Wednesday

Hahaa, kui veider päev... Ma ei saanud siiski eile varem magama. Kell kaks, aga parem ja varem kui eile! Hommik oli KOHUTAV. Ausalt, ma lihtsalt ei suuda enam... Ma ei julge enam hommikul rulood ülesse tõmmatagi, kui võib juba aimata, et lund on sadanud. Fuking talv, ei lõppe otsa juba!!? Ärkasin täna kell 8, väike ehmatus aknast ja siis hommikusöök emaga. Ma olin nii mossis ja kurb... Ma ei tea isegi miks? Osaliselt eilse õhtu pärast, sest... jah, unustame ära selle... Teisalt selle kuramuse nõmeda lume pärast. Hakkasin nutma. Täiesti lambist! Puhta hull ikka!... Jäin kooli hiljaks täna. Aiai... Istusin oma kohale ja esimene tund oli TNT. Loopisin põhimõtteliselt oma asjad kotist välja ja Paul küsis selle peale, et mis mul viga on, mis juhtunud on? Ma mossitasin enda ette edasi ja torisesin ainult: „Vaata ise, mis värdjas ilm väljas on. Ma vihkan seda, kõike!!! Kõik on nii fuking mõttetu!!“ Issake, ehmatasin isegi ära, et kuidas ma nii halba tuju välja sain näidata? Paul ütles siis, et kui silmad kinni paned ja päiksesse vaatad, tuleb juba täitsa kevade tunne. Just sel momendil hakkas pilve tagant päike piiluma. Samas, kui ma kolmanda korruse aknast alla vaatasin ja seda valget rõvedust, millest sajaga kopp ees juba on, nägin, tahtsin lihtsalt öökima hakata. Päev oli sisuliselt täiesti tavaline, harilik, mitte midagi erilist... Ainult tundide lugemine, et veel 6, veel 5, veel 4 tundi jne. Viimased kaks tundi olid kekad, kus õps suutis mind veelgi enda vastu ülesse keerata, aga ma ei öelnud talle mitte ühtegi sõna. See oleks sama, mis peaga vastu seina joosta. Ei viitsi sellest isegi rääkida, mida ta jälle tegi. Pärast seda, viskas Paul nii Kairi, kui ka minu, koju ära. Kuigi olin meeletult väsinud ja koguaeg korrutasin endale koolis, et täna magan päeval kah, siis ma muidugi seda ei teinud. Läksin hoopis veel jooksma, sest päike oli nii soe, ilus ja mõnus. Õhtul tegin kooki ja nagu ikka vahtisin niisama. Mis tähendab seda, et ma ei õppinud täna jälle, mitte midagi!! Andsin hoopis inimestele korvi... Nimelt ei läinud ujuma ja Tom helistas kah, et tuleb külla, aga ma tegin ju kooki ja... Täna polnud hea/õige päev. Sorri! Kummalised inimesed alustasid msnis vestlust ja kammikas ühesõnaga. Hiljem lehitsesin hoopis ’City24’ ja hakkasin üle pika aja ühe vana sõbraga rääkima ja asju uurima. Hmm... veider, kuidas värsked ja uued asjad mulle mõjuvad. Aitavad minevikku summutada. Nii hea ja tore oli temaga rääkida. Ja just siis, kui kümne paiku otsustasin õppima minna, hakkas minuga mu uus tuttav rääkima. See, kuidas või mille kaudu me tuttavaks saime, on väga naljakas. Nii lambikas lihtsalt, aga ta tundub täitsa tore inimene. Ta mõttemaailm paistab sarnanevat minu omaga ja selline lahe kuju tundub olevat. Aga noh, me oleme alles kaks päeva rääkinud ja eks varsti saavad teemad otsa kah. Vist?!... Igatahes, kuna selgus, et kõige värskemad andmed usuvad, et maailmalõpp tuleb juba 21. mail 2011, siis vähemalt jõuan ma enne 19 saada ja teid kõiki oma sünnipäevale kutsuda!! Mida ma arvatavasti siiski ei pea! Aga noh, vähemalt jõuate mulle kõik õnne soovida siis!! (: Päikest!!

Wind

Täitsa keeruline lugu kohe...

Üritasin täna teistsugune olla... Rõõmsam ja näha ainult head ja... tore noh! Vähemalt üritasin... Ma ei kirjuta siis halbu asju täna. Ma püüan mitte kirjutada nendest...

Eee... olen kolm tundi maganud. Kirjutasin eile veel mingi jutukese klassijuhatajale, kuna puudusin reedel ja siis oli mingi omaloomingu värk vaja teha. Igatahes, kell 4 magama ja kell 7 juba äratus. Woow, kui hull! Ma isegi pole väsinud, aga kardan koguaeg, et mis juhtub ja saab, kui ma nii endaga teen.. Aga pole hullu ju tegelikult midagi? Ma olen just rõõmsam ja okeim praegu.

Ja loomulikult oli hommik veel toredam tänu PÄIKSELE!! Esimene tund oli inka, kus me hindele kirja kirjutasime. Siis tuli ajalugu, kus sai lausa nalja. Esiteks eraldati terad sõkaldest ja eksamitegijad pidid hakkama arutlusi analüüsima. Õps käskis neil mingeid tabeleid ja asju teha ning keegi ei saanud täpselt aru, mis teha tuleb. Oii kus ta keema siis läks, et kuidas keegi ikka nii elementaarsetest asjadest aru ei saa, ja mis siis veel eksamil saab jnejnejne.. Ma ei tea, see pani mind muigama, ja mitte ainult mind. Veidi hiljem olin päikest vaadates unistama jäänud, kui ta pani mu lauale ühe arutluse ja ütles: „Lugege seda ja öelge, mida te arvate.“ Ma algul ehmusin, et mis asja...Ma ei tee ju eksamit ja mida helli?? Miks just mina ja nagu... Eeeee? Mida?? Ma ei jõudnud veel esimest lehekülge lõpunigi lugeda, kui ta juba selle mu laualt ära tõmbas ja nõudis mult aru. Ma...eee...ei osanud nagu midagi öelda, sest ma polnud ju jõudnud veel lugeda isegi, mis seal õieti oli? Ütlesin siis lihtsalt: „Eee..vähe fakte?“ Selle peale ta vist solvus ja ütles vaid: „Oleksin midagi rohkemat oodanud.“ No jah, oleks oli paha poiss nah, oleksid võinud lasta mul seda lugeda kah siis ju?? (: Igatahes, nalja sai seal tunnis...

Edasi läks päev lihtsalt... Nägin paar korda Leenut isegi ja biuka töö oli ka kerge ja viimases tunnis, mis oli jälle inka, tegime lugemist hindele. Woow, sain viie??!! Nagu waaat??? Perfect ju?

Tuju oli okei kui läbi paksu lumesaju koju kõndisin. Lumi oli nii tihe, et ma ei näinud peaaegu mitte midagi. Kohutav! Ja päike oligi jälle läinud... Veetsin tunnikese arvutis ja jube väsimus tuli peale. Aga kohusetundlik nagu ma olen, läksin ikka oma trummi tundi. Õpetaja sai kohe aru, et ma olen kusagil ära... Küsis, et mis toimub? Ja ma ei osanud midagi öelda. Arvatavasti väsimus? Jõudsin koju ja läksin kohe jooksma. Nii hea... Jookseks koguaeg, kui poleks seda väärakat lund ja tuult*.

Nüüd olen lihtsalt mölutanud ja passinud arvutis. Täna üritan vist varem magama minna. Ja kui tuju hakkab alla minema, nagu praegu veidi tunnen, sest olukord on pahapaha, siis pean tugev olema.. VÕITLEMA!! Ma saan hakkama. Hüvasti jätta on alati valus ju!? Aga ehk on nii õige? Ma mõtlen ikka, kuidas teistel parem oleks!! Nii on vist?? Kui ma olen rõõmus, sisemiselt siiski katki, aga pealt üritan paraneda, siis on ju teistel hea...? Kunagi läheb paremaks! Liiga palju aega on sellele kulunud, aga ma saan hakkama. On inimesi, kes minusse usuvad! Vist!?.

Sunrise

Oi mind totukest... Kell on jälle kolm või isegi rohkem.. Vabandust Maris... aga sa ise ütlesid, et pean kirjutama ja ma ennem ei jõudnud. Mitte, et ma midagi kasulikku oleks väga teinud, aga jah. Vahel on nii, et aeg lausa lendab. Ja ma tahan kirjutada. Esiteks, tahan vabandada, et eile nii emotsionaalne olin, aga lihtsalt, ma ajasin üle kallaste.. See oli piir, piir kaose ja normaalsuse vahel või pigem nagu... Piir minu ja maailma vahel..? Aga kes ütleb, mis on normaalsus? Kus kohast läheb piir, et asjad oleks okei’d ja talutavad? Ma ei suutnud eile enam. Mu taluvus mõõdik lõhkes?! Sorry, et ära jooksin kõigi eest eile jne... See oli katastroof... Algas sellega, et nutsin meeletult, siis üritasin midagi kirjutada, et kõik ei muretseks jälle ja siis lihtsalt kadusin. Lootuses varem magama minna, et siis ei tunne valu ja piina, läksin kell kaks juba voodisse. Mida ei tulnud oli muidugi uni..? Vähkresin, vahtisin lage, mõtlesin ja nutsin veel tund aega vähemalt... Siis imekombel uinusin, kell kolm... Ebanormaalne! Kell 7 äratus ja kooli minek. Päev oli muidugi kohutav. Tundsin end, kui... väga pahasti, jah.. ja üldse. Tunnid venisid ja ma tõesti konkreetselt lugesin iga vahetund, et niinii, nüüd on veel jäänud, 5 või 4 või 3 tundi jne. Koolipäeva lõppedes tabas mind üllatus. Kui teised mu nina all mingi paberiga lehvitasid. Seal seisi, et minu kohta tuleb kirjutada viis iseloomustavat lauset, seoses maavanema vastuvõtule kutsumisega. Kõige tabavama ja meeldejäävama kirjutas muidugi Andres, seal seisis fraas – „Vallatu punapea“. Esimene positiivne turgutus oli tulnud... Lisaks sain ajaloos kaks viite! (Üks kontrolltöö, teine arutlus!) Ilmast ei hakka ma enam rääkima, sest nagu kõik aru saada võivad, siis me läksime kella keeramisega üle suveajale ja õues on ju tõesti kohe täielik suvi!! (Sarkasm!...) Lund sajab ja ...noo, aina hullemaks läheb. Võtame kõik juba rannarõivad välja ja lähme päevitama või midagi??! Anyways, koju jõudes olin endiselt väga liimist lahti. Ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta. Tahtsin õue minna, aga siis ei näinud sellel mingit mõtet. Mängisin siis hoopis klaverit ja lõpuks sundisin end õue kah minema. Käisin poes, suure vaevaga ja siis sõin, sõin, sõin... Mu söögiisu on tagasi tulnud või on see lihtsalt masendusest ja stressist? Kui FB-s käisin, leidsin sealt eest muretseva kirja Mariselt. See oli nii ilus, nii õige, nii hooliv, nii hea... Jupike sellest siis, (kõike TE ei saa, sest see kiri oli liiga hea): „Sul on vaja hakata oma lõnga kuskilt otsast lahti kerima. Aeg on hakata tegema analüüsi ja järeldusi. Sulle aitab juba uute lõngade kokku kerimisest! Midagi pead ette võtma. Kas Tallinnas käik ei muutnud su meelt? Ei andnud vaheldust? Vaeva peab nägema. Kellel õnnestub, kellel mitte! Aga usu mind, sul õnnestub! Just! Sul õnnestub!!! Kallis oled! Maris“ Helistasin Marisele ja me rääkisime 40 minutit järjest. Ta on nii neutraalne ja see teebki selle nii heaks. Ta mõistab mind ja saab minust aru, sest on ise emotsionaalne ja samas ei saa ta valida mingeid pooli, sest ta on lihtsalt... objektiivne. Me rääkisime igasugustest asjadest ja ta suutis mind motiveerida. Ma ei tea, mida ta tegi või mida ta ütles sellist, mida ma juba teadnud poleks, aga see vist mõjus. Või vähemalt ma pean uskuma, et mõjus. MA PEAN VÕITLEMA! Edasi sundisin end õppima. Nagu ikka viimasel minutil, aga ma ei tea, öösel on nii hea üleval olla. Kuigi ma kardan hommikuid, aga rahulik on öösel ja see on mõnus. Ma kahjuks ei jõua kõigest täna üksikasjalikult kirjutada, mis õhtul veel toimus... Kuid perfektse punkti pani päevale Helene, kes kell 2.44 kirjutas mulle msnis: „Tead, käisin siin pesus ja mõtlesin, et mul on sitaks vedanud, et sa mul olemas oled ja et ma ei taha mingi hinna eest sind kaotada. Sul pole vist õrna aimu ka, kui vedanud mul on, et sa nüüd minu elus oled olnud juba pea 4 kuud. Sa oled väga kallis, minu piretikesekene!!!“ Seega...Ma lubasin Marisele, et ma hakkan nüüd positiivsem olema ja VÕITLEMA!! Ning ma saan hakkama. Varem või hiljem peab see õudusunenägu lõppema. Ma ei luba muidugi midagi, et ma nüüd igapäev säran ja kõik super on. Aga ma hakkan töötama selle nimel. Mitte et ma seda nagu ka varem juba lubanud ei oleks, eksole??! Aga ma üritan... Neli nädalat on kooli lõpuni!

