Kõik inimesed!

Jeeeee!! Eile oli nii hea õhtu. Nagu ikka hakkasin viimasel minutil end esinema sättima ja lõpuks pidin peaaegu jooksma läbi linna, et teatrisse jõuda. Teel kohtasin Mari ja Andrest, kes olid ametis paha asjaga, mis kahjustab nende tervist. Aiai!:D Ühesõnaga, nagu tavaliselt olid mul klapid peas ja ma ei kuulnud midagi, mis ümberringi toimub... Seega, kui teatrisse sain, olin kõigepealt hingetu suurest kiirustamisest ja nagu ka välja tuli, olid Ints ja Madis mind hüüdnud kah veel kusagil. Aga ma ei kuulnud ega näinud kedagi. Zorro, about that, eksole! Kontsert oli muidu fun, nagu ma ka ennustasin. Argoga koos laul õnnestus väga hästi, mu enda laulud olid sel korral väga rasked ja nõudsid minult erilist füüsist, aga võib isegi rahule jääda vist, ja viimane lugu Janaga oli muidugi ülim üllitis! Mis aga kõige lahedam oli, oli see, et nii paljud inimesed tulid veel pärast midagi ütlema, rääkima, mõtlema panema... Nt. Ann (pole teda juba sajandeid näinud...nii tore, kui vanad tuttavad kah koopast vahel välja jõuavad tulla), siis Netu ja Kerli (rääkides sellest, et eelmisel aastal samal ajal olime me kõik koos reisul Brüsselis ja kuidas Rassu seal öösel õues jooksis, ning tal pärast silm paistes oli, jõhkralt ikka..haha), siis ühe vana sõbra isa, siis Andri, siis Tom... Ja kui ma juba koju hakkasin minema, küsis Kelli, et kuhu nüüd?? Hea, et küsisi, sest me pidime ju Kundasse veel esinema minema. Olin selle sootuks unustanud. Teel sinna tuli isegi uni peale. Aga... Nimelt toimus seal Helena isa juubel, kes on muusik, ja siis olid väga paljud erinevad muusikud sinna kogunenud, kes kõik jämmisid. Niiiiiii laheeeeee!! Mul on mingi vasikavaimustus igast asjast??!:D Palju tehti süldimuusikat, mille järgi hea tantsu keerutada ja mina muidugi, vana tantsulõvi, tahtsin kohe tantsida. Hahaahaaa, see kellega ma tantsisin, on muidugi täielik päeva (õhtu) nali. Aga kõik, mis vaja teada, on see, et ta nimi algab V-tähega. Tegime mõned tantsud, umbes nii, et mul hakkas juba pea ringi käima, ja jutt, millest me rääkisime, oli veider... naljakas, tõsine ja sürr samaaegselt. Veider kooslus, ma tean, aga ta pani mind mõtlema väga huvitavatele asjadele. Ning jõudsime järeldusele, et olen jälle MINA! Olen see Piret, kes ma olin kunagi enne. Viimased paar nädalat on mu elu olnud täis rõõmu jälle. „Pole muret, pole valu, vaeva sellel maal...“ nagu ütlevad ka ühed laulusõnad. Kuidas me sellele järeldusele jõudsime, oli tegelikult nii, et kui ta mulle paar lauset ütles, mõistsin, et ta pole ainuke, kes mulle neid paari nädala jooksul on öelnud, mis tähendab, et ma olen taas see, kes ma olin, et mulle neid üldse öelda saadakse. See on niiiiii heaaaaaa, meeletult hea tunne. Tahaks selle tunde väljendamiseks ja välja elamiseks lausa nahast välja pugeda. How awesome is that? Igatahes, saime seal süüa, juua, tantsida ja ka esineda (laulda), ning umbes kolme ajal sain koju. Olin selleks ajaks juba ümbes 21 tundi üleval olnud, mis minu puhul tegelikult täiesti tavaline, aga läksin kohe magama siiski.
Tänane hommik oli nii raske... Pea valutab juba. Kas magamatusest, pinge langusest või pingest või millestki muust?? Käisin linnas ja siis algasid draamad... Poleks arvanudki, et midagi sellist veel kunagi juhtuda võib...

Duck

Okou...Mu pea valutab! Eilne päev oli „nii fun“ Hommikul õppisin ühiskonda, siis käisin muusikakoolis, siis koolis (inka) ja siis jälle ühiskonda. Siis magasin tund aega ja õppisin ühiskonda edasi. Jubeeeee!!! Ma olen nüüd üks targemaid inimesi vist... Mis aga eriti kurb tegelikult, on see, et kõik mida ma õppisin, polnud üldsegi mitte eriti vajalik. Ühiskonna eksam oli pigem nagu majanduse eksam 2. Nagu tõsiselt, mingid maksud ja palgad ja kapitalid ja plaaplaaplaaaa... God, milleks siis??! Ok, nüüd saab vähemalt õnnelik olla, et käisin majandus klassis. Ma ei tea, kuidas mul see eksam läks... Erinevalt Andust, ma küll ei julge loota, et mul super-hästi see läks, seega läks nii nagu läks. Suva see!
Niisiis, täna ärkasin varakult ja lugesin veel veitsa ühiskonna materjale, SUURED TÄNUD MARILE!! Eksam oli täielik nali mulle. Või noh... Nagu ikka olid pikad jutud alguses, et abi ei kasuta ja välja ei tohi minna jnejne. Mis aga pärast esimest tundi oli, oli see, et mu põis pidi lõhkema. Mõtlesin, et okei, ma kannatan mingi tunnikese veel, eks vaatab, mis siis saab. Eee...no jah, pidin otsad andma. Läksin õpside juurde ja ütlesin, et pean väljas käima, muidu juhtub õnnetus. Arvatavasti, kui ma poleks otsa lahti teinud, oleks teistel kah õnnetus juhutnud, sest pärast mind tekkis lausa järjekord nendest, kes välja tahtsid. Kasutasin maksimaalselt neli tundi ära ja ma rohkem ei taha sellele eksamile mõelda. Ühiskonna asjad on juba ära pandud ja enam ma neid näha ei taha. Nüüd on veel ainult inka ja siis on fine!
Pärast eksamit käisin kiirelt kodus ja läksin muusikakooli. Ossaaaaaa, täna tuleb jube fun kontsert. Tiit mängib kitra, Mattias trompetit, Kelli klaverit, ja kõik laulavad. Parimad lood on muidugi minu ja Argo lugu; ja minu ja Jana lugu. Tahaks juba!! Kui ma koju läksin sain kokku Intsu, Leenu ja Kamiga. Eheee, nagu purjus inimesed... Jutt nagu... jah! Aga lõbus oli. Kuigi, ma ei tea, kas see oli pinge langusest või hakkan ma päriselt haigeks jääma, aga mul oli veitsa paha olla. Selline tunne nagu oleks hakanud kokku kukkuma. Seisime Võidu kitsal tänaval, kus üks mööduja meie peale kurjaks sai, sest me tal teel ees seisime. Siis käisime Selkus, kus Ints välja tegi ja, siis Apollosse, kus igaüks leidis omale midagi lemmikut. Pärast seda istusime Keskväljakul ja söötsime tuvisid ja ÜHTE parti küpsistega, kuni Ints jointi ette pani ja ma ei tahtnud seal enam istuda. Kuigi see part oli nii naljakas ja pakkus meile seal nii palju nalja... Kõik saatsid mind koju ja minu tänaval kammis meil Leenuga ära. Hakkasime lampi lollitama ja...jne...:D Olin tuppa jõudes nii läbi omadega. Sees keeras ja väga paha oli olla, aga ma otsustasin ikka jooksma minna. Vastik, rõve, jube tuul oli, aga pärast seda hakkas kohe parem. Polegi täna rohkem midagi kasulikku teinud... Ah jaa, mul tuli inspiratsioon kah vahepeal peale... Aga ma praegu ei jaksa mitte midagi teha ega rohkem kirjutada kah. Kella kümneks liigun teatrisse ja siis läheb mölluks!!

Ühiskonnaõpetus

Pange palun see aeg seisma korraks!!! Palun noh, ma ei jõua ju! Tean, et olen jälle ise süüdi, et kõik viimasele minutile jätan, aga see on meeletu kiirus, millega viimane nädal läinud on ja arvatavasti ka järgmine nädal läheb.
Sellepärast ka väga pikalt midagi ei kirjuta hetkel. Ütlen ainult, et eile on üpris kohutav päev, sest mul oli meeletu uni koguaeg. Magama läksin kah juba enne ühteist. Ma ei tea, miks või kuidas, aga igal korral kui lugesin midagi või olin, siis silmad vajusid iseenesest kinni. Ja noo ei saa ka mainimata jätta seda ühiskonnaõpetuse maratoni. Läksin poole neljaks kooli ja poole kaheksani olin seal. Jubeeee! Mu pea tahtis juba plahvatad... Loodan, et sellest oli ikka mingit kasu kah. Aga tungub, et täna tuleb ilusam ja soojem ilm, kui eile, ehk saab täna õues õppida siis või midagi. Praegu otsin miskit süüa ja eks varsti peab jälle kooli minema...

A,E,I,O,U,Õ,Ä,Ö,Ü

Kell on viis hommikul ja ma passin üleval, aga on aeg mõelda.(I) Mõelda asjade ja elu üle, mõelda, miks midagi ja kuidas siin ilmas juhtub. Kui hea on esiteks mõelda, et ma ei pea täna kella kaheksaks kooli minema. Samas on nii jube mõelda, et mul on ülehomme juba eksam, ma ei oska veel midagi. Jällegi, kui võrratu on vaadata oma toa aknast päikesetõusu. Samas, kui kahtlane on mõelda, et kõik head asjad saavad varem või hiljem otsa... Aga miks me nii teeme? Või mida me üldse teeme? Miks läheb nii, et head asjad lõppema peavad? Miks ei võiks juhtudad see kõik pigem hiljem, kui varem.? Kas see ongi saatus? Tunda rõõmu ja headust ning siis see kõik kaotada? Mu filosofeerimisoskus annab soovida hetkel. Ilmselt sellepärast, et ma kardan kirjutada praegu ja hommik nii varane on. Ma ei tea, mida ma kardan... Kardan vb riivata või halvata kedagi oma jutuga... Aga miks? Miks ma seda kardan? Ma pole ju halb inimene, ma ei taha kellelegi halba teha ja usun alati inimestest parimat. Ja nii palju, kui ma vähegi suudan, ei tee ma inimestele etteheiteid, sest elu on mind õpetanud, olen lausa vitsa saanud elu käest selle pärast. Appi, miljon mõtet on hetkel peas, nagu konkreetselt, aga raske on haarata kinni kasvõi ühest. Ma ei jõua neile järgi. Nad tormavad lambist suvalises suunas...võiks siis nagu mind kah järgi oodata vms, aga eih...??

