Ainult riismed...

25.06.2012(esmasp)

Kummaline…selline meeletu kirg on kirjutada ja iga kord, (eile isegi mitu korda lausa) kui kirjutama asun, siis nagu kõik mõtted kaovad ja ma ei suuda midagi fokusseerida. Viimasel ajal tahaks ainult pahandust teha… Kõige kasulikum oleks mul vist kodus istuda ja end maailmast eemale hoida.

Uskumatu, et iga asi teeb siiani haiget…kuigi see ei puutu enam minusse. Lihtsalt mulle jääb nii arusaamatuks see, kuidas keegi saab ühel hetkel tuimalt selja keerata, sulle noa selga visata ja sind lihtsalt maha surema jätta.?? Mis inimesed küll nii teevad? Kas nad tõesti ei austa ega hooli mitte kellestki, peale ise enda?? Ma lihtsalt soovin kogu südamest, et see juba läbi kord saaks. Paluuuun, miks ei või keegi mu palveid kuulda võtta ja mind sellest põrgust päästa lõpuks? Kui kaua veel?

Ma ei saa ise kah enam aru, kas mu sisemus on täidetud vihaga ja ükskõiksusega või on midagi head veel minu sisse järele kah jäänud?! Nii uskumatuna tundub see kõik lihtsalt. Ma tahaks põgeneda… Põgeneda selle maailma ja selle valu eest, selle kõige mis mu ümber ja sees toimub. Ma tahaks karjuda, nutta, seda kõike välja elada…aga ma ei suuda enam. Ma ei jaksa olla lihtsalt. Selline tunne on lihtsalt, et ma põlen…meeletu leegiga aga väga aeglaselt. Ma põlen ära! Selline tunne on, et see valu lihtsalt rebib mind nüüd juba tükkideks…aeglaselt, vaikselt, rahulikult, järjekindlalt.

Minust on jäänud ainult riismed…

Pealkirjatu

22.06.2012 (reede)

Olen/olin ära kadunud vahepeal…lootes siiralt, et see midagi muudab, kuid siiski pean leppima olukorraga, tõsiasjaga, et mida ma ka ei üritaks, mitte midagi ei muutu!! Ma just nagu ei oskaks enam selle eluga toime tulla.? Tammun ühe koha peal, ootan ja loodan nagu viimane loll. Viimasel ajal suudan vähemalt nii palju oma emotsioone taltsutada, et ei hakka lambi kohtades nutma. Või siiski?

Ma isegi ei taha sellest rääkida ega kirjutada… lootus, mis on lollide lohutus, loodan ma siiski siiralt, et kõik saab korda. Et kui ma vaikin, siis see läheb kõik kunagi ise üle. Ma tõesti ei tea enam mitte ühtegi vastust. Kas läheb siis???

Ma ei mäleta seda aega, kui minust sai mingi jalkafriik?! Poleks tõesti uskunud, et tuleb aeg kui mulle tõesti on oluline vaadata jalkat. Kunagi ma lausa jälestasin seda ja minu jaoks oli see maailma kõige igavam asi üldse. Nüüd on justkui keegi teine minu asemel… Eriti tore on veel emaga kihla vedada ja võita.

Ah jaa, ma olen isegi natukene tubli olnud vahepeal ja võin ennast kiita vist, sest autokooli lõpp hakkab juba reaalsemana tunduma ja paistma. Täna sooritasin autokooli teooriaeksami ära ja isegi kui see oli mingi koolitest, siis tunne oli nii hea. Pole ju nii ammu milleski hea olnud või midagi teinud, millest mingit tulemust võiks näha olla. Tahaks juba lube ja autot, et teha ja minna kuhu ise tahan!!!

MINGE P***I !!!

järjekordne

Tere järjekordne "ilus" hommik!
Ma ei saanud terve öö põhimõtteliselt magada ja ärkasin taaskord meeletu peavaluga ja ehmatusega, sest see viis minutit mis ma lõpuks kokku vist magasin, nägin ma mingit haiget ja haiglast unenägu.
Iseenesest on enesetunne täna parem kui eile. Käisin õhtul jooksmas ja kinos, ülihalba filmi vaatamas. Hea et magama ei jäänud sinna...
Kuna ma magada ei saanud, siis oli ärkamine kah varajane nagu ikka. Lugesin mõningaid uudiseid ja läksin jooksma. Mõned lood playlistis hakkavad juba tõsiselt üle viskama. Pean midagi uut hakkama otsima. Ülejäänud päev on möödunud rumalaid mõtteid mõeldes ja autosid vaadates. Varsti peaks mingid asjad kotti viskama ja Tlna bussile lippama. Et vaheldust saada, nii lihtsalt, kõigest... Kuigi see on võimatu, sest mõtted käivad ikka igal pool kaasas ju?? Pean õppima...