Sulg.

Wow, kui raske on kirjutada, kui samal ajal nutan. Samas tulevad emotsioonid kõige ehtsamad siis. Või kas ikka tulevad, ma tõmbun endasse ja ei räägi kellelegi milles asi on... ma ütlen kõigile, et kõik on korras, kuigi tegelikult pole, kuigi tegelikult nutan ja olen kokku varisemas. Iga asi, mida keegi mulle praegu ütleb, et mu olemist paremaks teha, vallandab tegelikult aina uue pisarate laviini. See on nii veider... Miks?? Miks hoolib keegi, kes mind isegi ei tunne? Miks loeb sellele rohkem, kes mind ei tea? Miks ma ei muutu? Miks ma ei unusta? Miks ma üle ei saa? Kurb muusika ja kõik kokku... Nii kauaks ma siis tugev olingi?? Ei! Ma olen tugev, teistele üritan näida tugev. Siin võin ma olla milline iganes. Ja praegu olen nõrk, nutan ja olen kurb. Üksi! Hetk tagasi lugesin ühe sõbra blogist ühe sellise jupi (kui sa seda loed, siis anna andeks, et selle sult tuuri panin, aga ma pidin...):

„Homme sõidad ära, arvatavasti ei näe sind kunagi, aga kui peaksid seda lugema sattuma kunagi, siis ole hea ja ära pea vimma mu peale. Ma teeks kõik teisiti, kui vaid võimalust antakse, aga teades sind ja su haavatud hinge, eeldan, et seda ei juhtu kunagi. Kui peaksin sind kunagi kohtama, ei elaks ma seda üle. Kui praegu juba mõtted sinule toovad ainult tuska ja nördimust. Veel korra, ma siiralt vabandan, et vedasin sind alt.“

Ja siis see tuli... Ma ei tea, miks ma nutan... See kõik lihtsalt, on nii raske mulle. Liiga raske koorem, ma ei jaksa kanda. Ja see lõik meenutab mulle midagi… Minevikust ehk? Või… Nii valus on… Appi! Kunagi ütles üks sober mulle, et pööra kõik vihaks, siis hakkab kergem. Ma ei suuda, ma ei saa, ma ei oska, olla… Tahaks kaduda... Ära siit... Ma pean, ma ei suuda... Palun!...

Miks elu nii läheb? Miks me koguaeg, fuking koguaeg peame haiget saama?? Kus tulevad sellised inimesed, kes on neutraalsed tegelikult? Kes ei tunnegi mind, aga tahavad aidata? Tahavad olemas olla? Miks? Kuidas? Ja miks nad ära ei lähe? Kas on veel vara? Nad pole jõudnud veel tüdineda sellest, et ma olen vaid inimvare... tühine, tähtsusetu, mõttetu... Lähevad ära need, keda ma vajan.. Keda mina tunnen ja kes mind... Kellest ma hoolin, kelle olemasolu nii fuking oluline on...?????? Loomulikult on olulised kõik ja ma olen südamest tänulik neile, kes tahavad mu jaoks olemas olla! Aga nii raske on seletada, mis minga toimub.. Te ei mõistaks... Sel pole tähtsust... Mu elu on nagu sulg ja mõnel on voli seda puhuda endale meelepärases suuna...

Ma ei suuda enam...

Pean olema...

Üksi...

Olema...

Nüüd...

Minema...

Pean...

Kolm päeva..

PS! Kirjutasin esimese poole sissekandest täna hommikul kella kuue paiku, enne magama minemist! Lõpp on kirjutatud nüüd... Ah jaa, ja sorry, et nii pikk on, lihtsalt lühi kokkuvõte kolmest päevast.

Vaheaeg ongi läbi... Ja mina olen jälle Tallinnast tagasi ja... Kõik siin Rakveres on endine ning meenutab mulle ikka vanu asju ja hetki... Nukraks teeb! Ma siiski ei kirjutanud vahepel, nagu ka näha on, aga ma ei suutnud, kõik tundus nii mõttetu. Kell on praegu 5.27 just keerasin kella ära kah ja saatsin Leenu ära. Kas pole mitte kummaline? Kell viis hommikul saadan Leenu koju ja hakkan blogi kirjutama, selle asemel võiksin ju magama juba kobida?!

NELJAPÄEV

Kolmapäeva õhtul, kui kõik oli juba võimalikult tuksis ja ma lõpetasin filmi vaatamise - „Black Swan“ (nii kummaline film, hea, aga kummaline), oli kell juba pool neli ja ma otsustasin mingid asjad kiirelt veel kotti visata ja magama kobida, et kolme tunni pärast ärgata. Ärkasin nagu kord ja kohus 6.30, käisin pesus ja kell 7.45 läks mu buss Tallinna. Otseloomulikult ei maganud ma bussis absoluutselt, sest see on lihtsalt võimatu minu meelest. Mu vend tuli mulle bussijaama järgi, uskumatu, nii vara ja tema juba üleval?! Sõitsime koju ja me vist ei jõudnud isegi tundi aega rääkinud... Tahtsin kohvi, aga mida polnud oli PIIM ja ma loobusin sellest mõttest. Viskasin nurgadiivanile pikali ja natukese aja pärast, nagu nägin, pani vend arvuti kinni ning heitis teiselepoole/nurgale. Umbes kümme minutit hiljem magasime me mõlemad. Sitaks külm oli... Põrrr... Tuli oli küll kaminas, aga ma ikka värisesin. Sellepärast olin siis ka poolunes, seega sama hea kui poleks maganud tegelikult. Paar tundi hiljem ärkasime ülesse, sõime ja ma hakkasin oma ühiskonna brošüüri uurima. Jube!! Rõve!! Haiged ülesanded on seal!! Kella kolmeks sõidutas vend mu tööle. Seal korral ei saanudki ma üldse jala käia, mitte kusagil. Kas polnud aega või sõidutati mind koguaeg autoga. Veider lugu kohe!

Igatahes, sain kogu oma varustuse tagasi - kapi, uksekaardi, kassikaardi, vormiriided ja muu värk. Töö võis alata! Jeah right... Ainuke probleem oli selles, et inimesi nagu väga polnud, keda teenindada. Väga lebo õhtu oli. Lõpuks oligi nii, et Marko tegi ühe laua ja mina teise ja finito. No jah, aga vähemalt sain töökaaslastega niisama rääkida ja fun oli ikka. Oh, kuidas ma neid igatsen. Tahaks juba suve ja seda kõike. Huvitav, kas siis tüdineks ära? Ei usu! Nad on liiga lahedad inimesed selleks, et neist tüdineda!! Igatahes, kell 00.00 oli meil kõik valma vist?! Ja osad olid töölt juba ära kah läinud. Läksime siis ühe taksoga.. Vika, Marko ja mina. Mind visati ära ja teised sõitsid edasi. Mulle sobis väga hästi. Korterisse jõudes esimese asjana muidugi arvuti lahti ja... Ma ei teagi, miks ma midagi ei kirjutanud siis? Nüüd on ju nii palju millest tahaks kirjutada ja rääkida, aga ju siis polnud vaja või polnud kellelegi kirjutada või jah, kõik oli nii...pointless??

REEDE

Magama läksin isegi varem, kui tavaliselt. Juba kell kaks panin arvuti kinni ja suht kohe magasin kah. Ärkasin 9 ja pärast veidikest mõttetööd ja niisama hõljumist hakkasin õppima. Seda jobu brošüüri on ikka väga võimatu täita küll... Kui googlet poleks, oleks ma kutu kah juba. Kell neli olid kõik juba kodus ja vaaritasid ja värki ning viieks viis vend mind jälle tööle. Arvata on, et alguses polnud jälle midagi erilist teha. Kuid, oli ju jalka õhtu! Mis aga eriti geniaalne, oli muidugi see, et 15 inimest, kellel oli reserveering, tulid nagu kokku lepitud, kell 21.00. Kuid lisaks neile tuli veel 10 ja 6 ja 2 ja... 20 (kes enam kahjuks kuhugi ei mahtunud).

Huvitav, kas need inimesed pole kuulnud, et nii hilja õhtul söömine, pole tervisele üldse kasulik?? Igatahes, taanlased, venelased ja mis maalased seal veel olid... Tore oli, ehmatus oli muidugi veidi, et nii palju inimesi korraga kusagilt välja hüppas, aga saime hakkama. Nagu alati, peab ka veidrikke klientide hulgas olema. Näiteks 15-liikmelises taanlaste seltskonnas oli üks tüsedam naine ja üks äksi täis mees. Naine tellis veini koguaeg juurde ja tahtis uut klaasi ja veine oli neil kah mingi neli erinevat vist ja... Ühesõnaga, temaga kiskus keeruliseks. Toidud olid, nagu alati muidugi, super head, aga too naisterahvas kiitis küll, kuid sonkis kõike ja jättis enamuse sellest alles. Oma valik muidugi. Mees, keda mainisin, oli nii hakkaja, et üritas ise koguaeg veiniga majandada ja seda juurde valada ja kammis ringi... Lõpuks tundus see kõik isegi ülinaljakas! Kui viimane, kuuene venelaste, laud lahkus, hakkasime koristama ja katma hommikusöögiks. Valmis olime umbes üks ja Tarvo tegi väiksed joogid kõigile. Ilusa punkti panemiseks, päeva lõpus. Vika kiirustas siis koju, sest tal oli tähtis õhtu tulemas. Alex ja ta kutt läksid kah ruttu-ruttu ära ja mina...? Lootsin, et Marko läheb koju, et siis saan tema taksole end sokutada, aga võta näpust. Asjad lahenesid siiski minu kasuks... Tarvo, Marko ja Sten pidid piljardisse minema, aga ma küll ei viitsinud, siis Stenil oli terve kari sõpru sinna tulnud ja sain end nende autole sokutada, et nad mu kohtumaja juurde viiks. Tarvo ütles veel, et Sten vastutab minu eest, et ma ilusti koju saaks, muidu tuleb jama! Haah, tore, keegi hoolib!

Teel olles rääkisime Steniga niisama asjadest. Tundus nagu ta oleks oma sõprade pärast põdenud, et nad liiga crazyd tunduvad või midagi sellist. Aga olles näinud Steni ja ta käitumist ja kõike, siis ei pane mind ausalt enam miski tema puhul imestama. Ja muide, ma arvan, et ta sõbrad on väga lahedad tegelikult. Natuke crazy ongi äge!! (:

LAUPÄEV

Kella kaheks öösel olin korteris ja kohe ka arvutis.. Magama läksin kell neli ja äratuse panin kümneks, aga uni oli veider. Nimelt, kell kuus vaatasin ma juba kella ja imestasin, kuidas see küll nii vähe näitab ja miks ma juba ärgata ei saa? Sama oli ka kell seitse ja kaheksa ja ma olin juba sügavalt pettunud, sest tundus nagu oleks terve igaviku maganud. Kell 10, kui mu kell lõpuks päriselt helises, vajutasin ma selle kinni ja magasin edasi. Ärkasin siiski enne teisi ja tegin kaminasse tule ning olin niisama. Tallinnas on nii hea olla. Vabaduse tunne ja kuidagi... Mitte midagi kasulikku ma enne tööd siiski ei teinud. Ei avanud kordagi eksamibrošüüri kah.