JAAA päike on võrratu!!
Kirjutaks nüüd natuke eilsest päevast. Kui ma eile laulma läksin, tundsind, et olen veitsa külmetanud vist, sest hääl oli ära natuke. Reedeks vaja korda saada, esinemine siiski ju. Pärast seda läksin poodi ja ostsin süüa ning helistasin Leenule. Ilm oli täiuslik – päike ja soojus – ma ei vajagi muud! Saime kokku ja võtsime keskväljakul päikest, sõime ja rääkisime. Platrasin isegi liiga palju, ma arvan. Kuid eile ei rääkinud me üldsegi mitte maailmaasjadest, vaid hoopis millestki muust... Platerdasime nii kaua, kuni ma uuesti muusikakooli läksin. Eilne trummitund läks nii hästi, et varem polegi nii edukalt läinud vist? Megakiirelt läks aeg. Jõudsin koju ja õhtul läksime Leenuga jooksma kah veel. Mõnus, kui ilm on hea, võiksin ma kogu aeg joosta, see on nii vabastav ja rahustav. Nüüd aga, pean veits asju mõtlema...
Päikest;)

Joonistatud mees

Tean, et vaheapeal on olnud pikk vahe ja ma pole midagi jõudnud kirjutada. Sest busy busy busy on koguaeg. Aga midagi väga erilist pole olnud kah. Neljapäeva öösel ma ei maganud ja läksin kuueks rongile, magasin veits rongis ja siis otse tööle. Tööl oli veits uimane olla, aga muidu nagu ikka. Õhtuks tegin endale suured plaanid, et hakkan õppima ja noh, see lõppes sellega, et ma jäin arvutile magama jälle. Juba suht varakult ja ärkasin kah laupäeval juba kell 5. Käisin tööl ja värki ja pärast tööd sain Marisega kokku. Nii lahe oli... Üle pika aja kuulata, rääkida, mõelda asjadest. Istusime Vabakal ja nautisime päikest, pärast sõime jäätist ja vaatasime, kui erinevad ja kummalised võivad inimesed ikka olla.?! Ma ei suuda meenutada isegi kõike enam ja pole aega kah, sest uued toimetused juba suruvad peale. Pole isegi viimasel ajal msni ega kuhugi mujale jõudnud. Pühapäevane päev läks kiirelt. Mõtlesin koguaeg, millal saaks korterit vaatama minna ja paras feil oli sellega, see asi jäi sinnapaika. Koju jõudes õppisin veits ja õhtul, tuli mu väljamõeldud sõber mulle külla. (Joonistatud mees!) Esmaspäeval oli kirjand. Teemaks valisin „Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda“ (Iiri vanasõna). Passisin esimesed kaks tundi niisama ja mõtlesin, et aega on veel küllaga. Kui eisimesed kolm inimeset juba lahkusid, sain aru, et olin tühja passinud, aga lebo, mul polnud kuhugi kiiret kah. Tean juba, et mu õigekiri on suht katastroofiline, aga läbi ma ikka ei kuku. Ma loodan vähemalt. Pärast kirjandit oli väike puhkus jooksmise näol ja õhtul sain Leenuga kokku. Wao, polnud juba 100 aastat teda näinud ja info, millest ta pajatas, oli jahmatav ja huvitav, nagu ikka! Cillisime lambist mega suure ringi ümber linna ja vaatasime Vallikal päikseloojangut. Arutasime maailmaasju ja suundusime kesklinna tagasi. Siis helistas Joonistatud mees, mu välja mõeldud sõber, ja me ajasime kolmekesi lolli juttu telefoni otsas. Kuni lõpuks saime ka kokku ja ajasime veel lollimat juttu. Pärast seda kõike tuli Joonistatud mees minu juurde ja me „jõime teed“!
Teisipäev! Kirjutan kohe ära, sest pärast nagunii aega pole. Hommikul kohe kooli! Wiiii, ma ei jaksanud silmi lahti hoida ja inka õps sai eriti kurjaks meie peale, sest keegi ei viitsinud vastata ta küsimustele ja random oli seal passida üleüldse. Koju ma lausa jooksin ja lõpuks sain mahti ka kirjutada! Zorro, et pole viimasel ajal eriti agaralt kirjutanud, katsun seda viga parandada.

Tutipäev

Niisiis... Ma olen hakanud ära väsima vist. Ei suuda enam nii kaua ärkvel püsida, kui võiks, nii nagu varem. Või teen valesid asju, et need tunduvad nii igavad, et ma jään lausa nende najale magama? Ärkasin täna kell 7 ja passisin hommikul tegelikult suhteliselt tühja. Seadsin end tutipäevaks valmis ja liikusin kooli. Veider oli, sest kõik autojuhid pidid oma pead peaaegu otsast ära keerama, et jälgida mind, mitte teed. Omamoodi oli see naljakas. Koolis oli nii hea olla täna. Esiteks sellepärast, et mu sees oli rahu, sest ma ei pea enam tundides käima. Teiseks sellepärast, et sain olla väike ja armas Piret, sain teha lollusi ja visata vempe ilma, et keegi oleks saanud midagi teha või öelda või mõelda. Nii lahe oli! Tegelikult polnudki see päris selline päev nagu ma oleks oodanud, aga naljakaid seike juhtus siiski. Kõigepealt ootas mind ees juba Ellu, et mulle PUNANE õhupall kinkida ja siis mind veega pritsima hakata. Klassis käis hullem veesõda ja isegi õpetaja tegi pahandust. Tahtis Alvarit pritsida, aga kogemata sai hoopis üks teine õpetaja pihta ja meile oli see küll väga naljakas, talle vist mitte nii väga. Pole hullu! Ega ta ära ei sulanud. Nalja sai veel. Andu oli kooli kaasa võtnud rula, millega Paul sõita proovis ja mida rohkem proovis, seda suurem hoog, mida suurem hoog, seda suurem risk, mida suurem risk, seda valusam kukkumine. Ja nii läks! Ühel hetkel oli Paul põrandal maas laiali ja ei saanud vist ise kah aru, kus, kas ja kui palju ta haiget sai ja kas nutta või naerda. Kokkuvõtvalt oli see siiski üpris naljakas. Edasi tulid väiksed (need, kelle me 1.sept. kooli viisime) ja viisid meid aulasse. Seal oli väike esinemine ja direktori lõpukõne „tuult tiibadesse!“. Siis toimus õues mingi trall ja noo see kiskus küll veidi keeruliseks. Ma ei tea, kas meid oli liiga palju koolis või mis värk oli. Igatahes, rebasteretsil küll nii puntras kõik tavaliselt ei ole. Aga fun oli ikka! Inimesed olid lõbusad ja heas tujus ja kõigil oli õigus ja luba olla natuke ’totu’. Kui see mürgel läbi sai, kadusid kõik kusagile ära?! Otsustasime siis minna linna viiekesi. Panime Pauli autole õhupallid külge ja läksime tiirutama ja sööma. Siis juhtus aga veel üks apsakas. Seisime parajasti vana valgusfoori taga ja Paul ei märganudki kohe, kui tuli roheliseks läks. Selle peale tagumine auto lasi juba signaali. Edasine on muidugi eriti koomiline, kui ta neli korda üritas kohalt ära liikuda, aga auto ikka ja jälle välja suri. Tagumine auto uuesti signaali lasi ning Kairi lõpuks talle ütles, et pane 1. käik sisse! Hahaaa! Andu ja Andri mõlemad üritasid end peita ja tahtsid häbist maaalla vajuda, aga teha polnud ju miskit. Suur naerupilv levis meie autos, mis aga kasvas veelgi, kui Andu korraga teatas, et jäi breketitega oma lambasse kinni jne! Suhteliselt keeruline oli isegi hingata vahepeal, sest kõik oli nii hüsteeriliselt naljakas lihtsalt! Siis käisime pitsat söömas, kus ootamine oli muidugi jõhkralt pikk, veel pikem, kui mõnes viietärni restoranis. Pärast seda läksime Põhjakasse, kus ka minuga juhtus äpardus. Nimelt on igal suuremal poel need mingid metallist väravad, mis avanevad mingi anduriga seonduvalt. Noo palun väga, ma jäin kahe värava vahele lõksu! Nagu mida veel eks??!! Appi! See oli nii naljakas, et pidin sinna samma põrandale pikali viskama ja krampidesse lihtsalt surema. Eriti hea nägu oli tädikesel infoletis, kes alguses ei saanud vist aru, miks me nii riides olime ja siis ei saanud ta aru, miks ma sinna vahele lõksu olin jäänud? Aga mingi töötaja kõndis parajasti kohe mööda ja sai mind päästa. Wiii, milline privileeg, ma tean! Kõik oli nii naljakas, et mul oli võimatu korralikuks jääda. Keksisin ringi nagu tõeline väike pädalik ja kui me pärast poiste eest nö peitust mängisime, siis tuli turvaonu ja tegi kah veel meiega nalja. Seega meil oli väga lõbus! Peagi oli kogu jant läbi ja iga roju läks oma koju. Kodus tuli uni peale. Polnud midagi teha ja arvuti kah ei tahtnud minuga väga koostööd teha. Midagi kasulikku tegin kah täna, näiteks nagu koristamine koos emaga.

Ma ei saa muidugi mainimata jätta seda, et alates poole kümnest õhtul läks mu elu jälle ilusaks ja rõõmsaks. On keegi, kelle ma vist välja mõtlen oma mõtetes, kes teeb mulle head. Vähemalt ma mõtlen nii. Kas ta on päriselt kah olemas? See on huvitav, ma tean, aga ma ei julge sellest isegi rohkem kirjutada ega mõelda ja rääkida ammugi mitte, sest see on liiga hea meelepete, et ma ei taha sellest veel ilma jääda. Mitte veel... Las ma olen nüüd natuke aega rõõmus kah. Homme või õigemini täna pean kell 6 rongile juba minema ja magada ma küll täna ei saa, jõua ega taha.

'Ma tuhat korda tänan sind...'

’Ma tuhat korda tänan sind,
et ootasid mu ära vend,
nüüd edasi peab minema
ja süda olgu mureta!’

