Lühike jutt---

Meil on juba öö ja normaalsed inimesed magavad, aga mul pole veel und. Veider mõelda ikka, et nüüd ma olengi teises maailma otsas ja kõnnin pea alaspidi ja, et Eestis on alles õhtu, aga meil on juba öö.

Tegelik põhjus, miks ma kirjutama hakkasin, on see, et tahtsin lihtsalt mõned sellised asjad kirja panna, mis tegelikult ei puuduta üldse Austraaliat. Ja ka sellepärast, et kui ma loen, kui hästi Raudo kirjutab, siis tekib mõnikord selline tunne, et ta võtab mu sõnad suust, aga suudab need kuradima hästi ja paremini ritta seada, kui mina.

See on ju hea. Mulle tõesti meeldib, kuidas ta kirjutab.

Vaadake siis sinna lehele: www.salamanner.blogspot.com

Ei või olla...

Ma tahaks kirjutada...kuidas asjad on ja mis edeneb ja mis mitte... Aga hetkel on lihtsalt kõik nii fucked up, et ma ei saa enam aru, mille krdi pärast ma üldse veel eksisteerin... Miks just nüüd peavad need halvad asjad juhtuma, just nüüd, kui ma kohe kohe homme juba minema sõidan?????

FUCKKKKKKK!!!!

Hüvastijätt

Mida ei mäleta, seda pole olnud. Või õigeminie, mida ei taha mäletada, see on sama hea, kui seda pole olnud. Ausalt öeldes, ei taha ma, pärast seda kui ma viimati kirjutasin, midagi teada ega mäletada. Neljapäev ja reede olid minu jaoks täielikud katastroofid ja parem on nod kohe heaga unustada. Seega, jah, juba ongi unustatud.

Seeeest oli laupäev või õigemini laupäeva õhtu väga lahe. Reedel olin ma läbi häda juba Rakveresse rännanud ja laupäevaõhtul käisime Raudo ja ta sõpradega Reimo autot peenestamas. Ideaalsed ilmastikuolud olid selleks. Muru oli piisavalt märg, et ratta kenasti all ringi käima pani ja nii me tegimegi seal põllul autoga 360 kraadiseid tiire.

Uskumatult lahe oli. Õhtu lõpp vajus küll veidi ära, sest iga roju läks oma koju ja kõht läks kah ilgelt tühjaks. Me sõime kahepeale 10 võileiba. Öösel! Suht lahe! Pühapäev oli taaskord üks nõme päev, sest hommikul passisin niisama ja õhtul sõitsin juba Tallinnasse. Nii kurvaks kisub, sest iga päevaga liikub aeg lähemale sellele...

Pühapäeval sain onu ja emaga Tlnasse. Pidin nad linnast välja juhatama, mis eeldas seda, et ma jalutasin Lasnaka kanali otsast jala koju, väikse vahepeatusega oma lemmikkohas - hotellis loomulikult. Kui ma lõpuks koju jõudsin, oli seal päris õudne, kuna ma saatsin pm kõik asjad Rakveresse ja nii ma istusin seal tühjas, külmas, kõledas korteris ihuüksi, kuni jäin arvuti taha magama.

Esmaspäev oli mu vennal vaba ja nii sain temaga veitsa aega veeta, enne kui tööle läksin. Tääl oli funfunfun, nagu alati. Kuigi ma olen viimasel ajal veidi närvilise võitu. Ja mul on tõsiseid raskusi enese kokkuvõtmisega. Ei tea, kas see tuleb sellest ärevusest või kärsitusest, aga arvatavasti on see kõik seotud selle minekuga. Saame hakkama!

Eilne öö oli mu viimane selles korteris... Nuuks! Ma ei saanud terve öö magada. Nii kalliks sai mulle koht, nii vähese ajaga. Vähkresin terve öö ja hakkasin asju pakkima hommikul enne kella. Siis helistasin vennale ja ta korjas mu asjad peale. Sahker-mahker ja hüvasti korter. Nii ta läks... Pärast seda käisime Nõpis söömas ja pärast seda käisin tegin Leivas lõpparve.

Uskumatud emotsioonid valdasid mind sealt lahkudes. Kõik olid nii sõbralikud ja soovisid mulle edu ja tundus nagu oleks oma teise pere juurest ära läinud. Sest mu esimene pere on ju hotell, jääb kah selleks vist alatiseks. Pärast seda läksime venna poole, kus üritasime kõik võimalikud arved klappima panna, millega mina olin varem tegelenud. Keegi peab ju mu kohustused üle võtma.

Siis tegin ma neile süüa ja liikusin hotelli, et teha lõpparve ka seal. Uskumatu, kui kurvaks lõpuks asjad kisuvad. Ja ma arvasin, et mind ei hoia siin mitte miski kinni. Tundub, et midagi siiski veel on. Pärast seda tulid Joonas ja Silver hotelli ja me käisime Revalis söömas, et pm hüvasti jätta. Silver läheb ju nüüd Šotimaale ja värki. Lahe oli Joonase õde näha, kes juba õige pea abiellub ja seda veel jaapanlasega.

Wao, tundub, et viimasel ajal on isegi päris palju märkimisväärseid asju juhtunud. Ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati nii sisuka sissekande kirjutasin. Igatahes, Joonas ja ta õde liikusid pulmakohta üle vaatama ja mina tagasi hotelli, et seal rongi jaoks aeg parajaks teha. Viimane kord ju siiski, kui neid kõiki (loomulikult ainult need, kes täna tööl olid) näen. Ma olen hetkel suutnud veel nutukat tagasi hoida, aga tean, et kui lennukisse astun, siis hakkan lahistama, nii et vähe pole.

Nüüüd ma siis sõidangi taas Rakvere poole, et juba suurest õhinast hakata kotti pakkima ja asju ajama. Vaja veel pangas ja sajas muus kohas viibida.

Arvatavasti toimub reedel (9.sept) Raudo juures ärasaatmispidu. Loodame, et saab fun´i.

Cheers!

Eile

Lõpuks jõuan kirjutada kah, terve eilse päeva ja õhtu mõtlesin, et on midagi, mida ma tahaks kirja panna, aga ei jõudnud ja saanud lihtsalt.

Viimasel ajal lähevad kõik mõtted koguaeg Austraali peale. Iga hommik ärkan selle mõttega, et oh, veel on jäänud 15,14,13... päeva ja siis ongi kõik.

Mina tubli inimene käisin eile hommikul jooksmas, et ärevust veits maandada. Pärast seda käisime lennupiletied printimas ja läksime Villemisse sööma. Teel koju hakkasin ma mõtlema, et keda ma huvitav kõige rohkem igatsema hakkan, kui Eestist ära lähen. Pole kahtlustki, et see keegi on mu vend. Seda on nii raske seletada, kui kuradi tähtis inimene ta mulle on ja, et ma hakkan teda meeletult igatsema, aga nii see on ja nii ka jääb.

Eile tegime veel väikese filmimaratoni. Vaatasime „In to the wild´i“. Hmm, see film oli küll liiga pikk minu jaoks. Lõpuni siiski vaatasime. Rääkis siis sellest, kuidas üks kutt otsustab rändama minna, hävitas ära kõik oma dokumendid ja raha põletas ära ja auto jättis maha ja lihtsalt kadus. Ei kirjutanud ega helistanud oma vanematele ega õele kaks aastat ja lihtsalt trippis ringi. Eesmärk oli jõuda Alaskale ja sinna ta jõudis, kui ta sealt koju tagasi tahtis hakata liikuma oli juba kevad ja jää ja lumi oli hakanud sulama, nii ta ei pääsenudki sealt minema. Kui tihti tehakse filme, kus peategelane saab surma? Mitte eriti ma arvan, aga see oli selline.

Järgmiseks filmiks oli „Slumdog millionaire“, mida ma ei jaksanud lõpuni vaadata ja jäin magama enne.

Ah jaa, ja PS! Aussi blogi hakkab olema sellisel aadressil: www.salamanner.blogspot.com

Lennupiletid

Appi! Ma pean siit juba minema saama. See loll sügis rusub mind juba liialt ja mul tekib totaalne stress. Vihma sajab ja ilm on meeletult külm ja sompus. Kõige hullem on muidugi see, et kui ma varem olen reisil kusagil käinud on alati kõik minu eest ära tehtud ja ma pole pidanud millegi pärast põdema. Nüüd on kõik teisiti... Ma pean kõik ise otsima, uurima, puurima, vaatama, mõtlema jne. Wao, kui raske see on, poleks arvanud isegi. Tahame siit ju võimalikult kiirelt minema saada ja parim päev tegutsemiseks oli täna. Läksime Kristi juurde kontorisse ja hakkasime pileteid ostma. Ok, Ryanair on hea firma, kohe makstud, kohe piletid olemas, tuleb ainult välja võtta põhimõtteliselt ja ongi korras. Nii... oleks pidanud vist ikka alustama kohe Aussi piletitega, sest Airasia sakib sajaga. Kümme korda üritasime krediitkaardiga mekset sooritada ja noo ei õnnestu. Lootusetu! Mu tuju läks täiega alla... Mis nüüd saab, kui ei saa üldse piletit Aussi? Siis ikka ei saa ju minna... See oli nüüd küll nõme.

Viisa

Juheiiiii!!! Täna on mul palju millest kirjutada. Esiteks see, et kellele rõõmustav, kellele kurvastav uudis, aga ma sain täna viisa kätte ja nüüd on minek kindel. Nüüd võin ma kõigile rääkida, et jah, ma lähen Austraaliasse ja enam ma ei pea kartma, et vb ma ei saa viisat ja et sellest kõigest tuleb üks ilge jama jne. Eriti veider on muidugi see, et kui ma hommikul ärkasin, läksin esimese asjana vaatama, kas on midagi kirjutada, kas kopsupilt on kohale jõudnud, kas on mingit märki, et asi edeneb. Minu kurvastuseks polnud seal midagi. Juba 19 päeva ootan ja ootan ja ei midagi. Süüa polnud kodus midagi ja läksime hoopis venna poole, et filme tõmmata. Terve hunniku kogusime neid ja umbes kella kolme ajal otsustasin uuesti oma meili vaadata. Ja oi imede ime!!!! See oli seal! Mu viisa seisis seal ja mega pikk kiri. Appi!!! Ma olin nii õnnelik ja eufoorias, et hakkasin mööda tuba ringi kargama ja karjuma ja nii mega hea tunne oli lihtsalt. LÕPUKS OMETI!!! Pärast seda uurisin terve aeg lemmupileteid ja sain mega palju õnnitlusi nagu oleks sünnipäev olnud ja tundus, et paljud elavad mulle lausa kaasa selle sõidu puhul. Olin hämmingus, aga aitäh ja väga tore on/oli! Leppisime kokku, et tänast tuleb tähistada. Käisime Solarises ja ostsime toidukraami ja jooki ja pidu võis alata. Alustasime juba kell 6 õhtul, see oli küll huvitav! Tegin oma lemmik sööki ja panime filmi käima ja sõime ja jõime nii, et lõhkiminemise tunne oli juba. Siis tegime veel niisama pulli, jooksime õues ringi, karjusime, tegime pilte, käisime vaatekal, ma nutsin, ta vihastas jne. Nagu ehtsad venelased. Käisime veel enne koju tulekut burksi söömas ja kodus tikkus ühele uni ikka kiirelt peale. Ma passin siiamaani üleval ja kuna nii tähtis uudis oli teatada, siis otsustasin kirjutada kah. Pole jälle mingi terve igavik juba kirjutanud.

Üldse oli see eeline nädal täiesti crazy. Kolmapäevast alates olin iga hommik tööl + lõunal ja õhtul laulmine, aga ma ei kurda, sest mulle ju tõeliselt meeldib laulda ja nagunii olid need viimased korrad, sest kohe kohe on minek ja sügis hakkab kah, siis ei ole enam seda melu ja elu...Samuti on viimasel ajal olinud mega hirmsaid raskusi unega. Näen õudukaid ja ärkan ehmatades ülesse, endal higi voolab ja süda peksab. Laupäeval käisime Karliga Kristi sünnipäeval mängimas ja see oli üli fun mu meelest. Vanaaasta õhtu meenus täielikult ja see oli nii tore. Pühapäeaval oli Karlil muidugi selline pohmakas, et ta tuli mängima ilma pillita ja läks koju, et see ära tuua. Normaalne! See oli meie viimane mäng kah, sest nüüd pean ma hakkama tõsiselt asju ajama ja enam nalja ei ole. Loodan ja soovin ainult, et kõik hästi läheks ja midagi kiiva ei hakkakas kiskuma.

Kuniks ma jälle midagi kirjutan... Ah jaa, kindlasti tuleb ka Aussi kohta eraldi blogi, eks annan sellest siis teada kah;)

Kurbkurb

Ma ei salli enda juures ühte asja...see on see, et ma olen nii kuradi otsustusvõimetu. Kui palju võimalusi ja kõike muud on, aga ma lihtsalt ei tea mis on õige ja mis vale. Ja mu nõrgim lüli on see, et ma olen andestaja... Fakkk, miks noh?? Miks ma ei suuda oma südant kalgiks teha ja kordki elus mõelda endale ja oma heaolule??

Viimased päevad on päris kiirelt läinud. Hommikul ülesse, siis tööle ja siis esinema ja koju ja õhtu tuleb tavaliselt meeletu kiirusega ja nii ongi. Järgmine päev jälle ülesse ja otsast peale.

