Oh god! Üks samm edasi, kaks sammu tagasi...Ehk siis, ei mingit progressi, vaid pigem taandareng. Hommik oli juba kole. Pilves, tuuline, külm... Üritasin rõõmsamat nägu teha emale. „Head naistepäeva, head vastlapäeva, head koolipäeva, head tööpäeva, head teisipäeva, head kaheksandat kuupäeva jne“ Jaah, mis iganes...Koolis oli tõesti uskumatu, mehed on mökud.. Kõigil suud kinni naelutatud nagu vangidel, uskumatu! Sellest sündis ka mu luuletus bioloogia tunnis:
Meie klassi poisid jobid,
teevad naistepäeval tobi.
Suud on raske lahti teha,
öelda: "Sul on ilus keha!"
jne...
Leidus neid, kellele see nalja tegi. Hea seegi! Kuigi, see tundub päris karm/õel isegi. Sorry, ma ei mõlenud seda siiski isiklikult meie klassi vastu ega midagi, lihtsalt tuli inspiratsioon peale. Kokku soovis mulle 10 poissi „head naistepäeva“, ilma, et keegi oleks neile seda meenutanud või maininud + ühe kalli sain ka.
Kõige hullemini see päev ei veninudki täna. Vahetunnid sisustas Leenu ja viimane (seitsmes) tund läks eriti kiirelt, aga see läheb alati, kui Andres minu kõrval istub. Koolist ruttasin nii kiirelt minema, kui vähegi suutsin. Kodus ei jõudnud midagi teha, vaatasin korra füssat ja sõin ja siis läksin muusikakooli. Mmm, üle pika aja sain jälle trumme taguda („Lonely day“). See tund aega läks liiga kiirelt, nagu 15 min ja läbi see oligi. Enesetunne oli suhteliselt okei. Koju jõudes ei viitsinud enam midagi teha. Avastasin facebookist hoopis ühe toreda üllatuse, mis ka kohe, umbes pool tundi hiljem osutus mitte nii toredaks. Aga see pole midagi, võrreldes sellega, mis minu ümber, sees ja peal praegu üleüldse toimub. Fak noh!!...:/ Mingi hetke kohta on isegi mäluauk, ei tea mida ma siis tegin? Igatahes, ühel hetkel hakkas too sama endine klassivend minuga rääkima. Huvitav tõsiselt, ta on muutunud, teemad millest rääkisime olid nt naistepäev ja selle soovimine või mitte, muljetest ja arusaamistest, tulevikust (minimaalselt, ja tema omast), elust, sellest kui väike on maailm ja siis... Läks mu tuju ära, aga mitte tema pärast või tema tõttu...
Kui ma kurb olen, hakkan ma küpsetama, et mõtteid eemale peletada või ükskõik mida tegema, et ei peaks mõtlema. See ei aidanud väga... Sest ma keerasin end veel rohkem sellesse nukrusesse, püüdes parandada või muuta midagi, mida muuta ei saa. Tegelikult ei tahtnudki ma midagi muuta... Või noh, muidugi tahtsin ja tahan ikka veel, aga seda ei muuda enam keegi ega miski. Tahtsin lihtsalt viimast korda kohtuda ja hüvasti jätta... Liiga palju tahan. Läksin liiga emotsionaalseks ja kirjutasin pika romaani, mille vastused olid mitte midagi ütlevad, aga ma ei oodanudki mingeid vastuseid, tahtsin lihtsalt seda öelda..(näha veel viimast korda!). Oh kui jube see oli.. Mu kurk kipitas pisaratest, sest mu mõistus teadvustas mulle, et ma ei kohtu Temaga enam kunagi. Aga ehk ongi nii õige? Kuid millal see piin ja valu lõppevad?
Ma ei tea mida ma teeks, kui poleks Leenut. Või noh, oleksin omaette ja mis seal ikka. Aga ta pole veel ära jooksnud..küll jõuab temagi. Äkki on see vale, et ma teda nii palju usaldan? Saan jälle haiget? Ah, kõigest on ükskõik nüüd juba. Enam hullemini ei saa ma haiget saada. Eks ma hakka end kaitsma rohkem kui iial varem ja inimesed ei pääse mulle enam ligi. Siis on kergem ekh?Igatahes, ei andnud Leenule rahu, et ma üksi kodus masetsesin, nutsin ja kurb olin ning ta ütles, et peame kokku saama. See oli õige, kell oli 22.30, kui ma õue läksin. Külm tuul puhus mulle otse näkku, kui ma kooli poole kõndima hakkasin. Pisarad aina voolasid endiselt... Hakkasin jooksma, jooksma kooli poole. Kooli kivi juures saime kokku ja ma lihtsalt vajusin talle kaela ja nutsin, kõõksusin lausa. See on nii kummaline, kes ta on ja kust ta tuli?? Ma mõtlen üleüldse? Ta pole selline nagu teised, vähemalt ma loodan, arvan, tundub nii. Aga ma olen nüüd veel rohkem kahtlev kõige ja kõigi suhtes, kui enne. Aga ta on teistsugune jah. Kindlasti! Me kõndisime linnale vähemalt kolm tiiru risti ja põiki peale. Koju jõudsin 00.30 paiku. Ma rääkisin vist liiga palju, aga ma olen ju koguaeg vait ja nüüd purskasin ühe korraga veerand elu endast välja... Krt, äkki poleks ikka pidanud nii palju rääkima? Ei, aga suva, enam ei saa midagi muuta, järelikult pidi nii minema. Juhtub see, mis juhtuma peab!! Ma pean hakkama saama... vist?!