Ma alustan täna oma sissekannet teisiti. Tahaks tänada mõnda eriti head või tubli inimest, kes pole mitte konkreetselt mulle ainult head teinud, vaid tervele ühiskonnale. Nüüd, kus mu viimane koolipäev on seljataga, hakkasin ma asjade üle mõtlema. Mida on mõni õpetaja tundnud meie vastu tegelikult? Tulin just kooli kooride kontsertilt, kust ka ise osa võtsin. Ja koolist ära jalutades muutusin natuke nukraks. Kui tühi ja kõle oli meie kool, kui puudus nii hea muusikaõpetaja nagu seda on Elo. Ta on nii palju meile andnud, et seda on võimatu sõnadega edasi anda isegi. Aga mida oleme meie talle andnud? Okei, lauljad on talle andnud päikest, rõõmu, elujõudu jne, aga mida on kool andnud? Kas teda on tunnustatud? Ei vist, vähemalt mitte eriti. Me tänasime teda täna, pärast kontserti. Läksin kooride ette ja lihtsalt kutsusin ta lavale, et üle anda lilled ja kommid meie armsale-kallile dirigendile. Kalli sain ka! Ma tean, et olen teda kirunud, sest ta on mulle lambist keset kooriproovi öelnud, et olen liiga edev või midagi muud taolist, mis tol hetkel pole sugugi hea olnud, eriti veel siis, kui mina pole süüd kah olnud, aga üldiselt on ta suure südamega hea inimene.
Teine uskumatu inimene on Kelli. Ohoh, kõik kes on märkimisväärsed hetkel on seotud muusikada. Muusika ikka ühendab inimesi ja teeb meid rõõmsaks ja õnnelikuks. Kelli tuli Rkv kui ma olin veel väike. Alguses oli mu lauluõpetaja Annely, kes, kui nüüd tagasi mõelda sellele ajale, ei olnud eriti huvitatud meie edust, pigem mängis talle suuremat rolli raha. Kelli võttis talt ameti üle ja ma olen juba väga pikka aega tema juures õppinud. Nüüd, mõeldes tagasi sellele kõigele, sest see peatükk hakkab kohe kohe ju lõppema, siis kõige enam teebki ehk kurvaks see, et muusika tegemine nende inimestega hakkab nüüd ju hääbuma. Kui palju võimalusi lõi Kelli Rakverele, kui ta siia väikesesse linna tuli, niisamuti nagu Elo. Ja kui palju vaeva on Kelli tegelikult meiega näinud... Muusikakool on siiski parim koht Rakveres. Nüüd, kus ma siit linnast hakkan ära minema, alles nüüd ma mõistan, kes ja kui palju mind tegelikult on hinnanud. Olin meelitatud, kui pärast suurt tööd ja vaeva tunnustati mind maavanema vastuvõtul. Kui nüüd, kui kõik hakkab läbi saama, kuidas koolis õpetajad ikka räägivad, kui võrratu ja hea laulja ma olen ning, et nad tahaksid mind veel kuulda. Kuid see, kuidas suhtuvad minusse inimesed muusikakoolis on siiski ülim. Õpetajad kallistavad mind ja teretavad ja kõnetavad ja küsivad igasugu asju ja naeratavad ja on soojad sisemiselt ja üldse... Ma armastan seda maja! Nagu teine kodu... Eks ma olegi seal umbes poole oma elust veetnud, sama kaua nagu oma päris kodus.

Kui ma nüüd tänasest päevast veel kirjutaksin, siis see algas nii... Ma ei maganud sisse, wiii, hea seegi. Sain ka äratava sõnumi! Aitäh! Tegin hommikul oma füsa õpimapi veel korda ja läksin kooli. Esimeses tunnis oli TNT kaks kontrolltööd, siis oli üks vaba tund, siis läksin inkat järgi tegema ja siis kaks füssat, kus pidime mingit mega-plakatit tegema. Pean tunnistama, et ma polnud enam mõtetega seal tunnis ja suutsin plakatile kirjutada vaid ühe asja ’dooside’ kohta ning ülejäänud töö pidid teised ära tegema. Kuid päev oli suhteliselt mitmekülgne, sest sain täna sellised hinded: 2,3,4,4,5, ja saksas oli üks x maha tõmmatud. Seega võib ju rahule jääda. Veelgi enam, ükskõik mis hindeid ma täna ka saanud poleks, ei muuda see mu lõpuskoori enam. Ah jaa, Helenel oli sünnipäev, viisin talle ta lemmiksokolaadi. Rohkem ma teda ei näinudki, sest tal on kiire ja mul on kiire ja nii me kunagi kokku ei saagi... Homme tuleb kindlasti hea päev, sest on tuttipäev koolis ja tunde pole ja õhtul saab proovi teha jälle ja siis veel hiljem õhtul saan ühe inimesega ehk kokku, kui veab..? Reedel pean varakult Tlnas olema. Ei teagi veel, kuidas ma kohale saan või mis üldse saab, aga viimasel ajal elangi päev korraga ja üritan vähem muretseda.

Viimane pingutus

Aaaappiiiii!! Ma ei saa aru, kuidas see aeg küll nii kiirelt lendab. Ma olen totaalses ajahädas ja tahaks ikka kirjutada kah asju ja värki. Pean siiski lühidalt tegema, sest kõik muud kohustused suruvad peale, isegi kui kell on juba 1 öösel.
Tänane hommik oli katastroof...või oli just fun? Pigem siiski mitte. Ainuke tund kuhu oli vaja jõuda täna, ja tõsiselt, sinna ma just ei jõudnud. Deem... Ärkasin enne kella, vaatasin, et aega on veel ja magasin edasi. Siis helises kell ja ma mõtlesin, et paar minutit veel, siis ärkan. Kui uuesti kella vaatasin, näitas see juba 08.08. Jeeee, super tõesti. Teadsin, et nüüd kooli minna oleks väga pointless, sest ma jõuaks täpselt inka lõpuks, kus kõik tegid proovieksami taolist asja. Ok, mis seal ikka... Magasin edasi! Uskumatu, viimane nädal ja ma ikka suudan kõik veel tuksi keerata! Ärkasin pool kümme ja helistasin Paulile. Tuli välja, et ta oli isegi ajaloo tundi läinud. Noo eriti korralik, ma ei või! Tegin nii kiirelt kui suutsin ja läksin kümneks kooli, kus ma olla ei jõudnudki, sest me läksime temaga kaltsukatesse tutipäevaks asju vaatama. Ja oh sa poiss, avastasime sellise pole, et seal olid kõik asjad olemas, mida üks hing ihata võib. Ning kui mulle üldjuhul poodlemine ei meeldi, siis see pood ja need asjad seal on väga funfunfun. Me ei ostnud kohe midagi, Paul läks kooli tagasi - matasse. Mina läksin muusikakooli – laulmine. Kell 11.15 hommikul. Hahaa, päris äge oli! Kontsert on 29.aprill Teatrikohvikus kell 22.00. Aeg on muidugi väga huvitav, aga kõik kes tulevad, need ei pea kahetsema! Pärast oli vahetus. Tema laulma ja mina kooli, ühiskonda. Saime pärast seal poes jälle kokku ja ostsime lahedaid asju. Teel kohtusin oma vana klassiõega. Ja veider lugu oli sellega, kui ta mulle lambist kaela kargas. Eee, jah, tere sullegi, aga nagu..? Ei, kõik on ok, natuke ootamatu oli lihtsalt. Palju ei jõudnudki rääkida ja noh, arvata on, et ainuke asi millest meil tol hetkel rääkida oli, oli kool. Õhhh, kohe saab see läbi!! Wiiii!!! Kuid, ma läksin veel kooli siis, ka seitsmes tund oli mul inka, kus ma vabandasin õpetaja ees ja pakkusin välja, et teen homme selle testi ära. Arvata on, et saksasse ma siis jälle ei lähe. Anyway, pärast tunde ei jõudnud ma midagi kodus teha, sest kiirustasin uuesti muusikakooli, kus mul oli kaks tundi järjest trummi, mis võttis päris läbi, kui aus olla, aga mõnus oli sellegipoolest. Samas, kui ma koju jõudsin, oleks kohe magama tahtnud minna, kuigi teadsin, et see on välistatud, sest homme tuleb jõhker päev koolis. Viimane õppimise päev ja ega siis mõni õpetaja jäta kasutamata võimalust, meid viimast korda piinata. Sellest kui kohutav päev homme on, kirjutan homme... Tänane õhtu oli aga väga tore. Kõigepealt, ei pidanud ma üksi TNTd õppima, vaid mul oli abiline, kuigi jah, midagi selgeks ei saanudki väga, sest kõik muu jutt oli palju huvitavam, kui mingid tobedad valemid. (Ah jaa, Joonas helistas ja küsis rummipallide retsepti! Naljakas! (Lihtsalt pidin seda mainima) Igatahes, kell pool üksteist sain tõsiselt hakata õppimisele keskenduma. Tänud Intsule, et ta mingit füssa asja mulle otsis ja noo inka on ikka ’main thing’ praegu ja TNT’d vaatan siis veel hommikul ehk? Kui ma jälle sisse ei maga. Muidu on küll ikka väga paha lugu! Aga üldiselt on elu lill... või umbrohi!?
Ja Leenule palju õnne sünnipäevaks kah!!;)

Oma aeg, teen mis tahan.

Pildil kõik ikka nii tublid tarkurid!:))

(maavanema vastuvõtul)

Siis kui mingi asi peab ikka tuksi minema, siis ta ikka läheb kah! Ja tuleb mingi kirjutamise blokk veel kah, kõigele lisaks. Aga p***** see kõik. Mind EI HUVITAAA!!! Ma ei mäleta, kas ma läksin eile varem magama?! Jäin niimoodi magama, et ei kustutanud isegi valgust toas ja kui kell 5 kella vaatasin, siis alles sain aru, et tuli ikka veel põleb. Ärkasin enne seitset. Kool oli lebo... Käisin ainult esimeses tunnis, siis koju ja kella kaheteistkümneks alles kooli tagasi. Tegin endale prii oleku teistest tundidest. Aja raiskamine on nendes istumine ja mitte midagi tegemine ju. Õppisin hoopis kodus estat kolm tundi ja koolis oli pärast seda veel kaks kirjandust + ühiskond. Koju jõudes ajasin veits äriasju ja sain teada, et mind on reedest pühapäevani tööl kah vaja. Eee...okei... suht hullu hakkan jälle panema vist, sest esmaspäeval kirjand ju?! Aga mul suva! Eks paistab, mis saab. Pärast seda läksin muusikakooli, tegin Argoga veits proovi ja valisin välja lood, mida õhtul laulda, ja Kelli viskas mu koju ära. Midagi teha ei jõudnudki, kui pidin juba kooli minema. Koolil on sünnipäevanädal ja toimus traditsiooniline ümberlinna jooks. Ning iga aastast bändide esinemist asendasin mina! Nii chill oli lihtsalt. Lambist õues rahva seas cillida, laulda, teha seda, mida ma nii nii väga armastan. Ülim oli! Ja mul on 1 päris fänn kah juba!! Wiiii!! Fänn, kes alati on olemas! Külmaks kiskus küll lõpuks õues, aga siiski nii lahe oli. Tundus, et inimestele kah meeldis vist?! Ma peaks õppima hakkama, aga juba kaks tundi olen lambist passinud... Ma suudan ikka ainult siis õppida, kui ma üldse arvutit ei ava kah mitte, siis ma pole nii distracted. Tänane õhtu läheb küll tuulde vist, aga noh, eks saab siis homme päeval vb midagi õppida...