Kella kolmeks tööle. Nägin Kristelit, Franki ja Elsi. Laheee! Palun suvi, tule juba kiiremini. Ma tõesti igatsen neid inimesi seal! Kuid, ka tänane (nüüd juba eilne) päev oli vaikne. Juhtus küll igasugu asju, aga see selleks. Liiga pikaks läheb juba jutt... Kell pool üheksa tulin ma töölt ära. Kristi sõidutas mind bussikasse ja kell 21.00 hakkasin taas Rkv poole sõitma. See on alati nii kurb, kui pean töölt lahkuma ja Tlnast lahkuma ja üldse... Kirjutasin bussis veits ja üritasin Leenule helistada, kellel kummalisel kombel just siis aku tühjaks sai. Sain ta siiski kätte! Siis helistasin Tomile. Ja varsti olingi juba jälle Rakveres. Jubeeee!!! Lund on siin rohkem kui Tallinnas, külmem on siin ka ja kõik on masendav, rusuv, ängistav. Nii kui bussist maha astusin, tuli jõhker uni. Haigutasin terve tee koju ja kodus kah.

Esimene asi muidugi – arvuti. Kuna sel ajal kui ma ära olin, on meeletult keeruliseks siin olukord läinud, Leenu ja teistega, pidin saama infot. Vaatamata mu unele, läksin Leenule vastu ja me tulime minu poole. Tass teed ja küpsised ning siis hakkas muinasjutt peale. Lõpetasime täna hommikul kell viis, kui ma Leenu koju saatsin. Koju tulles mitte magama ei heitnud vaid hakkasin kirjutama... Kuid see lugu on tõesti nagu muinasjutt.. ja kõigest kolme päevaga, ei isegi kahega, kui ma ära olin, on nii palju muutunud. Nagu wtf?? Veider... Ma ei oska mingit seisukohta võtta ja eks igaüks teab ise, mis on õige ja mis vale. Aga tahaks öelda, et mul on ju Leenu üle hea meel tegelikult, et ta saab nüüd õnnelik olla ja vb oli see õige... Teisest küljest on muidugi kahju, et lõppes see, mis juba oli hukule määratud nagu ma aru sain, suhteliselt kehvas seisus?..

Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei tea! Liiga keeruline on see asi. Aga mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, isegi, kui mina ei ole või ei saa olla! Mulle meeldib vaadata, kuidas Leenu ja Kami vahel on mingi säde või isegi palju sädemeid? Ja et Tomil hakkab paremini minema ja Joonasel on kõik ok ja hästi ja... Ma vist olengi lihtsalt mingi kaitseingel? Tahan, et teistel oleks alati hästi kõik. See vist ongi nii, et kui ise ei saa õnnelik olla ja tunda midagi, siis hakkadki teiste asjadest rõõmu tundma? Nähes, kui õnnelikud ja rõõmsad nemad on, elan neile kaasa, üritades matta ja summutada oma tundeid ja valu. See ongi see mask, mille taha ma üritan põgeneda, et valu ära petta. Kuni järgmise korrani, mil ta mind jälle kätte saab, maha murrab ja mu rööbastelt kõrvale suunab...

Kas läheb veel hullemaks??

Appi, kui loll ma olen.. Kõik on nii mõttetu, nii tühi, nii tähtsusetu... Ma ei oska lihtsalt õigel ajal oma suud kinni hoida ja pean alati kõik ära rikkuma. Nii minulik. Idioot noh!! Ja ta on jälle läinud.. Ainuke keda vajan, kes mind mõistab ja uskusin, et tõesti hoolib... Ta on läinud... Lihtsalt selle pärast, et ma ei hoidnud oma suud kinni... Ma poleks pidanud midagi rääkima.. Ainus mida vajasin, oli teadmine, et ta oli olemas... Enam pole... Ja kõik on minu süü... Ma olen nõme inimene!
Ma ei hooli enam millestki... Kõik on nii VALE! Ma ei tahagi enam midagi tunda.. Mul on nii ükskõik kõigest. Ma ei hooli endast ega ka kellestki teisest enam. Kõik on tühine, tähtsusetu, sihitu, kasutu, kõle... Endast pole ma juba ammu hoolinud, eriti kui vaadata seda, mida ma endaga viimasel ajal teen.. Kuidas ma end piinan ja kui vähe ma magan ja söön jne... Paras ongi mulle. Teen veel. Mul on lihtsalt nii suva kõigest. Pole enam midagi.. Mitte midagi!

Homme Tallinnasse... Ma ei tea, kas kirjutan siis või mitte... Kõik on nagunii nii tähtsusetu, nii et väga vahet pole...
Kirjutan kunagi hiljem, mis täna veel põnevat ja minulikku juhtus...

Niii kurb...

Kui rumal minust, arvata, et täna on parem, kui eile... Hullem oli. Magama läksin kell neli, nagu ikka. Ainuke erinevus oli see, et ma õppisin eile öösel ja lugesin jälle ja... Ärkasin kell 10. Uimerdasin niisama ja siis käisin jooksmas. Uskumatu, täna paistis päike! Ma soovisin eile magama jäädes, et homme paistaks ja paistiski. Võiks kõikide asjadega nii olla, et soovid ja siis täitubki. Kahjuks unenägu mida ma nägin ja mis hommikul lihtlabaselt pooleli jäi, ei täitu kunagi.. See oli liiga hea, et tõsi olla. Ometigi tundus nii reaalne.
Tegin kooki täna ja muud erilist ei jõudnudki. Eks pean oma öö siis jälle õppimisele pühendama/loovutama. Igatahes, poole kuueks läksin bowlingusse, muusikakooli omadega. Sisse astudes oli seal meeletult palju inimesi ja mul võttis küll veits seest õõnsaks, et kus meie siis nüüd mängime? Õnneks oli seal üks tuttav, kes ütles, et need prantslased on nendega ja et nad hakkavad kohe ära minema. Aga nii väikeses ruumis, nii palju suuri inimesi, oli tõesti veidi hirmutav. Samas see on hämastav, et ma polnudki kõige kobam ja teise (viimase) mängu ma lausa võitsin! Pärast seda, liikusime linna, käisime poes ja saatsime üksteist ja Tom saatis minu koju. Nii hea oli teda üle pika aja näha. Ta oli reisil ja üldse viimasel ajal on meie suhtlus väga kiiva kiskunud. Täna saime jälle normaalselt rääkida. Hea seegi.
Jõudsin koju ja panin papud kuivama, sest õues oli täna totaalne sula. Igalpool vesi ja lumi ja rõveeee... Jõudsin just arvuti lahti teha ja püksid jalast võtta, kui helises mu telefon. See oli Leenu. Ütles, et ma pean end kohe uuesti riidesse panema ja ta liigub juba minu poole. No jah, nii palju siis sellest. Panin siis riided selga tagasi ja läksin uuesti õue. Jalutasime umbes kaks tundi. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja... tundus, et ta on positiivne. See oli hea, tahaksin kah olla! Tahaks leida midagi head, mille nimel olla, eksisteerida, tunda midagi... Ma olin vait. Ma ei öelnud mitte midagi. Vahelduva eduga üritasin naeratada, kuni ühe hetkeni paotasin ma moka otsast ühe lause ja me jäime mõlemad tardunult seisma. Mina põrnitsesin läikivat jääd oma varvaste ees ja Leenu arvatavasti uuris küsimärgina mind. Ma hakkasin nutma. Täna on mingi lollakas nutmise päev olnud. Masendav. Liikusime edasi, käisime poes, kus kohtusin oma vana klassiõega. Ilma krohvikorrata nägi ta tõesti hoopis teistsugune välja.
Linn oli täna rahutu. Jube palju noori ja kampasid ja kõik juba kell kaheksa õhtul purjus ja purjakil. Vaheaeg teeb inimesed alkohoolikuteks ja huligaanideks..?! Lõpuks oli Leenul juba nii külm, et ta värises, aga ta ei olnud mulle midagi öelnud?? Endal veel palavik!? Läksime siis koju. Tegin arvuti uuesti lahti, et uuele katsele minna... Aga nii kurb ja paha ja nõme ja vastik ja s**t oli olla... Tom hakkas msnis rääkima ja otsustas siis siia tulla. Tuligi. Ja ilma et kumbki midagi öelnud oleks, hakkasin ma JÄLLE nutma. Pärast mu järjekordset pisara puhangut, istusime me mu toa põrandal, mõlemad kössis ja ei lausunud sõnagi. Oligi hea. Hea teada, et keegi hoolib, et kellelegi tõesti läheb korda see, mis minuga toimub, kui ma vaid ise teaks, mis see on. Mingi osa on meile mõlemale selge, aga osa minust on teadmatuses ja arusaamatuses. Parim sõber jääb alati parimaks, olgu mis on...
Kuid, ma olen loll... Lisaks sellele, et ma täna terve päeva üliemotsionaalne ja samas täiesti emotsioonitu olen olnud, ei suuda ma lakata mõtlemast minevikule. Mida saaks muuta, kuidas parandada, ma ei oska edasi liikuda, ma ei taha kah... Tahan vaid...

Kurb

Täna on raskusi alustamisega...
Ma olen nii kohutavalt palju lihtsalt mõelnud täna, see on jube lihtsalt. Koguaeg ühe ja sama asja üle... See on terve päeva mu peas vasardanud. Kui keegi ütleb: „Kallis oled...“ Siis mida see üldse tähendab?? Kas see tähendab, et oled lihtsalt oluline ja hea sõber? Kas oled kallis ka mingis muus mõttes? Südames? Mõtetes? Igatsed?... Miks ma seda endaga teen?? Miks ma ei suuda unustada? Miks ma mõtlen sellistele asjadele, mis mulle korduvalt on selgeks tehtud, et peaksin unustama?? Samas, on liiga tihti tunne, et kõik pole kadunud.. Liiga palju märke, mis jätavad mulje, nagu poleks kõik veel läbi.. Nagu kõik oleks siiski veel ees..? Ehk olen liiga jäärapäine, et tunnistada endale tõde..? Nii keeruline, nii raske...

Magama läksin nelja ajal. Hommik oli mõnus, keegi ei äratanud mind... Või siiski, 9.30 helises mu telefon. Tore küll! Magasin edasi.. Ja ärkasin umbes 11. Käisin õues... Kahutav ilm, mul on nii kopp ees sellest juba. Ma lihtsalt ei suuda enam!! Tuisk, sula, lumi, tuul... Prrrrrr :/ Vastik!
Edasi olin mõelnud, et jõuan ikka rohkem asju teha, jõudsin ainult füssat veits õppida. See on mingi absurdne värk kah, mingi plakat ja mingi uurimus ja mida iganes... Kellel seda vaja on? Paberi, aja ja kõige muu raiskamine. Vahepeal unustasin ennast taaskord erinevatele lehekülgedele ja suutsin oma tulevikku jälle viis korda ümber mõelda. Mida ma küll tegema hakkan, kui kool läbi saab??
Lugesin täna viis korda vähemalt oma meili.. Koguaeg oli midagi uut ja huvitavat sinna saabunud. Reedeks oli üks esinemise pakkumine. Siis aga, helises mu telefon.. Neljapäevaks, reedeks, laupäevaks sain tööd! Jee! Esinemine jääb seega ära. Siit siis ka plaanide muutus, lähen siiski naljapäeval Tallinnasse, mitte kolmapäeval.
Kaheksa paiku viisin Kairile ta mälupulga tagasi. Õue astudes seisid Ints ja Leenu juba mu värava taga. Enne seda sain muidugi väga jubeda kõne. Leenu: „Piret, mida ma teen? Ma olen politsei autos praegu. Nad tahavad mulle trahvi teha. Appi!“ Jaah, päris hea nali oli küll eksju? Sellise asjaga ei tehta nalja, eriti kui ma just hetk tagasi olen pidanud midagi sellist läbi elama... Hiljem vaatasin filmi „Paranoia“. Krt, see oli ju mingi õudukas??! Ma pole vist kunagi nii palju ehmunud, kui seda filmi vaadates. Täiesti hull! Koguaeg hüppasin ja kiljusin ja mida iganes veel... Mulle siiski ei meeldi õudukad.. Absoluutselt!

