07.03.2012 (kolmapäev)
Tere maailm. Kui ma aegajalt siia satun, siis imestan alati, et kes seda blogi siin üldse enam lugemas käib? Eriti veel siis, kui ma ei kirjuta midagi või kirjutan meeletult harva…?
Tegelikult oli juba eile öösel ilge tahtmine kirjutada, sest und ei tahtnud kuidagi tulla. Vähkresin voodis ja mõtlesin oma elu üle, mõtlesin terved jutud välja, mida ma kirjutaks, aga ei, kirja ma neid ei pannud. Üks story puudutas seda itaalast siin majas ja temaga seonduvat ja teine oli prantslannast, kes Fedi tööle tuli ja kuidas talle nüüd “kinga” antakse, aga midagi näkku ei öelda. Kuidas ta lihtsalt tööle kutsutakse ja siis kohe öeldakse, et mine koju. Miks??? Mille kuradi pärast on vaja inimestele sellist tünga teha?? Miks ei võiks boss või siis mõni nendest kuradi jobidest alluvatest öelda, et “head aega, me ei vaja su teeneid enam”. Sitapead! Sama moodi üritavad minu ajudesse panna, aga pole veel sellest õnneks või kahjuks märku andnud, et tahaksid, et ma minema läheks. Kuid kõike muud on küll juba üritatud, et mind f***ing hauda viia. Tõeliselt andekalt kurjad inimesed on siin.
Jah, selline on tõesti koht ja õhkkond kus hetkel töötan. Üks lollim kui teine, ainult vassimine, valetamine, ebaausus, klats, nõmetsemine, debiilitsemine… võiksin neid omadussõnu siia lõputult kirjutada, aga ei suudaks ikka välja mõelda seda ühte, mis kirjeldaks seda kaost mis seal toimub.
Austraalias olles olen ma õppinud nii mõndagi. Kahju ainult sellest, et ma pole veel päris ennast selgeks õppinud. Mida ma tahan? Mis inimesed minust tahavad? Kuidas oleks õige käituda? Jne. Aga olen õppinud seda, et siin riigis ehk isegi võiks öelda, et sellel mandril ei saa kedagi uskuda. Ma usun, et olen sellest isegi ennem kirjutanud millised kaheperselised egoistid siin kõik on. Ja millest või kus kuradi kohast tuleb inimestel selline arusaam, et Austraalias on inimesed meeletult lahked ja head ja…blaablaablaaa.
Kümne päeva pärast olen siin riigis veetnud juba pool aastat oma elust ja esimest korda tunnen millestki puudust. See võib tunduda naiivne või rumal, aga tunnen puudust loomadest. Kassidest ja koertest. Naljakas, ma tean. Aga siinsed inimesed ei ole just erilised loomaarmastajad, või siis kui on, siis panevad ta kohe oma voodisse padjaks või väntsutavad niisama. Olen mõnikord käinud loomapoes väikeseid imearmsaid kiisupojakesi paitamas ja kutsikaid jne. Iga jumala kord, kui sealt lahkun, siis töinan. Kummaline? Jah, on! Aga nii see lihtsalt on.
Nii hea on kuulata Adelet ja kirjutada… Enamus lugusi on nii kurvad, et panevad mind minevikule ja kurbadele asjadele kohe mõtlema. Kui palju vigu ma ikka olen teinud??! Ja ma ei saa seda muuta ega parandada. Aga kas ma üldse tahaksin? Ikka tahaksin. Ma saan ainult loota, et enam nii ei juhtu.
Nüüd jooksis lühisesse…teen väikse pausi.