Pühapäeva õhtul oli küll veitsa morn olla ja läksin rändama. Sain Tauntsiga kokku ja me rääkisime maast ja ilmast. Kella kümneaeg tuli meeletu uni ja ma otsustasin koju minna. Öösel oli pea võimatu magada. Kõik oli nii valesti ja pahasti ja... Ühesõnaga kohutav öö...Esmaspäev oli veel hullem. Vaikisin terve päeva ja tuju oli meeletult paha ja noh, ma vihkan kui inimesed nii teevad. Teevad midagi halba ja siis teevad näo, et ei saa aru, mida nad valesti tegid ja üritavad alati väita, et kõik on nii nagu olema peab. Noo fuk it, kui ei ole nii, siis ei tasu seda ka väita. Ükskord saab mu mõõt täis, aga mitte veel. Mul on liiga suur süda selleks ja ma andestan... Ja isegi kui mul on sisemiselt meeletult valus ja ma oma pisaraid varjan, siis tean, et varem või hiljem tuleb hetk, kus ma kõik lihtsalt välja purskan. Praegu soovin isegi, et see tuleks pigem varem, enne kui ma mõne vale otsuse teen ja seda siiralt sügavalt kahetsema pean.

muusika mu kõrvadele

Bljäääää...selline sõda sai praegu iseendaga maha peetud. Kas kirjutada midagi või mitte.? Hommikul, kui rongiga Tlna poole põrutasin, arvasin tegelikult, et super aeg kirjutamiseks. AGA... ma polnud veel otsapidi isegi Kadrinas, kui olin juba end sisse seadnud nagu viimane kodutu. Uinusin seal kõva pingi peal lausa imeväel. Ja ei seganud mind ei müra, teised inimesed ega ka midagi muud. Hea on Tlnas olla. Kõik mida ma vajan on siin! Muusika, tööh palju inimesi jne. Ärkasin Ülemiste peatuses ja logisesin Baltani välja. Kui rong peatus oli jalg nii pehme, et oli raske end kõndima sundida. Suundusin tööle. Lebo, täna oli hea päev. Kõik jooksis nii rahulikult ja ilusti. Hotellis on muidugi mingi mega turvavalve ja ei julge väga istuda ega astuda, sest igasugu asjamehed on meil seal. Islandi president ja erinevad peaministrid ja nõunikud jnejnejne. Lõunal tundus ilm veidi kahtlane ja ma siiralt kahtlesin, et täna kedagi terrassile tuleb, aga võta näpust. Enne meid oli seal juba mitu inimest. Kohe otse võimenduse ees istusid kolm meest, suhteliselt vanad ja väitsid end endise presidendi Lennart Meri tuttavad olevat. Mehed olid pärit Soome-Rootsi vahelt ja olid ülisõbralikud. Täna oli üldse ülimalt lahe päev, publiku mõttes just! Onukesed tegid meile mitu jooki välja, filmisid meid ja pildistasid, olid niisama eufoorias ja jätsid tippi kah. Suurepärane algus päevale! Ühes fännid magasid meil seal hoovis sohvadel ja plaksutasid koguaeg, niiiii mõnna! Kui me asjad kokku pakkisime ja ära läksime, saime veel ohtralt kiiduvõnu ja koju ma täna lausa lendasin. Oli plaan jooksma minna, üle mingi saja aasta juba vms?? Mõeldud tehtud! Jooksin vana Patarei vangla juurde ja tagasi. Pole küll palju, aga midagi ikka. Käisin kiirelt pesus ja juba jooksin järgmisele esinemisele. Pidime Karliga hotellis kokku saama, aga uskumatu, ma jõudsin varem kui tema. Hotelli ees oli neli mendi autot ja veel mingid turvad...eeee....nice. Nende autode vahele oli ära eksinud ja Joonas. Sõitis siis too meiega Piritale kaasa ja kuulas isegi natuke laulu ja sõi. Siis pidi ta kuhugi tõttama ja nii läks. Aga meil oli loomulikult jälle superlahe jämmida! Top oli rahvast täis, ma polegi enne seal nii palju inimesi vist näinud. Enamus olid soomlased ja seoses selle purje regatiga sinna maandunud. Ja trall hakkas jälle peale. Üks mees tuli ja tahtis kitarri proovida, tegi meile jooke välja ja kutsus oma purjekaga sõitma. Me kahtlesime ja kõhklesime meeletult ja kuna ma pean hommikul tööl kah olema, siis üritasime viisakalt keelduda, aga ega siis keegi eitavat vastust ei arvesta. Kuidagi saime ikka rahu sõlmitud ja nad lahkusid kuhugi parajasti siis kui meie sööma hakkasime. Hea! Või mitte?? Peaksin vb rohkem uusi asju proovima...aga olen täna tõeliselt värinud tegelikult. Peaksin hoopis magama minema, et homme jälle särada. Ah jaa, täna oli ju see vabaduse laul vms...taksot saada oli võimatu. Lõpuks mul siiski näkkas ja saime asjad linna tagasi toodud. Lisaks tasuta jookidele ja rahale sain isegi ühe lille fännilt. Täna oli ikka mega positiivne tagasiside. Super! Homme siis jälle, kui Karl haigeks ei jää...tal oli täna veits halb olla.

Seniks cheers! Kuni ma jälle kirjutada viitsin kunagi! J

Just a sec in Rkv

Mõnikord tunnen, et sõnad lausa voolavad mu seest välja, et panna kirja kõik see, mida vaja ja isegi midagi, mis on vähem vajalik. Aga kuidagi soiku hakkan vajuma, üha enam leian põhjuseid, miks mitte kirjutada. Kahju tegelikult!

Kerides aega tagasi mu viimase nö sisuka postituseni, siis unustasin tänada Joonast, kes mind natuke aitas blogiga ja kui nüüd sealt jätkata, kus pooleli jäin, siis pole nagu väga midagi rääkida, samas on nagu päris palju. Kõigest nagu väga ei taha kah...

Eee...igatahes nagu arvata oli, on viimased päevad suhteliselt katastroofilised ja samas naljakad olnud. Ma ei teagi, kus otsast alustada ja millisega lõpetada. Ühel õhtul läksin õue jalutama, et natuke mõelda ja sain kokku Marisega. Rääkisime maast ja ilmast ja ühel hetkel ütles ta mulle, et ma oma kätt talle näitaks. Okou! Poleks uskunud, et sealt selline reaktsioon tuleb. Ta vedas mind sõna otseses mõttes väevõimuga traumakasse. Issake, nii veider oli seal, kell 1 öösel ja meil läks mingi tund aega. Mega põrutus oli ja haav tehti puhtaks ning seoti ilusti kinni. Seega, võib öelda, et pääsesin isegi õnnelikult. Töölt sain muidugi vabaks, sest midagi teha väga ei saa. Peale laulmise muidugi:D See on nii mõnna ikka. Aga jah, sellline laiskus on hetkel peal, et ei viitsi rohkem midagi kirjutada...

Ah jaa, käisin täna tööl siis, midagi rasket küll tegema ei pidanud ja passisin pm. Pärast laulsin ja saingi koju. Ja siis tuli täiesti lambist, nagu välk selgest taevast, et läheks Rakveresse. Siin ma nüüd olen ja isegi imestan... Homme Tlna tagasi juba.

midaiganes

avarii...

Hmm...viisamel ajal on hakanud jälle halbu asju juhtuma. Või ma kujutan ette?? Vaevalt küll, need halvad asjad on juba isegi näha, mitte ei jää ainult minu mõttemaailma piirile..

Kõige kohutavam asi, mis üldse viimase aja segadustele praeguseks tipuks on, on see, et eile juhtus õnnetus/avarii minuga. Kõige totram on see, et mina polnud selles süüdi ja laus lollus on see, kuidas see kõik üldse juhtus. Sõitsin rattaga venna juurde, kui järsku mingi tolgus nimega Raul mulle ette/kõrvalt sisse sõitis ja siis jäi aeg seisma... Ma suutsin sada mõtet mõelda, enne kui ma vastu asfaldit prantsatasin. Siis jooksis mingi naine juurde ja uuris kas kõik on korras. Raul ütles, et temaga on, aga ma ei suutnud midagi öelda. Olin vist natuke palju traumeeritud. Tõusin püsti ja ei tundunud et nagu midagi üldse viga oleks. Ratas oli muidugi endaga suhteliselt õhtul ja sellega enam sõita ei ole võimalik. Kuidagi suutsin siiski venna juurde jõuda ja seal hakkas alles trall pihta, kui ma avastasin, et mu käsi on hullult katki ja kui veel viina sinna peale panime...oi bljaaaaaa, see oli nii sitaks valus, et... ma ei taha seda isegi meenutada mitte enam. Kunagi! Niih, haav puhas, panime plaastrid/sidemed peale ja elu läks edasi. Kõik tundus ok, kuni käsi hakkas aina hullemini valutama. Tänaseks on asjad juba nii kaugel, et mu käsi valutab konstantselt ja ma ei läinud isegi tööle täna. Käisin apteegis, et sidet osta ja end kinni siduda. Et ma endale viga ei teeks, selleks tuleks mind vist üleni kipsiga üle kallata ja kõigest isoleerida. Ei tea kas see isegi aitaks. Jalg sai kah kriimustada ja põrutada, aga sellega pole nii hullu.

Loomulikult on teatud draamad mind jälitamas jälle. Ja natuke kurjaks teeb see, et inimesed eeldavad, et ma kõik välja pläterdaks...kõik, mis isegi ei pruugi tõsi olla. Ja siis on vaja sellest muidugi kohe mingi plamaaz korraldada. Aga milleks?? Milleks ma pean üldse rääkima asjadest, mida pole`?? Issake. Mõned võiks suureks kasvada.! Ja üldse...milleks mõelda välja mingeid jamasid, mis ei puuduta neid ja siis nendest vihjata ja edasi vaikida... Kui nad sellest juba enda asja teevad, siis võiksid nad ka vastutust kanda, mitte pead liiva alla peita!

gjfghdfhdjhfg

long time no seen

Wao, ma pole nüüd ikka väga pikalt kirjutanud. Tegelt kunagi kirjutasin kah, aga ma ei postitanud seda ära ja sinna see tol korral jäi siis kah. Aga vahepeal on väga palju juhtunud ja sunniviisiliselt peaksin midagi tähtsat vahelduseks kirja kah panema.

Hmm...mis siis vahepeal juhtunud on..?

Mu arvuti andis otsad, nagu arvata oli. Ja ma olin lihtsalt sunnitud minema endale uut arvutit ostma. Selleks kulus ka hea spetsialist ära, keda polnud juba kes teab kui kaua näinud. :) Tänud selle eest!!

Olen juba pea nädal haige olnud... suvel on ju eriti tore haige olla.

Järgmine pommuudis on see, et 15 august on Leivas mu viimane tööpäev ja ma lõpetan seal ametlikult.

Ja hea on see, et kuni augusti lõpuni saan ma Telegraafis laulda. Wiiii!!!! NIiiiiii hea!!!:)jeah!!

Üks uudis on veel...aga ma ei julge sellest enne rääkida, kui üks lüli sellest juba kindel on...siis saan sellest siia kah kirjutada. Igatahes, hetkel üritan otsida parimat inimest enda asemele mu pisikesse korterisse ja ka netipulk on kaubaks.

cheers!!:D

Paratamatu

Ok, mu eilne blogimine jäi poolikuks ja ma ei tea isegi miks...
Tulin just töölt ja mul vedas, sest nüüd hakkas tohutult vihma kallama ja värku sähvib kah päris jubedalt. Tundub, et veel on kaugel, kuna väga hullusti ei mürista, aga eks ta kohe jõuab siia kah. Veits hirmus on, aga samas on lahe kah. Ei teagi nüüd kohe. Ohoh, jõudis vist siia, sest ma nägin selgelt seda pikse noolt üle taeva jooksvat. Õõvastavalt õudne!
Millest ma eile kirjutada ei jõudnud oli see, et käisin veel kinos... Vaatamas filmi „Vastikud ülemused“ ja pean tunnistama, et pole vist kunagi oma elus nii palju kinos naernud kui nüüd, sel korral. Täiesti lõpp! Uskumatult hea film ja ma naersin nii, et pisarad voolasid. See oli just see, mida ma vajasin.
Tänane päev on olnud taaskord üks eneseületus, sest kui ma tööl olen, siis on alati selline tunne, et „niinii, kas nüüd jään ellu? Või kukun lihtsalt ühel hetkel maha ja on lõpp“ Jäin ellu...pidin küll peaaegu kolm korda trepist alla kukkuma, aga ei kukkunud, seega see ei lähe arvesse. Jõudsin ju enne vihma koju ja kõik on okitoki.
Mõned asjad on ikka valesti kah, mõned on kohe väga väga, aga ma ei oska neid parandada. Ei tea kas see üldse ongi minu võimuses? Ehk ongi mu saatus selline triki? Ma ei taha mingeid jamasid ja probleeme. Ma ei taha neid välja mõelda ega ka päriselt ei taha ma neid. Ja ma ei taha nendega tegeleda kah!!! Tahan rahus elada, õnnelikku elu!
Olen õnnelik vähemalt selle üle, et mõni oluline ja tähtis inimene mu blogi loeb, kuigi mina olen nii laiskvorst ja üldse midagi ei kirjuta. Aga aitäh sellegipoolest!Tahaks veel midagi öelda, aga ilmselt pole täna õige aeg selleks. Mõned asjad on lihtsalt...paratamatud...

Ainuke aeg kirjutamiseks on öö...siis on hea rahulik ja vaikne. Ma tulen siis töölt tavaliselt või avastan lihtsalt, et nüüd on paras aeg kirjutamiseks.
Kaks puhkepäeva, mis mul olid on möödunud veidralt. Pole nagu midagi teinud ja ega pea tegema kah, kui vaba päev on. Aga liiga tühi tunne on hetkel.
Pühapäev oli päris fun... Hommikul oli küll mega sitt tuju ja ma juba kartsin, et jääbki nii... Läks aga hoopis teisiti. Läksin linna ja sain ühe tuttavaga kokku. Käisime kinos ja vaatasime pingviinide filmi. Täitsa tore oli, aga nagu mu üks sõber ütles, siis mitte midagi erilist. Pärast kino jalutasime niisama ringi ja vaatasime kuidas mingid tüdrukud Vabakal tantsisid. Ja mul tuli tohutu tantsu igatsus peale. Appi, kui palju aega sellest juba möödas on, kui ma kah tantsimisega tegelesin:s Saatsin ta bussile ja jalutasin vanalinna tagasi. Raekoja ees tantsisid ühes poisid. Need olid juba tegijad! Vahtisin suu ammuli ninde võluvaid liigutusi kuni nad lõpetasid ja läksin Telegraafi. Aww...pean taas tõdema, et igatsen neid! Tohutult!! Seal meenus mulle, et ma pole terve päeva jooksul mitte midagi söönud kah ning mul vedas, et Vanja oli nõus mulle pool üksteist öösel veel omapere toitu serveerima. Nommnomm...megasuured portsud nagu seal on, ei jaksanud ma endale seda kõike sisse toppida isegi ja pärast oli paha olla. Kui kliendid olid läinud, läksin natukeseks appi ja juttu rääkima ja nagu ikka...nende inimestega on üli cill!!!

tegus...nooot!

Taaskord kirjutan alles nüüd, kui vahepeal on nii palju juhtunud, aga mul pole lihtsalt aega olnud... Või pole midagi juhtunud?? Peale tööl käimise??
Tegelikul on mul täna õhtul/öösel üle pika aja taas kirjutades veider melanhoolia emotsioon peal. Tahaks nutta, karjuda, olla, elada, mitte mõelda, mitte tunda… ja nii edasi. Ei, aga kõik on ju korras..?! Tahaks lihtsalt välja elada ennast. Tahaks karjuda! Vastik, nagu oleks ahelatega kinni seotud kuhugi. Ei saa põgeneda, pole kuhugi põgeneda... Ma olen vang?? Kelle?? Miks?? Kuidas see juhtus??
Kui ma viimati kirjutasin, siis oli vist esmaspäev või teisipäev...täna juba laupäev...ja mida mina teinud olen?? Ainult tööd...
Ah jaa, hakkab meenuma, et kolmapäeva hommikul tulin Raudoga koos Tallinna ja läksin kella kaheteistkümneks juba tööle. Pärast seda polegi palju rääkida, sest jõudsin hilja öösel koju ja hommikul läksin juba seitsmeks tööle, nii ka järgmine päev. Seega olin mõlemal ööl maksimaalselt 4 või 5 tundi maganud. Olin nagu laip juba. Ja siis see juhtus... Mul viskas peaaegu pildi tasku. Või oli mul lihtsalt paha olla? Reedel igatahes olin hommikul tööl ja läksin lõunaajal teise kohta tööle ja mul oli nii halb, et sain korraks koju puhkama. See puhkus andis palju juurde. Need neli tundi, mis ma kodus sain olla, ei pannud küll asju paika, aga õhtul tagasi tööle minnes polnudki enam kõige hullem see olukord. Öösel koju jõudes vahtisin muidugi umbes kolmeni niisama üleval ja kui lõpuks arvutile tukkuma jäin ja uuesti ärkasin, olin umbes pool tundi juba maganud. Panin arvuti kinni ja kobisin magama. Kell 6 ärkasin kohutava paugu peale ülesse. Õues oli totaalne äikesetorm. Panin akna kinni ja üritasin näha, mis õues toimub... See oli kohutav, algul sadas vihma ja müristas ikka päris jubedalt ja välgutas ja suht jube oli. Natuke hiljem oli sadu nii tihe, et nähtavus oli konkreetselt null ja aknast vaadates oli pilt selline nagu keegi viskaks vett katuselt alla. Samas olin liiga väsinud, et seda looduse mängu jälgida. Jäin kohe uuesti magama ilma, et oleks kuulnud isegi seda mürinat.
Hommikul ärkasin ja nägin vist midagi unes kah, nii et vajutasin kella kinni. Ärkasin täpselt nii, et jõudsin panna riidesse ja tööle rutata. Kokk sõitis minust mööda ja võttis mu peale. Vedas mul! Ilm oli täna nii paha, et lõunal pm tööd polnud. Kõik vahtisid niisama... Õhtul oli üks igavene laudade tassimine jälle, sisse ja välja, sest ilmataat saatis vihma ja päikest vaheldumisi. Päeale tööd läksin Telegraafi ja seal olid mu vanad töökaaslased, kes on ikka nii superlahedad inimesed kõik!! Igatsen neid nii väga!! Aga läksin sinna tegelt selleks, et vennaga taksoga koju saada.
Olen umbes paar tundi kodus olnud, aga lihtsalt vahtinud niisama. Alustasin, nagu ikka, arvuti silitamisega, et see pann tööle läheks. Ja kõik! Ning siis saabus mu kurb tuju... Igatsen!!! Ma ei tea ise kah mida... Igatsen vabu päevi ja puhkust. Igatsen sõpru... täna sain Mariselt kõne ja uskumatu, kui palju see energiat juurde andis mulle. Mul pole õrna aimu kah, mida Helene teeb... igatsen teda kah vist... ja Ints, Tom, Joonas,..ja veel mõned. Tahaks trippima minna...näha midagi uut, midagi muud veel, peale selle hiiglaskiku terrassi ja nende lõustade, kes jooksevad ringi nagu peata kanad. Ma ei taha olla negatiivne, aga positiivne kah ei saa olla... Olen neutraalne siis!? Homme on vaba päev...lõpuks. Aga ma ei taha seda maha kah magada..eks lähen kuhugi jalutama ja asju selgeks mõtlema. Peaks arvuti osas kah ära otsustama, kas ostan uue või ei?!