Ja siis see tuli... Silmad avasid kraanid... Ma ei julge sellest siia kirjutada, miks, aga ma ei mõista lihtsalt, kuidas ma ei suuda end vaos hoida, kui midagi traagilist juhtub? Kõik normaalsed inimesed suudavad... Ma pean alati kõigi valu ise läbi põdema. Hull värk lihtsalt. Tahaks olla toeks, aga ei suuda. Olen hoopis ise täielik inimevare...

Homme on parem, kui täna...

Palju Õnne Kairi!

Täna olin asjalikum, kui eile. Hea seegi! Eilne päev oli nii või naa määratud läbi kukkuma ja õhtu sai täiusliku punkti kah veel. See selleks...
Täna on/oli uus päev. Hommikul inkat, siis käisin jala Põhjakas, et Kairie kink osta ja siis jala tagasi kah. Teel olles hakkas natuke halb, aga see oli vist selle nõmeda ilma ja söömatuse pärast. Sain plaanid kah enam-vähem paika, mis vaheajal toimuma hakkab.. Kolmapäeval liigun Tallinnasse igatahes.
Ilm on siiski nii rusuv. Jubeee! Tahan päikest, soojust, hellust... Kas seda on tõesti liiga palju tahetud? Masendav. Uskumatu, rääkisime täna emaga isegi. Ja normaalselt, ilma et oleks üksteisele kõrri karanud... Minu tulevikust.. Või õigemini oli ta oma meelt muutnud seoses sellega, mida mina tahan ja mida tema asjadest arvab!? Ja ta polegi enam kõige vastu?? Eks ole näha, kauaks ta nii arvab ja siis jälle oma meelt muudab.
Kuueks liikusin Kairi juurde, sünnipäev oli ju! (ainult naised!) (: PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Igatahes, ajastus oli väga täpne, kõik tulid samal ajal. Aga Pauliine ja Kairi polnud veel omadega valmis jõudnudki ja ma sain abiks olla. Aitasin puuvilju punši jaoks lõigata. („Hahaa..kollased kiivid, mis meenutasid kartuleid!“) Ok, sellega saime ühele poole, siis läks söömisorgia lahti.. Hiiglaslikud kausid täis salatit ja muu stuff.. Kairi ema tehtud kook/tort oli loomulikult imeline, nagu alati. Ma ei söönud omast arust palju, aga selline tunne oli, et lähen kohe lõhki. Äkki on mu magu hakanud lõpuks ometi kokku tõmbuma? Igatahes, siis otsustati, et võiks vessarit teha. See on Kairi sünnipäeva traditsioon juba, kõik on terve aasta puhtad ja seal teeme siis. AGA.. polnud tubakat ja süsi kah. No jah, õnneks leidus keegi, kes oli nõus mulle järgi tulema ja poes käima. Ühtlasi sain end veidi liigutada. Saime siis, mis tahtsime ja siis läks pidu alles käima... Vessar on ikka nii peo käima tõmbamise masin noh! Alko mulle üldse ei mõju. Mõttetu jook! Ainuke värk vessariga on see, et see paneb kammima ja lõpuks teeb uimaseks. Uimane on hea, siis ei tunne midagi, oled vaba ja muretu. Peaaegu nagu kanepiga, ainult et mõju on nõrgem ja toime lühiajalisem...
Kink vist meeldis Kairile, sest ta pani kõrvarõngad kohe endale kõrva, mis ma talle kinkisin ja noh, tundus, et meeldis! (: Aga jah, pidu sai läbi juba varakult, sest vara algas ja inimesed väsisid vessarist jne. Mina muidugi ei väsi kunagi.. Mul on see haigus, et: EI TOHI MAGADA, MUIDU OLEN VÄSINUM KUI TAVALISELT! Seega, mina ei väsi! Kolm tüdrukut läksid enne kahteist ära ja meid jäi veel neli sinna. Ootasime 00.00 ära, et siis veel kord õnne soovida ja arvata oli, et teema oli enne seda langenud taaskord lõpetamise ja riiete peale. Kahjuks sellist keliti ja kingi nagu mina tahan, ma Eestist ei leia, seega mul on juba uus plaan.. Ainult et ma kardan, et nii ei lubata mind aktusele... Eks paistab, mis sellega saab. Kas üldse lõpetan jne...

Nõme..

FAIL!!!!!!!!
Kus sa seda kuud siis täna nüüd vaatad, kui kuradi ilm on täiesti ära pööranud...?? Olen praegu tõsiselt kuri, nukker, nördinud, solvunud, pahur, pettunud, tusane, mossis, morn, sünge, kurb... Miks see Eesti ilm nii NÕMEEEEEE peab olema?? Just nüüd kui ma juba lootsin, et kevad tuleb, hakkas lund sadama..? Loll ilm noh!! Tõsine pettumus..
See pole veel kõik.. Loll olin, et ühel päeval otsustasin kauem magada.. Nüüd on kõik tuksis. Ilmselt oli mu organism harjunud juba kolme tunnise unega ja nüüd, kui ma ühel päeval kauem magasin, on kõik sassis. Tänane päev oli lausa K-O-H-U-T-A-V!! Eile jäin arvuti taha magama lausa.. Mingi kell 2 äkki? Ärkasin üheteistkümne ajal. Ja siis algas see..passimine. Käisime poes ja passisin edasi.. Tegin pisarakooki ja passisin edasi. Mis aga põhiline, on see, et ma ei viitsi mitte midagi teha. Koguaeg on uni ja väsimus ja.. Ma pole mitte midagi teinudki ju? Millest mul see uni ja väsimus siis veel on?? Lootusetu.. Nõme.. Paha.. Nõme.. Nõme.. Nõme..Oi jah, olen tõesti tusane täna. Isegi kirjutada ei taha.. Või parem lihtsalt ei kirjuta, sest kõik on nii nõme praegu!!

Politsei...

Eilne sissekanne oleks pidanud ootama vist, sest kui linna läksin õhtul, siis hakkasid alles asjad juhtuma.
Otsustasin teist kaudu minna, kui tavaliselt ja ühel hetkel peatus mu kõrval mendi auto. Jess, lucky me!! Pidin autosse istuma, mind sõidutati veits ja siis hakati mu andmeid otsima. Nende autos olev arvuti ei suutnud mind andmebaasist leida. Nad helistasid politseisse ja otsisid mind sealt kaudu ka, ikka tulemusteta. Mind ei eksisteeri??!! Olin juba pool tundi nende autos istunud, siis otsustati mind ema nime järgi otsida. Veel umbes 10 minutit. Lõpuks siiski midagi leiti. Läks õnneks, kuna ma olin puhas tehti mulle ainult hoiatus, sain helkuri ja väikese ärevushäire. Muideks, kes veel ei tea, siis uue liiklusseaduse kohaselt, peab helkurit ka suvel kandma hakkama!!! Igatahes, pärast autost välja astumist, olin maruvihane. Esiteks enda peale, et olin teist teed läinud, kui tavaliselt, teiseks selle pärast, et helkurit polnud, isegi taskus mitte ja kolmandaks selle pärast, et see on nii jabur lihtsalt..? Inimesed on tõeliselt hädas kusagil ja nemad üritavad ligi 40 minutit otsida andmeid inimese kohta, kes pole midagi halba ega kurja teinud??!! Jabur!!
Pärast seda sain Leenuga kokku. Ta oli pahas tujus ja mulle ei meeldinud see. Lisaks kõigele pidid ta mind veel ootama kah. Kui ta mu politsei juhtumist kuulis, hakkas ta muretsema ja käisime võtsime talle kah helkuri. Jalutasime siis niisama ja... linnas juhtus midagi väga veidrat... See selleks...
Intsult saingi eile filmi ja kuigi kell oli juba pool üksteist vms, siis otsustasime Leenuga seda vaatama hakata. Mul oli ju suva, sest mina kooli ei läinud ja olen harjunud terved ööd üleval passima, Leenul oli natuke teisiti vist. Igatahes, filmiks oli „The Notebook“. Wow, kui kurb kuid samas nii täiuslik võib mingi film olla?? Kes nutta tahab, siis see on vägagi õige film... Seega, me töinasime Leenuga filmi lõpuks lausa nii hullusti, et mul pidi hing kinni jääma. Saatsin ta siis ära ja koju jõudes pidin kiirelt msni saama... Õnneks oli olemas see Keegi, kelle pärast ma olin kiirustanud... ja mu õhtu oli seega vägagi korda läinud, vaatamata igasugustele äpardustele. Ma ei mäleta, mis siis kell juba näitas, kui ta lahkus, aga mina hakkasin veel kirjutama ja magama sain taaskord alles kell 5.
Uskumatu, keegi ei ajanudki mind täna hommikul kell 8 ülesse. Esimene äratus oli 10.30, kui Leenu mulle helistas. Olin nii unine, et ma isegi ei mäleta millest ta rääkis või mida mina talle ütlesin? Magasin edasi... Järgmisena helistas mu vend, kes teatas, et nad tulevad Rakveresse.. A hah.. Magasin edasi. Ja uskumatu, ma magasin kella kaheni täna!! See oli viga! Sest kui lõpuks ärkasin, olin veel väsinum kui tavaliselt. Seega, kaua magamine ei tee mulle üldse head. Olengi terve tänase päeva lihtsalt kulgenud.. Käisin korra linnas... Ja kulgesin edasi. Vaatasin Skinsi viienda hooaja viimase osa ära ja pärast seda läksid asjad veidi keeruliseks... Mu peas on nüüd jälle 100 mõtet...
Aga..PS! Ärge unustage homme kuud vaadata!! (:

Rootsi trip

Nii Rootsist siis midagi, enne, kui kõik juba meelest ära läheb.
Seda, et mu toas asju pakkides täielik kaos valitses eemisel õhtul, teavad juba kõik. Asjad sai pakitud kahte kotti...
Kell 6 oli juba äratus, sest otsustasime Mariga siiski varakult Tlna minna ja veits niisama cillida. Kui Mari mulle kell 7.10 või midagi sellist, helistas, pesin parajasti hambaid. Pidime 7.45 bussiga Tlna minema. Ema kuulis meie jutuajamist ja ütles, et ma ikka ka kohvri võtaks. Seega, kõik see töö ja vaev, mida ma eelmisel õhtul olin näinud, lendas vastu taevast. Ja ma ladusin u7 minutiga asjad kohvrisse ning pidin juba minema hakkama. Kooli ees ei kohanudki ma ühtegi õpetajat, hea seegi. Buss oli aga ääreni täis topitud. Vedas, et siiski mahtusime. Mari jõudis napilt ja tänu sellele, et sai autoga, muidu poleks jõudnudki vist. Tallinnasse jõudes algas seiklus.
Mari pidas väikese hommikusöögi bussipeatuses ja bussiga saime otse sadamasse. Linnaliiniga sõitsid kaks saksa noormeest, kes naersid lõbusalt ja asi läks muidugi veel naljakamaks, kui Mari oma pudeleid kotis ringi hakkas laduma. (: Sadamas panime asjad hoiukappi ja läksime linna. Kui nüüd tagasi mõelda, siis võib Tlnast isegi ilusamaid ja huvitavamaid asju saada, kui Stockholmist. Igatahes, tatsasime veidi aega ringi ja mingil hetkel istusime Lidos. Mmm...nii hea toit oli. Käisime kinos ülihead filmi vaatamas. Soovitan seda kõigile!!! „The Adjustment Bureau“ Nagu tõsiselt hea film. Sain kõik emotsioonid sealt kätte ja mulle väga väga meeldis see. Nutsin, naersin ja sain kaasa mõelda. Ühesõnaga, SOOVITAN!! Pärast filmi ostsime veel süüa, sest Mari oli tol päeval eriti suure isuga. Kui teised ka lõpuks Tlna jõudsid, hakkasime sadama poole liikuma, et poest veel läbi käia. Nii hea, kui saab kellelegi kasulik olla, soovitasin Kaisale veini, mis tundub, et talle väga meeldis. Aga poodi tuli ka Maris – meie veiniekspert. Lahe oli teda üle pika aja näha jälle. Ma ei saanud küll temaga midagi rääkida, ainult natuke kurta, aga ehk veab vaheajal.?
Niih..Söögid, joogid olemas, liikusime sadamasse. „Tere!“ – meid ootasid juba Rene kolm sõpra, kellega me reisi jooksul peaaegu mitte ühtegi sõna ei vahetanud. Vähemalt mina mitte, aga ju oli mul siis targemat teha. Kaisa nimel oli bron, andsime siis kõik 8 dokumenti dellerile, kuid muidugi oli nii põnev, et kui oleks mahtunud, oleksime kõik oma peakesed sellest väikesest luugiaugust sisse toppinud. Pardakaardid käes, läksime laeva. Tee oli küll päris pikk, poleks isegi uskunud, et nii pikk. Ja nii kui kajutisse jõudsime, avasime ka kohe pudelid. Geniaalne lihtsalt! Kajut oli küll mega kitsas, aga muidu väga ilus mu meelest, selline korralik ja puhas ja mõnus. Kaisa ja Mari kangutasid veini ning kuna avajat polnud, läksid käiku Mari võtmed ja Kaisa osavad näpud. Õnneks läks ilm väga ilusaks, selleks ajaks, kui me ära sõitma hakkasime. Tekil oli küll kõva tuul, aga ilus päike oli, mida ma nautisin täiel rinnal. Ja kuigi kõigil oli ammu juba külm ja vinguti, et tahetakse sisse minna, siis keegi mind sinna tekile üksi siiski ei jätnud. Plaan enne pidu veidi magada kukkus muidugi läbi, sest jook, pesu ja sättimine nõudsid kah oma aja.