Saa juba otsa...

Kummaline... kuidas üks uudis võib kogu maailma peapeale pöörata, kõike muuta. Kõike ja kõiki. Kui tead, et see võib iga hetk saabuda. Kuidas siis elada? Kuidas nautida seda kõike, mis muidu on olnud raske nautida...? Mis edasi saab? Kuidas seda venitada? Kuidas olla parem inimene? Mida tegema peaks? Kuidas olla, istuda, astuda...kellega rääkida?? Mitte kellegagi, mitte kellelegi! Midagi sellist...tuleb olla ise tugev, tuleb õppida tugev olema. Kes teab, kui kauaks seda veel vaja on üldse. Tuleb pigem säästa ja päästa teisi, kui ennast. 
Liiga palju asju läheb valesti juba, tegelt ka, see pole enam loogiline. Õuduse värinad käivad mul üle kere ja see on juba kontrollimatu... mida veel? Kas on veel tõesti võimalik halvemaks minna millelgi? Kas saab veel hullemaks minna see olukord, mis niigi juba täielik põrgu on??? Kuhu edasi? Mida see kõik tähendama peaks? 
Ma ei jaksa... Ma ei jaksa võidelda ega olla. Ma tahan lihtsalt, et see kõik - KÕIK -  juba läbi saaks ja juhtuks see mis juhtuma peab...

This is war

Noo kurat küll!!! Ma ei saa aruuuuuuu!!???? Mida ma tegema pean?? Ikka veel ei saa aru jah...
Miks? Miks on vaja?? No mille kuradi pärast on vaja?? Mõni inimene lihtsalt on loodud idioot olema? See ajab mind nii närvi. Ja mida rohkem nii tehakse, seda suurem viha mul kasvab. Äkki see ongi eesmärk? Äkki tõesti tahetakse, et ma vihkaks hoopis neid?? Milline inimene suudaks nii käituda ja sellist asja tahta?? Kas see pole vähe haiglane? Aga vb on see nende jaoks nii normaalne? Hirm suhelda normaalselt tõukab neid ehk selle äärele, et parem ja kergem on vihata kui olla normaalne inimene. Ma olen ise isegi üritanud sellist taktikat kasutada ju?! Kahjuks ei pidanud ma paari päeva isegi vastu :( Olen ikka nõrk...
Äkki peaks siis lubaduse endale andama? This is war!!

Numb

Ja kõik läheb iga sekundiga lihtsalt hullemaks... Miks, miks ometi, miks ei oleks võinud piisata sellest valust??? Miks on vaja nii palju haiget teha teisele. Kohutav! Ma ei suuda enam isegi vihata ega vihane olla, sest kõik on nii valus lihtsalt. Mu maailm on kohe kohe kokku varisemas!! 

I've bocome so numb, I can't feel you there

Become so tired, so much more aware

I'm becoming this and all I want to do

Is be more like me and be less like you!!

Ma ei saa üle

Appi!!! Kui idioot saab mõni inimene ikka olla!!! Tuimalt valetada ja siis ikka veel ennast õigustada. Paistab nagu mu viha ja vihkamine ei hakka üle minema isegi. Tõesti on tunne, et sellised inimesed ei vääri mitte midagi oma ellu. Las valetavad ja vassivad edasi siis ja kunagi kui mõistus pähe tuleb, siis ehk saavad aru, kui palju halba ja haiget nad teistele on teinud ning ehk hakkavad ise ka kannatama. Kuradi jobid ikka!! Aga oht on ka muidugi, et kui üks saab valest aru, siis on ju alati kümme uut matsi võtta kellele panna täie rauaga edasi.
Oeh... see kõik on röövinud mult täielikult söögiisu ja une. Ükskõik kui palju ma end ka ei väsitaks ja kui hilja ma ka magama ei läheks, siis kell 5 on juba silmad lahti... ja mis edasi? Söögiisu pole ka...olen nädalaga umbes 7 kilo alla võtnud. Mis must nii saab??
Ja kui naiivne ma olen järjekordselt lihtsalt olnud. Traaaaaa, miks ma ei võiks juba ükskord õppida, et mitte kedagi siin maailmas ei saa usaldada, peale iseenda!!?? Masendav!!! Mul on tõsine stress ja hirm on juba depressiooni langeda taas. Ma ei oska kuidagi selle vastu võidelda ka. Ainuke lahendus ongi mõelda sellele, kui väga ma selliseid kahepalgelisi jobisi lihtsalt vihkan!! Aga mida see viha ka aitab?? Kunagi pean ju sellest kah üle saama ja järjekordselt oma haavad puhtaks lakkuma ja selle nõmeda eluga edasi minema...