Mida ei mäleta, seda pole olnud:D

Ups...pole jälle juba pikalt midagi kirjutanud. Veider on see, et ma tunnen alati, et pean nagu vabandama selle eest, et pole korralik olnud ja täitnud oma kohustust ja mida kõike veel. Ei aga tegelikult, on praegu palju sagimist ja enam-vähem tulen toime kah. Seega ei pea ma end siin praegu nii palju välja elamas käima ja kedagi kiruma, nagu tavaliselt.
Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta...ei tea, kus olin või mis tegin...ju siis polnud midagi olulist. Ah jaaa, või siiski... Reede hommikul olin Rakveres ja sai käidud siis niinimetatud töövarjupäeval mendijaoskonnas. Haahaaa...päris huvitav oli. Saime autoga kah sõita ja...nii edasi...Laupäeva hommikul sõitsin tagasi Tallinna ja kell üheteistkümneks tõttasin tööle. Päev oli tohutult pingeline, sest pidin rääkima ülemusega tõsist juttu..mis lahenes umbes nii, et olin valiku ees, kas kirjutan lahkumisavalduse või teen tööd edasi. Ok, nii hull asi vb kah polnud, aga suht tuksis päev oli selles mõttes küll, et kui tahtsin Telegraafi laulma minna, siis olin seatud mingi totra fakti ette. Aga valiku langetasin täna ja ma usun, et nii pidi minema. Jään Leiba edasi praegu ja eks paistab, mis saama hakkab. Laupäeva õhtu oli muidugi ülimalt lahe!! Kokapoisid ja tüdrukud suundusid ’Topsi’ ja kutsusid teenindajaid kah kaasa, aga ilm oli halb ja keegi väga ei jaksanud. Ega ma kah ei jaksanud, aga kui ma koju jalutasin umbes kahe paiku, siis helises mu telefon ja kuna Tops on mu kodu lähedal kah, siis mõtlesin, et käin sealt läbi, olen nii umbes tunnikese ja lähen koju. A noo, tunnist sai kaks ja edasi kolm ja nii edasi...Jõudsime linna ja vihtusime tantsida umbes kaks tundi mingis hipikohas! Ülilahe oli!!:D Lõpuks olin näinud midagi, mida ma näha ei oleks tahtnud ja sellest ajalugu vaikib kah. Kõik mis oli, see oli ja sinna see jääb:D. Koju sain umbes kuue paiku ja teadsin, et mamps tuleb mulle pühapäeval onuga järgi. Oh well, kell kaheksa heliseski mu telefon. Kõne oli muidugi mingi täielik paanika. Appi!! Midagi sellist:’Kus me oleme!!??Kuhu me minema peame??!! Appi, me ikka poleks pidanud tulema! Mis nüüd saab, nüüd me ei saa siit tänavalt enam ära kah! Koju kah ei saa enam!’ Ja nii edasi. Ta isegi ei kuulanud, mis mul öelda oli ja mul oli suht raske olla kah. Seega panin telefoni ootele rahulikumat aega. Nad jõudsid siiski kohale ja ma saitsin pool unes Rakveresse. Aga jube valus oli igalt poolt... Täpselt nagu oleks peksa saanud eelmisel ööl. Seda ma ei mäleta, et nii oleks läinud, aga kõik lihased olid kohutavalt valusad ja selline kerge suremise tunne oli küll juba peal. Ehk oli see tantsimisest, sest seda sai küll palju tehtud. Koju jõudes jäin kohe magama, vahepeal rääkisin läbi une telefoniga ja magasin edasi. Õhtu oli jälle super lahe... Käisime Joonistatud mehega ATV-ga sõitmas ja tegime pannkooke ja sauna ja vaatasime filmi ja üli tore õhtu oli! Unega oli küll raskusi ja päev oli täna suhteliselt mitte midagi tegemine...aga mõnus päike oli täna ja...

Töömaraton

Ohoh, lõpuks ometi sai see pikk töömaraton läbi kah. Või noh, mitte küll päris, sest sama hull töönädal ootab mind veel ees kah, aga selleks korraks, kuni nüüd kooli katseid tegin, selleks nädalaks võtsin aja maha. Täiesti uskumatu ikka, nii hullult eirabele keegi vist, aga see selleks. Tohutult kurnav on olnud ikka, aga hea on, kui on paar vaba päeva. Nagu näitkes täna...
Kõik see aeg mis ma tööd teha rabasin, ei jõudnud ma midagi kirjutada, aga väga nagu polnudki midagi kirjutada, sest töö on nagu töö ikka. Ainuke asi millest tasuks kirjutada ja märk maha jätta on minu arenguvestlus ülemusega tööl. Pidin üleeile tegelikult varem tööle minema, aga unustasin selle ära ja arvuti kah pani näkku hommikul ja nii see läks, et tegime selle arengu jutukese töö ajast. Põhimõtteliselt on kõik ju hästi, aga mu tulevik on tume. Ta seadis mu mingil määral fakti ette... Ma kas lähen õppima, või kui tahan tema juures kindlalt tööle jääda, tõstab ta mu palka ja teeb aastase lepingu. Valikut on mega raske teha. Samamoodi nagu selle laulmisega... Kas ma lõpetan kõik lepingud ja lähen järgmisel kuul ainult laulma Telegraafi.?? Appi appi appi, nii raske on. Ühesõnaga, muresid ja jamasid mul ikka jätkub. Siis loomulikult leidis ideaalse aja katkiminekuks ka mu pannistunud arvuti. Ühel hommikul lihtsalt enam voolu sisse ei võta. Persse! Ma nüüd ei teagi, mis jama on. Kui temaga umbes tunnikese hommikul mängin ja silitan ja mida kõike veel teen, siis ükskord hakkab vool temasse jälle voolama ja ma saan enam vähem ta jälle tööle, aga hirm on teda taas sulgeda ja teada, et siis on jälle pekkis, sest ta ei pruugi enam tööle minna. Sai nah!Tänane päev on küll täielik relax olnud! Sain kaua magada ja ärkasin umbes pool kaksteist alles. Nii mõnna!!! Sõin enda tehtud küpsisekooki, käisin linnas, annetasin heategevuseks, käisin raamatupoes (nagu alati), ostsin kaks raamatut, käisin rullitamas (rannas – kus oli mega külm), ja nüüd teen kiirelt ja lühidalt, et lugema minna.

Tõeline tööloom...

Õhhhh!!! Ma tapan end...koguaeg...kõigepealt probleemidega, muredega ja siis tööga. Mu praegune elu polegi enam mingi elu, ainult töötöötöö. Aga mulle meeldib mu töö. Või ma vähemalt arvasin seda, kuni selle ajani, kui mu vahetused muutusid kaheksaks päevaks nädalas, mis sellest, et nädalas on ainult seitse päeva olemas. Sellest ajast, kui mu päevad on umbes 13 kuni 14 tundi pikad, ilma igasuguse pausita. Sellest hetkest, kui ma ei saanud oma tööd enam nautida, sest pidin kellegi teise kokku keeratud jama hakkama parandama jne. Tahaks puhata!
Tegelikult ma ju siiski naudin seda tööd. Eile oli nii tore. Rääkisin kahe inglasega umbes pool tundi maast ja ilmast ja muudest asjadest. Nad olid vaimustuses mu lauluhäälest ja ütlesid, et kui ma kunagi kuulsaks saan, siis nad ostavad mu plaadi. Juhuu!:D See oli omamoodi päris naljakas. Ja uskumatu, kui hea on tuttavaid teenindada... Eile käis Maris ja Müü seal söömas ja me laulsime sünnipäeva laulu ja...ahh...mõnikord ikka juhtub nii toredaid seiku, et nende nimel tasub isegi pingutada. Aga mu pingutamine hakkab juba liiale minema vist...?? Samas on nii lahe, kui näed, et inimesed ikka ja jälle tagasi tulevad ja kohtlevad sind kui oma sõbrannat juba, tsautavad ja räägivad muudest asjadest kah. Loomulikult on üks eriti kuum teema mu ’juuksed’. Aga ausalt, mulle isegi meeldib see. Siiski, mind ajab eriti kurjaks see, kui keegi keerab midagi ikka täiega persse, ja mina pean hakkama seda klaarima...?? Milleks nagu?? Pärast kolme järjestikust 14 tunnist vahetust + nendele lisandub veel kolm või neli, siis ma olen hakanud mõtlema, et milleks ma nii palju rabelen? Kas see ikka tasub seda vaeva ära? Aga ausalt, kui ma peaks seda kohta ette kujutama nii, et mind seal pole, siis oleks see tegelikult täielik katastroof. Millega need inimesed seal mõtlevad, seda ma ei tea, aga kohati jääb mulje, et nad ei mõtle üldse nagu. Äkki ongi see viga, et nad loodavad liiga palju kellegi teise peale? Olen siiralt kaalunud sealt lahkumist. Kui mu graafik kergemaks ei lähe, siis arvatavasti teen selle triki ära kah.
Kõige jubedam on muidugi see, et olen õhtuks nii üleväsinud, et hakkan kas lollitama või kurjustama ja kui ma koju jõuan, siis on lihtsalt võimatu uinuda. Nagu ka praegu,vahin lihtsalt üleval nagu öökull, seega otsustasin täna midagi kirjutada vahelduseks. Aga jah, magama ma jääda ei saa. Kui ükskord läbi häda uinuda suudan, siis siplen ja vähkren terve öö. Vahin kella, et millal see juba ükskord heliseb ja kui see lõpuks heliseb, siis käib tohutu valu mu jalgadest läbi, kui voodist välja astun ja selline tunne on, et kohe üldse ei taha täna tööle minna. Sunnin end takka, ja loen päevi, et kui nüüd on kolm käidud, siis umbes neli on veel...jne. Vajan puhkust, nagu päriselt. Jah, ma lõpuks tunnistan seda endale kah!Töö kõrvalt jõuan siiski veel mõelda ka muule...näiteks kuidas teised hakkama saavad.?! Mitte küll kõik teised, aga eriti tähtsad ja kallid inimesed. Tunnen end mõnikord niiiiiniiiniii abituna ja halvasti, aga on inimesi, kes ei lase end aidata.:( Koolidega on kah üks igavene jama ja täielik komöödia. Kuidas peaks saama inimene teha sisseastumiskatseid koolidesse samal päeval, samal ajal ja mida kõike veel. Lollakad! Ausalt kah noh. Mul nii siiber sellest kooli jurast, et tahaks lihtsalt aasta olla. Kas või rabaks lihtsalt tööd, aga... Kui ma väike olin, siis tehti üks suur viga, mind viidi igale poole, võistlustele, tantsima, laulma, muusikakooli jne. Kuhu iganes viia oli võimalik, sinna mind viidi. Ma olen meeletult tänulik kõikide nende võimaluste eest, aga miinus selle asja juures on see, et ma olen liiga multikultuurne inimene nüüd ja ma tahan kõike teha, ma ei suuda ega oska valikuid teha. Ma tahan kõike proovida ja rebin end sellega täiesti lõhki. Aga ma ei oska pidurit kasutada, ilmselt on sidur kadunud või pidurid lihtsalt enam ei funksi. Vajan puhkust! Läheks kuhugi soojale maale reisile??!:D

Nägemist

Parim aeg kirjutamiseks ongi siis, kui olen üksi, oma mõtetega. Praegu olen näiteks rongis ja sõidan taas Tallinna poole. Uskumatu, varem polegi lahkumine nii veidrat tunnet tekitanud. Iga korraga hakkab see raskemaks minema. Kuigi, ma tean mis või kes mind siin kinni hoiab, kui seda/teda poleks, siis ma ei viitsiks siin olla.
Eile, kui Joonistatud mees mulle järgi tuli, läksime kõigepealt poodi ja siis tema poole. Veider oli, selles suhtes, et tuli nagu tutvustada ja värki, aga lõpuks on see tehtud. Hüppasime patuudil ja rääkisime niisama asjadest ja kõik oli nii hea. Oleksin soovinud, et see aeg oleks taas seisma jäänud. Et ma saaksin seda hetke kauem nautida. Kui ta vanemad tagasi tulid, läksime Viitnale ujuma. Ja kui enne oli paistnud päike, siis nüüd kogunesid pilved meeletu kiirusega. Aga vesi oli mega soe. Pärast väikest suplust võitsime väiksed purksid, või noh, need tundusid küll megasuured. Pärast seda tulime minu juurde ja lebotasime niisama. Kell üks, kui ta ära läks, oli nii raske jälle. Kell viis oli mul juba äratus ja rongile minek. Ei teagi, millal tagasi tulen, tundub, et nüüd läheb pikemalt, aga kuidas ma jaksan nii kaua olla, ilma, et teda näeksin?!

