Selle aasta lõpp (2016) on mu elu kõige madalam punkt,
vähemalt mingis mõttes. Olen juba vaimselt soigumas mitmendat kuud järjest kui
raske ja valus ja võimatu kõik on. Kui keegi vaid suudaks minuga samastuda ja
aru saada sellest, milline pagas minuga kaasas käib ja kes jääb, kui tugevad need
inimesed on!
Nüüdseks rohkem kui kuu aega tagasi sain uudise, et mu ema
on veel ühe ravimatu haiguse enda külge pookinud ja mu maailm varises jälle
kildudeks.
Vähe sellest, et inimene, keda just olin usaldama hakanud,
keeras mulle selja ja seda ilma põhjuseta. Ma olin nii katki. Paneb muigama,
kui palju kordi ma olen seda siia kirjutanud, et olen katki, segaduses,
saamatuses. Ometi olen ma ikka ja alati jälle püsti tõusnud ja edasi liikunud.
Nii ka sel korral, ma usun. Aga põhi jääb ja kukkumine jätkub. Lihtsalt, ma ei
suutnud kirjutada sellest varem isegi. Kui mitmeid lõputuid kordi olen ma töölt
ja koolist koju tulles lihtsalt köögi põrandale vajunud ja hingest hingetult
nutnud, et ma tõesti ei jaksa enam. Kui mitmeid kordi on mu mõtetest käinud
läbi lahendusi mille stsenaariumis mind enam ei eksisteeri.
Ema asi pole siiani lahenenud. Me oleme teda nüüd vendadega
solgutanud teineteise juurest kolmanda juurde ja see pole tegelikkuses
lahendus. Lahendus oleks see, kui oleks koht, kus ta saaks püsivalt ja
hoolitsusega olla. Ma teeks seda, aga oma tervise juures ma ei suudaks. Ma
peaks maksimaalselt kuu aega vastu ja siis oleks minu enese lõpp.
Arutasin täna ühe väga huvitava inimesega enda olukorda ja
kummaline on see, et tean teda nii vähe, aga ta mõistab mind täielikult, või
rohkem kui keegi teine siin maailmas. Aga ma ei julge temaga liiga palju
sellistest asjadest rääkida ega midagi öelda, rääkimata nõuküsimisest, sest
seda ei oska keegi anda. Keegi pole sellises olukorras varem olnud, keda mina
teaksin.
Aga mis peamine, ta jagas minuga täna midagi väga
sügavat enda elust, mida teavad vaid kaks inimest veel maailmas väidetavalt ja
see pani mind väga sügavalt mõtlema, et nii palju juhtub koguaeg, nii paljude
inimestega ja mitte keegi ei tea seda tegelikkuses. Keegi ei tea ka seda,
milline on minu olukord ja sellepärast keegi ei saagi seda mõista, sest ma tunnen,
et pole põhjust rääkida kui keegi ei mõista.
