Teistmoodi jõuluaeg

Lootes, et sel aastal tuleb tali teisiti, ja ennäe imet, tuligi!
Kõik on olnud suurepärane, tore ja hea, kuni eilse õhtuni, mil sain nii jahmatava ''kingi'' osaliseks, et selle tagajärjed on mulle endale veel väga segased ja selgusetud.
Alustan headest asjadest...
Kummalisel kombel pole sel aastal mitte kusagil jõulu ajal lund, mis on veidi harukordne, ent sellel on oma head ja vead...
23 dets panin Tlnast jooksu juba, lootes, et keskonna vahetus teeb mulle head, nagu ma alati loodan, olin väga positiivne ja ootusärevil.
Õhtul vajusin korraks imelisse unne ja pärast seda kuulasin, mis maailmas toimub ja kuidas Lõuna-Eesti inimesed peavad õigemaks elu- korraldada ja elada.
Järgmine päev oli maale minek. Mulle meeldib seal! Pole segajaid ja on rahu ja vaikus, isegi päike piilus korraks. Aitasin vanaemal suureks pidusööminguks ettevalmistusi teha ja taipasin, et seal on väga palju sarnaseid jooni mu emaga. Ometigi, kõik täiesti võõrad inimesed ju minu jaoks. Kuulasin lustakaid lugusid süldi tegemisest ja muudest viperustest, mis tegelikkuses polegi kõige hullemad asjad maailmas. Naljakas on imbuda mõnda jõulusöömingusse ja seda siis veel nautida ka, hoolimata sellest, mida teised arvavad. Tahaks, et mul oleks ka kunagi nii. See oli tore.
Järgmisel päeval suundusin oma koju, kus oli meid üllatavalt palju kogunenud. Ma ei tähista üldiselt jõule, ma ei hooli nendest ja minu jaoks on see päev nagu iga teine. Kiirelt sain veel vahepeal kokku vana muusikakooli rahvaga, kes pole ikka üldse muutunud.
Õhtusöögi osas otsustasin teha kannapöörde ja võtsin kapist välja serviisi, mida pole vist kunagi kasutatud. Sõime jõulusööki, nii palju kui meid siis õhtu lõpuks jäänud oli, kuid hinges tundsin ette juba, et midagi kriibib mind, midagi hakkab kohe juhtuma... Tundub, et mida vanemaks saan, seda rohkem võin oma sisetunnet usaldada.
See mis edasi sai...pole isegi väärt kirjutamist siia ma arvan...pean selle koormaga kuidagi teisiti tegelema, et see kergemaks ükskord läheks. Kas kunagi läheb?
Las siis jääda nii praegu. Selline teistmoodi jõuluaeg oli sel korral.

häid pühi
Pi

Kukla mured

On paar asja, mis mul kuklas kükitavad ja millest peaksin siia read kirja saama, et ehk jääb siis rahulikumaks.

Alustan millestki toredast kõigepealt.
Poleks kunagi uskunud, et ma võin ka heaks ''lapseks'' saada, kellel hakkavad päkapikud käima. :) On loogiline, et neid pole olemas ja isegi kui oleks, ei jõuaks nad minuni, aga tegelikkuses tekitab see reaalselt nii hea tunde hommikul, kui ärkad ja näed, et sind on jälle premeeritud. Tunned korraks, nagu oleks su olemasolu vajalik ja oluline ja väike meene teeb pai hingele. Õnnehormoonid ärkavad ja saan uude päeva minna hea tujuga, isegi kui sisimas on halb, kurb või katkine tunne. Olen õppinud seda varjama, vähemalt ma ise arvan nii, tunnen nii ja loodan, et see kukub umbes täpselt nii välja, et enamus ajast ei tea keegi mida või kuidas ma end tunnen.
Isegi kui ma tahaksin end hästi tunda, siis tegelikkuses istub mul kuklas teadmine asjadest, mida ma ei julge ega taha kõva häälega välja öelda. Mida isegi ei julge kuhugi kirja panna... Kinnitan endale, et ''see'' muutub, et ''seda'' pole päriselt ja ''kõik'' saab korda. Ma ei julge vastupidise peale isegi mõelda, sest öeldakse, et mõttel on väga suur jõud. Tõsiasi on see, et ma ei peagi selle peale mõtlema, sest teatava tsükli järgselt meenutab ta mulle ise ennast, et kõik on tegelikult nii, et ma ei saa õnnelikuks. Ma ei saa kunagi rahu ega kindlustunnet. Mulle pole antud, seda õnne, mida ma tegelikult ainukese asjana siin maailmas vajan. Selle asemel vasardatakse, kuidas ma pole ''see'', et ma pole ''see õige'', ''see'' keda vajatakse, ''see'' kes teeb kõik heaks, ''see'' keda tegelikkuses oodatakse...
Kes see ''see'' on siis??? Ja miks või mis temas nii palju paremat on??

Ma olen muutunud ja muutnud end...väga palju muutunud. Viimasel ajal mõtlen tihti selle peale, mis toimus ja oli täpselt aasta tagasi... Ma tegin nii palju haiget ja valesid otsuseid, nii endale, kui ka enda jaoks olulistele ja kallitele inimestele. Nüüd, aasta hiljem, olen ma täiesti teine inimene. Ma ei karju peaaegu üldse, ma ei mäleta, millal ma endast nii välja läksin, et oleksin kelellegi teisele peale iseenda haiget teinud. Öeldakse, et inimesed ei muutu, aga ise enese näol näen ma, et see on vägagi võimalik. Muutumine oleneb vaid enesest ja inimestest, kes on su ümber.
Samas tulevik on nii tume... Isegi siis, kui kõik oli väga halvasti, ma teadsin alati, et kõik saab korda... Aga enam ma ei tea seda. Ma elan päev korraga ja loodan nii väga, et see ei lõppe veel, et see aeg või tsükkel ei saa veel läbi mu elus. Sest hoolimata ebaõnnest, mis minuga kaasas käib, tunnen ma, et olen õnnelik, kui ma vaid oskaks sellest kinni hoida. Samas, keegi ei saa kedagi kunagi kinni hoida...
Nagu ütlevad laulusõnad: ''If you love somebody, set them free!''

Pi.

Kalli-musi-pai - suhkrusai

Lõppuks ometi on mul natuke aega kirjutada, mis kõik vahepeal juhtunud on ja juhtumata jäänud.
Kindlasti üks suurimaid sündmuseid minu jaoks on eelmisel nädalavahetusel toimunud ''suur'' sünnipäev. Suur on jutumärkides, sest sellest võtsime osa vaid meie kaks, aga kui see inimene vaid teaks kui kaua ma seda plaanisin juba ellu viia, siis see väärib juba eraldi medalit.
Kingituseks korraldasin talle selleks aastaks siis tema enda ära röövimise. Sõidutasin ta Pärnusse, kus lesisime mitu tundi erinevates saunades, Sellele järgnes ilus valgete lisadega hotellituba. Edasi viis tee meid kohustuslikus korras Steffani pitsasse, kus ma sain kah lõpuks esimest korda elus ära käidud Kahjuks pean tõdema, et oli küll toitev ja tore, aga mitte kuigi ahvatleva väsimusega ja mitte just top kolm minu jaoks. Aga ei, väga taskukohaste hindadega koht, ma ütleks. Kunagi satub veelgi ehk sinna. Sellest tunglevast torisevast rahvamassist, kes seal korduvalt käib, ma otseselt aru ei saa.
Edasi ootas meid ees pehme voodi ja mõnus uinak. Ausaltöeldes poleks ma uskunud, et saunatamine võib nii kopsu kokku viia, et pärast seda kohe magus uni tuleb. Ja nii see päevake kuluski. Järgmisel hommikul oli hommikusöök ja veepargi külastus. Ühesõnaga, meeldiv nädalavahetus kalli inimesega, kulub alati marjaks ära ja laeb akusid nii et vähe pole.
Sellele kõigele järgenes loomulikult minu puhul tüüpiliseks kujunenud karm reaalsus ja trobikond ebaõnnestumiseid. Auto tahtis otsad anda ja nüüd tuleb sellega tegelema hakata, ja kõik muud mured jooksevad ka alati sinna samma auku, kus juba mingi õnnetus ees ootab.
Üks hea asi siiski on! Pean auga tõdema, et saan sel semestril oma kooli asjadega väga tublisti hakkama. Alguse töökus on nüüd viljakuseks välja kujunenud, saan rahulikumalt vähemalt sellele lainel nüüd lõpuks hingata. Täna oli üks eksam ja neljapäeval veel üks kaitsmine ja siis on ''tere jõulud'' või midagi sellist. Jõule ma paraku väga ei oota, see pole millegi ega kellegagi seotud, lihtsalt 'not my kind of celebration'. Loodan siiski sisimas, et ei pea sel ajal üksi olema või midagi kurba läbi elama.

Päike.

Palun lase elada...

Seda lauset või õigemini fraasi, peaks iga inimene vähemalt korra mulle oma elus ütlema \\palun lase elada\\
Ilmselt ei ole viimasel ajal kõik päris korras minuga, sest mida rohkem aega edasi, seda enam ma tunnen ängi enda sees. Mitte, et ma seda varem poleks tundnud, aga kõik asjad juskui jooksevad valesti - jälle. Jooksevad kokku. Mitte ainult minul... vaid ka inimestel kellest hoolin. Kas tõesti on see saatus või midagi suuremat? Et tuleb lihtsalt läbi teha halb/kuri etapp ja siis läheb lihtsamaks? Teen endast olenevalt kõik, et aidata ja teha paremaks teiste olukorda, kuid on siiski üks asi, mida ma pole suutnud siiani õppida. Ma arvan, et kui ma selle ükskord endale selgeks teen, siis sellega minu elu saab läbi ja tuleb kusagil mujal uus.
Halb on see, et ma endiselt ei oska seda teha... //lasta lahti inimestest//... Ma klammerdun, alati! Ja see tapab kõik, viib kõik hukatusse. Hoolimata sellest, et ma adun, mis mu problem on, ei oska, suuda või saa ma sellest jagu. See oleks nagu minust suurem...
Ma soovin vaid, et inimesed kellest hoolin, tunneksid ennast hästi!

Mis siis viimasel ajal toimunud on??
Ma olen jälle vähem kirjutama hakanud. Head mõtted tulevad just siis, kui end voodis kerra kerin ja liiga kaootiline tundub siis arvuti või paberi ja pliiatsi järgi haarata. Midagi erilist pole nagunii oelda...või siiski?
Kool läheb omasoodu, sellega on nagu on. Kahjuks on nüüd kuidagi kõik toppama jäänud ja ma ei taha väga sellega tegeleda. Mitte, et ma millegi muuga tahaksin...
Pime on koguaeg, ja mitte ainult õues, ka minu sees. Ootan iga päev, et tuleks keegi ja tekitaks valguse, vahetaks kasvõi pinri ära. Mida enam ma ootan, seda rohkem on tunne, justkui püüaks tuult väljal. Ma ei saa kätte teda. Ta ei tule...

Pi.