Üritasin täna teistsugune olla... Rõõmsam ja näha ainult head ja... tore noh! Vähemalt üritasin... Ma ei kirjuta siis halbu asju täna. Ma püüan mitte kirjutada nendest...
Eee... olen kolm tundi maganud. Kirjutasin eile veel mingi jutukese klassijuhatajale, kuna puudusin reedel ja siis oli mingi omaloomingu värk vaja teha. Igatahes, kell 4 magama ja kell 7 juba äratus. Woow, kui hull! Ma isegi pole väsinud, aga kardan koguaeg, et mis juhtub ja saab, kui ma nii endaga teen.. Aga pole hullu ju tegelikult midagi? Ma olen just rõõmsam ja okeim praegu.
Ja loomulikult oli hommik veel toredam tänu PÄIKSELE!! Esimene tund oli inka, kus me hindele kirja kirjutasime. Siis tuli ajalugu, kus sai lausa nalja. Esiteks eraldati terad sõkaldest ja eksamitegijad pidid hakkama arutlusi analüüsima. Õps käskis neil mingeid tabeleid ja asju teha ning keegi ei saanud täpselt aru, mis teha tuleb. Oii kus ta keema siis läks, et kuidas keegi ikka nii elementaarsetest asjadest aru ei saa, ja mis siis veel eksamil saab jnejnejne.. Ma ei tea, see pani mind muigama, ja mitte ainult mind. Veidi hiljem olin päikest vaadates unistama jäänud, kui ta pani mu lauale ühe arutluse ja ütles: „Lugege seda ja öelge, mida te arvate.“ Ma algul ehmusin, et mis asja...Ma ei tee ju eksamit ja mida helli?? Miks just mina ja nagu... Eeeee? Mida?? Ma ei jõudnud veel esimest lehekülge lõpunigi lugeda, kui ta juba selle mu laualt ära tõmbas ja nõudis mult aru. Ma...eee...ei osanud nagu midagi öelda, sest ma polnud ju jõudnud veel lugeda isegi, mis seal õieti oli? Ütlesin siis lihtsalt: „Eee..vähe fakte?“ Selle peale ta vist solvus ja ütles vaid: „Oleksin midagi rohkemat oodanud.“ No jah, oleks oli paha poiss nah, oleksid võinud lasta mul seda lugeda kah siis ju?? (: Igatahes, nalja sai seal tunnis...
Edasi läks päev lihtsalt... Nägin paar korda Leenut isegi ja biuka töö oli ka kerge ja viimases tunnis, mis oli jälle inka, tegime lugemist hindele. Woow, sain viie??!! Nagu waaat??? Perfect ju?
Tuju oli okei kui läbi paksu lumesaju koju kõndisin. Lumi oli nii tihe, et ma ei näinud peaaegu mitte midagi. Kohutav! Ja päike oligi jälle läinud... Veetsin tunnikese arvutis ja jube väsimus tuli peale. Aga kohusetundlik nagu ma olen, läksin ikka oma trummi tundi. Õpetaja sai kohe aru, et ma olen kusagil ära... Küsis, et mis toimub? Ja ma ei osanud midagi öelda. Arvatavasti väsimus? Jõudsin koju ja läksin kohe jooksma. Nii hea... Jookseks koguaeg, kui poleks seda väärakat lund ja tuult*.
Nüüd olen lihtsalt mölutanud ja passinud arvutis. Täna üritan vist varem magama minna. Ja kui tuju hakkab alla minema, nagu praegu veidi tunnen, sest olukord on pahapaha, siis pean tugev olema.. VÕITLEMA!! Ma saan hakkama. Hüvasti jätta on alati valus ju!? Aga ehk on nii õige? Ma mõtlen ikka, kuidas teistel parem oleks!! Nii on vist?? Kui ma olen rõõmus, sisemiselt siiski katki, aga pealt üritan paraneda, siis on ju teistel hea...? Kunagi läheb paremaks! Liiga palju aega on sellele kulunud, aga ma saan hakkama. On inimesi, kes minusse usuvad! Vist!?.