'cause if one day you wake up and find that you're missing meAnd your heart starts to wonder where on this earth I could beThinkin maybe you'll come back here to the place that we'd meetAnd you'll see me waiting for you on the corner of the street

So I'm not moving,

I'm not moving

Aeg endale ja teistele

Mõnikord on tunne, et aeg lausa lendab ja tehtud ei jõua mitte midagi.
Olin eile veel Tlnas ja esimest korda tundsin, et võtsin aja täielikult maha. Olin koos inimesega, kes saab mulle üha kallimaks ja mul tekib juba hirm, et varem või hiljem lähevad täide tema oma sõnad, et ’if you fall in love, you lose!’ Peaksin end vist tagasi hoidma rohkem...? Igatahes, oli nii hea päev eile. Ma olin justkui kadunud. Ei vastanud telefonile, käisin rannas (rullidega ja tema rattaga), kiirelt sulistasime vees ja sõitsime tagasi. Tuul oli soe ja mõnna ja kõik muu oli veelgi parem. Liiga tihti on juba hetki, kus ma sooviks, et saaks aja seisma panna. Et ma ei peaks kuhugi kiirustama ja ma saaks jääda seda hetke kauemaks nautima. Deem!! Mõtlen üle vist, isegi liiga... Tulime rongiga Rakveresse ja ta ütles, et me ei näe sel päeval enam rohkem, et ta peab homme (nüüd siis juba täna) tööl olema jne. Vabandusi tuli nö uksest ja aknast. Olin väga nukker, aga ma ei saa teda sundida ju. Pidin mõistma seda. Kui jõudsin koju läksime emaga poodi. Suurepärane!!!! Meil on nii palju maasikaid ja siis ma tegin neid piimaga ja see oli lihtsalt nii üliiiiiiiiihea! Õhtul otsustasin ikka oma telefoni jälle ülesse otsida ja sain ka kohe tööpakkumise, mille pean täna vist kahjuks ära ütlema, sest pean olema teises kohas tööl sel päeval. Õhtu oli ikkagi nii hea jälle. Sain oma toas olla ja just siis kui seda kõige vähem oodanud oleks, astus sisse Joonistatud mees. Täiesti uskumatu! Mind tabas täielik eufoori hoog, hüppasin ja kargasin ja keksisin ja kallistasin ja olin lihtsalt vaimustuses, kui tema mu toas seisis. See oli nagu uni. Kui ta aga ütles, et saab olla ainult 5 minutit vajusid mu suunurgad jälle maani ja ma tahtsin ära kaduda. Leppisin siiski sellega, et hea, et ta üldse tuli ja lasin tal minna. Üllatused selleks õhtuks polnud aga üldsegi mitte otsas. Umbes 20 minutit hiljem, kui hakkasin ema arvutit korda sättima, nägin aknast kuidas Joonistatud mees sealt mööda kõndis. Äkki ma nägin viirastust?? Ei, ei näinud! Juhuuuuuu!!! Ta oli siin, päriselt, see polnud uni ja...ma olin jälle eufoorias!!! Kõige magusam oli muidugi tema kaisus uinuda, isegi kui äratus oli pandud 00.20neks ja ta pidi siis ära sõitma, oli see tunnike, mis ma temaga koos sain olla, nii mesimagus, et söö või ära. :D
Kui tänasest unisest päevast nüüd kah veel midagi kirjutada, siis polegi mul muud öelda, kui ainult seda, et hommikust saati on olnud kohutav uni ja veider olla. Käisin päeval emaga linnas ja siis tulin koju ja jäin magama. Magasin õues ja ärkasin selle peale, et ema kallas mulle maasikaid peale. See oli vihje, et ma maasikad ära korjaks, siis tegin veel muud tööd. Ladusin puid ja täitsin mullaga auku ja olin lihtsalt tublitubli. Nüüd saan kohe Joonistatud mehega kokku ja kui veab, ehk saan isegi ujuma minna.

Pealkirjata

Täielik vaimuvaesus on peal, aga midagi nagu tahaks kirjutada kah. Kui ma vaid teaks kõiki asju maailmas...Kui ma suudaks kasutada oma ajust rohkem kui 20%... Kui palju lihtsam ja selgem siis kõik oleks...
Eilne päev oli veider. Juba hommik algas täieliku kaosega, ega siis saanudki midagi paremat edasi kah loota. Emal kammis ikka täiesti ära ja ta jauras mingeid asju ja...ühesõnaga, katastroof!
Eile oli mu vennal sünnipäev! Palju õnne veelkord! Oleksin tahtnud temaga kas või korraks maha istuda ja koogikese süüa, aga ta ei saanud. Kurb, aga selline on elu. Vähemalt oli ilus ilm ja ma veetsin aega iseendaga linnas jalutades. Vaadates erinevaid kummalisi ja vähem kummalisi inimesi ja lihtsalt olles. Lõpetasin nagu ikka Apollos. Leidsin haigelt hea raamatu. Ma pean selle vist ära ostma, sest see on niiiiii põnev, et see on lausa uskumatu. Raamat räägib ühe inimese elust, kes lõpetab vangis, aga tegemist on leitud päevikuga ja päriselt ei tea keegi, kelle päevik see olnud on ja kus see tulnud on. Sündmused on siiski Eestis toimunud. Olin just täie põnevusega raamatut lugemas, kui ühel hetkel märkasid kõik, et nüüd oleks õige aeg mulle helistada ja minuga kokku saada jne. Leenu liikus juba Solarise poole, samuti ka vend. Me käisime korra Kristiines. Samal ajal helistas mulle ka Maris ja alla poole tunni oli jäänud, et Joonistatud mees bussijaama jõuaks ja ma talle vastu läheks. Nice!! Miks alati kõik asjad korraga toimuvad ja siis kui midagi ei toimu, siis ei toimu mitte midagi...?! Igatahes, kui lõpuks jäime kolmekesi – mina, JM ja Leenu – liikusime minupoole. See mis muidugi siin juhtuma hakkas oli täielik tsirkus. Uskumatu!!! Ma ei taha isegi mitte sellest kirjutada, sest see kõik teeb mind sama aegselt kurjaks, kurvaks ja pahaseks... Õhtul käis ka Joonas siit läbi ja temaga käib alati kaasas mingisugune hea aura. Igatahes, suutis ta mu tuppa veidikene rahulikuma õhkkonna luua. Kui ta oli lahkunud, otsustas JM, et nüüd oleks paras aeg linnapeale minna. Ma ei saanud alguses üldse ideest aru, läksin lihtsalt vooluga kaasa. Kui lõpuks tuli välja, et pidupidupidu tuleb, siis oli mul ühel hetkel kõigest lihtsalt täiesti pohhui. Ja nii see läks. Tantsisin õhtujooksul nii palju kui võimalik ja isegi see, et ma pidin üksi tantsima ei morjendanud mind eriti, sest see lihtsalt on nii, et tundub nagu inimestele ei kõlba tantsida või ma ei saagi aru, mis kuradi värk on. Igatahes, seiklesime alguses vanalinnas, olime vabakal, käisime Levikas, hüppasime läbi kellegi suvaka sünnipäevalt, kus ma ikka korralikult end liigutasin ja läksime koju tagasi. Väike pesuskäik, paar ampsu ja umbes nelja ajal saime magama. Kes hiljem, kes varem muidugi. Leenu oli otsustanud, et tahab seitsmese bussiga Rakvere poole liikuma hakata. Loomulikult vajutasid kõik oma äratused kinni ja magasid edasi. Kella üheksa aeg läks mul uni ära ja ma hakkasin lambist ringi vahtima ja arutasin endamisi, et äkki peaks ülesse ärkama. Jne. Umbes tunniga ärkasid ka teised. Hahaa...väga naljakas oli ikka, kui mõnel siin oli hommikul pohmakas. Uskumatu ju?! Me ei joonudki midagi nii palju. Igatahes, kui Leenu läinud oli jäi JM jälle magama. Ma käisin korraks rattaga linnas ja kui tagasi tulin läksime me kinno. Vaatasime filmi ’Limitless’. Ma ei oska mitte midagi muud selle filmi kohta öelda, kui ainult, et ’huvitav’. Ma ootasin midagi muud veits. Midagi rohkemat ja rohkem mindfucki, aga see oli nagu rohkem mingi tapmine ja tagaajamine. Hmm, ütleme nii, et ma olen natukene selles filmis pettunud, aga iseenesest oli tulemus hea ja lõpp hea ja noh, teist korda ma seda ei vaataks. Pärast kino käisime söömas ja läksime randa, kui oli meeletult inimesi. Enamus venelased, kes kõik oma karjuvate laste peale karjusid, või siis olid nii paksud, et oli raske uskuda, et nad üldse veel omal jalal suudavad liikuda. Vabandust! Üldjuhul ma pole selline, kes teiste kehakaalu kommenteerib, ainult enda oma, aga tänu JM-ile on see muutunud. Ilmselgelt oli juba õhtu ja päike enam peale ei hakanud, aga magama ma seal vist ikkagi korraks jäin. Muud asjalikku ei ole täna mitte midagi teinud ja nüüd peaks tegelikult üldse magama ära minema.
Head ööd!

Vot mis elu...

Pean taaskord endale meelde tuletama, et ma kirjutan seda blogi endale, enda jaoks, et vabaks saada, et ma saaks rahus elada, et ma saaksin ennast välja elada ja lihtsalt olla. Ma siiralt loodan, et keegi ei võta midagi isiklikult ega südamesse, mida ma kirjutan, sest tegelikult kirjutan ma vaid ühte suurt mulli, mis mind vabastab. Mul oli hommikul kohutavalt paha tuju, mis oli üle kandunud eilsest ja magamatusest jne... Kirjutasin hommikul sellise asja, aga ei jõudnud ära postitada.:

’Jah, mul on paha tuju. Jah, ma olen kuri ja väsinud. Jah, ma tahaks puhata...
Täna veel tööl, siis saan paar päeva puhata. Ma ei tea, mis värk on. Mulle meeldib ju mu töö ja nii, aga üleeilne 16-tunni pikkune tööpäev pani mulle põntsu vist. Ma olen väsinud. Esimene kord, kus ma seda tõesti endale ise kah tunnistan vist. Eilne päev oli täielik hullumaja mu jaoks.
Hommikul ei jaksanud tööle minna, aga sundisin end üle valu, higi ja pisarate. Tööl läks kohe selliseks andmiseks ja jooksmiseks, et lõuna lõpuks tundsin, kuidas ma ei suuda enam lihtsalt. Hakkasin inimestele väga halvasti nähvama ja see ei olnud hea. Mu päeva kassa oli üüratu ja minust olid õhtuks järel ainult ribad. Täpselt selline tunne oli, nagu ma oleksin paberileht, mis on peenestusmasinast läbi lastud. Kohutav! Ma ei saa aru noh, mind ajab nii närvi, kui meil on seal mingid abilised, kes lihtsalt töllerdavad ja ootavad koguaeg, et neile öeldaks mida teha on vaja. Ma ei suuda lihtsalt. Ja mida rohkem aega edasi, seda kiiremini nad võiks ise tajuda mida teha, aga nad ootavad ikka sama moodi hambad laiali, et keegi kamandaks. Ma ei või! Vastikvastikvastik!!! Eile õhtul oli ka nii. Mul oli korraga umbes üheksa lauda ja teised kõik lasid niisama lulli ja siis tuli järsku Zenja Fokin restorani ja ma teenindasin ta lauda ja kõik töötajad olid hullumas temast lausa. Uskumatu!!!??? ’Kuhu ta istus?’,’Kas temaga on veel keegi?’,’Issand, Zenja on siin!!!??’ ... Eeee.....nagu tegelt vä??? Mida kuradit?? Meil on restoranis käinud palju erilisemaid inimesi ja nende puhul pole keegi sellist elevust ülesse näidanud. Nüüd tuleb üks täiesti tavaline inimene ja kõigil tekib kohe selline eufooria efekt, et töö jääb kohe seisma. Aiii, kui närvi ma läksin. Ja pärast väikest sõnelust jäin ma terveks õhtuks vait, ega vastanud enam mitte kellelgi mitte midagi. Sest midagi mõistlikku keegi nagunii seal ei küsi.
Kui ma kell 0000 lõpuks lõpetasin, tegin kiirelt oma kassa ära ja lonkisin koju. Olin rampväsinud ja täna hommikul ärgates olen endiselt väsinud. Veider, nagu poleks üldse magada saanud. Aga pean keskenduma sellele, et täna on viimane päev, viimane päev, viimane päev...siis saan puhata natuke!! Ehk siis täna tuleb veel kõik endast anda ja õhtul siis lihtsalt kokku kukkuda.
Eriti suur on lootus, et nädalavahetusel näen erilisi ja kalleid inimesi, kes aitavad mul jälle joonele saada. AGA, mis saab siis kui ikkagi ei näe? Mu rõõmu doos jääb siis saamata ja see on sama hull ja kohutav, nagu narkarile jääks mõni narko laksakas annustamata...
Ilmselgelt on mul praegu liiga halb tuju...sorri!’

Siis läksin tööle, lootuses, et tuleb parem, kui eile, aga ei, juba alguses olin liiga skeptiline, negatiivne jne. Seega ülemus kutsus mu kõvale ja rääkis minuga ja pani mind valiku ette. Kas hakkan normaalseks Piretiks või lähen koju. Valisin Pireti.
Ühel hetkel hakkasid asjad juba vonksu minema. Kokapoiss tegi mulle ühe magustoidu ja ma olin juba üsna kindel, et suudan ka tänase lahingu maha pidada. Ühel hetkel tekkis veidi isegi vaba aega ja ma helistasin Joonistatud mehele. Kuuldes, et ta endiselt ei tea, kas tuleb homme Tlna või mitte, läks mu tuju ühe pauguga jälle nulli. Kuuldes, et nad on Leenuga rääkinud minust ja muust...viis mu tuju lausa miinustesse ja otsustasin kohe kõne katkestada. Nutumaik oli suus. Tahtsin, et mind lihtsalt poleks. Helistasin Leenule. Saades vihje, millest nad üldse rääkinud olid, pani mind mõttesse, ’milleks see vajalik oli?’, ’miks peavad kõik halvad asjad minuga juhtuma?’, ’ja miks ma ei saa endiselt rahus olla?’, ’miks mind üldse sellised asjad ärritavad????’ Pikka juttu ei pidanud ma ka temaga. Olin liiga liimist lahti...taaskord. Üritasin end rööpasse tagasi saada ja eraelu jätta kuhugi müüri taha ootama. Uskumatu, aga üks inglaste laud ja üks väga äge eestlaste laud suutis minuga seda imet isegi teha, et avastasin end taas seda tööd armastamas ja olin hetkeks eemal muredest. Kui ma koju jõudsin hakkasin ma mõtlema, et miks mind nii häirib see, kui nad suhtlevad, kui nad koguaeg räägivad, kui kõik on nii... Välja mõtlesin, ühel hetkel ma lõpuks taipasin seda! Oli ka aeg! Kõige masendavam asi üldse maailmas ongi vist see, kui su sõbranna teab su kutist rohkem, kui sa ise. Kui neil on lõputult aega, et rääkida. Lõputult teemasid, mida jagada ja mis neid ühendab. Kui nad räägivad kõigest ja kõigist. Kui sa tunned, et sa oled kõrvale jäetud ja ühel hetkel mõistad, et sa polegi mitte keegi, kuna kõik teised teavad rohkem... Appi kui vastik see on... Liiga kurb, et edasi kirjutada...
Jääb loota vaid, et homme on parem kui eile...