Ps! "sest kõik nii naeruväärne, sa pole märganud, et kõik on nii mõttetult huvitav vahest ja mõni kord hoopis huvitavalt mõttetu" ... (väga tabav mu meelest)

Ööloom

Eilene äratus oli random, kuna ma magama sain alles kuus või midagi. Äratus oli juba 10 ja pidin poes käima. Pärast seda võtsin end kokku ja õppisin veits. Krt, seda kõike on ikka liiga palju... Kohutav! Aga olen hakanud vaikselt aru saama, et mul pole küll mõtet mingitele eksamitele panustada, sest vaevalt tulemused midagi head ja märkimisväärset tulevad. Seega kooli ma siiski sügisel arvatavasti ei lähe. Üleüldine väsimus oli eile ja õhtul kutsusid kõik peole jälle ja värki, aga ma otsustasin siiski koju jääda. Mingi nõme nohu on kah. Ma ei taha haigeks jääda ja haige olla!! Puhkusest siiski midagi välja ei tulnud eile, sest kella 23 paiku tuli lambist külaline. Nagu wat? Ja me passisime lambist mingi neljani üleval. Jälle! Mingil hetkel ma lihtsalt ei suutnud enam oma silmi lahti hoida ja vajusin ära vist. Kell üheksa oli äratus. Inkas oli päris keeruline täna, sest pidin koguaeg tõsist vaeva nägema, et ma nende ülesannete vahele magama ei jääks. Õnneks sain Pauliga koju ja üritasin ikka asjalik olla ja ühiskonda õppima hakata. Jäin siiski magama oma raamatutesse. Telefon helises mitmeid kordi, ma ei suutnud vastata, uni oli ikka liiga magus. Kell neli otsustasin siiski vastata ja kohe oldi mul juba uksetaga kah. Käisin Põhjakas korra. Jõudsin just koju, kui Leenu helistas. Wao, olin jahmunud, ehmunud, segaduses... Võtsin kõne vastu ja sealt kõlas selline hääl, nagu kõik oleks korras olnud?! Nagu ma oleks tervet eelnevat nädalat endale ette kujutanud? Suutsin siiski midagi sellist öelda, et telefon visati kohe ära kah. Helistasin tagasi ja otsustasime Leenuga jooksma minna. Ma polnud veel midagi söönud, seega tegin kiire eine, kuigi kartsin, et mul hakkab halb siis joostes. Kui ta minu poole jõudis, seisis mingi troppide kamp mu värava taga. Me ei öelnud neile alguses midagi. Kuid tuli välja, et kaks tükki olid veel teiselpool maja kah. Nagu wtf?? Mu maja ümbert on hetkel kõik ülesse kaevatud, seega tundus kahtlane ja ma läksin küsisin, et mida nad sealt sitasest kraavist otsivad?? Selle peale vastasid nad vaid, et niisama vaatavad. Ma läksin keema veits! Kui asi pehmemalt siia kirja panna, siis ma ütlesin, et nad peavad ära minema, muidu tuleb pahandusi. Õnneks oli Leenu mu kõrval, ma ei usu, et oleksin muidu nii julge olnud. Selle aja jooksul olid tulnud kaks kutti tänavalt kah meie juurde. Mul tekkis juba konkreetne hirm, et nüüd ma küll saan peksa. Hüppa veel, eks??! Läks veits sõneluseks, kuid ära nad siiski läksid ja ma ei saanudki peksa! Hahaa! Kuid see sõnelus oli küll veider, isegi naljakas ja jättis mulje, et need kutid on kas Erakast, Põhikoolist või lihtsalt nii lollakad, et nende mõistuse puudulikusest hakkas kahju isegi. Läksime siis jooksma ja ring tuli päris pikk isegi. Pikem, kui ma tavaliselt teen. Ainuke paha asi on see, et mul kondid valutavad jala sees. Raske seletada, aga kui paigal istun, siis oleks jalad nagu ära põrutatud ja vahepeal on valu nii hull, et võiks jalad otsast rebida, siis on kah väham valus. Praegu on ok, pole midagi hullu hetkel ja joostes pole kah midagi. Kui lumi Tammikus või kusagil pehmes kohas ära sulab, saab seal hakata käima, kui ma siis veel üldse Rkv olen. Igatahes, pärast jooksu ei teinud ma mitte midagi kasulikku enam. Polnud arvutit terve päev lahti teinud ja nii kui tegin, oli kohe kõigil vaja midagi rääkida. Random!

Peaks täna varem magama minema vist. Uskumatu, et nädala pärast on esimene eksam juba ja siis läheb kõik nii kiirelt, et lõpp juba paistab. Ah jaa, ja tähtsündmuseni on tänasest täpselt 1 kuu jäänud veel!!! Wiiiii!! Can’t wait!

REeDE

Lihtsalt nii äge reede oli!! Uskumatu, kui ma ise eiran kõike halba ja kurba, siis ma suudangi tunda rõõmu ka mingitest tähtsusetutest asjadest. Või on see pohhuism? Noo igatahes, mis iganes see ka pole, on see nii hea asi/tunne, et ma loodan, et see ei kao kunagi enam minu juurest. Mu mõtlemine on kindlasti paljude jaoks vale, aga see on nii.

NELJAPÄEV oli laulupäev. Mul on mingi hilinemise komme külge tulnud viimasel ajal. Pidin kooli minema poole kümneks, aga jõudsin umbes kümneks. Siis tegime kooriga proovi ja läksime gümni, kus oli veel proovi ja siis ettelaulumine. Meil läks hästi. See asi sai oodatust varem läbi ja helistasin Tomile. Ta tuli lambist tunnist ära ja käisime poes ja siis ma läksin muusikakooli. Kus ma laulsin veel umbes kaks tundi. Meil on Janaga üks uus ja ülilahe lugu. Appiiii, tahaks seda juba teistele kah näidata!! Tulin koju ja panin end teatriks valmis. Etendus oli „100 aastane maja“. Seda on päris raske kommenteerida isegi, sest see etendus polnud just kõige parem. Liiga rusuv ja ängi ja hirmu täis. Või noh, mitte hirmu, aga jah...seniilsust täis ja natuke selline kummaline. Ei pakkunud päris seda, mida oleks võinud. Aga kõik etendused ei saagi olla kulda väärt. Pärast teatrit oli selline tunne, et tahaks joosta, aga pime oli juba ja ma ei viitsinud kusagil tee ääres jälle töllerdada. Kutsusin Tomi kaasa ja me läksime vallikale ja sealt edasi ja tagasi ja siis koju. Ma ei mäletagi kaua ma üleval passisin jälle...

REEDE. Omg, kui hea on ärgata teadmisega, et ma ei peagi põdema mingi totaka mata pärast, kuhu kõik teised hommikul jooksid. Lebooo... Läksin kümneks kooli, olin ühiskonnas nii palju kui seda tundi oli ja koju tagasi. Kell 13 oli maavanema vastuvõtt. Täitsa tore oli seal. Kõikide kohta leiti midagi ette kah ja minu oma jäi mul täiega kummitama. See sõnastus ja see kõik oli kuidagi..nii õige ja huvitav samas. Pärast seda üritasin kodus veel midagi õppida, aga tervis hakkas täiega ära keerama. Palavikku polnud, aga paha oli olla. Panin end ikkagi valmis ja mõtlesin, et käin sealt ballilt kah siis ikka korra läbi. Eee... see pidu polnud ikka päris minule vist. Aga mis on asja juures positiivne, on see, et ma suudan kuidagi kohaneda sellistes asjades. Ja isegi, kui ma tahtsin pm kohe sealt ära minna, kui olin jõudnud, leidsin ma ikka tegevust ja põhjust isegi jäämiseks. Hea oli, et ära ei läinud, vastasel korral poleks nii lahedat õhtut/ööd vist tulnudki. Kell 22 saime torti ja pärast seda hakkas rahvas laiali liikuma. Minu õhtu kulges edasi mingi random seltskonnaga. Kõigepealt pidin aga kodus käima, et riideid vahetada. Andres tahtis mind nii väga koju sõidutada. Cmon, nagu mul oleks mingi hullult pikk maa minna olnud??! Igatahes, olin siiski nõus. Ta oli kuidagi veider eile, nagu midagi oleks juhtunud või nagu ta oleks lihtsalt väga väga väsinud. Vahetasin riides ja üritasin Marit meiega kaasa meelitada, aga ta otsustas Mjau kasuks. Mesa, Sillu ja Andri tulid mulle juba vastu, kui õue astusin. Naljakas seltskond oli. Polnud ju varem nendega kusagil käinud ja nii. Jõudsime kooli ette ja seal olid veel mingid inimesed. Käisime poes ja läksime Exclusive’i. Eee...esimest korda siis seal. Wao, alguses oli kammikas, sest järjekord oli konkreetselt uksest väljas, et piletit saada ja mingi kapp põkkis seal kah, et miks ta välja visati jne. Siis mul oli küll nagu, et wtf ma siin teen? Aga seest on see place lahe, ülilahe. Palju ruumi tantsimiseks ja istumiseks ja astumiseks ja... Väga hästi läbi mõeldud koht ma ütleks. Minu jaoks oli väga crazy õhtu, sest ma alustasin tantsimist umbes pool üks ja ma konkreetselt tantsisin kella neljani välja. Kordagi ei istunud, kas või üksi, aga tantsisin! Seal oli kõik, mida ma tol hetkel vajasin - hea muusika, hea valgus, hea põrand. Kõik oli tore seal! Ok, seal oli ka veits mingeid rõvedaid ja veidraid asju, aga pidu ju! Eks ikka ole selliseid juhtumeid kah! Kell neli liikusime oma seltskonnaga ära. Osad sööma, teised koju. Umbes kolmveerand viis jäin mõeldes magama vist ja nägin juba unenägu isegi, kui kell 5.17 helises mu telefon. Võtsin automaatselt vastu ja kui kuulsin häält teisel pool, olin üllatusest peaaegu ärkvel. Või siiski mitte?!