Esinejaks oli alguses üks tumedanahaline mees ja kaks naist. Tantsimisega ei säranud seal väga keegi, ja ega ka minu reisikaaslased väga agarad tulema polnud, suure moosimisega suutsin nad siiski tantsima meelitada. Hiljem esinesid Kuubalt tantsijad, kellega avanes võimalus ka meil tantsida. Need mehed olid muidugi natuke veidrikud, aga tantsisid ju super hästi! Ja kuigi Rene ja ta sõbrad olid oma kajutis enamus ajast, siis Andri cillis meiega ja ka tema tantsis. Pidu ei läinudki väga pikaks iseenesest, aga kui me umbes ühe ajal või peale seda klubisse suundusime, oli Marit hakkanud jälitama üks mees. See ei olnud just väga tore, sest Marile ta ei meeldinud ja ka teistele mitte väga vist. Igatahes, õhtu läks eriti kuumaks muidugi sellega, et Rene oleks ühega nendest seal kaklema läinud peaaegu ja Mari teeskles, et on Andriga paar jne. Nalja sai päris ohtralt! DJ ei olnud küll eriti tasemel, aga mis seal ikka. Kui me ükskord magama jõudsime, oli tegelikult võimatu magada, sest kajut oli viiendal ja jää praksus ja pragises peaaegu terve öö/hommiku ja mul oli küll raskusi magamisega. Kell 8 olin ma juba üleval. Teised magasid kõik veel. Tegin oma toimetused ära, et nii kui laev peatub, lähen linna.

Maril oli sel hommikul väga raske ja halb olla, ta vedas küll end meiega hommikul kaasa Stocholmi, aga umbes tunnikese pärast sõitis ja laevale tagasi ja sinna ta ka jäi.
Stocholm on tore ja ilus linn selles mõttes, et seal polnud lund, päike paistis ja tundus isegi soem, kui Eestis. Igatahes mingeid väärakaid jääkamakaid polnud kusagil, nagu meil siin. Kui Mari otsustas laeva tagasi minna, läksin ma ka üksi pm edasi. Kaisa shoppas ikka hoolega ja ega Andrigi alla jäänud. Aga ma ei tea, me Renega oleme Sõnnid, poodlemine pole ikka meie jaoks. Siiski mõlemad väikse ostu tegid, üksteisega kokkuleppeliselt, kui üks ostab, ostab teine ka. Mina, kes ma läksin sinna lootuses lõpukingad või midagi saada, leidsin ainult (JÄLLE!) tennised. Aga mulle meeldisid need väga. Tuleks juba suviiii!!!

Õhtul tagasi kajutisse jõudes, vajusid kõik ära. Enne oli väike kaartide mäng ja siis jäi Kaisa magama, Andri magama ja Mari magas juba ammu, Mina jälle üksi lambist. Okei, mingil hetkel otsustasin laeva poodi minna, ja hiljem ka lõhnapoodi, kuhu Kaisa juba kaasa tuli ja kus ma veetsin tunni või rohkem isegi.Tol õhtul olid kõik nii audis, aga mina mitte. Olen harjunud mitte magama vist! Kui Andri ülesse ärkas, siis tuli Rene kah meie kajutisse ja lambist nad vahtisid telekat ja hakkasime pidu panema! (: Kolmekesi siis. Õuna Bacardi oli tõesti hea ja pani mõnusalt kõik keerlema kah. Telekast tuli Jackass ja pärast seda läksid kutid sööma ja pärast seda... Mingil hetkel läks Andri magama ja jäime ainult mina ja Rene. Me rääkisime kella poole kuueni hommikul... See oli kuidagi nii.. rahustav. Me mõistame teineteist kuidagi. Kui ma kuue paiku magama läksin, oli sellega jälle raskusi, sest jää ragises nii mis hirmus. Kell 9 ärkasin ja 10 olime sadamas. Edasi, maale jõudmisest on eelmises postituses. (:

History

Postitan täna kaks sissekannet. See, esimene, on tänase ja eile päeva kohta ning järgmine tuleb Rootsi tripist, mille ma arvatavasti kirjutan öösel, sest ega mul küll magamiseks aega pole ju..!?
Niisiis, eile, kui laev sadamasse jõudis, ootas mu vend mind juba. Teised panid kotid autosse ja läksid kuhugi sööma, Mari läks otse bussikasse ja mina läksin venna juurde. Ajasime ärijuttu ja tema rääkis oma reisist ja mina enda omast ja oligi juba aeg bussijaama minna. Seal saime kõik kokku ja hakkasime Rakvere poole sõitma. (Ma poleks ikkagi pidanud venna juures kohvi jooma! (: ) Igatahes tundus see bussisõit mega pikk, aga muidu oli huvitav, sest rääkisime Mariga huvitavatest asjadest. Loomuikult ma praegu ei mäleta enam millest, aga temaga on alati huvitav rääkida. Kui bussist maha astusin, oli nii libe, et peaaegu oleksin kukkunud. Siit järeldus: Igal pool mujal on parem kui siin! Üritasin siis oma kohvriga kuidagi üle jäämägede ja küngaste koju jõuda, et kõik oma asjad mööda tuba ikka ilusti laiali visata (jälle!) ja lippasin ujuma. Sest ma ei riski enam tõesti kekast puududa. Õnneks ei ujunud me jälle hindele, sest ma oleks oma hiiglasliku väsimusega seal otsad andnud.
Kummaline seik juhtus seal sellegi poolest. Nimelt, kui eelmine kord oleksin mina peaaegu minestanud, siis oli õpsil jumalast suva. Kui aga sel korral ühel tüdrukul halb hakkas, mida erinevalt minust polnud tema näost nähagi, siis jooksis õps kohe kontrollima, kas ikka kõik on korras jne. Imekombel sai ta isegi kõndida ja basseinist välja tulla, mida mina küll eelmine kord ei suutnud. Lihtsalt, see tundub nii ebaõiglene, kuidas käib mingi vahe tegemine ja pugemine ja ühe eelistamine teisele ja..Mis iganes. Arvatavasti oleksingi parema meelega seal otsad andnud, kui et temaga jagelema hakanud..
Koju kõndides oli selline tunne, et ma vajun läbi maa lihtsalt, samm oli nii raske. Käisin veel poes ja teel helistas mulle Joonas, kellega polnud juba väga ammu rääkinud.
Sõin ja üritasin õppima hakata, aga see oli ikka väga raske. Nimelt oli täna ajaloos kontrolltöö, mis peaks olema ühtlasi ka viimane töö üldse seal. Aga jah, õppimine oli ikka paras katsumus. Üritasin lugeda, midagi meelde ei jäänud. Siis sain Kairilt mingid konspektid. Ah jaa, sorry, keda ma eile õhtu vältisin, aga pidin tõesti õppima. Siiski, poole kümne ajal hakkasin oma raamatut nokkima. Kolisin ühest toast teise, jõin kohvi, sõin..Mitte midagi ei aidanud, uni tahtis mu maha murda. Pole ka ime, kui ma pole juba üle nädala vist maganud. Kell kaksteist otsustasin, et loen voodis seda õpikut ja noh, kohe magasin kah. Aga enne panin kella neljaks äratuse, et noh, nagu tavaliselt saan 4 tundi magada ja siis õpin. Kui mu kell helises sundisin end silmi avama. Lugesin mingi 5-7 min ja magasin jälle. Kell helises iga 15 min tagant uuesti, nii umbes kolm või neli korda. Lõpuks loobusin ja magasin kella kuueni. Siis ärkasin, sõin ja hakkasin õppima. Kuna ma eile midagi selgeks ei saanud, ei oleks ma ka nüüd paari tunniga saanud, seega esimesse kolme tundi ma ei läinud, vaid õppisin. Mis aga välja tuli, oli see, et töö oli vabas vormis, kirjutad lihtsalt mida tead ja, no jah, Go Piret! Miks ma alati pingutan valede asjade nimel?? Järgmine tund oli saksa, kus ma vastama pidin ja siis tundsin, et mul hakkas tõsiselt paha. Hommikul juba käed värisesid, aga siis hakkas nagu sees keerama kohe. Ilmselt magamatus... üleväsimus?
Siis käisin muusikakoolis ja täna jäi koor ära. Tulin koju, taidlesin emaga, kolisin oma tuppa ja hakkasin lugema. Jesss, sain oma oodatud raamatu kah täna raamatukogust kätte!! Nüüd aga lähen käin korra linnas, poes ja äkki saan Intsult filmi kah. (:
Rootsist kirjutan öösel!!

Eestis

Olen Eestis, aga mul on väga suured kohustused seoses ajalooga... Seega kirjutan homme, kõigest mis oli ja mida polnud!