Viha

06.06.2012 (kolmap.)

Tõesti, kirjutamine ehk aitab… Kuid mida siin enam üldse aidata on?

Ma ei saa aru, miks mõni inimene peab olema nii jobi, täielik tõbras?

Kui mult paar päeva tagasi küsiti, et millal ma jälle blogi kirjutan, siis ma ütleisn, et ma ei taha enam kirjutada, lihtsalt selleks, et halada oma halvaks läinud elu, mida ma ei suuda korda seada enam. Ja mida ma nüüd siis teen?? Hakkan aga oma elu halama, sest kes ikka jõuab kogu seda paska ära kuulata, mida mul koguaeg öelda on. Seega, lihtsam lahendus on tõesti kirjutada siia ja säästa kõiki inimesi sellest kõigest.

Mida ma täna tunnen…?? Viha, imelikul kombel on kogu mu keha täitunud viha ja vimmaga ja… äkki peaks üldse jooksma minema, see aitab vb seda kurjust minust välja elada?

Mul on lihtsalt kõrini kõigest ja kõigist. Ma ei teagi, mida ma elult tahaks, aga praegu tahaks lihtsalt olla vihane edasi. Nii vihane, et ma ei tahaks kedagi näha ega kellegagi rääkida, ainult see aitaks mul võitu saada iseendast ja kogu maailma valust, mida ma naiivselt kardan ja arvan endale kuuluvat.

Eesti

05.06.2012(teisip.)

Imelik, kõik muutub, aeg tõesti muudab kõike. Mitte midagi ei jää samaks, aga kõige enam muutun ma ise. Vist?! Elu teeb koguaeg mingeid imelikke käike mulle ja ma rumaluke teen alati valed valikud või ei oska üldse midagi valida. Aga mis siis saab, kui ma midagi valida ei oska, ega vali? Ma tean mis siis on, siis on paigalseis, tupik, kaos, üksindus, haletsus, kurbus, masendus, stress, depressioon.

Kirjutan nii harva ka, et varem ehk aitas see mul natukenegi endast aru saada, enam ei saa ma millestki aru. Ei endast, ei teistest ega ka sellest elust, mis mulle on saatusest määratud.

Ema ütleb ikka, et Austraalia muutis mind, aga mitte paremaks…?! Ma tean seda, aga äkki on asi lihtsalt selles, et ma nii halb inimene lihtsal? Mida ma ise sooviks, et oleksin muutunud pigem… mõistvamaks teiste suhtes ja iseseisvamaks ja täiskasvanumaks. Aga mina? Muutusin just paranoilisemaks, hirmunumaks ja olen täielikult kaotanud igasuguse iseseisvuse. Kui ma vaid teaks kuidas seda kõike muuta??

Istun hetkel üle pika aja jälle bussis, et Tallinna poole sõita. Mu kõrval istub üks poiss, kes on nii väike, aga tundub nii asjalik. Läppar kohe bussi jõudes lahti ja võin vaid ette kujutada, millised sihid tal silmeees olla võivad. Mu taga istub üks väike tüdruk ja loeb raamatut, blondid juuksed ja tundub väike ja tragi. Millegipärast meenutab mulle natukene mind, kui ma väiksem olin. Võibolla oligi see üks põhjus, mis mind täna kirjutama pani, pärast nii pikka pausi. Ja ees istus just natukene aega tagasi mingi mees, kelle ma oma trükkimisega närvi vist ajasin. Sorri. Nüüd tuli mingi ilus armastaja paar mu ette istuma. Tahaksin ka nii väga õnnelikuks kunagi saada…

Uskumatu, ja ma ei taha seda endale tunnistada, aga kõik ongi muutunud… isegi tee mida mööda Tallinnasse hetkel sõidan. Inimesed… ma ei tea. Tahaks mõnikord, et suudaksin unustada mälestusi või siis elu lihtsalt nii paarkümmend aastat edasi lükata. Aga mida see aitaks mida see mulle annaks? Ma isegi tean, mida ma sellega saavutada üritaksin. Esiteks aitaks see unustada just halvad asjad või siis rasked ajad ja probleemid ja… Mida aja edasi keeramine aitaks? Aitaks saada üle valust ja pisaratest ja viiks lähemale surmale ja paksule nahale, et iga kuradi asi nii palju haiget enam ei teeks ja mind pisardama ei paneks.