Aasta 2016 saab läbi

Selle aasta lõpp (2016) on mu elu kõige madalam punkt, vähemalt mingis mõttes. Olen juba vaimselt soigumas mitmendat kuud järjest kui raske ja valus ja võimatu kõik on. Kui keegi vaid suudaks minuga samastuda ja aru saada sellest, milline pagas minuga kaasas käib ja kes jääb, kui tugevad need inimesed on!

Nüüdseks rohkem kui kuu aega tagasi sain uudise, et mu ema on veel ühe ravimatu haiguse enda külge pookinud ja mu maailm varises jälle kildudeks.

Vähe sellest, et inimene, keda just olin usaldama hakanud, keeras mulle selja ja seda ilma põhjuseta. Ma olin nii katki. Paneb muigama, kui palju kordi ma olen seda siia kirjutanud, et olen katki, segaduses, saamatuses. Ometi olen ma ikka ja alati jälle püsti tõusnud ja edasi liikunud. Nii ka sel korral, ma usun. Aga põhi jääb ja kukkumine jätkub. Lihtsalt, ma ei suutnud kirjutada sellest varem isegi. Kui mitmeid lõputuid kordi olen ma töölt ja koolist koju tulles lihtsalt köögi põrandale vajunud ja hingest hingetult nutnud, et ma tõesti ei jaksa enam. Kui mitmeid kordi on mu mõtetest käinud läbi lahendusi mille stsenaariumis mind enam ei eksisteeri.

Ema asi pole siiani lahenenud. Me oleme teda nüüd vendadega solgutanud teineteise juurest kolmanda juurde ja see pole tegelikkuses lahendus. Lahendus oleks see, kui oleks koht, kus ta saaks püsivalt ja hoolitsusega olla. Ma teeks seda, aga oma tervise juures ma ei suudaks. Ma peaks maksimaalselt kuu aega vastu ja siis oleks minu enese lõpp.

Arutasin täna ühe väga huvitava inimesega enda olukorda ja kummaline on see, et tean teda nii vähe, aga ta mõistab mind täielikult, või rohkem kui keegi teine siin maailmas. Aga ma ei julge temaga liiga palju sellistest asjadest rääkida ega midagi öelda, rääkimata nõuküsimisest, sest seda ei oska keegi anda. Keegi pole sellises olukorras varem olnud, keda mina teaksin.

Aga mis peamine, ta jagas minuga täna midagi väga sügavat enda elust, mida teavad vaid kaks inimest veel maailmas väidetavalt ja see pani mind väga sügavalt mõtlema, et nii palju juhtub koguaeg, nii paljude inimestega ja mitte keegi ei tea seda tegelikkuses. Keegi ei tea ka seda, milline on minu olukord ja sellepärast keegi ei saagi seda mõista, sest ma tunnen, et pole põhjust rääkida kui keegi ei mõista.

ülevaade

Wao..aeg lendab. Avasin blogi ja näen, et viimane sissekanne on tehtud suvel.
Meeletult palju asju on selle ajaga muutunud ja läbi elatud. Väga väga palju.
Alustades sellest, et olin koos inimesega, kes tuli välja, et pärast pool aastat koos oldud aega ja igasugu trippe koos ette võttes, otsustas, et ta pole üldse kunagi midagi minu vastu tundnud isegi ja mina... jäin lihtsalt tummalt seina ja lage vahtima.
Kes kilde aitab koristada??
Aga samas, pean ma tunnistama, et see algus oli imelikult lihtne ja hea, ilmselt sellepärast see polnudki õige. Olen õppinud end nüüd vaos hoidma, mitte tundma nii palju kui varem ja eks see päästab mind veidike valust ja hirmus.
Samas oli see viimane kord kõik nii teisiti?!? Ta olin nii täiskasvanud ja nii rahulik ja... Aga ta üritas mind muuta, iga võimaliku moodusega. Mitte midagi minust polnud see, mida tema oleks tahtnud. Kuidas ta siis alguses nii palju eksida sai? Ma ei mõista seda? Samas see hetk kus ma sellest aru sain, aitas mul temast lahti öelda. Ma sain aru, et ma ei pea kunagi kellegi teise pärast muutuma, sest siis see pole enam mina ja see teeb mind õnnetuks. Mulle meeldib olla täpselt selline natuke segane, veidi soolane ja väga vürtsikas naljataja.

Annan siis veel paari märksõnaga kiire ülevaate, et millalgi tagasi tulles meenutada ja mdiagi uut jälle kirja panna.
Asendamatuid pole olemas.
Tervis on ikka pähh.
Ja elu mõte on ka segane?!.

Pi.

Salajane Business

Tallinna tänavatel näeb ikka igasuguseid kummalisi asju, kui kell või aeg on seal maal, kus normaalsed inimesed magavad ja ''normaalsed'' inimesed avastavad maailma.
Kui palju kummalisemaks saab üks õhtu minna?...