Love you

Okou...mis minuga toimub?
Mu sees valitseb totaalne virr-varr. Üks suur hirm on, aga ma ei oska ega saa seda vaigistada... Sellega läheb aega.
Aga... Midagi head on kah vahepeal mu koledas elukeses juhtunud. Olen armunud! Lõpuks ometi on olemas üks inimene, kes mind mõista üritab ja kes minust hoolib nii nagu mina temast. Ehk isegi rohkem? Pole ammu juba nii rahulik ja hea tunne olnud. Liblikad on kõhus ja eemal olles on igatsus nii suur, et annan otsad. Kuigi, ma olen nii kaugel ja tema kah nii kaugel ja siis on nii raske.
Poleks arvanud, et suudan kedagi uskuda ja usaldada veel nii nagu teda. Aga temas on midagi sellist, mis ei pane mind temas kahtlema. Äkki on see vale? Ei tea. Tean ainult, et preagu on kõik uskumatult hästi. Kas see tähendab seda, et varsti tuleb mingi jama? Ei taha jamasid. Ta on nii hea üleüldse. Täpselt nagu joonistatud mees... Tähelepanelik, hooliv, hoolitsev, armas, sõbralik, muretsev, natuke ka midagi ’paha poisi’ imagost. Kõik mida hing ihata võiks. Ma nii väga loodan, et ma ei riku midagi oma tujutsemistega ära.
Kui ma eile Tlna jõudsin tundsin, et midagi oleks nagu puudu. Viimaste päevadega olin juba nii harjunud, et ma pole üksi, et nüüd oli lausa veider olla ihuüksi suures linnas. Hakkasin kodupoole astuma. Kui lõpuks koju jõudsin viskasin kõik asjad toas laiali põhimõtteliselt ja panin korralikud riided selga ning läksin esinema. Appi, kui hea tunne see on. Täielik vabastus, uskumatult mõnus. Küsiti numbrit ja värki ja loodame parimat, ehk saab veel mingeid pakkumisi. Igatahes, koju tagasi jalutades helistasin Raudole. Vähe ma polnud kade, et ta oli koos teistega Karepal ja neil oli funfunfun. Super masendus tuli peale ja ma ei tahtnudki enam midagi teha ega midagi öelda. Lõpetasin kõne ja soovisin ilusat õhtut. Pärast seda rääkisin umbes pool tundi Helenaga telefonis. Liiga palju asju oli, millest rääkida, aga liiga vähe aega, et seda teha. Nagu ikka lõpuks, lubasime, et peame kokku millalgi saama, aga vaevalt seda nii pea juhtub.
Hommikul läksin tööle, aga suur mure varjutas mu nägu vist liialt, sest iga natukese aja tagant käis keegi küsimas, mis mul viga on. Pean paremini varjama hakkama. Maris suutis mu siiski ära rääkida ja ma pajatasin talle kõik välja. Palju kergem hakkas... Midagi küll paremaks ei läinud ja midagi ei muutunud kah, aga korraks hakkas isegi kergem.
Hea, et ilmad ilusad on. Ja tahaks juba reedet!
Love you!

Parim Jaan

See aeg läheb ikka liiga ruttu...
Jaaniõhtul käisime siis Pühajärvel. Uskumatu, ma tean. Esiteks juba sellepärast, et magada pole peaaegu üldse jõudnud ja saanud, koguaeg on mingi tamp taga ja ringi jooksmine. Olin just saanud silma kinni panna, kui helises telefon ja oligi minek. Pooled olid ühes autos ja teised teises autos ja nii läks. Sõit polnud isegi igav ega midagi, kuigi oli suhteliselt pikk. Seal oli kah nii hea olla, et suutsin isegi mitmel korral unustada, kui väsinud ma olin ja nautida kõike enda ümber. Kutid istusid lambist, me Gertuga ikka tantsisime ja rääkisime ja funisime täiel rinnal. Lõke oli ilus... hiiglaslik ja romantiline. Viimasena esines Termikas ja palju palju kauem kui teised artistid. Olime seltskondadega juba hargnenud kah selleks ajaks ja ma olin koos Joonistatud mehega lava ees. Appi!! Mul oli ausalt tunne, et kui mind seal surnuks ei talluta, siis ma lihtsalt lämbun sinna või midagi. See muidugi tuletas mulle meelde, kui väsinud ma olin ja hetkeks mõtlesin juba, et peaks eemale minema. Aga liiga hea oli seal lava ees olla. Kõik oli nii täiuslik ja täpselt nii nagu peab... Nagu võiks koguaeg olla. Pärast seda pidu oli kell juba neli hommikul ja oli aeg magama kah minna. Ainuke mure oli, et kuhu? Tol hetkel polnud muud valikut, kui auto esiiste, mis oli pigem nagu piinapink. Pärast ühte tundi und läksin ma juba õue kondama, sest ei suutnud seal karbis magada. Seal polnud kah parem, aga sundisin end taas magama.
Hommikul otsustas Reimo minna paadiga sõitma. Okei??! Kolm inimest mahtus veel... Ints, Gertu ja mina läksime kaasa. Oh, nii lahe oli! Sain esimest korda elus pm ise aerutada ja käisime salasaarel, kus saaks romantikat teha jne. Lahe oli! Pärast seda läksime Gertuga ujuma kah veel ja tol hetkel oleks küll tahtnud, et aeg oleks seisma jäänud. Nii tore oli nende inimestega koos seal olla ja lihtsalt puhata natuke aega. Üks auto sõitis Rakvere poole tagasi pärast seda, meie aga läksime hoopis Lätti. Nagu mis mõttes??:D Ja läksime lihtsalt selleks, et üle piiri korra astuda, saada sahmakas vihma kaela ja öelda pärast, et ’ma käisin Lätis!’?!:D Suht naljakas. Lõpuks hakkasime ka meie Rakvere poole tagasi sõitma ja koju jõudes olid kõik rampväsinud. Aga huvitav seiklus oli seljataga.Nii head on olnud kolm viimast päeva, et praegu bussis istudes ja Tlnasse sõites, on esimene kord vist üldse mu elus, kus ma mõtlen, et tahaks jääda veel paariks päevaks. Tahaks olla natukene aega veel mõne erilise ja hea inimesega koos... Aga töö tahab tegemist ja juba täna õhtul lähen esinema ja mulle meeldib ju Tallinnas nii väga. Tahaks ainult, et mõned inimesed veel siin oleks...

Lõpetamine

Wao! Kahe viimase päevaga on mu elus selliseid asju juhtunud, et hoia ja keela ja ise kah ei usu.
Nüüd juba üleeile oli siis lõpetamine. Hmm... Ei oska nagu midagi kosta isegi sellest päevast. Hommik venis ja kerge stress tuli juba. Terve päev oli sompus ja pilvine olnud. Juuksuris mul joppas. Sain endale võrratu soengu, millega ise jäin ülirahule ja see ehk isegi meeldis mõnele teisele veel peale minu. Järgmine joppamine oli sellega, et Raudo võttis mu kodunt peale, et aktusele minna, sest vihma sadas ja ühesõnaga sellega mul vedas. Loomulikult olime koolis juba liiga vara kohal ja tuli passida. Mida aega edasi, seda igavamaks ja venivamaks kõik muutus. Edasine on juba niigi selge, et passisime seal aulas ja plaksutasime käsi umbes 200 korda. Õnnitlemine ja pildistamine toimusid õnneks õues. Tol momendil vedas ilmaga isegi. Pärast seda oli sampuselaud ja õpetajale kingi andmine jnejne. Ühesõnaga, oli super hea meel mul, et see lõpuks kõik läbi sai. Tulin koju, sõin veits ja siis algas sõit Lammasmäele.
Oi bljäää, mis seal kõik toimus... Sinna jõudmine oli ooper omaette. Algul ei saanud nagu väga vedama ja pärast ei saanud pidama. Mahutasin end Priidu autosse ja siis käisime kambakesi poes. Lõpuks saime minema kah. Autosid oli algul väga vähe. Muidu pidu nagu ikka. Palju purjus inimesi, mõnele mehele tuli kiirabi kutsuda ja lõpuks jõudsid ka mingid võõrad ossid kohale, kes olid sellised kapid, et üks vale pilk ja oled surmalaps. Algul sai palju Mariga koos jutustatud. Ma arvan, et ta on üks vähestest, keda ma päriselt igatsema hakkan. Super inimene mu meelest ja tüdrukutest kindlasti kõige normaalsem. Lõpuks hakkasid purjus inimesed segunema kah ja kõik oli tore. Hommikul kuue-seitsme ajal sain magama. Autosse!:D Issake, kui naljakas oli kuulata kuidas umbes kaheksa ajal mingid ajudate naised ümber auto käisid ja üritasid aru saada, kes autos magavad. Ma kah kuulsin ikka kõike. Tund pärast neid, kuulsin kuidas osad autodega ära hakkasid sõitma. Ja tund pärast seda tuli Artur, Priit ja Marti auto ümber tatsama. Siis tuli juba ülesse ärgata, aga noh, kõigil oli promille üle ühe, seega keegi koju sõita ei saanud ju. Krt! Passisime seal paar tundi ja uskumatult naljakas oli muidugi see, kuidas Hristo üritas kaineks saada, et ära sõita. Suht kõigil oli sama eesmärk. Tulemus oli muidugi see, et ma hakkasin lõpuks täiega vinguma, et ma ei viitsi seal enam passida ja tahan ise ära sõita. Ja nii läks! Jah, uskuge või mitte, mina kellel pole lube, kes pole kunagi autokooli poole kah vaadanud, istusin kaineks rooliks. Ok, see oli vale, ma tean, aga ilge tahtmine oli koju saada. Lõpuks sain, ja pärast nelja tundi und oli jälle äratus. Päev oli muidugi raisus, või noh, mitte raisus, aga teha küll väga midagi ei jaksanud ega viitsinud. Õhtul läksime Porkuni jaanitulele ja veel hiljem Rutjale autoga kimama. Wao, uskumatult lahe tunne on sõita 160 km/h ja siis järsult pidureid panna ja külg ees libiseda ja... Mul oli eile nii lahe õhtu/öö/hommik. Auto andis muidugi vahepeal otsad ja kartsime juba, et jäämegi sinna, aga avastasime imenupu ja saime tagasi koju sõita. Ainuke paha asi on see, et magada polegi väga jõudnud ja kerged vaprusevärinad on sees. Hommikul seitsme-kaheksa ajal sain koju ja üritasin tegelikult hommikul kirjutada. Olin siiski nii väsinud, et tunnikese magasin ja siis läksin puid vedama. Praegu olen nii vässu, et tahaks täiega magada tegelt, aga ei saa. Huvitav mis tänasel jaaniõhtul saama hakkab?

Rakvere tekitab stressi

Rakvere tekitab minus stressi!!!:( Jubedat! Nagu päriselt!
Pole päris ammu kirjutanud. Jälle!
Neljapäeval olin tööl, samuti ka reedel ja laupäeval. Sellepärast pole jõudnud midagi kirjutada kah. Laupäeval olin baaris tööl, mitte ei suhelnud nii palju inimestega. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on see nürim töö, kui ettekandja töö, kes saab inimestega koguaeg suhelda ja ringi jalutada ja mõnikord isegi joosta, kui eriti kiire on. Seega, mida ma öelda tahan on see, et olen oma tööga rahul. Kuna pühapäev on kõigil vaba, siis tegime terve meeskonnaga õhtul ühe joogi ja istusime lihtsalt ning rääkisime huvitavaid lugusi. Koju sain hilja või oleks õigem öelda, et vara hommikul. Kuid too õhtu/öö andis mulle palju juurde. Mind pandi mõtlema asjadele, elule, tulevikule. Kõik on nii sassis ja nii palju on vaja otsuseid teha, aga ma ei oska, ei suuda, ei tea, mis on õige ja mis vale. Mida peaksin võtma ja mida jätma? Kõike ju ei saa... Pühapäeva hommikul oli mul väga paha olla. Nagu tõsiselt paha. Olin vist haige. Tööle ma tol hommikul ei jõudnud igatahes. Kui ma oigides voodist välja sain, oli mul tunne, et suren kohe ära ja päriselt. Vihma kah sadas ja oli kohutav päev. Tegin endale süüa, mida ma loomulikult süüa ei suutnud, sest kartsin et kohe kohe tuleb kõik välja. Jätsin selle toidu sinnapaika ja pakkisin asjad kokku. Jumalale tänu, et rongijaam mu kodu juures kohe on. Komberdasin Baltasse ja istusin rongi. Kapuuts peas ja silmad maas, sest mul oli ikka veel paha olla. Lõpuks hakkas rong sõitma. Kaks tundi maha visatud aega.
Mu vastas istmele istus üks tüdruk. Käib kolmandas klassis ja nimi on Kristel vms. See oli ta pinali peale kirjutatud. Parajalt veider tegelane oli teine. Istus maha ja hakkas juukseid kammima, siis kammis ära ja võttis välja vihiku, keeras ühe puhta lehe ette ja kirjutas suurelt ’RAKVERE’. Hmm...peab ikka suur armastus selle vastu olema siis??! Mida ta edasi kirjutas, seda ma ei näinud. Mõne aja pärast tuli mulle tukk peale. Tõstsin oma kohvri pingile ja toetusin selle najale, et veitsa põõnata. Natukese aja pärast ehmatasin end ülesse ja ma ei tea isegi miks. Nägin, et see tüdruk sõi vorstisaia, mis polnud üldsegi mitte hea lõhnaga...ja mul hakkas jälle seest keerama. Öäk! Üritasin ennast uuesti magama sundida. Kui ma uuesti ärkasin, mängis ta mudelautoga. Nagu tegelt vä??!! Nalja teete vää?? Tüdruk, 3a klass, rongis, mudelauto ja hääled nagu ’prõnnprõnn’ ja ’võrrrr’... Mida hullu?? Ok, üritasin mitte jälgida enam, mida ta tegi. Aga suht raske oli, sest teadupärast rongis väga muud polegi teha, kui teisi inimesi vahtida. Terve selle rongis veedetud aja jooksul suutis ta veel ühe vorstisaia süüa, umbes kolm korda oma vihikut ja pliiatseid näppida, nendega midagi tarka tehes, autoha veel sõita, endaga pingipeal väänelda jne. Pärast Tapat ja enne Kadrinat küsis ta lõpuks minult: ’Ega te ei oska öelda, kus me oleme?’ Ma olin veitsa jahmunud. Ta tundus mulle nii totakalt naljakas tüdruk, aga ometi ei tohtinud, võinud ja saanud ma tema pihta naerda ju. Ütlesin, et järgmine peatus on Kadrina ja mõtlesin, et sellega asi piirdub. Kuid ei, nii kergelt ma ei pääsenud. Või noh, natukeseks pääsesin, sest talle helistas keegi ja siis rääkis ta veits aega telefoniga. Kõne lõpetas ja nii, et võttis oma telefoni, pani selle oma suu juurde ja hakkas lambist oma telefoni musitama. Haahaaa, no jah, vähe ei olnud mul naljakas vä?? Keerasin pea ära, et mu naerupahvakas talle otse näkku ei kargaks. Muigasin omaette ja lappasin oma ajakirja. Varsti hakkas ta minuga uuesti rääkima. Küsis, et kuhu ma sõidan? Ütlesin, et Rakveresse. Edasi küsis ta minult, et kus ma käisin, et mul nii suur kohver on? Ütlesin, et Tallinnas. Edasi päris ta, kui raske mu kohver on jnejnejne. Loomulikult ei jätnud ta pajatamata oma elu. Et elab Tallinnas ja läheb teeb vanaemale üllatuse, kes elab Jaama tänav 18 jne. Oleksin talle juba tahtnud öelda, et võõrastele pole hea alati kõiki üksikasju rääkida, aga lõpuks olime juba Rakveresse jõudnud ja sain rongist maha astuda. Seda tegi ka tema. Ja see oli nii naljakas, kuidas ta omaette podises: ’Lõpiks ongi Rakvere, nii pikk sõit oli ikka...’ Kui ma lõpuks üksi jäin ja kõige selle peale uuesti mõtlesin, hakkasin lambist omaette laginal naerma. Täiesti uskumatu, milliste inimestega kokku võib sattuda ikka. Koju tundus ikka väga pikk maa ja Rakveres on palju külmem kah, kui Tallinnas.
Olin jube väsinud kõigest ja kõigist. Kui tuppa astusin, hakkas ema töinama ja muud polnudki enam öelda ega teha. Pakkisin oma kohvri lahti ja sõin. Toit läks sel korral isegi alla. Kõik läks muidugi allamäge. Rakvere sakib ikka täiega. Kunagi ei saa kellelegi loota peale iseenda, ja kindel olla, et nüüd läheb kõik korda. Ma saan aru, et teistel on kah halbu päevi nagu minul, aga sellist käitumist ma poleks oodanud. Vastik tunne, kui sind valdab samal ajal segadus, kurbus, ahastus, viha. See on see hetk kus ma soovin, et mind poleks. Tahaks ära kaduda ja kõik lihtsalt persse saata, sest kõigil on nii pohhui nagunii ju??!Tänast päeva alustasin ma teise jalaga. Ma vähemalt lootsin seda. A hah, päris oligi nii. Suht moss ja pahur päev on olnud. Ilm on pekkis, ja kui ma korraks koolis käisin, siis tundsin ainult kergendust, et umbes 28 tunni pärast on kõik läbi. Pärast kooli läksin linna, jalutasin huupi, ostsin endale kingad ja käisin lõunatamas Art cafes. Ilm on nagu ikka. Kevad või sügis, ma veel ei ole otsustanud, aga suvest on küll asi kaugel. Ma vihkan sellist rusuvust ja masendust. Tahaks minema siit!!! Sain täna kutse kinno. Rakvere kino pole küll mingi eriline kino, pigem nagu piinapink, aga vb peaks minema. Ehk aitab see mõttes mujale viia. Kodus on selline tülpimus ja äng, et ma ei viitsi ega tahagi midagi teha. Oi jah, veits pikaks läks, aga ammu polnud kirjutanud ja mul oli palju öelda. Oleks veel isegi vb. Kui ma oma viha kõik praegu siia suunaks, aga ma ei tee seda. Lähen parem arvutist eemale...

