Käi p*****!
Kui midagi muud ei saa mu teele veereda, siis hakkab kogu jant kooli ümber käima lihtsalt. Mu elu on ikka saatuse poolest ''nokkkinni - sabalahti'' mentaliteediga. Ja nii ma lihtsalt tammun murede keskel... reaalselt nagu kellegi karmavõlad tuleb minul tasuda, sest nad ise ei ole nendega hakkama saanud. See mis nüüd koolis toimub, on poris suur ja õudne asi, mis võib lõppeda sellega, et mind kõrvaldatakse mõneks ajaks koolist või visatakse välja. Oleneb inimeste tahtest ja mõjuvõimust! Aga nagu näha, on iga kolmanda õppejõu mentaliteet umbes selline, et ''õpilased on lollid ja ma saan teha neile kõike kuidas heaks arvan''. Eks me siis näe. Ma olen igatahes iseendale lubanud, et mis ka ei oleks, siis ma ei lase endale pähe astuda ja seisan enda eest, isegi kui see tähendab seda, et minu lõputöö kirjutamine jääb vaid ''märjaks unenäoks''.
Kõige halvem on see, et ma ei tea mida oodata. Ma ei ole mitte midagi halba tahtnud, vaid ainult õiglust, ja nüüd siis nii, ootab mind ees midagi, mida ma olen ainult filmidest näinud.
Ma pole ammu kirjutanud ka ja kui olen, siis oma mõtted olen ma endale siiski jätnud. Samas kunagi ma mõtlesin, et keegi saaks õppida minu vigadest nii. Ei suuda ma ise ka oma vigadest õppida, kuidas siis veel keegi teine.
Igatahes, ma tahan uskuda, et mu kõrval on vähemalt inimene, kes toetab mind ja on minu poolel, mis ka poleks, isegi kui ta on mulle ainult kui sõber, siis on ta mu parim sõber. Olen vähemalt selles osas endaga hetkel rahu sõlminud ja üritan olla nii hea kui suudan ja sinisilmne, ning uskuda ja usaldada kõike, mis mulle usaldatakse ja räägitakse.
Tahan ükskord rahu! Ja õnnelik olla!
Pi