Üle pika aja käisin täna kinos - õudukat vaatamas. Mida??? Ma ei vaata kunagi õudukaid ja nüüd siis lausa kinno. Uued inimesed mu elus panevad mind ka uusi asju katsetama. Nagu arvata oli ja kinnituseks ka teistele, miks ma ei käi kinos õudukaid vaatamas.. esimesel 4 minutil ehmatasin ma juba nii hirmsasti, et kiljusin üle terve saali. Õnneks tegi see kogu ülejäänud filmielamuse palju naljakamaks, nii mulle endale kui ka teistele saalis viibijatele.
Edasised tegemised on palju huvitavamad kui ma neid siia kirja suudaksin seletada, aga mõtlesin siiski tagasi pöörduda siia, et harjutada natuke kirjutamist uuesti.
Veetes kogu oma aja praktiliselt töötades ja tööl olles võib juhtuda mõnikord väga huvitavaid olukordi või sattuda juhuslikult peale sellistele seikadele, mida muidu näeks ainult filmides.
Näiteks kui minna öösel korraks õue, et värsket õhku hingata ja suve soojust oma hinge immutada... Jõudsin just trepist alla ja õue, kui silmasin üleni toonitud klaasidega bmw maasturit, millel parktuled põlesid. Mõned minutid hiljem, tuleb mööda tänavat üks pikajuukseline naisterahvas, jalas kontsad ja teksad. Ta käitumine on kahtlane. Käib nina maas justkui otsiks midagi. Mida võib üks kontsades naisterahvas nii hilisel tunnil otsida sellisest kohast?
Nähes autot, liigub ta sellest mööda ja tahab midagi öelda, aga ilmselt märkab siis, et sai käsu edasi liikuda. Kas tõesti on võimalik, et selline äri on toimumas ja otse minu silmeall? Peast käis esimese asjana läbi mõte, et olen millelegi ebaseaduslikule jälile saanud ja nüüd saan kuuli. Korraks tundsin nagu rahu endas ja siis juba suurenevat uudishimu.
Jään oma kohale ja teen näo, et tegelen oma asjadega. Naine hakkab seejärel prügikastidesse vaatama ja just siis kui mulle tundub, et ta hakkab lahkuma, kummardub ta ühe eemal asuva prügikasti kohale ja võtab sealt välja paberkoti, mille sisse on ilmselgelt midagi väga olulist mähitud. Ma arvan, et ei pea kaks korda mõtlema, et aimata mis seal sees on. Tehes täieliku 'pokerfeisi' ette, kõnnib ta sirgel seljal eemale. Ma ei jää seda nalja pikemalt pealt vaatama, aga on ilmselge, et sellist asja iga päev ei näe.

P.

Tagasi maailma

Ma mõtlesin, et ei jõua enam kunagi siia tagasi. Samas on nüüsdeks minu elus nii palju muutunud ja täiesti 'uus raamat' algamas, kui nii võib öelda.
Ma aramastan kirjutamist, olen alati armastanud. Ükskõik kui hea või halb ma selles ka poleks, siis ma tunnen, et see pakub mulle teatavat naudingut, rahulolu ja rõõmu.
Mis siis kõik vahepeal juhtunud on?
Olen nüüdseks läbi põdemas väga raskekujulist depressiooni, millest teavad väga vähesed. Lisaks sellel on veel väga mitmeid tervise hädasid, millest ei tea üldse mitte keegi. Suhteliselt imeline on mõelda, kui õnnelik ma sellest kõigest hoolimata hetkel olen.
Kõik on muutunud ja muutumas. Olen otsustanud oma pahedest lahti lasta ja naudin elu just sellisena nagu see on. Ma ei karda midagi ja hüppan igapäevaliselt üle iseenda varju, et mitte soiku jääda. Pole iial varem ennast nii tundnud, kuid olen leidnud midagi, mis mu hinge mingil määral toidab.
Lisaks oma keerulistele olukordadele, olen õppinud inimesi endale ligi laskma ja end avama! Tunnen, et mul ei ole vaja midagi varjata enam. Ma olen see kes olen ja mulle meeldibki just nii. Kes tahab, saab sellest maailmavaatest osa ja kes mitte, siis ma peale midagi ei suru. Mu vend õpetas mulle kunagi maailmatarkuse, et 'õpi inimesi ise endale ligi meelitama'. See võib kõlada kuidagi veidralt, aga reaalsus on see, et inimesed ise tulevad mu juurde nüüdsest ja ma olen selle üle väga õnnelik. Ma ei pea midagi tõestama, aga teen kõik selleks, et neil oleks hea minu lähedal. Ma pakatan rõõmust ja emotsioonidest (just headest), ma armastan iseennast ning hoian ja armastan oma sõpru ja lähedasi, kes on suutnud minuni küündida ja hoolimata kõigest minuga teekonda jätkanud.
Ma olen tänulik kõikidele neile, kes on olnud ja mind õpetanud ja kasvatanud ja teinud minust inimese kes ma tänaseks olen.
Nüüd kus kõrgkool on läbi saamas, mille lõpetan cum laudega (eneselegi üllatusena) ja jäänud on veel vaid aktus, tunnen kuidas minu soontesse voolab uus jõud. Olen tõestanud iseendale midagi! See on see, et mitte midagi ei ole siin maailmas võimatut.

peace (mic drop!) :P

Las läheb

Nonii, on aeg...
Taas mõned read kirja saada, sest olen siin nii vaikne. Kirjutan nüüd oma igapäeva asju ülesse jälle käsitsi. See on kergem, kiirem ja lihtsam.
Muidu ei ole midagi hetkel muutunud, üritan end turgutada ja ärkvel hoida selles elus, aga ootan ikka veel midagi...ise ka ei tea mida
Kulgen lihtsalt...las l2heb...