24/7 tööl

Hommik!
Päris kiireks läheb ma vaatan... Täna on juba neljapäev.Teisipäeva hommikul magasin sisse ja põhimõtteliselt voodist tõustes lippasin tööle. Jäin 5 min hiljaks. Ups! Karm päev oli, aga mitte väga hull, sest ilm oli kole ja siis inimesi kah väga polnud, vähemalt hommikul mitte. Õhtu venis pikaks, sest kaks meest ei tahtnud kuidagi ära minna. Istusid ja istusid ja jõid veini ja rääkisid minuga niisama, et elavad nüüd Venemaal, aga et üks nendest on sündinud Tallinnas. Uskumatu, pärast üritas ta minuga isegi eesti keeles rääkida. Koju sain tol öösel umbes kahe paiku ja magama pool kolm. Äratus oli juba kuus, et seitsmeks tööle jõuda, oma vanasse kohta. Napp kolme või nelja tunnine uni ei tundunudki nii hull. Eks see annab vist hiljem tunda siis??! Igatahes, pärast hommikut hotellis läksin oma uude kohta jälle tööle ja olin terve pika päeva. Lisaks sellele sain eile ka laulda. Jehuu! See on nii mõnus aeg, lihtsalt istud, jälgid sagimist ja inimesi ja teed samal ajal seda, mida armastad. Natuke veider tundub see, et minu kassad on koguaeg suuremad, kui teistel. Eilne kassa oli mul 1064 eurot, ehk siis 1/3 kassast oli minu tehtud. Ja tööl oli meid viis??! Nagu mis mõttes? Igatahes, koju sain eile kell üks ja siis vahtisin veel niisama ja sõin sõin sõin. Magama veidi peale kahte ehk. Ja nüüd vähem kui tunnipärast jälle tööle. Muud polegi kirjutada hetkel, sest olen 24/7 tööl.

Hello Australia!

Nii ammu pole kirjutanud. Täna võtan end kokku siis jälle!
Esiteks peaksin kirjutama, mis mul kolmapäeval juhtus, et nii hirmus kohutav päev oli. Olin uues kohas tööl ja oli esimene päev, olime ametlikult avatud. Suht katastroof päev oli, sest sealne kassasüsteen on mu meelest väga väga nõme. Lisaks sellele, oli mul 15 inimesega laud, kes otsustasid kõik korraga eraldi arved endale küsida. Tainapead! Siis on meil seal muidugi ainult üks kassa ja kõik teised tahtsid kah samal ajal arveid teha. Jne! Ühesõnaga, kõik olid nii trammis, et enam hullemaks minna ei saanud. Täitsa jube ikka. Õnneks sain kella kolme ajal töölt minema natukeseks. Käisin veiniklaaside koolitusel. Uskumatu, kui palju võib üks klaas muuta veini maitset ja lõhna ja olemust. Ma ei arvanud seda enne, kuid nüüd, pärast seda koolitust on selge, et igale veinile võib leiduda oma klaas, mis teeb sellest veinist täiuslikku olevuse. Seega, tegelikult mängib erilist rolli klaas, mitte vein ise.
Neljapäevasest päevast ei mäleta väga midagi. Mingi lambikas päev oli arvatavasti.
Reedel juhtus selleeest nii mõndagi. Oli järjekordne katastroofiline päev. Aga kõik need äpardused ja õudused, mis minuga juhtuvad, teevadki mind tugevaks ja kindlamaks. Nimelt siis reedel suutsin ma ühele mehele vahuveini peale valada...ja mitte vähe. Ups! Mul oli mega sitt tunne, tahtsin lihtsalt minema joosta, mitte mingit vastutustunnet ega midagi. Kohutav hirm oli, et nüüd on mu lõpp ja üldse, mega halb tunne oli lihtsalt. Olin nutma puhkemise äärel ja ei julenud enam midagi teha. Õnneks lahenes see asi hästi. Ülemus ajas asja joonde ja see mees ei läinudki minema, vaid sõi rahus lõunat ja tundis end hästi. Ma arvan, et mina oleks küll minema kõndinud ja poleks enam kunagi selle restorani poole kah vaadanud. Tükk aega värisesid käed, enne kui suutsin normaalselt jälle tööle hakata. Kuid pärast lõunat läks päev jälle heaks, sest mul oli üks selline laud, kus kolm inimest olid nii lahedad ja tegid nalja ja olid super rahul kõigega ja siis mul läks tuju kah kohe palju paremaks. Lõpetasin tol õhtul mingi kahe paiku.
Laupäeva hommikul olin juba kella seitsmest oma vanas kohas tööl ja kell 11 algas mu vahetus uues. Laupäev polnudki väga hull. Ainuke probleem on see, et kui ma seal päevad läbi treppidest ülesse ja alla jooksen, siis pärast lõunat või õhtul hakkan ma juba lonkama, sest jalad teevad hirmsat valu ja ei taha enam mulle väga kuuletuda. Kuid see päev oli eriline igas mõttes, või noh, õhtu küll juba. Nimelt oli restoranis laupäeval väga palju välsmaalasi meil ja kuidagi oli rahulikum õhtu alguses, kui tavaliselt. Õhtu jooksul see muidugi muutus, aga ma ei võtnud endale palju laudu, et jõuaksin ikka õhtul laulda kah. Seega tegin ma lauda, kus oli neli austraalast. See kõik oli ja läks nii lambist, aga oleks nagu mingi vihje mulle olnud või mingi saatuse märk või ma ei tea mis. Igatahes, nad olid super lahedad inimesed ja andsid mulle kõik oma nimed. Aadressid ja numbrid ja uurisid minu kohta täiega ja ootavad mind juba sinna. Nad ise lähevad küll veel Londonisse, aga ma ütlesin, et arvatavasti sügisel, kui lähen, siis nad ootavad mind ja aitavad, kui ma abi vajan. Uskumatu! Ma tean, et Aussis on sellised inimesed, kes pakuvad abi koguaeg ja on jube sõbralikud, aga need olid ju lausa võrratud. Siis oli veel üks mees, ma arvan, et inglane või midagi sellist, sest kerge aksent oli. Igatahes, ta oli kõrval lauas ja ma nägin küll silma nurgast, kuidas ta muigas ja pealt kuulas, kuidas ma aussi omadega nalja viskasin ja rääkisin. Lõpuks kiitis see mees kah kõike taevani ja jättis mulle lambist 10 euri tippi, kuigi ma ei jõudnud peaaegu üldse temaga tegeleda. Ainult korra sain aega, et temaga rääkida ja siis oli kah see rääkimine midagi sellist, et ta küsisi, kus saaks rahulikult istuda ja inimesi jälgida ja kus ei toimuks kaklemist ja ma vastasin esimese asjana Clazz. Ma muidugi põhjendasin, et ma pole mingi kohalik ja ei tea kõiki kohti, aga see on parim valik mu meelest. Juhatasin ta sinna igatahes ja tundus, et ta oli tõsiselt häppi ja kõigega rahul!:D Siis olid veel kaks eestlast, kes jõud veini ja tegid niisama nalja. Ja üldse oli laupäev selline päev, et ma tundsin end nii kodus. Nagu oleks oma kodus külalisi võõrustanud ja siis nendega järgemööda tegelenud. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõni võib ikka haruldaselt vastik olla, aga need erilised, kes on head, need korvavad selle pahaduse.
Pühapäev ja esmaspäev olid muidugi parimad! Puhkepäevad ju!:D Pühapäev oli nii lebo, kaua magamist ja kinos käik. Õhtul oli eriti fun, sest Joonistatud mees oli mul külas ja siis me käisime vabakal Superstaari finaali vaatamas, kuigi mul jumalast ükskõik sellest, aga lihtsalt, seltskond oli parim. Inimesi ei olnudki seal väga palju ja õues oli suht jahe, me nagu mingid suvitajad, suhteliselt paljalt ja päris külm hakkas. Eriti naljakas oli muidugi vaadata inimeste reaktsiooni, kui võitjaks osutus tüdruk, mitte poiss. Eriti veider oli see, et mu meelest oli ta nii feik. Nagu oleks kõik liigutused kah maha kopeerinud rääkimata laulust ja kõigest muust. Aga sellepärast mul ongi sellest nii suva, et ma ei jaga seda matsu seal. Tänane päev on lihtsalt puhkepäev olnud. Poole ajast olen maganud lihtsalt ja õhtul käisin rattaga sõitmas ning mereääres vaadet nautimas.
Homme nädala aja pärast on kool läbi ja see on niiiii hea lihtsalt. Ainuke värk, et eksamid on mul küll kõik päris halvasti läinud vist, aga noh, mis seal ikka. Ma ei taha selle pärast põdeda, sest mul polegi neid eksamied vaja ju, kui ma minema lähen?!

Jubedus kuubis

Mul on öelda vaid üks lause...: TÄNA OLI MU ELU KÕIGE KOHUTAVAM, JUBEDAIM JA HIRMSAIM PÄEV!

Rand

Rannas käidud!
Täna on olnud meeletult emotsioonide rohke päeav. Lausa nii hull, et mul on kergelt paha olla ja pea valutab ja tahaks nutta ja naerda ja kõike korrata ja...
Hommikul, kella kaheksa paiku, kopputas keegi kusagil. Ma juba ehmusin, et keegi on mu ukse taga, aga see poleks võimalik, sest alt on maja uks ju lukus? Ma ei vaevunud end liigutama ja üritasin üle lärmi edasi magada. See õnnestus isegi. Kell pool üksteist helistas Joonas ja siis ärkasin ma ülesse. Ma absoluutselt ei viitsinud end täna liigutada. Pidin siiski linna minema, et saada mõningased asjad Rakverest, mida mu hea sõber oli abivalmis ja lahke tooma. Siiski on liiga palju asju, mida tahaksin veel saada sealt, aga lihtsalt pole aega ja tahtmist väga Rakveresse ronida. Lihtsalt selleks, et kohe järgmine päev tagasi sõita...!?
Täna oli võrratu ilm! 33 kraadi lausa vahepeal. Ok, tegelt oli see lausa jõhker kohati. Näiteks siis, kui bussiga Pirita randa sõit oli. Buss oli rahvast nii täis, et kõik hõõrusid üksteise vastu ja ma konkreetselt lugesin sekundeid, millal sealt maha saaksin juba astuda. Vesi oli 14 kraadi soe ja inimesi oli rannas ja ka vees nii palju, nagu oleks südasuvi olnud. Nagu, mis mõttes? Keegi enam tänapäeval tööl või kusagil ei käi või? Pärast suurt tunglemist bussis oli siiski ülihea rannas lebotada veidi. Aga jah, nagu juba selgeks on saanud, olen ma halva magnet, ehk siis, ma tõmban igasugust jama endale ligi. Näiteks täna, lisaks kõigele muule jamale, mis mind viimasel ajal varjutab, hakkavad mind juba ka väiksed segadused ähvardama. Kui suur võimalus on, et inimene on rahulikult rannas ja saab palliga pihta?? Ega väga suur vist ei ole...noo minuga lihtsalt juhutub, nagu näha. Üldse Tln ikka nii hea koht elamiseks. Koguaeg mingi tegevus käib ja midagi juhtub. Lambist Solarises mingi mammi õiendas täna jnejnejne. Igatahes, pärast randa ja taaskord väga piinarikast bussisõitu, oli väike kino. Filmi nimeks oli ’Koletu’. Ma nutsin... ja päääääris palju. Põhimõtteliselt võiks öelda, et ma nutsin terve filmi. Kui irooniline. Pärast filmi jooksin kohe vetsu, et oma nägu pesta ja kui peeglisse vaatasin, nägin et mu silmad on nutmisest jõhkralt paistes. Külm vesi päästis mu! Edasine oli lihtsalt tsill, jäätis ja päike. Ilm on ikka super. Vahet ei ole, mis kell on, õues on ikka soe. Kõik ilusti ära saadetud, mõistsin, et liiga pikk maa on jala koju minna, seega läksin hoopis venna juurde, et oma ratas sealt võtta. Mis aga selgus, oli see, et mu kallis vennake on haigeks jäänud. Keset suve?! Kui reaalne see on? Miks minu ja mu lähedastega nii random asjad ikka juhtuvad? Jama värk! Sain nämnäm süüa, pesin nõud, rääkisin natuke juttu, ning siis hüppasin ratta selga ja asusin teele. Orjenteeruvalt 20 min, kulus rattasõidule, et jõuda minu juurde. Ja ma ei sõitnud läbi vanalinna munakiviteed.
Oli hea lõpuks oma kodus olla, pärast nii emotsionaalset päeva, aga see polnud veel kõik. Tuli üks väike sõnelus jälle läbi elada ja tõdeda, et ma olen ikka nii kuradi kange inimene vahetevahel... Miks ma ei võik mõnikord järgi anda? Inimesed ikka teevad ju vigu? Kuid äkki ei näe nad oma tehtud vigu, või on asi selles, et ma ise ei näe, mida ma valesti teen? Selles ongi vast asi, et ma ise ei näe??!...

Puhkepäev

Puhkepäev tõi palju, või noh, kõike mida vaja. Ärkasin vaevaliselt, sest uni oli mega magus. Vend tuli mulle järgi ja me käisime söömas ja poodides, mulle vajalikke asju ostmas. Aeg lendas kuidagi kiirelt. Lõpuks võtsime ta tüdruku kah peale ja tulime kõik minu juurde. Koristasin natuke. Nad polnud kaua, sest kiirustasid kontserdile. Pärast seda sain lebosse lasta. Mõnulesin oma uhkes üksinduses, sõin ja olin netis. Nagu karta oli, pole ma veel hiljutisest jamast üle saanud ja nii läks jälle tuliseks vaidluseks minu ja mulle olulise inimese vahel. Millal küll kõik korda saab?? Igatahes, kuna täna oli mega ilus ja soe ilm, ei saanud ma loomulikult oma vabat päeva raisata kodus passimisele. Läksin õue. Jalutasin niisama ringi ja uurisin veel Tlnat ja seni avastamata kohti. Funfunfun! Uskuge või mitte, aga sain isegi Joonasega kokku natukeseks. Pole teda juba miljon aastat näinud. Eriti hull on ka see, et mul pole praegu oma telefoni ja pole seega ühtegi numbrit. Suht katastroof! Igatahes, läksime Solarise katusele istuma ja ma rääkisin talle reisist ja näitasin pilte kah. See on nii lahe, kui saad kellelegi üksikasjalikult mingeid huvitavaid seike rääkida, sest teda/kedagi tõsiselt huvitab see. Tänu talle sain ka oma aknad puhtaks. Nagu teada juba, on mu korteri lagi umbes kolme ja poole meetri kõrgune. On ka kaks hiiglaslikku akent, mille kõrgused on umbes kaks meetrit. Ja kuna Joonas nii lahkelt ennast kohe appi pakkus, neid pesema, siis loomulikult ei saanud ma ära öelda ja võimalust kasutamata jätta. Mina pesin seest ja Joonas, pikk poiss nagu ta on, pesi väljast, kõõludes seal nagu hull. Kartsin juba, et kukub alla, aga õnneks läks kõik hästi ja nüüd on mu aknad kah puhtad. Varsti saab vb isegi soolaka teha. Joonasele igatahes meeldis väga mu korter. Jesss!! Positiivne! Ma loodan, et homme tuleb hea ilm, siis saab ehk randa kah minna...