Pirxu läheb reisule

Jälle! Kell on juba 1 läbi ja ma ikka veel ei maga. Mitte ainult elevusest, et ma lähen homme Rootsi, vaid ka kõige muu pärast. Ma üritan olla jälle mina ise, Piret, Päike... Ma tean, et see on tingitud tegelikult kõik sellest, et ma sain korralikult hüvasti jätta. Ma tunnen rahu ja kõik on nii hea, sest saan Temaga jälle normaalselt suhelda. See on parim asi maalimas!! Mingi osa on ka Leenul, sest ta on mu ümber. Ta aitab mind, ma ei teagi kuidas, aga ta lihtsalt on olemas. Ma tean, et see on vale, et ma jälle ühe inimese külge nii klammerdun, aga ma ei saa muud moodi. Ma lihtalt ei oska.
Hommik algas kell 8.30, kui ema tuli kobistama, et millal ma ärkan. Ärkasin ametlikult 9. Siis inka, siis muusikakool ja siis... käisin tasuta raamatute laadal. Iseenesest oli huvitav ja värki, aga selline, hmm, vana oli kõik ja noh loogiline kah ju tegelikult. Haarasin endale kaks raamatut, ühe mingitest reisikirjadest ja teise nimi oli „Põikpea“ (peaks minuga kokku minema küll, muideks ühe tegelase nimi on just Piret, seal raamatus).
Täna on mu parim sõber olnud arvuti, sest pm olen terve päeva siin passinud. Umbes kaheksa paiku sain aru, et võiks nagu asju kah pakkima hakata. Eeee, päris lootusetu oli. Ja ise ma veel ütlesin Marile, et mida sa ikka sinna nii väga kaasa tarid jne jne. Ise tahtsin täpselt samamoodi terve oma elu kaasa võtta. Ajuvaba! Keerasin terve oma toa peapeale. Kunagi ehk lisan siia sellest mingi pildi kah, kui kohutav see välja nägi. (:
Aga Leenul oli kindel plaan minuga täna kokku saada. Kuna mina nii saamatu olin, pidi ta mulle appi tulema. Midagi kiiremini sellegi poolest ei liikunud. Ja natuke ta siiski aitas, ning siis sukeldus mu arvuti sügavustesse. Jah, ma tean, mu arvuti on nii hea sõber lihtsalt. Ainult et, tiba aeglaseks kipub vahel jääma. Enam vähem sain midagi siis pakitud lõpuks, aga kui Rootsi liigun, siis nii või naa tunnen millestki puudust ja kõik teised asjad tunduvad ebavajalikud. Kell oli vist mingi pool kaksteist, kui me otsustasime õue minna. Cillisime umbes tund aega ja kõndisime täna täiesti uusi teid, mida me varem pole käinud temaga. Rääkisime, nagu alati, kõigest ja mitte millestki. Igatahes, iga kord, kui midagi huvitavat või head räägime, siis ma mõtlen alati, et ma tulen koju ja panen kirja kah. Nüüd, kui kirjutan, tuleb pigem tunne, et ma olen mingi kuldkala mäluga. Ja siis, kui ma magama hakkan jääma, tulevad kõik asjad jälle meelde. Nagu wat? Aga tegelikult oli mu kõht mega tühi ja kõndides läks veelgi tühjemaks ja siis me veel rääkisime toidust kah ja noh... Ja ma ruttasin koju, et rääkida veel Temaga. Aga just 1 minut enne minu tulekut, läks tema ära.. Mh! Noh jah, mis seal ikka, eks siis kui tagasi tulen, siis räägib.Ma tean, et peaksin juba magama, sest Mari hoiatas mind, et ta helistab mulle kell 7 homme ja ma pean vinksis-vonksus olema, et trippida homme ja siis veel õhtul pidupidupidu! (: Aga mida mina teen?? Nagu alati, passin üleval ja kirjutan või mõtlen või... tahaks veel asju ümber pakkida. Pole mõtet! Aga tahaks ju??! Ah, eks paistab, mis saab.
Olge tublid!! (:

The Tourist ja sidrunivesi

Ja ongi tõsi. Minuga JUHTUB asju alati, koguaeg, lihtsalt.. Ma ei pea midagi mõtlema ega tegema isegi, midagi alati juhtub.
Tänane päev algas alles kell 11. Jehuuu, sain kaua magada, üle pika aja. Aga noh, magama sain kah mingi kolme ajal alles. Siis tuikusin niisama, käisin poes ja tuikusin kodus niisama edasi. Midagi kasulikku kah, leidsin väga huvitava ja asjaliku neti lehekülje, millest mul varsti abi võib olla. Mingil hetkel pidin siiski end kokku võtma ja veidi inkat õppima. Tundub, et Intsul ja Leenul on saanud juba kombeks mulle samal ajal helistada. Või noh, vähemalt täna läks nii.. Kui Intsuga rääkisin üritas Leenu mulle paaniliselt helistada, kui Leenuga rääkisin, tegi seda sama Ints. Igatahes peksid nad mind kodunt välja. Õue astudes oli kohe kuulda, kuidas need kaks „hullu“ mu värava taga lollitavad. Leenu oli üleüldse väga huvitavas eufoorilises meeleolus. Pole teda ammu sellisena näinud. Ei saanudki lõpuks aru, miks tal nii hea tuju oli või mida ta tarvitanud oli. Aga see oli lahe! (: Läksime siis Intsu poole, kus vaatasime filmi „The Tourist“ ja sõime šoksi ja jõime sidrunivett, mida ma kaanisin vähemalt 4 klaasi jutti, kui muidugi lugemine sassi ei läinud. Special tellimus minult siiski! (: Filmist võin nii palju öelda, et oli päris hea, mulle meeldis, mitte ainult näitlejate pärast, vaid ka story oli asjalik. Kuigi ma aimasin koguaeg, mis lõpuks juhtub ja et tegelikult ongi Johnny SEE mees, aga Ints ja Leenu ikka koguaeg ajasid mulle vastu, et ei ole ja et see pole võimalik jne. Ja häiriv oli see kah, et nad ajasid vahepeal mingit muud juttu ja siis ma jäin kuulama paar korda, mõte kadus ära ja siis oli hull segadus, et okou, mis nüüd juhtus, mis ta ütles, miks ta seal on?! Aga lahe oli. Päeva/õhtu nali, lisaks Leenu erilisele tujule, oli tema huvitav ja tol hetkel kohatu kommentaar muul teemal, „Mis asja, kas sul leiba on?“. Tol hetkel oli see ikka väga nalajaks, kui me minu maja ette jõudsime, et suutnud enam keegi meenutada, millest see tuli ja kus see alguse sai?! Kuid filmi kohta veel nii palju, et tundub siiski, et nad on liiga vähe detektiivi filme vaadanud, sest mulle meeldivad sellised juhtumi uurimised ja ma kuidagi tajun neid, saan neile nii kiirelt ja hästi pihta. Vähemalt üks asi, mida ma siis oskan. Pärast seda tulime Leenuga minu juurde, Ints oli kirjutanud plaadile filmi „The Notebook“, mida me tahtsime vaatama hakata ja vesistada. Mis aga tegelikult juhtus oli see, et plaat ei hakanud tööle, hmm nice one tõesti... Hakkasime siis hoopis pilte vaatama, mis oli ka fun. Huvitavad seigad ja olukorrad meenusid... Ühtegi filmi me vaadata ei jõudnudki siis. Poole ühe ajal läksin ma teda saatma. Päris creepy oli, sest tundus nagu mingi hunt oleks kusagil ulgunud, mis pole linnas väga võimalik, aga väga õudne ja jube oli ikka. Lõpuks kartsime juba igat väiksemat krabinat. Koju saatmisest muidugi midagi välja ei tulnud, sest me jalutasime veel umbes tunnikese linnas ja rääkisime lambi asjadest. Linnas elu kees lausa, muusika ja inimesed ja...varem polegi sellist Rakveret enam ammu kohanud. Kolm jõmmi tulid meile vastu ja laulsid isamaaliseid laule isegi. Plus mitmeid kampasid alakate koosluses. Lõpuks siiski sundisime teineteist koju minema. Ja siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi, jälle mingi öösel kell 2. Unerežiim on üpris tuksis.

Box

Eile kukkusin umbes 00.00 aeg magama, olin ikka super väsinud. Matat ei jõudnud väga õppida ja kõik hakkas sassi kah minema juba. Panin kella kuueks äratuse, et hommikul vaatan siis. Jaaaaahhhh muidugi... Kella vajutasin kaks korda kinni, esimene kord, et 10 min magan veel, teine kord, et pool tundi magan veel... Läks hoopis nii nagu hommikuti hakkab juba traditsiooniks saama, kuid täna oli äratus hilisem. Ema tuli 7.40 kobistama, et kas ma kooli ei lähe? Ma ei vastanud midagi, sest meil väike jama. Siis ta ütles, et kui lähed vaata kella. Vaatasin ja, OKOU!! kuidas ma peaksin nüüd kaheksaks kooli jõudma, kui tavaliselt ärkan 7, et jõuda.!? Läks väga-väga-väga kiireks! Peeglisse vaadates nägin, et mul on näos magamisest mingi hull triip, okei, teha ei saa ju midagi. Samal ajal piilusin korraks ka ruloo vahelt ja nägin aknal piisku. Sellele järgnes kohe väike naeratus, lootuses, et lumi sulab ja varsti saab see nõme aeg läbi. Pesin kiirelt hambad ja astusin uksest välja...otse LUMEHANGE!!! Krt küll!!! On see tõesti võimalik, või ma näen vaid und?? Tuiskas ja lund sadas ja metsik tuul oli ja kõik oli märg ja RÕVE. Uskumatu!!
Kooli jäin õige pisut hiljaks, kohusetundlik nagu ma olen. Õnneks oli esimene tund mul klassijuhatajaga, kes on ju meie kooli mõistvaim õpetaja. Tunnis vahtisin paraku ühte punkti ja jäin õpetajale vahele. Hüüdis mu nime ja kui ma lõpuks ärkasin ütles mulle: „Ära maga Piret!!“ Pärast seda üritasin mata ülesandeid lahendama hakata. Mis ei tundunudki nii hullud enam.
Kui aga mata tund kätte jõudis ja ma töö kätte sain, vahtisin seda täisesti tühja pilguga. Mõtlesin korraks isegi tühja lehe tagasi viia, aga tegin siiski nii palju kui suutsin. Eks paista, kuidas läheb. Pärast seda liikusime suurema seltskonnaga kekat järgi vastama. Pidime seal tund aega ootama, kuna ta polnud nõus veidi varem tulema. Aga vb oligi hea, sest Annaka Austraalia kutt oli seal ja kuna olin temaga ka varem kohtunud, siis sai juba vabamalt rääkida temaga. Niiii laheee! Aga jah, pool klassi oli tulnud vastama, kas see ei näita mitte õpetaja kohta midagi??! Kõik tehtud ja aega läks selleks kõigest 15 min. Mida iganes tõesti, miks siis tunni lõpust poleks võinud neid teha? Ja lõpuks ütles ta, et jätab ekooli x-i ikka alles kõigile, sest talle peab kah ju mingi rõõm ja lõbu jääma. Nagu tegelt vä?? Vahtisin teda suu ammuli ja tõesti ei suutnud uskuda, et ta seda just ütles ja ka tõsiselt mõtles. Unbelievable!! Geniaalsuse tipp lihtsalt!!! Mis mõtet siis üldse pingutada oli??
Pärast seda liikusin muusikakooli, et Argoga proovi teha. Teepeal rääkisin Intsuga, kes mulle lambist helistas. Sinna jõudes kohtusin kaksikutega (Aleks ja Feliks), kes on mind paar korda koolis näinud ja nad olid kohe nii jutukad ja nutikad. Ma pidin ära arvama kumb on kumb (: Siis ma passisin seal natuke ja lõpuks tuli välja, et Argot täna ei tule. Jeees, mul ikka juhtub jah. Aga koju kah ei kippunud väga. Jalutasime siis hoopis Kelliga Selverisse ja rääkisime niisama.Kodus ei toimunud midagi erilist, lihtsalt emaga ma ei räägi hetkel. Passisin siis niisama... Ja korraks käisin köögis. Korraga kuulsin, et keegi koputab kusagil. Ma ei saanud üldse alguses aru. Läksin siis vaatama ja oh ime lugu küll, avasin ukse ja..Ints seisis seal. Mu reaktsioon oli veidi äkkiline vist: „Wth? Mida sina siin teed??“ Loomulikult olin ma oma telefoni kuhugi kindlasse kohta pannud ja ei kuulnud seda. Sellepärast ta tuligi, kuna ma ei vastanud ja ta oli juba mures. Pole vaja ju muretseda!! No jah, ta ei jätnud mulle muud võimalust, kui pidin õue minema. Jalutasime umbes tunnikese, aga oligi hea end tuulutada, kuigi ilm oli nõme. Teemaks oli kast, kus sees on narkot, relvi ja trell!(: Huvitav! Kodus vaatasin kohe Skinsi uue osa ära!! Ma ju ei suuda selleta elada. Otsustasin kesköö paiku msni kah minna ja oioi, mis mind seal veel ees ootas. Leenu romaan (mille üle mul on hea meel, et ta mulle ikka kirjutab)(: ja veel mõni tore ja tähtis inimene.

Thank you!