Kuidas see kõik ükskord lõpeb?

See aeg on käes... pean murdma ennast ja oma tunnetest välja nüüd.
Olen jälle üksi. Mitte üksi kogu maailmas, aga üksi oma maailmas. Päike ei paista ja hoolimata suurest kogusest rohtudest mida võtma pean, et piilu isegi pilve tagant päikest, on ainult vihm. Tänu nendele suudan küll rahulikum olla, aga valu, ärg, pisarad, kurbus ja tühjus on ikka minuga, igal sammul.
Kõik kes veel alles on jäänud korrutavad koguaeg, et ''kõik saab korda'', ehk kunagi saabki. Aga seda ei ütle enam kunagi see üks ja ainus inimene, kelle arvamus mulle enim korda läheb/läks.
Ja milline iroonia, jälle olen käpuli täpselt enne tähtsaid sündmusi. Nüüd olen lihtsalt räsitud ja nukker, ei kirjuta ma oma lõputööd ja on ime kui isegi voodist välja saan roomatud. Lihtsad asjad isegi tunduvad liiga keerulised, et nendest rõõmu tunda või üldse midagi tunda.
Elul oleks nagu mission mind õpetada võimalikult karmilt ja kindlakäeliselt. Ikka ja jälle sama rada pidi ja suunates mind ikka ja jälle samale teele. Nagu mäng, ''mission failed'', ja uus katse. Aga selline tunne, et ükskõik kui mitu korda ma seda katset läbi tee, ma ikkagi kaotan selle mängu. See pole minu valik. Arvatakse, et kui oled negatiivsel lainel, et siis tulevadki negatiivsed asjad sinu juurde. Aga ma olen olnud rõõmus ja üritanud kõike nautida ja tahtnud teha ja olla ja kõik see..
Tulemus on aga see, et ma olen sügaval augus ja tahan nii väga sealt välja roomata, aga siis tuleb keegi ja paneb jala augu ette ja ütleb ''äkää, ära mitte mõtle isegi''.
Kuidas ma ükskord pääsen? Kuidas see kõik ükskord lõpeb?

''Palju õnne'' mulle

Käi p*****!
Kui midagi muud ei saa mu teele veereda, siis hakkab kogu jant kooli ümber käima lihtsalt. Mu elu on ikka saatuse poolest ''nokkkinni - sabalahti'' mentaliteediga. Ja nii ma lihtsalt tammun murede keskel... reaalselt nagu kellegi karmavõlad tuleb minul tasuda, sest nad ise ei ole nendega hakkama saanud. See mis nüüd koolis toimub, on poris suur ja õudne asi, mis võib lõppeda sellega, et mind kõrvaldatakse mõneks ajaks koolist või visatakse välja. Oleneb inimeste tahtest ja mõjuvõimust! Aga nagu näha, on iga kolmanda õppejõu mentaliteet umbes selline, et ''õpilased on lollid ja ma saan teha neile kõike kuidas heaks arvan''. Eks me siis näe. Ma olen igatahes iseendale lubanud, et mis ka ei oleks, siis ma ei lase endale pähe astuda ja seisan enda eest, isegi kui see tähendab seda, et minu lõputöö kirjutamine jääb vaid ''märjaks unenäoks''.
Kõige halvem on see, et ma ei tea mida oodata. Ma ei ole mitte midagi halba tahtnud, vaid ainult õiglust, ja nüüd siis nii, ootab mind ees midagi, mida ma olen ainult filmidest näinud.

Ma pole ammu kirjutanud ka ja kui olen, siis oma mõtted olen ma endale siiski jätnud. Samas kunagi ma mõtlesin, et keegi saaks õppida minu vigadest nii. Ei suuda ma ise ka oma vigadest õppida, kuidas siis veel keegi teine.
Igatahes, ma tahan uskuda, et mu kõrval on vähemalt inimene, kes toetab mind ja on minu poolel, mis ka poleks, isegi kui ta on mulle ainult kui sõber, siis on ta mu parim sõber. Olen vähemalt selles osas endaga hetkel rahu sõlminud ja üritan olla nii hea kui suudan ja sinisilmne, ning uskuda ja usaldada kõike, mis mulle usaldatakse ja räägitakse.
Tahan ükskord rahu! Ja õnnelik olla!

Pi