There really is no love!?

Kuidas võtta... on ema armastus ja õdede/vendade armastus, aga armastu kui sellises tähenduses, mida kõik siin maailmas loodavad ja unistavad leida, äkki seda ei eksisteerigi päriselt?
Huvitav on see, et mõnikord on tähtsam hoopis see, et su sõber sinust hooliks ja oleks su sõber ja sind toetaks, kui see, et ta sind armastaks. Mis asi on üldse armastus? Ikka ja jälle jõuan ma selle küsimuse juurde tagasi, just enda jaoks, mitte teiste pärast. Või noh, mõnikord ka teiste pärast, kui ma vaatan maailmas ringi, aga ikkagi tõmban paralleele endaga. Kas ma kunagi üldse olen tundnud seda tunnet? Või ongi kõik see alati jäänud armumise ja turvatunde taha kinni?
On selge, et ma hoian enda ümber endiselt inimesi, kes on mulle olulised ja tekitavad teatava turvatunde. Ma ei kujuta ette ka, mida ma teeks või kuidas oleksid asjad siis kui neid ei oleks. Aga kas see on armastus? Mõnikord on mul tunne, et ma hoian neid lihtsalt kinni, nad ei saa nii ju avastada ja otsida ning leida seda, millest nad unistavad. Ja ehk hoian ka ennast sellega kinni... et ei lase saatusel endani juhtida midagi uut? Samas, mis peaks takistama seda midagi uut, kui see oleks õige?
Mõnikord on tunne, et ka mõni sõprus ei ole õige, siis kui kõik on juba liiga valesti läinud. Kas siis on ainuke lahendus lihtsalt need inimesed oma elust kustutada? Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et ükskõik kui hea ma ka olla ei püüaks, leidub ikka ja alati keegi, kellele mitte midagi ei sobi! Ma ei mõista lihtsalt! Ma ei saa aru, kas ma olen siis midagi valesti teinud? Ja tüüpiliseim reaktsioon sellistel puhkudel on see, et kui ma küsin, siis ilmselt eeldatakse, et ma tean vastust küsimusele ``kas ma olen midagi valesti teinud`` ise. Aga selles ongi probleem, et ma ei tea kunagi seda vastust, kui ma seda küsin. Milleks ma seda üldse küsima peaks??!! Ja parim lahendus on muidugi see, et mulle ei öelda kah seda! Mis siis teha? Nüüd juba... mitte midagi enam. Ma olen leppinud sellega, et maailmas on küsimusi, millele ehk ei olegi vastuseid. Ja eriti mulle, kellel on koguaeg miljon küsimust... Nii ma siis juurdlengi omaette ja loodan ja ootan, et kunagi tuleb see, millest kõik inimesed unistavad!

:)