Appi, kui loll ma olen.. Kõik on nii mõttetu, nii tühi, nii tähtsusetu... Ma ei oska lihtsalt õigel ajal oma suud kinni hoida ja pean alati kõik ära rikkuma. Nii minulik. Idioot noh!! Ja ta on jälle läinud.. Ainuke keda vajan, kes mind mõistab ja uskusin, et tõesti hoolib... Ta on läinud... Lihtsalt selle pärast, et ma ei hoidnud oma suud kinni... Ma poleks pidanud midagi rääkima.. Ainus mida vajasin, oli teadmine, et ta oli olemas... Enam pole... Ja kõik on minu süü... Ma olen nõme inimene!Ma ei hooli enam millestki... Kõik on nii VALE! Ma ei tahagi enam midagi tunda.. Mul on nii ükskõik kõigest. Ma ei hooli endast ega ka kellestki teisest enam. Kõik on tühine, tähtsusetu, sihitu, kasutu, kõle... Endast pole ma juba ammu hoolinud, eriti kui vaadata seda, mida ma endaga viimasel ajal teen.. Kuidas ma end piinan ja kui vähe ma magan ja söön jne... Paras ongi mulle. Teen veel. Mul on lihtsalt nii suva kõigest. Pole enam midagi.. Mitte midagi!
Homme Tallinnasse... Ma ei tea, kas kirjutan siis või mitte... Kõik on nagunii nii tähtsusetu, nii et väga vahet pole...
Kirjutan kunagi hiljem, mis täna veel põnevat ja minulikku juhtus...