„Magad või?“

„Ei!“

„Mis teed siis?“

„Magan!“

Ma ei mäleta väga millest me rääkisime, aga vestlus kestis umbes tund aega. Ju pidid siis ikka olema, millest rääkida?! Lahe, uni oli nüüd veel magusam kui enne. Äratus oli muidugi kohutav. Ema pani täna hommikul ikka päris hullu. Ok, see pold ju naljakas, aga mulle oli. Ma naeran iga asja peale nüüd. Koguaeg! Nii suva on kõigest, siis on nii lahe vaadata, kas või seda, kui inimesed närvi lähevad. Nagu waat? Pointless ju! Ok, ise lähen kah vahel, aga tahaks, et nii jääks! Et ma suudaks selline edasi olla nagu praegu on.

Kirjutan tänasest päevast pärast või homme!

Eufooria.

Noniii, eilse päeva võib vahele jätta, sest sündmused, mis olid, olid haledad. Aga haledatest asjadest ma täna ei räägi. Esimene hea asi oli tegelt see, et suutsin eile juba kell pool kaks magama minna. Wao, see oli hea, aga noh, see millest see tingitud oli, et ma nii vara läksin, polnudki tegelikult nii hea. Aga ausalt öeldes ei morjenda see mind, sest ei saagi alati uskuda, et inimesed teavad, mida teevad ja tahavad. Mõnele on lihtsalt antud vähem ja eks tuleb leppida, et varem või hiljem kukuvad ikka asjad nii välja, nagu keegi polnud plaaninud. Eriti naljakas on muidugi see, kui inimesed üritavad Mehhiko seebikat järgi teha...oma enda ’koduhoovis’. Hahaaa, kasvaks suureks või midagi??! Okei, mis sellest ikka...

Täna oli tavaline päev... Kool, kool, kool, kus viimasel ajal kõik õpsid ähvardavad mind, et nad ei lase mul lõpetada! Nagu mida?? Ma saan aru, et ma meeldin neile, aga nüüd kohe nii palju siis, et on vaja koguaeg ajudesse panna?? Loetud päevad on jäänud veel lõpuni ja siis ei pea ma enam kunagi, ei oma nägu sinna näitama ega ka nende lõustasid vahtima. Vabaduuuuus! Ilm on lausa super olnud viimastel päevadel. Päike on nii soe ja hea, et ma tunnen kohe, kuidas energia minu soontesse voolab ja ma hakkan elama. Jumaldan seda! Kuigi on liiga külm siiski minu jaoks veel. Olen juba ilmalt petta kah saanud vist, sest kurk on valus ja pea tuikab. Siiski, käisin täna poes ja ostsin ingverit (fuu) ja sidrunit, tegin teed ja üritan ikka terve olla! Haah ja siis muidugi tuli see ’pomm uudis’, millest on veel vara rääkida, aga kui see mul õnnestub, siis tuleb mu elu parim suvi ehk?? Hopefully!!! See tekitab minus nii hullu ärevust ja positiivset eufooriat, et tahaks hetkeks nahast välja pugeda lausa.

Nädalavahetus hakkab lähenema ja elu kiireneb kohe. Homme kooli pole (mul vähemalt mitte), sest lähen laulupeo proovi ja siis pärast seda saab ehk ka enda proovi teha ja õhtul teatrisse. Juhuu, parim koht kus olla!! Ja kuna reedel on paljudel mata proovikas, siis ma saan rahulikult peesitada. Ainuke tund kuhu arvatavasti lähen on ühiskond, sest ma pole siiani leidnud motivatsiooni ja tahet, et end õppima utsitada, siis kuulan vähemalt tunnis, ehk jääb midagi külge? Päeval käin veel maavanema vastuvõtul ja reede õhtu on siiski veel lahtine... On neli varianti, aga kõige intentsiivsem utsitustöö on olnud taaskord Mari poolt, kes tahab, et ma ballile läheks. Waaat? Kellega? Miks? Midaaaa? Mul pole midagi selgagi panna?? Oh god! Mis iganes otsuse ma vastu võtan, toimub see arvatavasti tund enne selle tegemist ja ma pärast kirun ennast, et miks ma küll varem nii ei mõelnud ja oleks võinud ikka juba varem liigutama hakata jne! Tüüpiline!

Minge...

Absurdsus... Mõni inimene lihtsalt ei oska kohe olla. Kerge on olla ebanormaalne! Ma olen juba nii tüdinud ja väsinud sellest kõigest, et ma ei viitsi lihtsalt enam tõmmelda nende asjade pärast...

Unetu

Pole täna mingit tahtmist kirjutada, kuidagi karm tühjus ja tuimus valitseb. Kõik on ju ok iseenesest... Või ma ainult korrutan seda endale, et mitte kokku variseda? Ei siiski, enam-vähem saan hakkama ja ma olen tugev!

Eile, kui olin füüsikaga valmis saanud üritasin magada, see oli maksimaalselt 2 tundi, rohkem ei suutnud end sundida. Passisin terve õhtu tühja, kuni ühel hetkel leidis virtuaalmaailmas Reivo mind ja me rääkisime päris pikalt. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik? Kas asi on selles, et ma ei teagi teda või hoopis selles, et ta ongi nii totaalselt erinev teistest? Kui otsekohene ja aus suudab üks inimene olla? Uskumatu, miks kõik ei võiks nii tõelised olla? Isegi, kui see pole ilus, mida ta ütleb, siis see on aus. Nagu ma ühes oma varasemas postituses kirjutasin, et tõde polegi ilus ja hea alati... Või ma kujutan siiski asju ette? Loon endale pildi inimesest, keda ma tegelikult ei tea? Aga ma oskan siiski ime edukalt inimesi tõrjuda. Hirm selle ees, et äkki polegi ta see, kelleks ma teda arvan olevat, teeb mind murelikuks. Kas oleks pigem targem eemale hoida? Säästa sel korral ennast ja teisi? Leenuga on kah mingi jama... Ei tea mis saab?! Mida teha?! Kuidas olla ja käituda?! Mis teistele parem oleks?! Appi, liiga palju küsimusi, liiga keeruline on kõik. Saaks siit juba minema, saaks mälestustest lahti ja saaks alustada puhtalt lehelt. Või kas ikka saaks? Mu minevik ei jäta mind ju maha? Aga lootus on, et siis leevendub see piin ja äng ja kammitsetus, mida ma üha vähem jaksan taluda siin?.. Ma ei taha kõike ja kõiki unustada... Aga vahel oleks palju kergem, kui ei mäletaks mitte midagi, mis kunagi olnud on ja inimesi... Ei, kõike ja kõiki ma siiski unustada ei taha. Aga mida siis teha??

Ma ei saanud täna öösel jälle magada. Ma kardan, et mul on unehäired. Siiski, mitte piisavalt tõsised, et ma midagi ette võtaks veel. Hommik oli imeline... Päike ja muru ja, nii hea oli lihtsalt. Kool oli täiesti kasutu, oleksin arvatavasti kodus kah rohkem õppinud, kui koolis täna. Koju jõudes sõin ja õppisin kohe veits, sest õhtul ei oleks ma viitsinud enam midagi teha ja ega ei viitsiks küll praegu. Õhtul oli varuks mulle üks tore seik siiski ka. Kui ma koju jõudsin, tegin arvuti lahti ja üllatus-üllatus, Reivo seal. Kummaline inimene, tal on mingid võimed, mõistmaks inimesi ja neist aru saama. Kas see on õpitav? Arvatavasti... Aga milleks see, kui keegi teine ei üritagi? Mida suudab üks inimene siis muuta, kui mitu miljonit sellele vastu puikleb? Wao, minust on jälle üks suur küsimärk vaid tekkinud! Peaksin vist magama, aga ma ei saa... Ma ei suuda uinuda ja uni on nii rahutu, et kergem on lihtsalt tuimalt ühte punkti vahtida, kui magada...

Egoism?!?