Ma ei teagi nüüd, kas nutta või naerda? Paari päevaga on palju muutunud. Olin eile nii väsinud, et blogida ei jõudnud. Olin eelneval ööl alles 4.30 magama läinud ja hommikul ärkasin juba 7.30. Alguses polnudki kõige hullem, aga pärast TNT tundi, tundsin kuidas mu silmad hakkavad kinni vajuma. Samas oli hea tunne, selline tuimus tuli peale... Leenu sisustas mu vahetunde ja keka tunnid ei olnud kah täielik surm eile.
Koju jõudes ootasin endiselt vastust... Ootasin ja ootasin ja ootasin ja... Olin täielikult igasuguse lootuse kaotanud juba. Masendav! Aga siis, oi näe, tuligi sõnum. Wiiiiiii, ma olin õnne tipul! Lõpuks ometi sain hakata oma jamasid ja muresid ühest otsast harutama, enne kui päris hilja... Nagu sassis lõng, aga tavaliselt tuleb lõpuks ikka ette üks selline sõlm kusagil, mida harutada ei saa, ja lõng tuleb katki teha. Igatahes, jalutasin eile 2 ja pool tundi õues ja see oli parim aeg mu päevas, mu nädalas, mu kuus, mu viimase poole aasta jooksul isegi. Keegi ei mõista mind nii nagu tema... Ma ei tea, mingi veider ja eriline side on lihtsalt ja ma ei saa seda muuta. Keegi ei saa! Pole mitte kedagi teist sellist! Iseenesest on see kurb, sest nüüd on ta läinud ja ei tule enam kunagi tagasi ning ma ei kohtu temaga enam kunagi. Appi, ma kardan seda. Aga ma sain vähemalt hüvasti jätta. Korralikult ning sõbralikult. Nüüd on süda rahulik. Rahulikum kui enne. Täiuslik õhtu!
Koju jõudes tundsin end tõesti hästi, üle pika aja. Ma naersin eile!!! Uskumatu, ma naersin tõesti, südamest ja kõik tänu talle! Kui väga tahaks, et see poleks olnud viimane kord... Nii väga, see on nii kurnav. Aga leidsin sisemise rahu, vähemalt mingisugusegi.
Rumal olin siiski, et raamatu kokkuvõtte tegemise viimasele minutile olin jätnud, seega, kui koju jõudsin üritasin õppima hakata, eile sain magama alles 3. Olin tegelikult rampväsinud juba, ma ei liigutanud end öö jooksul kordagi, sest ärkasin täpselt samas asendis, kui magama jäin. Täna oli juba üpris raske silmi avada. Jõudsin siiski kooli ja kõige hullem polnudki. Kuigi ajaloos oli töö ja mingi muu stuff jne. Aga mul oli parem olla. Vaimselt oli parem. Aitäh!
Peale kooli läksin Andriga Selverisse, ja hetkel on poole hinnaga teatri piletid, ma ostsin neli piletit. Eeee.. friik!!? Igatahes, jalutasin siis koju ja veidi aja pärast läksin kooli tagasi. Koor oli. Seal sain isegi kasulik olla, tegin Paulile ühe mata ülesande ära, endalegi üllatuseks, sain sellega tõesti hakkama. Pusisime seal küll päris kaua, aga ära tegin!! Kui koju tulin, mõtlesin kogu aeg, et nüüd lähen küll magan, kas või tunnikese ja siis hakkan õppima. Ei, magama ma siiski ei läinud/lähe. Peaks siiski hoopis õppima hakkama.Asjad hakkavad paremuse poole minema, peavad hakkama, ma pean olema positiivsem, pean uskuma seda. PEAN!!!! Ma pean üritama! Ma suudan küll, pean suutma!!! On siiski inimesi, kes mind aidata üritavad... Ma saan hakkama!! Ma suudan!! Ma jaksan!! Ma jõuan!! Ma olen!! Ma pean tugev olema!! MA PEAN!!!

T e a r.

Oh god! Üks samm edasi, kaks sammu tagasi...Ehk siis, ei mingit progressi, vaid pigem taandareng. Hommik oli juba kole. Pilves, tuuline, külm... Üritasin rõõmsamat nägu teha emale. „Head naistepäeva, head vastlapäeva, head koolipäeva, head tööpäeva, head teisipäeva, head kaheksandat kuupäeva jne“ Jaah, mis iganes...
Koolis oli tõesti uskumatu, mehed on mökud.. Kõigil suud kinni naelutatud nagu vangidel, uskumatu! Sellest sündis ka mu luuletus bioloogia tunnis:
Meie klassi poisid jobid,
teevad naistepäeval tobi.
Suud on raske lahti teha,

öelda: "Sul on ilus keha!"

jne...
Leidus neid, kellele see nalja tegi. Hea seegi! Kuigi, see tundub päris karm/õel isegi. Sorry, ma ei mõlenud seda siiski isiklikult meie klassi vastu ega midagi, lihtsalt tuli inspiratsioon peale. Kokku soovis mulle 10 poissi „head naistepäeva“, ilma, et keegi oleks neile seda meenutanud või maininud + ühe kalli sain ka.
Kõige hullemini see päev ei veninudki täna. Vahetunnid sisustas Leenu ja viimane (seitsmes) tund läks eriti kiirelt, aga see läheb alati, kui Andres minu kõrval istub. Koolist ruttasin nii kiirelt minema, kui vähegi suutsin. Kodus ei jõudnud midagi teha, vaatasin korra füssat ja sõin ja siis läksin muusikakooli. Mmm, üle pika aja sain jälle trumme taguda („Lonely day“). See tund aega läks liiga kiirelt, nagu 15 min ja läbi see oligi. Enesetunne oli suhteliselt okei. Koju jõudes ei viitsinud enam midagi teha. Avastasin facebookist hoopis ühe toreda üllatuse, mis ka kohe, umbes pool tundi hiljem osutus mitte nii toredaks. Aga see pole midagi, võrreldes sellega, mis minu ümber, sees ja peal praegu üleüldse toimub. Fak noh!!...:/ Mingi hetke kohta on isegi mäluauk, ei tea mida ma siis tegin? Igatahes, ühel hetkel hakkas too sama endine klassivend minuga rääkima. Huvitav tõsiselt, ta on muutunud, teemad millest rääkisime olid nt naistepäev ja selle soovimine või mitte, muljetest ja arusaamistest, tulevikust (minimaalselt, ja tema omast), elust, sellest kui väike on maailm ja siis... Läks mu tuju ära, aga mitte tema pärast või tema tõttu...
Kui ma kurb olen, hakkan ma küpsetama, et mõtteid eemale peletada või ükskõik mida tegema, et ei peaks mõtlema. See ei aidanud väga... Sest ma keerasin end veel rohkem sellesse nukrusesse, püüdes parandada või muuta midagi, mida muuta ei saa. Tegelikult ei tahtnudki ma midagi muuta... Või noh, muidugi tahtsin ja tahan ikka veel, aga seda ei muuda enam keegi ega miski. Tahtsin lihtsalt viimast korda kohtuda ja hüvasti jätta... Liiga palju tahan. Läksin liiga emotsionaalseks ja kirjutasin pika romaani, mille vastused olid mitte midagi ütlevad, aga ma ei oodanudki mingeid vastuseid, tahtsin lihtsalt seda öelda..(näha veel viimast korda!). Oh kui jube see oli.. Mu kurk kipitas pisaratest, sest mu mõistus teadvustas mulle, et ma ei kohtu Temaga enam kunagi. Aga ehk ongi nii õige? Kuid millal see piin ja valu lõppevad?
Ma ei tea mida ma teeks, kui poleks Leenut. Või noh, oleksin omaette ja mis seal ikka. Aga ta pole veel ära jooksnud..küll jõuab temagi. Äkki on see vale, et ma teda nii palju usaldan? Saan jälle haiget? Ah, kõigest on ükskõik nüüd juba. Enam hullemini ei saa ma haiget saada. Eks ma hakka end kaitsma rohkem kui iial varem ja inimesed ei pääse mulle enam ligi. Siis on kergem ekh?Igatahes, ei andnud Leenule rahu, et ma üksi kodus masetsesin, nutsin ja kurb olin ning ta ütles, et peame kokku saama. See oli õige, kell oli 22.30, kui ma õue läksin. Külm tuul puhus mulle otse näkku, kui ma kooli poole kõndima hakkasin. Pisarad aina voolasid endiselt... Hakkasin jooksma, jooksma kooli poole. Kooli kivi juures saime kokku ja ma lihtsalt vajusin talle kaela ja nutsin, kõõksusin lausa. See on nii kummaline, kes ta on ja kust ta tuli?? Ma mõtlen üleüldse? Ta pole selline nagu teised, vähemalt ma loodan, arvan, tundub nii. Aga ma olen nüüd veel rohkem kahtlev kõige ja kõigi suhtes, kui enne. Aga ta on teistsugune jah. Kindlasti! Me kõndisime linnale vähemalt kolm tiiru risti ja põiki peale. Koju jõudsin 00.30 paiku. Ma rääkisin vist liiga palju, aga ma olen ju koguaeg vait ja nüüd purskasin ühe korraga veerand elu endast välja... Krt, äkki poleks ikka pidanud nii palju rääkima? Ei, aga suva, enam ei saa midagi muuta, järelikult pidi nii minema. Juhtub see, mis juhtuma peab!! Ma pean hakkama saama... vist?!

Progress

Ossa poiss!! Milline päev?!!!
Hommik oli võrratu, päike paistis otse mu toa aknast sisse ja oli nii ere ja särav, et kui ma ei teaks, et lumi maas on, oleksin arvanud, et ongi suvi või vähemalt kevad juba. Kuigi oli võimalus kaheksani magada, ei teinud ma seda. Ema tuli kobistama, et kas ma kooli ei lähegi? Ja uni läks tänu päiksele lambist ära. Kuigi magama sain mingi kahe paiku. Aga mõnus oli... Võiks vaheaeg olla juba.
Kuigi mitte midagi polnud hommikul teha, passisin niisama ja lugesin minuteid, et kooli minna. Lootuses, et Lekk saab mu vajaliku materjali välja printida, suundusin kohe tema ruumi. Ta ütles, et Reelil on ainuke töökorras printer, terve kooli peale hetkel. Hääh, teda polnud kooliski. Jooksin siis Leki juurde tagasi ja vaatamata üldse, kes tal seal ruumis parajasti oli, kriiskasin lihtsalt: „Ma pean kohe saama...!“ Haaaahaaaa, tõesti, tubli Piret, sa ikka oskad!! Mõlemad tüdrukud, kes seal seisid, vaatasid mind sellise näoga, et „mida fooki???tegelt nagu??Mis toimub?“ Kui ma märkasin, et nad lollide nägudega üksteisele otsa vahtivad, taipasin ma, et olin vist oma lause poolikuks jätnud, lisasin siis kiirelt: „printida!! Pean kohe saama printida!“ Ja oh imede imet, nüüd oli tal juba võimalik printida.. Veider. Läks siiski hästi sellega ja ajalugu sai kah edukalt läbitud. Edasine päev oli lebo. Pärast tunde läksime Leenuga Säästu ja siis raamatukokku ja siis...eeee.. Olin suhteliselt kimbatuses, aga ma ei tahtnud koju kah minna. Läksime tema poole. Fun oli! Pildid seinal, kalender, album, kiri, naer (REHNE), minu nutt – märksõnad meie ajast siis. Aga pean tõdema, et täna toimus progress. Ma naersin täna! Üle pika aja naersin ma täna ja seda südamest (lõpuks ometi), aga asi oli suhteliselt tasakaalus, sest sellele järgnes ka kohe nutt. Kuid siiski, ma naersin täna!!! Jeeee! Olime umbes viieni seal, siis saatis Leenu mu koju ja ma sain veel ühe üllatuse osaliseks. Olin juba oma hoovis ja Leenu kõndis juba minema. Korraga karjus ta üle tänava: „Piret, sa oled mulle nii kallis!“ Wow... See tegi küll südame soojaks. Uskumatu, et leidub veel siiski keegi, kes pole ära kadunud, kuigi olen suutnud tahtmatult kõiki tõrjuda ju.?
Kodus sõin ja õppisin veidi matat ja füssat ja kui otsustasin msni korraks põigata ootas mind ees veel üks üllatus. Seal ootas mind lausa terve romaan: „Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et sa oled nii kuradi kallis. mul on selline tunne, et me oleksime nagu juba oma kaks-kolm aastat ikka sõbrannad olnud, kuid nagu täna välja tuli, teame teineteist vaid 3 kuud. meil sai just eelmine nädal neljapäeval kolm kuud täis. palju õnne, kallis!!! sa muutsid minu tänase päeva täiuslikuks! nii hea tunne oli, nagu oleks taas lootust. lootust, et kevad jõuabki lõpuks kätte ning me saame õhtuti jalutamas käima hakata ning palju juttu rääkida ja minu juures külma vett sidruniga juua. Sina suutsid minule panna kasvõi tänaseks päevaks peale kaitsekilbi nimega "Piret omab", mis tähendab, et ma ei tunnegi end sandisti. SA OLED LIHTSALT PARIM, MINU PIRET!!!!!! praegu kuulan "meie laulu" ka. poom poom poom even brighter than the moon moon moon. Sa oled imeline, Piret! minu väikene punapea, kes toob mulle lootust, millest mul on nii kaua puudust olnud.“
Minu vastus polnud pooltki nii sisukas... Olin meelitatud, üllatunud, liigutatud, keeletu, pahv, konkreetselt tumm. Aga ma muutusin rahulikumaks. Nagu tunneks, et ehk on lootus vana Piret veel kätte saada ja jälle särada? Ma vähemalt püüan. Aga see polnud veel kõik, sealt tuli veel: „alati oled minu päikesekiir! tõsiselt ka. kui ma sinu kodu juurest eemale kõndisin, ei suutnud ma lõpetada keksimist. naeratus oli näkku kinni taotud. ma ei tea, nii hea tunne oli. sinuga oli nii mõnus ja vabastav jälle rääkida. ning andis mulle tõsiselt ka lootust, et see sünge ja kole talv saab läbi ja meie kaks, punapead, saame hakata tihedamini pikki jalutuskäike tegema! ja rääkida, rääkida, naerda ja naerda!“
Tegelikult ei tea ma, kuidas sellesse suhtuda, sest kuidas saab keegi tunda mõnu ja vabastavust, kui ta suhtleb inimesega, kes on omadega nii pees, kui üldse olla saab? Selle peale öeldi mulle: „ja siis? sa oled alati siiras, see on parim. Kui sa nutad, tunnen mina sinu valu, tahan aidata, aga sinuga koos jalutadades hakkasin vaikselt uskuma, et ehk me mõlemad suudame veel edasi liikuda ja koos tugevad olla, sammuda julgelt kevadele ja hiljem ka suvele vastu! Sinuga tunnen ma hingesugulust, sidet.“ Ma olen tõsiselt hämmingus, aga kardan kah, sest minuga ei juhtu häid asju. Seega ei tasu loota, et Leenu kuhugi ei kao või, et midagi muud nihu ei lähe. Aga progress on toimumas! Mis on kõige olulisem! Lihtsalt vajan aega, et inimesi jälle usaldama hakata ja endale lähemale lasta saan.