Avamispidu!

Oh, kus tahaks praegu alles kirjutada... igasugustest põnevatest asjadest, mis Tallinnas ikka juhtuvad ja mis elu nii põnevaks teevad. Mul jäi eile mainimata, et mu töökaaslane nägi paljast, jah ihualasti naist, linnas ringi jalutamas. Suht random. Täna, kui ma tööle kõndisin, oli keegi kusagilt katuselt vist alla kukkunud/hüpanud ja mu teel oli hulganisti kiirabisid ja päästjaid. Hmm, ma räägin ju, et Tlnas igav ei hakka.
Läksin juba varakult uude restorani kah ja seal käis terve päev vaikne töö, ehk ettevalmistused õhtuseks avamispeoks. Pidu oli ülilahe!!...Kuna oli pühapäev, siis inimesed ei olnud seal kaua, ainult need, kes rohkem omadeks juba saanud. Lisaks kõigele, sain jälle tohutult kiidusõnu oma laulhääle eest ja taaskord uue tööpakkumise. Mis paneb mind mõtlema?? Kas ma peaksin äkki haarama mõnest muust võimalusest?? Appi, see on ikka nii keeruline...
Täna juhtus ikka halbu asju kah, nagu kord ja kohus minu puhul! Esiteks, oli mul päeval jube halb tuju, aga see oli vist väsimusest. Ma lihtsalt ei viitsinud mitte kellegagi suhelda, nii siiber oli nendest. Õhtul, kui restosse tulid külalised, tuli mul kohe elu sisse. Ja ma sain ju laulda! See paneb mu elama!! Täna oli superluks laulda kah!!! Nagu oleks mu kontsert olnud vms, kõik plaksutasid ja koguaeg, pärast igat lugu. Uskumatu lihtsalt!!:D Aga noh, halb asi, mis veel juhtus on see, et mu telefon kukkus jäävette ja pm on hetkel suhtliselt väga halvad lood... Sest mul pole võtta kusagilt mingit telefoni. Ok, tegelt käisin pärast tööd ja võtin oma vennalt telefoni ära, aga ikkagi, väga s*** tunne on, sest mulle meeldis mu tel. Ja ma ei raatsi uuele raha kah kulutada. Või noh, mul polegi selleks raha. Ja ühesõnaga, ärge imestage, kui te mind kätte ei saa, sest mul lihtsalt ei pruugi telefoni olemas olla!! Suht jama värk...
Mis aga hea on, on see, et mul on nüüd kaks vaba päeva. Lausa kaks!!:D Super!! Aga ma jään linna. Ma ei hakka oma vabadel päevadel praegu maale sõitma, sest kui mul uut telefoni vaja on, siis mul tuleb kokku hoida. Ühesõnaga, täna olen ma küll väsinud ja peaksin juba tuttu minema. Eks homme ole näha, mida puhkepäev toob?!:D

Suurlinna rõõmud

Nii palju siis sellest ’õhtu vaba’ olemisest.
Sain magada umbes neli tundi täna öösel ja hommikul tõttasin juba tööle. Mari-Els oli tööl ja ta on ikka nii tsill inimene, mulle väga meeldib temaga koos töötada. Nagu juba kombeks on saanud, pean seal varem lõpetama ja lippama oma uude kohta. Täna oli menüü- ja veinikoolitus. Mis venis ja venis ja venis ja venis ja... Ma pidin sinna samma lauale magama jääma. Kohutav! Algajad õpivad veine avama ja mul on sellest nii kõrimulguni. Kas minuga harjutas keegi kümnete pudelite viisi avamist?? EI! Töö käigus pidin õppima. Miks siis nüüd nii?? See röövis ka kogu mu väärtusliku aja täna. Plaanist, midagi kasulikku täna teha, ei tulnud midagi välja. Passisime seal siis ja nii see aeg kulus. Toidud olid loomulikult ülimalt head ja toit ja vein koos... appi, millised kombinatsioonid. Minust saab veel veiniarmastaja seal nii. Ma ei teagi nüüd kas see oli kuue või seitsme ajal, kui ma sealt minema sain. Jalutasin vaikselt koju ja nautisin seda, et saan päikest ja loodust nautida ja lõpuks ometi ka üks õhtu, kus saan varem koju. Issand kui hea, kui on oma kodu, oma enda korter, kuhu tulla ja lihtsalt olla. Puhata maailmast ja inimestest ja kärast ja mürast ja mölast ja... Mmmm, parim tunne hetkel. Kui kaua ma olen seda oodanud, et saabuks hetk, kus ma saan olla peidus kõigi ja kõige eest. Nii väga vajasin seda oma kohakest. Mitte et mul midagi inimeste vastu oleks. Ei, absoluutselt mitte. Aga lihtsalt, ma olen selline poheemlase hing, et vajan vahetevahel aega ainult iseendale. Täna sain!! Jessss!!! Ja kui enne oli juba kohutav masendusepilv minu poole rühkimas, siis nüüd on juba palju parem. Nimelt, kella üheksa paiku oli megailus päike ja ma käisin jooksmas ja noh, jooksmine suudab mind alati rahustada. Tõeline teraapia, eriti kui probleemid või jamad hakkavad kuhjuma. Istusin Linnahalli katusel ja vaatasin, kuidas päike silmapiiri vajub.
Korterist saan veel nii palju öelda, et kuigi see on megaväike, on see just paras mulle. Mulle meeldib siin, siin on hea aura. Saan rahulikult magada ja igal hommikul, ükskõik kui vähe ma ka maganud olen, vaatan peeglisse ja naeratan. Ma olen õnnelik! Olen rahul, et olen eemal kõigest ja kõigist. Kes iganes seda lauset nüüd loeb, siis palun võtke arvesse, et see pole kellelegi suunatud. Ma armastan ja hoolin inimestest, aga mulle lihtsalt meeldib suurlinn ja see, et keegi mind ei tea jne. Et kui ma hommikul oma korterist välja astun ja päikseprillid ette panen, siis saan tuimalt kõndida läbi Balti jaama, ja tean, et keegi ei tea mind ja mina ei tea kedagi ja kõigil on kõigist suva. Pole mingit väikelinna jõllitamist ja muud sellist. Igatahes, homme on hullumaja jälle...Peaksin tegelikult juba magama. Aga esmaspäev ja teisipäev on täiesti vabad päevad. Ootan juba huviga, sest ilmad pidid kah veel ilusamak ja ka soojaks minema!!:D

Vene pulm

Täna oli nii magus uni, et kuidagi ei tahtnud ärgata. Lükkasin aina kella edasi ja nii hea, et üks hommik oli vaba kah, saingi kauem magada. Kuigi alguses olin arvestanud, et käid poes ära, sest mul pole ju kodus mitte midagi peale alkoholi. Poodi ma muidugi ei jõudnud ja ka asjad on endiselt lahti pakkimata. Aga see selleks...
Käisin pesus ja hommik oli nii kena. Päike paistis ja kuigi õues oli jahe, oli nii mõnus olla. Jalutasin kella kahe paiku tööle ja alguses passisin niisama. Pidi olema kassakoolitus, aga noh, sinna see jäi, sest süsteem on nii kirves hetkel veel, et koolitaja peab sellest ennem ise läbi närima. Mis aga on väga õudne, on see, et esmaspäeval juba avame selle koha ja kassat ei oska keegi ja ühesõnaga on natuke jamasti.
Mingil hetkel hakkasime Dimaga tööle ja osad läksid koju. Täna oli meil väike venelaste pulm. Päris veider oli. See on muidugi superluks, et neil oli iseteenindus ja et nendega väga rääkima ei pidanud jne. Noo poleks väga saanud kah, sest keelt peale Dima keegi ei osanud kah. Katte tegemisega läks palju aega, sest kõik kes tööl on, on nii värske veri, et siis tuleb koguaeg kõik asjad neile ette nämmutada, et nad aru saaks mida teha ja kuidas teha. Aga siiski, nad võiksid natuke ajusid kah ragistada. Huvitav, kui mina alustasin, kas ma kah siis koguaeg passisin ja ootasin, et kästaks midagi teha?? Ma küll ei mäleta, et nii oleks olnud...? Ise tuleks ikka näidata pealehakkamist. Venelastest veel nii palju, et nagu teada, siis venelastel on mingi teema saia ja soolaga ja siis oli nende esimene mure kohe soola saamine. Kusjuurs nad väga palju isegi ei söönud, seega saime meie kah täna kõhud korralikult täis. Ja üldse oli väga tagasihoidlik ja vaikne pulm. Kui kell 23 sai, üritasime neile viisakalt öelda, et hakkame sulgema, aga selle kohaga on mingi needus vist. Kõik kes tulevad, need ei taha enam lahkuda. Raske juhus, aga nii see on. Nii olid nad seal peaaegu üheni. Õnneks olime tasapisi hakanud juba koristama ja kaua enam ei läinud. Veidral kombel oli probleeme ka arvemaksmisega. Mees, kes abiellus, ei joonud peaaegu üldse, aga ma ei kujuta ette kah, millest või kuidas ta nii rumal sai olla, et arvas, et hinnale on lisatud veel käibemaks otsa. Nagu...??? Helloooo, kas sa oled mingilt teiselt planeedilt? Siis ta passis seal leti ääres. Võttis oma telefoni välja ja hakkas kõiki asju uuesti üle korrutama, jagama, liitma ja lahutama. Lõpuks helistas bossile, kui see talle lõpuks selgeks asjad tegi, ei jäänud tal siiski muud üle, kui maksta. Koju sain liikuma umbes poole kahe paiku ja nii ongi. Homme jälle hommikul juba tööle, aga õhtu õhtu peaks vaba olema... Ehk saan midagi kasulikku ja asjalikku kah siis homme tehtud?!

Töötöötöö

Õhhhhh, jube, kui armukade ma võin olla. Nii hea, et keegi seda praegu ei näe või ei tunne. Iseenesest on see täiesti tühine ja pointless ju tegelikult, sest siin maailmas on kõik vabad otsustamaks ise oma tegude ja käikude ja mille iganes asjade üle veel. Seega, las minna ja las olla ja mina ei hakka kedagi torkima!
Olen täna surmväsinud, seega, homme on mul hommikupoolne vaba, kirjutan siis ehk midagi homme?!... Või noh, hetkel küll ootan päikest vist ja tahaks ikka midagi kirjutada. Homme tuleks poes kah käia, sest hetkel on mul külmikus ainult 2 pudelit veini ja juust. Hmm, milline kombo!:D
Tänane öö minu korterikeses polnudki väga hull, või siis oli nii sügavalt tappev uni, et ma ei tahtnud lihtsat ärgata. Enne seitset ärkasin, et olla kindel, et jõuan ikka kõik korda. Pole endiselt saanud aega, et asju lahti pakkida...deem!! Kell 8 algas mul tööpäev ja kell 11 baarikoolitus ja see oli nii lahe ja hea, sest minu venna tegi seda jne. Vahepeal tegime Karliga natukene õhtuks proovi ja õhtul oli meil uues kohas üritus. Uskumatu ikka, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, mida ma teen ja armastan nii väga. Waowaowao!! Tänane õhtu oli täielik müstika. Esiteks võtsid inimesed seda muusikat super hästi vastu ja olid vaimustuses ja nagu mu ülemus ütleb, siis kõik on mu häälest lummatud. Huvitav!:D Alguses keegi küll midagi ei öelnud, aga õhtujooksul sain veel hulganisti kiidusõnu ja isegi ühe uue tööpakkumise juba. Mille peale kuulsin oma ülemuselt, et ma olen üks tähtsamaid isikuid seal majas. Ei tea, kas peaks maad uurima, kus paremad väljavaated on??! Kuulsin ka sellist juttu, et minust on Tlnas juba mingi legend liikvele lastud. Haahaa, seda ma nüüd küll ei usu veel, aga nagu ka täna oli näha, siis see tõesti meelitab inimesi ligi. Super!
Ok, kaon nüüd vist ikka tuttu ära ja homme säran jälle!!:D

Nüüd Tallinnas

Niisiis...kell on jube palju, aga täna on mu esimene öö mu oma korterikeses. Päris elevil ja isegi veidi kõle ja kõhe tunne on. Pole jõudnud ju siin veel asju lahti pakkida ega midagi teha, sest ma olen pm 24/7 tööl. Aga ma ei kurda, mulle meeldib see mida ma teen, ainuke paha asi on see, et jalad kipuvad valutama hakkama. Peaksin vist endale uues jalanõud muretsema...?
Päevad on veitsa sassis, sest mul pole isegi vahet enam, kas on öö või päev, rääkimata sellest, kas või mis päev on... Igatahes, teisipäeval käisin juuksuris ja pärast seda sain Leenuga kokku. Olen temaga viimased päevad nii palju koos olnud, et täitsa kummaline tunne tuleb. Aga mulle meeldib!! Käisime niisama ringi ja tegime paar pilti kah ja nagu alati oli meil funfun koos olla. Mingi aeg olin kodus kah ikka ja õhtul tahtis Joonistatud mees võrku mängima minna. Nojah, ta oleks ikka pidanud valima kellegi, kes mängida kah oskab. No tegelt Super Mario oskab, aga mina ja Leenu, kelle me suure meelitamise peale kah kohale meelitasime, ei oska ikka üldse. Aga kui juba ots lahti tehti, ei tahtnud enam keegi mängu lõpetada. Mängisime tol korral linnastaasionil ja kõrval oli jalka. Me olime viimased, kes staadionilt ära läksid ja pärast jalkat olid vihmutid tööle pandud. Mida muud meil ikka Leenuga teha oli, kui lampi minna ja joosta seal läbi vihmutite. Appiiiii!!! Nii mõnus ja ma ei saa lihtsalt noh... See emotsioon on minus kinni hetkel, mida ma saan, kui Leenuga koos olen, ja ma ei suuda seda hetkel sõnadesse panna. Aga üks on kindel, meil juba igav ei hakka!!! Kui ma lõpuks koju jõudsin hakkasin asju pakkima ja mingi aeg kobisin magama kah. Magada sain umbes 4 või 5 tundi, siis algas juba uus päev.
Täna sain autoga Tallinnasse, aga veits hiljem ja läksin tööle umbes tunnike hiljem. Väljasõit oli siiski 6.45, kuid Tlnas olin 8.30. Elekter oli kah kuhugi kadunud...? Kõik valgusfoorid olid tummad ja meil olevat hotellis kah elekter ära olnud. Hommik oli nagu ikka, kõik olid tusased ja kui hommikusöök läbi oli, muutusid inimesed normaalseks tagasi. Kella üheni olin hotellis ja veerand kaks algas mul uus vahetus mu uues kohas. Lõin täna baari taguse läikima ja panin kõik asjad nii nagu nad olema peaksid hakkama, et süsteem toimima hakkaks. Kella viie ajal tuli grupp. Veidrikud inimesed olid veitsa, aga noh, igasuguseid peab olema. Tänane tähelepanek on see, et kõik uurisid mu nime...??:D Hotellis olid mingid itaalia kodanikud, kes uurisid ja puurisid mu nimesilti ja üritasid seda võimalikult õigesti hääldada. Õhtul toimus sama ka Restos, kes üks mees koguaeg minuga mingit nalja üritas visata. Ok, mõni asi oli isegi naljakas, aga ta kah uuris koguaeg mu nimesilti ja see oli nii naljakas kohati.:D Nimelt seal on kirjas „ettekandja“ ja ta tegi nalja, et seal on „ettevõtja“ jne. Veidrikud lahkusid kell 23.00 nagu kord ja kohus ning me Brittaga hakkasime koristama. Ma olen nii osav boleerimises juba, et mul läks 15 min ja kõik klaasid olidki boleeritud. Harjutamine teeb meistriks ju! Tunniga oli baar jälle läikivaks nühitud, nii et, homme on mõnus sinna tagasi minna. Kuigi minu päev algab juba kell 8 hotellist jälle ja homme tuleb ilmselt sama pikk päev kui täna... Päris jõhker!! Korteris käin ainult magamas ja asju pole suutnud isegi lahti pakkida, aga nii kui vaba või vabam päev tuleb, siis teen seda.
Üritan siia nii palju kirjutada, kui praeguse kiire ajaga võimalik on ja jõuan, et keda huvitab, siis saab uurida kuidas mul läheb. Aga olge mõnnad ja eks ma varsti kirjutan, kuidas esimene öö möödus ka! Ah jaa, ja see peaks olema mu 100s sissekanne vist! Proosit ja selle terviseks!:D