God! Kui irooniline, kui kõik koguaeg pärivad minult, et kas mul on ikka kõik korras!? Ja kui ma ütlen, et jah on, siis nad teevad selle peale veidrat nägu ja ei usu mu vastust...?? Nagu mida faki, ausõna noh!? Mida ma siis tegema pean nüüd? Kui ma istun lihtsalt ja vaatan, mis toimub, kui ma suudan olla kõrvalt vaataja rollis, kui ma ei topi oma nina teiste asjadesst ja teen erinevatest situatsioonidest endale õppimiseks järeldused. Kui ma ei tee mitte järeldusi inimese enda kohta ega ei kujunda mingit eelarvamust temast, keda ma ei teagi, kas ma olen siis mingi paha inimene või? Minge persse, ausõna! Mida ma teile teinud olen, et te nii minuga käitute? See, et ma ei oma inimesest eelarvamust enne, kui ma teda ei teagi, ei tee minust ju veel halvemat inimest, kui teised? Oh well, nii palju siis sellest heast ja täiuslikust nädalavahetusest. Või noh, tegelikult ei juhtunud iseenesest midagi halba, lihtsalt mõned asjad on nii utoopilised, et panevad mind mõtlema... Kas ma tõesti olen fuking ainuke inimene siin maailmas, kes mõtleb NII ehk teisiti? Mida kuradit ma siis teha saan? Ma ei oska, suuda ja tahagi nii mõelda nagu teised! Miks ma pean siis? Aga sellepärast, et teised ei mõista mind nii nagu ma olen? Nende jaoks on see ’kahepalgelisus’... Ja minu jaoks omakorda täielik absurdsus kuubis! Pärast kümmet hakkasin Madise poole liikuma ja Tom tuli mulle vastu. Kui ma uksest sisse astusin, oli muidugi naljakas kõiki neid inimesi vaadata, sest mina olin 100% kaine, teised aga, juba vähemalt 98% purjus. Palju oli jälle võõraid, aga ei saa siiski mainimata jätta, et oli ülimalt hea meel Joonast näha, üle vägaväga pika aja. Küll ainult korraks ja me väga midagi rääkida ei jõudnudki, aga oli tore näha. Ja loomulikult, Palju õnne Madisele, kes saab lisaks naistele nüüd ka alkoholi ise kätte. Igatahes, tekkis kohe veidralt kohmetu tunne, et ma ei osanud kusagile istuda ega astuda. Kaalusin oma peas võimalusi, mis edasi saama hakkab. Kuni välja ilmus Kam, kes pakkus mulle viina. Okei, üks pits tervitusnapsu ei tee ju midagi. Ega teinudki... Sellele järgnes veel paar pitsi, aga mu mõistus jääb alati kaineks, jäi ka sel korral. Joogu ma kui palju tahes. Mingil hetkel lahkusid mõned inimesed. Järgmisel hetkel, tuli minuga rääkima Reivo. Ma ei tea temast midagi eriti, seega polnud mul temast mingit eelarvamust. Meie vestlus kulges aga täiesti veidrat rada. Tema esimesed sõnad mulle olid, et minu legend käib minu ees ja et ta olevat minust palju kuulnud. Ohoo, huvitav küll mida siis? Head ja halba... Hea oli, et olen hea kuulaja jne. Halb aga jahmatas mind sootuks. Keegi kolmas isik olevat talle kunagi öelnud, et ma olen kahepalgeline, keegi selline isik, kes pole minuga elus kordagi ühtegi lauset vahetanud ja ei tunnegi mind. Cmon?? Kuidas see võimalik on?? Ma ei oska seisukohta võtta, kas see on tõde või vale, eks igaüks peab seda enda jaoks ise otsustama, aga mina nii ei arva isiklikult. Mis aga teeb mulle tuska, on see, et kuidas keegi hoopis suudab nii pinnapealne ja alatu olla, et teist inimest nii laimab, ise teda tundmata?? Appi, uskumatu! Õelusel ja julmuses siin maailmas pole lihtsalt piire. Ja kui on, ei kehti need enam inimestele. Kui alatu ja kõlvatu see on??! Mul pole muud öelda, kui vaid seda, et kes iganes see inimene ka polnud, on mul temast siiralt kahju, et ta inimesi vaid pilguga hindab ja see hinnang nii kohutavalt pange tal paneb, et tal peaks häbi olema. Ja mind isegi ei huvita, kes see oli ja miks ta seda ütles, lihtsalt ma ei suuda sellist asja mõista?! Meie vestlus Reivoga kiskus vägagi tuliseks ja filosoofiliseks. Paljud arvasid, et me isegi vaidleme, kuid me vaid üritasime teha selgeks erinevaid vaateid, erinevate nurkade pealt. Ta on natuke kummaline inimene, siiski vist heas mõttes? Mul polnud ka just väga kerge kell 2 öösel oma seisukohti selgeks teha ning samamoodi ka temal... Paraku on nii juba välja kujunenud, et mul on igast asjast oma arvamus ja kui ma midagi pähe võtan, siis ma ei muuda seda. Aga see ei tee ju minust siiski halvemat inimest, kui teised? Keegi ei pea ju kuulama, mida mina asjadest arvan, kui see ei ühti nende vaadetega (mida üldjuhul ei juhtu paraku jah!) või kui see neid ei huvita. Ma ei sunni ju kedagi oma mätta otsast asju vaatama ja ei allu ka teiste provokatsioonidele, et seda teha. Mina olen mina, tehke teie, mida teie tahate! Ja see pole mingisugune egoism, sest ma olen arvatavasti üks maailma kõige väham egoistlikum ja pigem kõige rohkem ennast haletsevam inimene, aga kui ma arvan asjadest teisiti, siis see pole ju isekus ega egoism, sest ma ei suru kellelegi oma seisukohti peale ju. Ma ei sunni isegi kedagi kuulama, mis minul öelda on, sest keegi ei mõistaks mind nagunii, mis vahet sellel siis üldse oleks. Las ma näen asju teisiti, ma ei palu ega käsi teil ju samuti näha?? Kui ma tahaksin teile tagasi teha ja oleksin egoistlik, siis võiksin ma järeldada, et terve maailm, kes arvab teisiti kui mina, on hoopis üks suur egoist! Aga ma ei arva ju nii?! Ma ei tunne nii?! Ma lasen teistel elada! Laske siis minul kah, palun! Üha enam inimesi kogunes meie vestlusringi, kuulaja rolli, seega oli keeruline tabada kogu pilti. Ma eeldan siiski sellest kuuldust, et temas on midagi natuke teistsugust, kui teistes inimestes. Just ’eelarvamus’ oli üks teemadest, mille üle me hoogsalt diskuteerisime. Kõige ehedam näide on sellest, kuidas Mihkel ikka ja jälle meie juurde tagasi tuli ja lihtsalt vaikides suure huviga meie tulist vestlust pealt kuulas ja sõnagi ei lausunud. Temalt, kui neutraalselt, sai kohe küsida, kas igal tavalisel/normaalsel inimesel tekiks tänaval kõndides ja mõnd rikast või vaest nähes eelarvamus. Ilmselt enamikul tekiks ja nii ka temal. Kuid see jõuab ikkagi välja selleni, kui kuradi pinnapealsed on inimesed... Neid ei huvitagi inimese sisu ja nad ei jõuagi selleni, sest kest on ju oluliseim! See ütleb kõik, nii mõnegi jaoks. Ja kas otsekohesus=egoism? Õhh, uskumatu, et nii keema selle teemaga lähen... Parem ei vala rohkem oma emotsioone siin selle peale välja. Kolju jõudsin peale nelja, aga ma ei saanud jälle und. Mõtteid oli liiga palju... Nüüdseks olen juba väga pikalt magamata olnud. Hommikul läksin inkasse ja seal polnud üldsegi mitte kerge olla. Koori jätsin täna minemata ja nüüd pean selle füüsikaga tegelema hakkama, jälle! Ja kõik on fuking korras, mida ma tegema pean, et see teema end ammendaks juba??

Palju Õnne R!

Jeeeeei!! Ma pole üldse maganud ja nii hea on olla... Eile passisin lambist, kuni Andres ja Andri mulle autoga järgi tulid, siis võtsime Eltsi peale ja läksime sünnale. Pidu oli super. Ma küll ei teadnud seal kõiki ja ei saanud ka tuttavaks, aga mõned vanad klassivennad olid ja nii tore oli neid näha ja ülejäänud rahvas oli kah, lihtsalt super. Täiuslik seltskond. Tõsiselt hea õhtu oli!! Sai nii nalja, tantsu, laulu, süüa, juua, kirge, intriige, klatši jne. Ehk siis, kõike mida ühelt õhtult tahta võib, seda ka sai! Kui me kohale jõudsime, ootasid kolm tüdrukut värava taga. Hakkasime siis kõik koos kambakesi hoovi liikuma ja ma olin esimene, kes tuppa astuma pidi. Eeeee... Okei, päris ära ehmatasin, kui viis või kuus kutti mulle korraga otsa vahtisid ja mina abituna uksel seisin ja ee...no jah, ei osanud nagu midagi kohe öelda kah, sest mulle järgnes veel kohe kolm poissi ja alles siis kolm tüdrukut. Hmm...vähemalt polnud ma siiski päris ainuke! Samas kadusid need kolm kohe R’iga ära kah ja ma jäin ikka üksi sinna suurde kampa. Aga fun oli rääkida ja nalja sai jne. Tasapisi hakkas rahvas kogunema ja lõpuks ei kuulnud keegi enam omi mõtteid kah, sest kõik tahtsid midagi öelda ja väga segaseks läks lihtsalt. Mängisime ’Bailat’ ja noo...see kiskus ikka väga kiiva vahepeal. Andres mängis vahepeal taksojuhti seal mõnele ja nii see õhtu veeres. Aga ülimalt tore oli. Lõpuks olimegi Maarjaga ainukesed tüdrukud ja noh, mida rohkem aega edasi, seda lõbusamaks läks. Koju sain mingi nelja paiku vist... Aga und polnud absoluutselt. Üritasin küll magama jääda, aga vahtisin koguaeg kella ja mõtlesin igasugustele totrustele ja väga keeruline oli. Lõpuks loobusin üldse üritamast ja hakkasin tegutsema. Tegime täna kodus veits ümberpaigutusi ja ma üritasin muusikat kah õppia, aga tulutult. Siis tuli mu kallis venna ja me käisime poes ning kella kolmeks viis ta mind kultuurimajja, kus ma laulsin poole seitsmeni. Maraton noh... jõhker. Pärast seda jalutasin rahulikult koju ja ma pole ikka veel väsinud. Täna õhtul lähen vist Madise sünnale? Eks paistab, mis õhtu toob.

Kiire on viimasel ajal?