Uni on

Ma ei hakka täna pikka loba ajama, sest mu unerežiim on suhteliselt tuksis. JÄLLE! Ja peaksin juba tegelikult magama vist. Eile läksin kell 4 magama või isegi peale seda ja ärkasin kell 9. Iseenesest polegi see nii hullu midagi ju? Täna õppisin inkat, käisin leelotamas, tegin süüa, õppisin ajalugu ja jäin kella seitsme ajal magama. Panin kaheksaks äratuse, aga ei jaksanud silmi avada... Magasin veel tunnikese. Üheksa paiku sundisin end siiski ärkama. Silmi oli võimatu lahti hoida ja ema uuris, et ega ma midagi tarvitanud ei ole, kui ma ühest toast teise tuikusin? Haha, tõesti, ei tea küll mida? Olen täna päris tubli olnud, isegi saksakeeles tegin mingi koduse töölehe ära.Mõtlemisest üritan ma hoiduda, seega üritan igasugu tegevusi endale välja mõelda. Teen ükskõik mida, et ei peaks mõtlema. See pole nii kerge... Üks inimene ütles täna, et ma olen liiga hea inimene, et siin eksisteerida. Ma ei saanudki aru täpselt, kas ma olen tema arust liiga hea inimene, et üldse elada või, et Eestis elada, kus kõik on nii masendav ja morn. Igatahes, mina nii ei arva. Ma pole hea inimene. Minus pole enam seda sära, mis oli varem. Ehk saan ma selle kunagi veel tagasi, kui ennast poleerin, aga mitte praegu. Ta ütles veel, et mäletab mind, kui ma olin alati kõige rõõmsam inimene, keda ta teadis. Et ma suutsin alati teisi oma naeruga nakatada ja õnnelikuks teha. Kus on see Piret??! Ma tahan teda tagasi!!

Sorry

Õhhh!! Kas ma teen siin ilmas kunagi midagi õigesti kah? Ei usu enam eriti. Ma peletan inimesi ja ühel hetkel nad mõistavad, et see ongi aja raiskamine.!? Aga samas see näitab, kes sinust tõeliselt hoolib.. või ei näita? Tegelikult on igal ühel õigus teha, mis iganes hing ihkab ju. Kes tahab, see hoolib, kes ei taha, kõnnib minema ja ei vaata kunagi tagasi. Ma lihtsalt ei tundnud täna, et oleks tahtnud või suutnud kellegiga kohtuda. Aga ma ei mõelnud sellele siis, vaid mõtlen hoopis nüüd, kui oma päevale tagasi mõtlen. Sorry Leenu, et ma täna ei jaksanud. Ma tahaks sulle ju toeks olla, aga mis tuge minust praegu on? Ma ei ole korras, aga ma ei saa rääkida. Pealegi, ei jaksaks sa oodata, nagu ka teised ei jaksa... Sorry ka Ints ja Tom. Eriti Tom, ma ei tahtnud urgitseda ja su tuju pahaks ajada. Ehk polnud ma õige inimene, kellele sa helistasid?
Ma pean end kokku võtma!!!
Vähemalt oli täna öösel rahulik uni, nägin midagi unes kah, aga enam ei mäleta. See oli õige otsus, et oma toa ukse eile lukku keerasin, siis ei saanud ema kohe mu tuppa lambist sisse marssida hommikul ja mind äratada. Magasin kümneni. Täna on tõeliselt kasutu päev olnud. Poes käidud, tulid inimesed... Õnneks oli üks tulijatest ka mu vend. Midagi head selles päevas siiski oli ju? Kuigi oleksin pidanud vb õppima, aga kui tema siin on, siis see on välistatud. Tegime plaane ja noh mina küll suurt midagi ei teinud, vahtisin niisama ja kiitsin aga takka.
Uni on koguaeg... See on paha. Käisin siis jalutamas kella kuue paiku - surnuaias. Uskumatu, kui mõnus, rahulik, vaikne, rahumeelne, häirimatu seal on. Seal olles tekib tunne, et oledki kadunud mingiks hetkeks. Kahjuks ei jää aeg seisma ja varem või hiljem hakkatakse sind pommitama, kus sa oled ja mis toimub ja miks sa oled jne jne jne. Silmailu seal siiski väga polnud. Küünlaid oli ainult paaril üksikul haual ja kõik oli paksu lumega kaetud. Kui ma ei oleks teadnud kuhu minna, ei oleks sealt kedagi leidnud, sest kõik hauaplaadid on umbes meetrisügavusel. Jalutasin sealt koju tagasi ja tundsin sisemist rahu. Ehk oleks pidanud juba ammu seal ära käima, juba siis, kui ma sellele peaaegu iga päev mõtlesin?.Nüüd, öösel, võtsin oma jõuvarud kokku ja tegin inka jutu vähemalt ära. Nii tundetu on ikka olla. Millal see küll mööda läheb?? Millal ma midagi jälle tundma hakkan? Võiks tunda kas või viha või ükskõik mida. Tahaks lihtsalt tunda midagi! Praegu on kõigest nii suva või... tühjus.

Emotsioonitu

Ei jõudnud ja polnud tahtmist eile kirjutada. Nagu arvata oli, ei tulnud üleeile varem magama minemisest midagi välja. Lugesin ja vahtisin niisama ringi ja matat kah ei viitsinud õppida. Hea uudis on siiski see, et olen suutnud oma X-e ekoolis tublisti koomale tõmmata. Mõned ongi veel jäänud ja keka. Igatahes, isegi kui kooliga saaksin enam-vähem rööpasse, siis kõik muu on endiselt fucked up!
Eile oli koolis üpris lebo. Peale tunde läksin Andrese ja Andriga Selverisse, väike shopshop ja siis läksin muusikakooli, tund aega varem umbes. Õppisin seal veits ja rääkisin Kelli pojaga juttu. Huvitav oli, sest kuulates kedagi, kes käib alles kuuendas klassis ja siis võrrelda oma maailmavaateid ja arusaamu tema omaga, on midagi teistsugust. Rääkisime peamiselt koolist ja õpetajatest ja muust säärasest. Pärast oma tundi ruttasin kooli tagasi. Jäin veidi hiljaks, aga jõudsin siiski koori proovi. Kodus hakkasin end esinemiseks valmis sättima ja oligi juba aeg minna.
Pean vabandama, et nii kurvad lood olid. Ma ei mõelnudki enne sellele, et mul sel korral kõik lood nii masendavad ja kurvad on, alles siis, kui olin lõpetanud, jõudis mulle kohale, et ma olen jälle kurnatud, masendunud, üksi... Kuid pean siiski tõdema, et mul oli hea meel, et Ints, Tom ja Leenu mind kuulama tulid. Pärast läksime Selverisse ja Ints ostis mulle suure šokolaadi. Mmmm, see oli tõesti hea, aitäh. Nad saatsid mu koju ja ma olin oma mõtetega nii eemal, et nad ei üritanud mind kaua kinni hoida, aga oli tore neid üle pika aja näha. Ja mul on hea meel, et Inst ja Leenu jälle suhtlevad. Oleksin pidanud veel õppima eile, aga ei jõudnudki selleni. Hakkasin hoopis surfama. Kuna olin kuulnud, et mu endine klassivend on mõrvasüüdistusega vangi minemas ja et ta olevad telekas olnud ja värki, siis veitsa stalkisin, et välja uurida, mis toimub kah. Leidsin Krimist üles. Uskumatu, kuidas elu läheb... Miks inimesed midagi sellist teevad?? Endalegi üllatuseks hakkas minuga eile üks teine vana klassivend rääkima. Rääkisime sellest vangla asjast ja koolist ja sellest kuidas kõik on muutunud ja inimesed ja... Kummaline, aga nii paljud alati räägivad, et põhikooli ja gümnaasiumi aeg on olnud nii imeline ja tore nende elus. Me jõudsime aga mõlemad järeldusele, et seal polnud küll midagi ilusat ja mäletamis väärset. Ma hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi väga enam seda aega. Ju olen tahtnud siis lihtsalt kõik, mis seal oli, ära kustutada. Või ma lihtsalt ei mõtle sellele ajale, sest seal polnud mitte midagi? Tahaks üldse oma eelneva elu kustutada. Tahaks ärgata ühel hommikul nii, et ma ei mäletaks oma minevikust mitte midagi. Et ma ei mõtleks inimestele, kes... Seda ei juhtu! Kunagi! Ma ei ole piisavalt tugev ja võimekas kustutamaks inimesi ja mälestusi. Ma võin neid vaid üritada eitada ja alla suruda. Aga ei unusta kunagi... Asi kiskus aga aina kurvemaks ja katastroof oli alles ees. Jätsin eile lõplikult hüvasti inimesega, kes on/oli eriline ja tundus, et mõistis või vähemalt üritas mind mõista, ainukesena. Teda pole enam. Ma ei näe teda enam kunagi... Appi, sellest on isegi kirjutada nii raske. Ma parem ei kirjuta sellest. Nüüd on kõik. Olin nii rööpast väljas, et pidin hoobilt üksi olema. Ma ei tahtnud enam kellegagi midagi rääkida. Lihtsalt nutsin, olin ja nutsin, aga see aitab tegelikult. Koorem langeb siis vist? Kui rääkida ei saa, siis nutta ikka saab. Nutsin end magama. Kell oli siis umbes kolm või isegi rohkem.? Hommik oli raskemast raskeim. Ema küsis, et mis mul viga on. Ma ei osanud talle midagi öelda. Hakkasin siis lihtsalt rääkima sellest vangla kutist, et ta mind rohkem ei pinniks.Koolis oli mõttetu päev. Olin nii väsinud ja kurnatud kah. Sain pärast viiendat tundi koju. Otsustasin tunnikese magada, millest sai hoopis peaaegu kolm tundi. Ja ma ei jõudnudki raamatukogus käia ega midagi teha. Tegin siis süüa ja olen lihtsalt tundetult istunud ja vahtinud. Isegi mõelda ei taha enam, sest kõik tundub nii fucking tühine.