Seda lauset või õigemini fraasi, peaks iga inimene vähemalt korra mulle oma elus ütlema \\palun lase elada\\
Ilmselt ei ole viimasel ajal kõik päris korras minuga, sest mida rohkem aega edasi, seda enam ma tunnen ängi enda sees. Mitte, et ma seda varem poleks tundnud, aga kõik asjad juskui jooksevad valesti - jälle. Jooksevad kokku. Mitte ainult minul... vaid ka inimestel kellest hoolin. Kas tõesti on see saatus või midagi suuremat? Et tuleb lihtsalt läbi teha halb/kuri etapp ja siis läheb lihtsamaks? Teen endast olenevalt kõik, et aidata ja teha paremaks teiste olukorda, kuid on siiski üks asi, mida ma pole suutnud siiani õppida. Ma arvan, et kui ma selle ükskord endale selgeks teen, siis sellega minu elu saab läbi ja tuleb kusagil mujal uus.
Halb on see, et ma endiselt ei oska seda teha... //lasta lahti inimestest//... Ma klammerdun, alati! Ja see tapab kõik, viib kõik hukatusse. Hoolimata sellest, et ma adun, mis mu problem on, ei oska, suuda või saa ma sellest jagu. See oleks nagu minust suurem...
Ma soovin vaid, et inimesed kellest hoolin, tunneksid ennast hästi!
Mis siis viimasel ajal toimunud on??
Ma olen jälle vähem kirjutama hakanud. Head mõtted tulevad just siis, kui end voodis kerra kerin ja liiga kaootiline tundub siis arvuti või paberi ja pliiatsi järgi haarata. Midagi erilist pole nagunii oelda...või siiski?
Kool läheb omasoodu, sellega on nagu on. Kahjuks on nüüd kuidagi kõik toppama jäänud ja ma ei taha väga sellega tegeleda. Mitte, et ma millegi muuga tahaksin...
Pime on koguaeg, ja mitte ainult õues, ka minu sees. Ootan iga päev, et tuleks keegi ja tekitaks valguse, vahetaks kasvõi pinri ära. Mida enam ma ootan, seda rohkem on tunne, justkui püüaks tuult väljal. Ma ei saa kätte teda. Ta ei tule...
Pi.