Hey guys, long time, no seen... Või noh, kolm päeva, aga siiski. Nii hea on vahelduseks olla, niisama... Mitte otsestlt, aga lihtsalt, unustada, et sa elad infoajastul, kus iga nurga peal levib wifi ja telefon ei puudu kah kelleltki. Aga jah, ma polegi päris tegevutetult passinud, sest kuidagi on aeg kadunud käest.? Et mitte pikalt jaurata, teen lühidalt, sest aeg surub mulle oma toimetustega jälle peale... TEISIPÄEVal, kui Madise pool olemine oli, passisin mina kodus. Kell venis ja venis ja loomulikult ei lähe ma kell ’südaöö’ magama, seega hakkasin hoopis filmi vaatama. Siit tuleb nüüd veel üks filmisoovitus: „127 Hours“. See film oli üpris hea, ma ei suutnud kuidagi lõpetada selle vaatamist. Alguses mõtlesin, et vaatan algust ja siis lähen magama millalgi, aga ei, pidin ikka lõpuni vaatama. Ütleme nii, et see on suht dokumentaal ja noh tõsielu põhjal, nii et reaalne oleks kah. Samas tunduvad mulle mõningased seigad seal veidrad. Näiteks see, kui ta käsi jääb kivi alla kinni ja ta nagu on nii tuim valu suhtes. Või kui ta hakkab nüri noaga oma kätt otsast ära nüsima... Ebareaalne lihtsalt. Muidugi on kõige õõvastavam see koht, kus ta murrab oma käe lihtsalt otsast ja siis nüsib selle ikka lõpuks läbi, kuni jõuab närvideni ja see kuidas ta oma närvid käes puruks tõmbab, tekitab mul kohutavaid külmavärina judinaid siiani. Õhhhh...jubee! Filmi lõpp on muidugi happy end. Tol ööl läksin magama kolme või nelja ajal, ei mäletagi enam. KOLMAPÄEV. Teiseks tunniks kooli. Esimese asjana näen, et Andres istub TNT tunnis minu kohal ja Pauli polegi koolis? Wtf? Okei, istun siis Andrese kõrvale ja... loomulikult olin tunni lõpuks juba nii distracted, et vaevalt midagi sellest Bernoulli valemist mäletan. Parim uudis on muidugi see, et viimasel koolipäeval tuleb selle jura peale veel kaks kontrolltööd kah. Edasi ei suudagi enam meenutada sellest päevast muud, kui et käisin ujumas ja koju tulles heitsin oma voodile matat lahendama. Hetk hiljem ma juba magasin. Kella seitsme paiku helistas Tauri, kella kaheksa paiku käis ema mu toas ja kell kümne paiku käis ta uuesti, kardinaid ette tõmbamas... Mäletan neid asju nii selgelt, olin vist poolunes siis? Magasin igatahes hommikuni välja ja mis muidugi veel parem, magasin hommikul sisse kah! Geniaalne lihtsalt! Uskumatu, aga uni saigi mu lõpuks kätte. Magasin järjest 11 ja pool tundi. Woow, uskumatu! NELJAPÄEV. Magasin seega sisse, süüa ei jõudnud ja lippasin ruttu kooli. Oh god, kaks tundi matat, öäk! Päris piinarikas päev oli, sest uni oli ikka veel. Saksas ma ei käinud ja inkasse jäin hiljaks ja koori jäin hiljaks ja see kestis kah ainult pool tundi. Cmon, milleks ma siis üldse vaevusin minema?? Aga ma olin äraütlemata tubli eile. Õppisin ilusti kunsti ja ühiskonna kontrolltööks. Lausa nii ilusti, et enne välja kah ei läinud. Kell 23, nagu ma Leenule lubasin, läksin temaga korraks välja. Wao, ilm oli jälle ära kamminud, kuid selle korvas lahe vaatepilt, milleks oli armunud Leenu. Lisaks sellele, et olin juba tema näolapi peaaegu unustanud, olin unustanud ka, kui imeline tunne see on... Mul on siiralt hea meel nende üle. Aga nagu tavaliselt, suutsin ma ka seekord veits hullu panna. Rääkisin lihtsalt nagu asjad on ja selle peale hakkas Leenu nutma. Mh, ma ei tahtnud nii, aga need asjad on nii lihtsalt. Samas, ta ei pea millegi pärast põdema, sest ma ei kao ära ju. Ta saab mulle alati helistada ja ma olen talle alati olemas! Jne... Aga lihtsalt..mhh, seda teemat on nii keeruline lahti harutada... Kui ma koju tagasi jõudsin, vaatasin veel kunsti pilte ja olin niisama. Magama sain umbes kolme paiku nagu mulle kord ja kohus. REEDE. Täna hommikul ärkasin kohe kellaga, sest teadsin, et kui kinni vajutan, siis jäängi magama. Unenägu oli muidugi täielik müsteerium täna öösel. Nägin oma vana klassivenda ja... Eih, see on liiga veider, et seda kõike praegu meenutama hakata. Hommik oli muidugi fuking imeline, sest lumi oli jälle maas!!! Tore küll!! Aga jah, ma armastan siiski reedeid vist. Isegi, kui ilm on nii nõme, et sure ära lihtsalt. Aga noh, vähemalt korraks sain ma mõned päevad muru näha, asi seegi. Koolis on nii lebo reedeti... Esimene tund on sisseelamise tund pigem, siis on veits keerulisem vahepeal. Täna oli näiteks ühiskonnas ja kunstis töö, siis edasi on jälle lebo, sest matas ei peagi midagi enam tegema ja viimasest tunnist sain minema, sest mul oli juba kõik valmis. Nüüd kirjutan siin ja tegutsen veel asjade kallal, enne kui lähen oma kalli klassivenna sünnipäevale. Üks asi on siiski veider... Ma tunnen ennast nii okeilit. Isegi, kui Leenu ja vb veel mõni arvab, et mul on midagi ikkagi lahti, siis ma ise ei tunne nii. Kõik on praegu justkui paigas... Või ei ole? Igatahes 17 päeva kirjandini!! Okou! JNädalavahetus tuleb jälle busy busy, eks üritan ikka kirjutada... Tsao!

Tüdimus

Oh shit! Nii paljust tahaks kirjutada, aga täna on see päev, kus sõna kõige otsesemas mõttes olen ma sõnatu. Ma ei oska mitte kusagilt alustada. Teen siis väga lühidalt... Hommikul kooli. Tavaline päev. Matas saan arvatavasti kahe. Bioloogiasse ei pea enam kunagi minema jne. Koju tulles leidsin postkastist kirja, adresseeritud mulle. Nii põnev! Avasin selle kohe. Ja ei olnudki mingi ilus kiri mõnelt austajalt, oli hoopis kutse maavanema vastuvõtule. Nüüd on see siis ametlik. Naljakas on see, et ma olen tegelikult jah palju tööd selleks teinud, et olla edukas, aga kas just nii palju, et ma seda oleks ära teeninud? Kodus - leidis ametlikult lõpu üks suhtlus. Tõde on valus ja kurb, aga hea on tõde teada! Nii ongi vast kõige õigem? Ma olen kurb, väga kurb, aga see oli SEE samm... See esimene samm edasi liikumiseks. Ma olen valmis. Vist?! Ma vähemalt loodan, et olen. Ma küll ei taha praegu inimestega väga suhelda, aga ärge muretsege, kõik läheb paremaks ja ma ei kao ära praegu, sest asjad pole nii hullud. Suutsin suure tõmblemisega eile ühe parasiidi kah oma kodust minema peletada, loodetavasti. Edasine on olnud lihtsalt... tuim. Ma olen lihtsalt mina praegu. Ja varsti, kunagi, hiljem olen ma see Piret, kes ma olin kunagi, nüüd juba rohkem, kui aasta tagasi. Vist?! Kui see on üldse võimalik. Krt... Nõmedad laused tulevad täna ainult. Ma olen vist liiga väsinud, et midagi tarka kirjutada. Õhtu on veerenud passides, veits tegin saksa keelt ja käisin jooksmas ja nüüd passin jälle... Magama ma kah ei lähe ju veel ometigi?!. Ma olen nii fucking tüdinenud kõigest!

Palun Päikest ja Sooja!!

Mask

Olen šokeeritud, või pigem olin. Eile, kohe pärast postitamist, küsis üks inimene minult, et kas see on tema kohta. Mina küsisin selle peale, et kas ta tõesti leiab nii palju ennast selles?... Minu üllatuseks tuli vastuseks, et jah, ja et ta on minuga manipuleerinud kah. Uskumatu! Ma ei teagi, kas see on nüüd hea, et lõpuks teada sain või oleks parem olnud, kui poleks teada saanud? Igatahes, olen pettunud, poleks seda uskunud... See ju tähendab, et kõik on olnud vale?? Olen terve päeva uurinud, kuidas erinevad inimesed saavad aru sõnast ’manipulatsioon’? Manipuleerimist defineerides on tegu ju ära kasutamisega, enda kasuks pööramisega, mõjutamisega, vassimise ja valetamisega. Seega, kõik on olnud pettus! Vale! Appi, kuidas üks inimene suudab teisele nii teha üldse? Ma olen sõnatu. Polegi midagi öelda sellise asja kohta, kui inimene sulle juba ise seda tunnistab. Kõik see aeg on ta kandnud mingit maski ning ma ei tunnegi teda tegelikult..? Wao, see oli küll nüüd pauk... Jääb üle vaid loota, et keegi teine enam samasse lõksu ei lange. Kahju on... Usaldust on taaskord petetud...

Oli õige otsus magama minna alles kell 3, sest hommikul ärgata polnudki väga hull. Ainuke jama oli see, et nägin head unenägu ja vajutasin kella kinni ning, kui seda uuesti vaatasin näitas see juba 7.20. Jõudsin ikkagi ilusti kooli. Suhteliselt okei päev oli kah. Trehvasin ühel vahetunnil Leenu ja Madisega, kes suutsid mu tuju veel paremaks teha, kui see juba oli. Saksas oli nagu ikka – töö. Kui ma koju jõudsin, siis alles jamad algasid... Kodus on nii tuksis kõik praegu. Ma ei suuda enam lihtsalt. Nii võimatu on siin elada... Ma ei saa keskenduda, kui pean taidlema mingite “parasiitidega“ ja üldse... Maksimaalselt kaks kuud veel ja siis on minek. Ma ootan juba nii väga seda päeva, kui siit minema saan. Hullumaja noh! Ma tean, et mind ei oota kusagil ees pudrumäed ja piimajõed, aga igal pool mujal on parem, kui siin! ...

I hate math! Uskumatu kui kirved võivad mõned ülesanded olla ikka. Ma ei saanudki teistega täna pitsat sööma minna, sest pidin õppima. Mul on homme kontrolltöö ja noh, ma pole ju viimasel ajal tunnis mitte midagi teinud kah. Aknast välja vahtimine, tunnis unega võitlemine ja muudele asjadele mõtlemine, ei tee mind ju targaks. Vähemalt mitte mata suhtes. Thank God, et mul on selline geeniusest klassivend, kes mind mata õppimises alati aitab, vähemalt üritab. Kolm ja pool tundi matat...ja seda on veeeeeel!! Kohutav! Ja milleks see kõik?

Sisyphos

Uskumatu, see on nii naeruväärne lihtsalt. Kui kahepersega suudab keegi olla??!! Absurdne, täiesti... hmm, leides õiget sõna, pean appi võtma vist isegi mõne raamatu, kirjeldamaks või andmaks edasi seda, kuidas mõni inimene suudab olla, käituda, eksisteerida ja teistega manipuleerida. Naerma ajab kohe, ja samas teeb nukraks. Uskumatu tõesti noh! Mul peaks suva olema sellest ju, sest see ei puuduta enam mind ega midagi, aga lihtsalt see on nii totaalselt vale, et ma ei suuda seda oma peast välja saada. Ja kuidas seda varem ei mõistnud? Nüüd mõtlen sellele koguaeg, kui mitu korda on kõik silmad kinni tegelikult pigistanud, mõeldes muudele asjadele ja olukordadele. Kohutav, haletsusväärne, lihtsalt sõnu polegi selleks... Mul on hea meel, et parem hilja, kui mittekunagi peab siiski paika. Ma ei oska isegi mingit seisukohta võtta, lihtsalt nii kahju on inimestest, kes eksivad, uskudes selliseid egotsentrilisi eneseimetlejaid. See selleks... Loll saab kirikus kah peksa, eks vigadest õpitakse ja tuleb pea püsti edasi liikuda lihtsalt. Võidelda kõigi ja kõigega, mis on väär, kuni jõutakse tulemuseni. Tulemus ei pruugi olla ilus ja õnnelik, aga tulemuseks on siiski TÕDE! See kõik tuletab mulle meelde arutlust, mille oma ajaloo vihikusse täna kirjutasin, teemal „Kas Sisyphos võib olla õnnelik?“ Kes ei tea, siis Sisyphos on see tark ja ettenägelik surelik, kellele jumalad määravad karistuseks kaljurahnu mäetippu tassida, kus see jälle alla veereb ja ta peab uuesti alustama. Filosoofia on nii põnev minu jaoks ja sellised müüdid panevad mind alati mõtlema. Kuid nagu uskus Sisyphos, usun ka mina, et pole saatust, millest trotsides jagu ei saaks. Seega trotsin kõike halba ja kurja, kuni suudan ja jaksan ja saan olla õnnelik, et mu saatus on tegelikult minu enda kätes. Kõik on mõtlemises kinni. Praegu usun seda küll, aga kui jälle auku kukun...? Pean mingi meelespea endale panema, et kui nii läheb, pean tagasi pöörduma selle postituse juurde, kus mõistsin asju ja hetki, mis on õige ja hea. Tänasele päevale tagasi vaadates pean siiski tõdema, et rohkem und ei tee mulle head. Kuigi jah, jäin eile arvutile magama põhimõtteliselt ja seda juba südaöö paiku. Äratus oli kell 8.30. Seega kaheksa tundi on liiast. Võitlesin täna terve päeva oma unega. Kui mingi kellaaja üle elan, siis suudan olla kauem üleval siiski. Kokkuvõttes on natuke kasutu päev olnud, aga mõtted on nii selged hetkel, et võiksin uue maailma ehitada ja ainult head ja imelised, positiivsed ja vajalikud (vaimses mõttes) inimesed sinna elama lasta. Et säiliks rahu minus. Võitlen edasi, sest ma pole veel võitnud sõda, kuid lahingud olen ma suutnud enda kasuks pöörata ja see annab mulle enesekindlust, nagu Sisyphosele.

