda ja oli täpselt seal, kus tundsin ennast hästi! Lisaks kõigele muule heale sujus kõik nii vabalt iseenesest paika ja sain mitmeid traditsioone järgida lausa.
Kui mul kell viis tööd lõpetades veel mitte mingit plaani ei olnud, siis juba tund hiljem oli kõik orgunnitud minu eest ja nii mulle just meeldibki. Sõitsin Kolka kus oli mu vend ja ta tüdruk ja veel mõned inimesed ning pole öelda mitte ühte halb sõna. Iga kord, ja ma mõtlen absoluutselt iga kord, kui sinna olen läinud, tunnen end seal kui sanatooriumis. Üli suur aed, imelise rohelise muruga. Meeletult suur maja (ja telekas millest jalkat vaadata :D) ja lahke pererahvas. Mida veel elult soovida!?
Sinna jõudes sain endal kõhu ilusti täis õgida ja jalka lõpuni vaadata. Pärast seda toimusid väiksed mängud (sulgpall ja muud pallid) millele järgnes sauna sooja panek, edasi tegime lõket ja läksime jalutama, et teha värske viht sauna jaoks. Tagasitulles sai juba sauna ja uuesti grillida. Käisime ka jaaniussi otsimas, aga mina ei näinud küll kedagi, ei tea, vb pole lihtsalt minu aeg veel. :)
Otsustasin siiski öösel tagasi Tallinnasse sõita, et saaksin homme (täna siis) kauem magada enne tööle minekut, ärkasin aga ikka juba kell 10. Mis aga tagasisõidu eriti adrenaliinirohkeks tegi oli see, et ma olin maani täis ja vaevu püsisin teel. Hahaha, ei ! just kidding! :D ma ei joonud eile midagi pm. Adrenaliinirohkeks tegi asja hoopis see, et udu oli ausalt nii paks, et ma ei näinud sõrmegi suhu pista. Ma pole vist mitte kunagi varem nii tihedas udus sõitnud. 110 asemel sõitsin 60-70ga ja isegi siis tegin möödasõitu, nii et see polnud tõesti naljaasi. Aga jõudsin elusalt ja tervelt Tallinnasst, seega on kõik okidoki.

Üks mõte veel siia sissekandesse. Vaatasin hiljaaegu ühte sarja, kus üks tüdruk bloggis päris palju ja isegi ükskõik kui nõme bitch ta ka polnud, on mul teatav kiiks temast tulnud. Nimelt olen hakanud oma peas bloggima koguaeg. Avastan enesele teadmata, et teen näoga miimikat ja mõtlen asju, mida võiksin sama hästi ka kirjutada, aga mitte kõva häälega välja öelda. Kas see teeb mind imelikuks? Hmm ja isegi kui teeb?!Keegi iial ei pane tähele seda anyways! Kahju on muidugi ühest asjast...mul on tunne, et ainuke inimene, kes üldse kunagi mu sissekandeid luges, ei tee seda enam...aga vb ongi õigem kõigil eluga edasi minna.

Nagu mu ema täna ütles: ´´sa oled juba vana ja mõtle hoolega, kuidas ja kellega sa oled, sest ühel hetkel oled sa juba päriselt vana ja siis enam tagasiteed ei ole´´

There really is no love!?

Kuidas võtta... on ema armastus ja õdede/vendade armastus, aga armastu kui sellises tähenduses, mida kõik siin maailmas loodavad ja unistavad leida, äkki seda ei eksisteerigi päriselt?
Huvitav on see, et mõnikord on tähtsam hoopis see, et su sõber sinust hooliks ja oleks su sõber ja sind toetaks, kui see, et ta sind armastaks. Mis asi on üldse armastus? Ikka ja jälle jõuan ma selle küsimuse juurde tagasi, just enda jaoks, mitte teiste pärast. Või noh, mõnikord ka teiste pärast, kui ma vaatan maailmas ringi, aga ikkagi tõmban paralleele endaga. Kas ma kunagi üldse olen tundnud seda tunnet? Või ongi kõik see alati jäänud armumise ja turvatunde taha kinni?
On selge, et ma hoian enda ümber endiselt inimesi, kes on mulle olulised ja tekitavad teatava turvatunde. Ma ei kujuta ette ka, mida ma teeks või kuidas oleksid asjad siis kui neid ei oleks. Aga kas see on armastus? Mõnikord on mul tunne, et ma hoian neid lihtsalt kinni, nad ei saa nii ju avastada ja otsida ning leida seda, millest nad unistavad. Ja ehk hoian ka ennast sellega kinni... et ei lase saatusel endani juhtida midagi uut? Samas, mis peaks takistama seda midagi uut, kui see oleks õige?
Mõnikord on tunne, et ka mõni sõprus ei ole õige, siis kui kõik on juba liiga valesti läinud. Kas siis on ainuke lahendus lihtsalt need inimesed oma elust kustutada? Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et ükskõik kui hea ma ka olla ei püüaks, leidub ikka ja alati keegi, kellele mitte midagi ei sobi! Ma ei mõista lihtsalt! Ma ei saa aru, kas ma olen siis midagi valesti teinud? Ja tüüpiliseim reaktsioon sellistel puhkudel on see, et kui ma küsin, siis ilmselt eeldatakse, et ma tean vastust küsimusele ``kas ma olen midagi valesti teinud`` ise. Aga selles ongi probleem, et ma ei tea kunagi seda vastust, kui ma seda küsin. Milleks ma seda üldse küsima peaks??!! Ja parim lahendus on muidugi see, et mulle ei öelda kah seda! Mis siis teha? Nüüd juba... mitte midagi enam. Ma olen leppinud sellega, et maailmas on küsimusi, millele ehk ei olegi vastuseid. Ja eriti mulle, kellel on koguaeg miljon küsimust... Nii ma siis juurdlengi omaette ja loodan ja ootan, et kunagi tuleb see, millest kõik inimesed unistavad!

:)