Leidus neid, kellele see nalja tegi. Hea seegi! Kuigi, see tundub päris karm/õel isegi. Sorry, ma ei mõlenud seda siiski isiklikult meie klassi vastu ega midagi, lihtsalt tuli inspiratsioon peale. Kokku soovis mulle 10 poissi „head naistepäeva“, ilma, et keegi oleks neile seda meenutanud või maininud + ühe kalli sain ka.
Kõige hullemini see päev ei veninudki täna. Vahetunnid sisustas Leenu ja viimane (seitsmes) tund läks eriti kiirelt, aga see läheb alati, kui Andres minu kõrval istub. Koolist ruttasin nii kiirelt minema, kui vähegi suutsin. Kodus ei jõudnud midagi teha, vaatasin korra füssat ja sõin ja siis läksin muusikakooli. Mmm, üle pika aja sain jälle trumme taguda („Lonely day“). See tund aega läks liiga kiirelt, nagu 15 min ja läbi see oligi. Enesetunne oli suhteliselt okei. Koju jõudes ei viitsinud enam midagi teha. Avastasin facebookist hoopis ühe toreda üllatuse, mis ka kohe, umbes pool tundi hiljem osutus mitte nii toredaks. Aga see pole midagi, võrreldes sellega, mis minu ümber, sees ja peal praegu üleüldse toimub. Fak noh!!...:/ Mingi hetke kohta on isegi mäluauk, ei tea mida ma siis tegin? Igatahes, ühel hetkel hakkas too sama endine klassivend minuga rääkima. Huvitav tõsiselt, ta on muutunud, teemad millest rääkisime olid nt naistepäev ja selle soovimine või mitte, muljetest ja arusaamistest, tulevikust (minimaalselt, ja tema omast), elust, sellest kui väike on maailm ja siis... Läks mu tuju ära, aga mitte tema pärast või tema tõttu...
Kui ma kurb olen, hakkan ma küpsetama, et mõtteid eemale peletada või ükskõik mida tegema, et ei peaks mõtlema. See ei aidanud väga... Sest ma keerasin end veel rohkem sellesse nukrusesse, püüdes parandada või muuta midagi, mida muuta ei saa. Tegelikult ei tahtnudki ma midagi muuta... Või noh, muidugi tahtsin ja tahan ikka veel, aga seda ei muuda enam keegi ega miski. Tahtsin lihtsalt viimast korda kohtuda ja hüvasti jätta... Liiga palju tahan. Läksin liiga emotsionaalseks ja kirjutasin pika romaani, mille vastused olid mitte midagi ütlevad, aga ma ei oodanudki mingeid vastuseid, tahtsin lihtsalt seda öelda..(näha veel viimast korda!). Oh kui jube see oli.. Mu kurk kipitas pisaratest, sest mu mõistus teadvustas mulle, et ma ei kohtu Temaga enam kunagi. Aga ehk ongi nii õige? Kuid millal see piin ja valu lõppevad?
Ma ei tea mida ma teeks, kui poleks Leenut. Või noh, oleksin omaette ja mis seal ikka. Aga ta pole veel ära jooksnud..küll jõuab temagi. Äkki on see vale, et ma teda nii palju usaldan? Saan jälle haiget? Ah, kõigest on ükskõik nüüd juba. Enam hullemini ei saa ma haiget saada. Eks ma hakka end kaitsma rohkem kui iial varem ja inimesed ei pääse mulle enam ligi. Siis on kergem ekh?Igatahes, ei andnud Leenule rahu, et ma üksi kodus masetsesin, nutsin ja kurb olin ning ta ütles, et peame kokku saama. See oli õige, kell oli 22.30, kui ma õue läksin. Külm tuul puhus mulle otse näkku, kui ma kooli poole kõndima hakkasin. Pisarad aina voolasid endiselt... Hakkasin jooksma, jooksma kooli poole. Kooli kivi juures saime kokku ja ma lihtsalt vajusin talle kaela ja nutsin, kõõksusin lausa. See on nii kummaline, kes ta on ja kust ta tuli?? Ma mõtlen üleüldse? Ta pole selline nagu teised, vähemalt ma loodan, arvan, tundub nii. Aga ma olen nüüd veel rohkem kahtlev kõige ja kõigi suhtes, kui enne. Aga ta on teistsugune jah. Kindlasti! Me kõndisime linnale vähemalt kolm tiiru risti ja põiki peale. Koju jõudsin 00.30 paiku. Ma rääkisin vist liiga palju, aga ma olen ju koguaeg vait ja nüüd purskasin ühe korraga veerand elu endast välja... Krt, äkki poleks ikka pidanud nii palju rääkima? Ei, aga suva, enam ei saa midagi muuta, järelikult pidi nii minema. Juhtub see, mis juhtuma peab!! Ma pean hakkama saama... vist?!