Nädalake lännu jälle

Mida hullu?? Aeg on eriti kiirelt läinud... Viimast sissekannet tippisin lennujaamas ööbides, nüüd on aeg juba nii kaugel, et mul on Tallinnas oma korter ja töötöötöö. Palju õnne mulle! Varsti teen vb parimatele inimestele väikese soolaka isegi?!
Esiteks, olen iga päev edasi lükanud seda tegevust, et kirja panna erilisi pärleid oma päevast ja nüüd on muidugi kõik hea ja parem juba meelest ära läinud.
Mäletan ainult seda, et pärast reisi koju tulles tsillisin Rkvs, Leenuga ja värki. Aga midagi oli juba siis valesti. Igatahes, neljapäev oli väga jõhker. Ärkasin kuue paiku, sõitsin Tlna ja läksin oma vanasse kohta tööle, olin kella üheteistkümneni tööl seal ja kell 11 algas ka mu uues kohas mu vahetus. Wao, ma olen ikka osav. Olin tööl kella poole kaheteistkümneni õhtul. Lisaks tööle, oli tol õhtul ka mu esimene esinemine sealsel võluval terrassil. Ja seda poleks küll oodanud, kuidas need inimesed seda vastu võtsid. Nii kui ma suu lahti tegin, panid kõik oma söömisriistad käest ja jäid suu ammuli vahtima, see oli kohati isegi päris naljaks. Sellele järgnes eufooriline aplaus. Ma olin üüber hämmingus. Põhimõte oligi selles, et pärast esinemist tegin ma veel tööd edasi ja siis kõik ohhetasid ja ahhetasid, et ma kõike teen ja kui tubli jne. Ja paar tükki uurisid isegi, kus ma laulmist õppinud olen ja mida ma edasi teen jne. Nii põnev!!! Mis siis veel suvel saama hakkab??!!
Täna käis meil kohvikoolitaja külas ja küsis kuidas mul läinud ning rääkis, et linnas on juba jutt lahti läinud ja fb-s kah kõik kiidavad, et LeibRestos on hõbekõri! Waaaoooooo, mul endal on kah sees selline eufooria, nagu mingi kihisev vahvein, selline tunne on. Mullitan mõnusalt, aga mullid on elegantsed ja vaoshoitud. Ma armastan muusikat ikka nii väga!
Tol õhtul võtsin venna võtmed ja läksin nende poole, und ei tulnud absoluutselt, kuigi polnud maganud peaaegu üldse. Siis tuli vend, lasin ta tuppa ja lõpuks suutsin uinuda kah, aga pidin juba viis ärkama ja see oli nii raske, palju raskem kui kooli ajal, mil ma peaaegu üldse ei maganud. Siis pidi vend ärkama, et mind korterist välja lasta ja ma tõttasin poole seitsmeks juba jälle tööle. Olin lõunani tööl ja siis, oh ime lugu, Tom oli Tlnas, nii lahe oli teda üle saja aasta näha. Ta saatis mu neljaks uuesti tööle ja olin kaheksani tööl ning lippasin siis bussile, et Rkve sõita.
Laupäeval magasin kella kolmeni. Ossaaaa, ma pole vist kunagi nii kaua maganud ja parim uni ja hommik oli, juba ammu pole nii hea olnud, aga noh, pärast seda oli ikka terve ülejäänud päev veel hullem uni, kui ennem. Laupäeva õhtu oli veel ka jalka õhtu. Vaatasime Joonistatud mehega minu pool jalkat ja pärast tuli Leenu kah siia. Lahe, rääkisime ja tegime Nalja ja noh, Leenul kammis ikka täitsa ära...aga see selleks. Pühapäeval ajasin veitsa asju... ja uskumatu, aga ma käisin võrku mängimas või noh, pigem oli see siiski lollimängimine. Pärast seda tuli Leenu ja Joonistatud mees minu poole ja vahtisime treilereid. Naljakas, kahe super laheda inimesega koos möödus mu Rakveres veedetud aeg. Hiljem rääkisime lambist Leenuga, tunde. Nagu oleks minu ära saatmine olnud.
Parim oli muidugi eilne õhtu, kui käisime jalutamas ja tegime hulluseid. Ma naersin eile õhtul nii palju, et pisarad voolasid lausa ja kõht valutas. Nii hea, et sain ka Leenu tuju heaks teha. Kas või hetkeks, sest tal praegu keerulised ajad ja nii super oli meil koos!!! Läksime ka Madise poole ja see mis me seal korraldasime oli nii veider ja natuke on häbi kah, ausalt, aga meil oli nii hüsteeriliselt naljakas lihtsalt, et ma ei kahetse.
Täna olen ma väsinud... väsinud kõigest. Ja kahjuks olen Rakveres kah veel kõigele lisaks. Sain oma korteri Tallinnas ja olen ikka Rkvs, eriti masendav ikka. Aga jah, see on selleks, et homme pean juuksurisse minema. Muidu käisin täna Tlnas tööl ja kirjutasin lepingule kah alla, et elan nüüd Tlnas.

Üks mõte siia... ’Kas kõik on halvasti?’

Kõige pikem sissekanne Itaaliast!

Uskumatu!! Mu elu esimene öö lennujaamas. Super lahe! Tõeline seiklus ikka! See on üks parimaid puhkuseid ja reise üldse, mis mul kunagi on olnud.
Kui eilsest midagi kirjutada, või kui ma selle postitan on juba üleeile, aga hetkel veel eile, siis... Hommik oli meil varane, juba kaheksa ärkasime ja kõik asjad valma, hakkasime liikuma. Saime õnneks pakid hotelli veel jätta ja läksime autot tagasi viima. Kõik laabus justkui iseenesest. Väga hea! Selle sama autoga toodi meid linna tagasi ja võisime rahuliku südamega hommikust sööma minna. Mmm... una brioche’ i cappuccino ja võrratu ilm. Itaalia keel on tegelikult suhteliselt lihtne ja hakkab kohe külge. Kui ma siin kuu aega oleks, siis oskaks ma juba isegi aru saada ja rääkida. Igatahes, istusime seal võrratus välikohvikus üle tunni aja kindlasti, aeg läks lausa lennates. Pärast seda käisime veel poes ja ostsime itaallaste lemmik juustu. Sain ühtlasi ära proovitud espresso ja limoncello, ohoh! Varsti tuligi aeg minna bussile ja siis kahele rongile, et jõuda Milanosse. Ok, bussile jooksis ka miljon õpilast. Täitsa kummaline tundus see. Kartsin juba, et me ei saagi peale, samas poleks mul ka selle vastu midagi olnud, kui me ka poleks sinna saanud. Igatahes, tuli ka kolmas buss, mis oli lisa buss, ja me mahtusime sinna. Jõudsime ilusti rongile ja ka teisele rongile ja aeg lendas täna tõesti. Vähemalt minu jaoks. Milano on siiski uskumatult lahe linn. Kui ma kunagi veel Itaaliasse tulen, siis ma lähen sinna. Rongijaam oli hiiglaslik ja mega ilus. Olime seal umbes paar tundi ja ma oleks vist veelgi olnud, kui aega oleks olnud. Tulime siis bussiga mööda kiirteed lennujaama, kus selgus, et üle tee on üks Itaalia suurimaid kaubanduskeskusied. Wao!! Naug mine ära!!!! See oli ikka GRANDE!!! Meil oli ainult tund aega, et seal ringi vaadata, sest kell 22 see pangi kinni, aga me jõudsime 21 ja siis oli suht pekis värk. Aga midagi ikka nägime ja emotsioon oli võimas. Pärast väikest poerallit tulime lennujaama ja hakkasime oma asju nii pakkima, et kõik ikka ära mahuks ja kaalud kah klapiks. Okou, ma veitsa põen isegi selle pärast, kas me mitte kaalu ei ületanud vms. Neli pudelit alkot ja riided ja muu kraam... See ei ole just väga kerge jah. Kuidagi pakkisime siiski asjad ära, eks paistab mis saab. Kell südaöö peksti meid lennujaama teise otsa, aga kuna õues on võrratult soe ja mõnus olla, siis me kobisime hoopis õue. Nüüd on nii, et ma siin kriban kirjutada ja viidan aega. Vennaraas üritab natuke puhata. Ja nii me seda lennukit ootamegi. Kell 7.20 väljub...

Kui ma nüüd kirjutaksin veel midagi, mis eriti meelde jäi sellest võrratust reisist, siis peaksin vist alustama kohe esimesest päevast... Kui saabusime siia ja ei teadnud mitte midagi ega kedagi ja kõik sujus iseeneses. Mis näitab tegelikult, et ei tasu põdeda asjade pärast, mida muuta ei saa, mis tuleb, see tuleb nii või naa. Teiseks see esimene õhtusöök, kus vend sõi erinevate mereandidega pastat ja mulle lauldi itaalia keeles sünnipäeva laulu. Järgmine päev see, kuidas meil joppas autoga ja nii edasi. Muidugi on/oli asju, mida mõtlesime hiljem, et oleks pidanud teisiti tegema, et oleks olnud kasulikum või mõtekam, aga mis tehtud see tehtud. Ja kõik on ju hästi!?! Edasi... Pietra Ligure on üks võrratumaid paiku, selle vaatamata, et seal olid nii kitsad, käänulised ja järsud teed, et iga millimeeter mängis rolli, et elada või surra. Kõik läks ju siiski hästi?!:D Aga ausalt, ma pole veel mitte kunagi nii kramplikult auto uksest kinni hoidnud, et pärast käsi lausa valutas. Uskumatu koht noh! Ja meie hotell!!!! Miljoni vaade merele, öösel kuu merel, terrass, mis oli suurem, kui meie tuba (peaaegu), oma bassein, oma rand, lahked ja abivalmid ja sõbralikud inimesed. Oeh...mida veel hing ihkab? Ja kogu see rannik ja maastik üleüldse. Seda on võimatu sõnadega edasi anda, isegi piltidega on keeruline, sest see mida sa näed ise ja mida räägivad pildid, pole ikka päris see sama. Uskumatu koht! USKUMATU! Kui mul vaid oleks võimalik siia jääda... Pietra Ligures oli veel lahedaid asju ja inimesi. Käisime päris mitmel õhtul mäe tipus söömas. See oli mingi restorani laadne koht, aga mitte päris. Igatahes, seal küpsetas eriti häid pizzasi üks mees, kes nägi välja nagu Asteriks.:D Ja need pizzad olid maailma parimad, isegi Hagari omad pole nii head, ausalt, sealt saab maailma parimat pitsat. Vaieldamatult! Viimasel õhtul tuli välja veel see kah, et teenindajad, kes seal olid, olid kaksikud naised. :D Hahaa, alguses me ei saanud aru isegi, et kumb on kumb ja see tundus nii veidralt naljakas, sest me polnud neid varem koos seal näinud ja see oli nii hea kombo lihtsalt. Ja mis kõige naljakam on, on see, et itaallased pole üldse mitte hullud või imelikud või üleolevad või halvad. Näiteks prantslased on veidi ülbed ja kõrgem klass, aga itaalias sellist suhtumist pole. Igatahes, igal korral, kui mu vend ütles midagi sellist, et :`Need itaallased pole üldsegi mitte nii hullud nagu ma arvasin`, siis juhtus midagi väga koomilist. Kõigepealt, seal Asteriksi restoranis oli teisel õhtul palju inimesi ja üks mees näiteks tõstis endale lambist tooli pähe. See oli nagu üli koom lihtsalt. Huumor kuubis!! Siis, ühel palaval päeval läksime pärast randa ühte kohvikusse, kus veitsa näksisime ja nii kui mu vend jõudis jälle need sõnad öelda, juhtus midagi naljakat. Kas olete märganud, et mõnikord on kõnniteed piiratud mingite postidega. Siis, üks ülikonnas mees, kui peale vaatad, siis eeldaks, et mingi hullem ärikas, tõstis ühel hetkel telefoniga rääkides oma jala lambist selle posti peale. Vähe ei olnud naljakas või??!!! :D Haaahaaa! Me karjusime vennaga mõlemad hüsteeriliselt naerda, sest see oli tõesti olukord, mida iga päev ei juhtu. Naljakaid seiku veidratest inimestest on veelgi, aga sissekanne läheb juba liiga pikaks ja tahaks veel muust kah kirjutada. Näiteks sellest, kui lahe on mu vennaga koos reisida... See on uskumatu! Kui ta mulle lambist ütles millalgi, et lähme koos reisima, siis mul oli lihtsalt karp lahti ja ma ei uskunud, et ta tahab minuga koos lambist trippima minna. Seega ma suhtusin alguses sellesse veidi skeptiliselt. Esiteks, ei arvanud ma, et see üldse tõeks saab ja siis, kui juba lennupiletid olemas, siis ei osanud ma nagu midagi sellelt reisilt oodata. Tulemus oli muidugi uskumatu ja unustamatu puhkus. PUHKUS kõige otsesemas mõttes. Puhkus Eestist, puhkus kodust, puhkus eestlastest ja puhkus koledast ja külmast ilmast. Mul oli kõik, mida tahta. Hea toit, hea tuju, super ilm, rand + meri, hea sõber/sugulane ja reisikaaslane. Ühesõnaga, kõik oli olemas! Siiski saab kinnitust tõsiasi, et mu vend on mulle siin ilmas kõige kallim, tähtsam ja olulisem. Peab ikka olema tahtmine tulla sellise tiinekaga, nagu mina, Itaaliasse, sellistesse mägedesse ja lihtsalt olla. Ning kuulda selliseid sõnu, et ’tahaks siia veel jääda’ ja ’siin on tõesti uskumatult ilus’ jne. Wao!! Parim! Parim! Parim!
Ok, jutt läheb juba liiga pikaks, eks kes rohkem teada tahab, see kuuleb sellest reisist veel ja veel. Arvatavasti pajatan sellest nii kaua, kuni järgmine sihtpunkt on vallutatud. Praeguseks lõpetan, panen arvuti kotti tagasi, ja asun lennikut ootama jälle.:D CIAO!
PS! Ma ei lugenud seda kõike uuesti läbi, seega loodan, et ei pahandata, kui on kirjavead ja muud apsakad.
Tegelikult on tegu juba üleeilse sissekandega...ehk siis esmaspäeva ööl vastu teisipäeva kirjutatud.