Teater ja Viljandi

Heh, mul on nii lahe päev täna olnud! Aga alustan kõigepealt eilsega... Neljapäevasest varem magama minekust ei saanud asja. Läksin kella kahe paiku magama ja koolis olin jälle zombi. Kõige hullem oli saksakeel, kus pidin sõna otseses mõttes otsad andma. Lubasin endale, et lähen kodus magama, seekord see isegi õnnestus. Tänu sellele, et mata ära jäi, sain käia selle tunni ajal muusikakoolis proovis (õhtuseks esinemiseks) ja siis üheks tunniks veel kooli tagasi. Ah jaa, klassijuhatajal oli ju sünnipäev! Hommikul läksime kõik varem kooli ja panime tordile küünlad ja kingiks oli kollaaz meie kõigi nägudest ja siis kimp õpetaja lemmiklilledest – valged tulbid, roosade äärtega. Sõin seda torti nii palju, et mul hakkas peaaegu paha, aga jah, pole midagi öelda... Kairi ema teeb ikka maailma parimaid torte!! Ja tundus, et õpetajale meeldis meie kink ja suur kalliralli, mis sellele järgnes ja üldiselt läks kõik hästi. Kell 14.00 jõudsin koju ja läksin kohe magama kah. Panin äratuse neljaks, aga päris ärkasingi siis... Vajutasin koguaeg kella kinni. Kui lõpuks pool viis ärkasin, pidin kiirelt tegema (sööma ja muu värk), et veerand kuueks muusikakoolis olla. Esinemine läks hästi. Mingi korvpalli teema oli ja Gümnaasiumiga kah mingi seos... Igatahes, sai väikse taskuraha ja kõik oli nii tore-tore. Reedene päev oli mul ikka eriti täis topitud seiklusi. Kohe pärast esinemist korjas Andri mind muusikakoolist peale ja me sõitsime teatrisse. Awww, ma jumaldan teatrit!!! Etendus oli „Eksperiment õhupumbaga“. Tõsiselt hea tükk!! Soovitan kõigile! Ja kui keegi arvab, et tegu on mingi õhupumbaga etenduses, siis eksib rängalt. See oli nii hea lihtsalt! Rääkis kahest perioodist, nimelt 18. sajandist ja 20. sajandist ja nende erinevustest ja teadusest ja teadvusest ja kirest ja saladustest ja... Ma sain nii positiivse ja üleva emotsiooni lihtsalt, et seda on lausa raske kirjeldada. Sain nii naerda, kui ka nutta, ja sisu oli nii terviklik ja... Jah, see oli lihtsalt super etendus! Pärast seda läksime Selverisse, kus ma kavatsesin endale energiajooki osta, et õhtul veel pittu minna ja mitte ära kustuda seal. Poes oli Sillu ja Mesa ja veel mõned... Alko oli nende prioriteet. Mesa uuris täiega, et mis edasi teeme ja kuhu edasi ja mis enne seda jnejne. Jättis sellise meeleheitel mulje, kuigi polnud ju, sest nad liikusid Silluga ühte kohta ju*? Ei tea. Igatahes, sain oma energi kätte ja Andri viskas mu koju. Sättisin enda valmis peoks ja üritasin kogu oma ülevoolavat emotsiooni emale seletada, mida teater mulle pakkus. Mariga saime kokku umbes kella üheteistkümne paiku. Liikusime Andrese juurde ja printisime flaierid, tellisime tasuta takso, mis tegelikult läks Mjausse, aga me kasutasime seda ära, ja läksime teatrisse! (: Teatris polnudki alguses väga palju rahvast. Pidime aga Andri kohe üksi teatrisse jätma, sest Paul ja ta kutt kutsusid meid kaasa, õue korraks. Samas ei jäänud Andri üksi, sest Ken, Mesa, Andres ja paljud teised olid juba kõik seal... Kui peole tagasi läksime oli nii hea olla ja nii hea tuju ja üldse, õhtu oli nii hea ja tore. Väike siider Mariga kahepeale ja mu energiajook ja tants võis alata. Stupid F esines kah mingil ajal. See on nii fun, et Mariga saab lambist minna tantsima ja ei ole mingit vingumist, et ei viitsi või ei taha või muud sellist. Oli seal neidki kes vahtisid niisama ja jõid ja passisid ja... See on nii pointless ju? Kui mina ikka peole lähen, siis lähen ma sinna tantsima, mitte passima ja inimesi jõllitama. Jah, ja Maril on õigus, uni ei saa mind ikka mitte kunagi kätte vist!!? (: Kõik teised olid juba koju läinud. Meie lahkusime teatrist kell 3 läbi ja neljaks olin ma kodus. Vaatasin veel meili öösel ja pool viis läksin magama. Tänane äratus oli kell 7, mille ma iga kümne minuti tagant edasi lükkasin ja ärkasin päriset alles 7.30. Sättisin end valmis ja siis hakkasime Viljandi poole sõitma. Mina, Jana ja Kelli. Nagu alati, ei suutnud ma autos magama jääda ja nii vahtisingi ma tervelt kaks tundi lihtsalt aknast välja. Nähtavus oli loomulikult 0. Udu oli nii tihe, et vastutulevat autot võis näha alles viimasel hetkel. Ja ega seal poleks midagi vaadata olnud kah, sest igal pool on ainult lumi ja raagus mets. Üheteistkümne paiku olime kohal! Viljandi muusikakoolis. Seal toimus üleriigiline duettide konkurss. Nii fun oli! Väiksemaid oli ka Rakverest. Ma ei saa jätta mainimata Felixit ja Aleksit, kes nagu alati tegid nad oma vempe, aga nad on nii ägedada kaksikud ikka, ma ei või lihtsalt. Kuna meil Janaga oli aega, siis läksime me lambist linna. Ostsime endale mõlemad ’bluusivendade päikseprillid’ ehk siis, meist said ’bluusiõed*’(: Teeme isegi vast mõne hea loo selle auks. Ostsime süüa ja läksime kooli tagasi. Kell kolm hakkas meie vanuserühm laulma. Mulle täiega meeldis sealne kooli saal. Mul oli fotokas kaasas küll, aga ma ei viitsinud ühtegi pilti teha. Sorri! Igatahes, läks meil väga hästi ja me nii kaifisime laval olemist. Jämmisime nii et vähe polnud! Niiiiiii mõnuuuuuus! Tagasi sõites oli meie auks ka päike natuke piiluma hakanud ja ma üritasin ühiskonna õpikut lugema hakata, aga hirmus uni kippus kallale. Panin silmad kinni, aga magama ma ei jäänud. Kuulasin raadiot ja mõtlesin niisama asjadest. Kaks tundi hiljem olime Rakveres ja koju jõudes tabas mind veelgi suurem väsimus, aga loomulikult ei läinud ma magama. Hakkasin hoopis kirjutama... Päris keeruline on anda kõiki emotsioone edasi, mida mulle miski pakub, aga viimased kaks päeva on toredad olnud ja ma võitlen endaga ning see on vilja kandnud. Vähemalt praegu on mul hea olla ja ma suudan naeratada ja rõõmu tunda. Eks paista, kauaks seda jätkub.

APRILL (:

Ma teen täna lühidalt, väga lühidalt. Magama sain nagu ikka kahe paiku. Hommikul magasin veits sisse, aga kooli ma jõudsin. Kaks matat ja suur uni... Paul torkis mind vahepeal, et ma päris magama ei jääks. Ja nii uimerdasin ma terve päeva. Saksas oli lugemine hindele ja ülejäänud oli lebo. Päeva kõige naljakam osa oli muidugi see, kui kõik said oma tervise kaardid kätte ja siis läks nende võrdlemiseks. ’Kui palju keegi kunagi kaalus, kui pikk keegi kunagi oli, kui palju kaalu kaotas, mitu korda arsti kabinetis käis, mis viga on olnud jne...’ Aga see oli tõesti tõeliselt naljakas. Eriti Andrese oma, sest tal oli see kaart paksult täis kirjutatud ja see mis seal kirjas oli, oli veelgi naljakam. Osadest sõnadest ei saanud aru kah veel ja leiutasime siis ise, mis seal olla võiks. Tõesti huumor noh! Pärast kuute tundi liikusin koju, sõin ja läksin muusikakooli. Laulsin tunnikese ja siis kooli tagasi – koori, laulsin veel tunnikese. Siis koju ja jooksma ja poodi ja... Krt, ma olen ikka nii uimane... Peaksin magama minema. Ma peaksin rohkem ikka magama vist!! Mariga just enne naersime, et ma ikka nii võimas, jooksen koguaeg une eest ära. Ma olen tõesti võimas vist sellel alal. Peaaegu et parim! Üks asi mida ma siis oskan vähemalt! Aga magada ei jõua jah, ja ei taha, ei saa ega viitsi kah... Homme tuleb hea ja huvitav päev, sest mu klassijuhatajal on sünnipäev ja siis me organiseerime talle suure üllatuse ja värki ja... Nii lahe, ma olen isegi veidi õhinas selle pärast. Ja siis on veel väike esinemine ja siis lähen teatrisse etendust vaatama ja pärast seda peole kah!! Ma olen nii võimas ikka! (: Huvitav, kas ma pean vastu ikka? Tänaseks aitab. Kui ma kunagi end kokku suudan jälle võtta, siis kirjutan midagi asjalikku kah, aga praegu olen liiga väsinud selleks. Kuigi tahaks nii paljust kirjutada... Ah jaa...ärge siis unustage nalja teha!!! Pärast seda, kui Rivo üritas mulle 00.06 APRILLI teha, mille õnge ma ei läinud, siis minu skill on ikka palju parem. Nii Mari, kui Leenu mõlemad oficially punked!! :D Ma olen nii osav! Ja 1. aprill on kestnud vaid 40 minutit! (: