On paar asja, mis mul kuklas kükitavad ja millest peaksin siia read kirja saama, et ehk jääb siis rahulikumaks.
Alustan millestki toredast kõigepealt.
Poleks kunagi uskunud, et ma võin ka heaks ''lapseks'' saada, kellel hakkavad päkapikud käima. :) On loogiline, et neid pole olemas ja isegi kui oleks, ei jõuaks nad minuni, aga tegelikkuses tekitab see reaalselt nii hea tunde hommikul, kui ärkad ja näed, et sind on jälle premeeritud. Tunned korraks, nagu oleks su olemasolu vajalik ja oluline ja väike meene teeb pai hingele. Õnnehormoonid ärkavad ja saan uude päeva minna hea tujuga, isegi kui sisimas on halb, kurb või katkine tunne. Olen õppinud seda varjama, vähemalt ma ise arvan nii, tunnen nii ja loodan, et see kukub umbes täpselt nii välja, et enamus ajast ei tea keegi mida või kuidas ma end tunnen.
Isegi kui ma tahaksin end hästi tunda, siis tegelikkuses istub mul kuklas teadmine asjadest, mida ma ei julge ega taha kõva häälega välja öelda. Mida isegi ei julge kuhugi kirja panna... Kinnitan endale, et ''see'' muutub, et ''seda'' pole päriselt ja ''kõik'' saab korda. Ma ei julge vastupidise peale isegi mõelda, sest öeldakse, et mõttel on väga suur jõud. Tõsiasi on see, et ma ei peagi selle peale mõtlema, sest teatava tsükli järgselt meenutab ta mulle ise ennast, et kõik on tegelikult nii, et ma ei saa õnnelikuks. Ma ei saa kunagi rahu ega kindlustunnet. Mulle pole antud, seda õnne, mida ma tegelikult ainukese asjana siin maailmas vajan. Selle asemel vasardatakse, kuidas ma pole ''see'', et ma pole ''see õige'', ''see'' keda vajatakse, ''see'' kes teeb kõik heaks, ''see'' keda tegelikkuses oodatakse...
Kes see ''see'' on siis??? Ja miks või mis temas nii palju paremat on??
Ma olen muutunud ja muutnud end...väga palju muutunud. Viimasel ajal mõtlen tihti selle peale, mis toimus ja oli täpselt aasta tagasi... Ma tegin nii palju haiget ja valesid otsuseid, nii endale, kui ka enda jaoks olulistele ja kallitele inimestele. Nüüd, aasta hiljem, olen ma täiesti teine inimene. Ma ei karju peaaegu üldse, ma ei mäleta, millal ma endast nii välja läksin, et oleksin kelellegi teisele peale iseenda haiget teinud. Öeldakse, et inimesed ei muutu, aga ise enese näol näen ma, et see on vägagi võimalik. Muutumine oleneb vaid enesest ja inimestest, kes on su ümber.
Samas tulevik on nii tume... Isegi siis, kui kõik oli väga halvasti, ma teadsin alati, et kõik saab korda... Aga enam ma ei tea seda. Ma elan päev korraga ja loodan nii väga, et see ei lõppe veel, et see aeg või tsükkel ei saa veel läbi mu elus. Sest hoolimata ebaõnnest, mis minuga kaasas käib, tunnen ma, et olen õnnelik, kui ma vaid oskaks sellest kinni hoida. Samas, keegi ei saa kedagi kunagi kinni hoida...
Nagu ütlevad laulusõnad: ''If you love somebody, set them free!''
Pi.
