Kell on viis hommikul ja ma passin üleval, aga on aeg mõelda.(I) Mõelda asjade ja elu üle, mõelda, miks midagi ja kuidas siin ilmas juhtub. Kui hea on esiteks mõelda, et ma ei pea täna kella kaheksaks kooli minema. Samas on nii jube mõelda, et mul on ülehomme juba eksam, ma ei oska veel midagi. Jällegi, kui võrratu on vaadata oma toa aknast päikesetõusu. Samas, kui kahtlane on mõelda, et kõik head asjad saavad varem või hiljem otsa... Aga miks me nii teeme? Või mida me üldse teeme? Miks läheb nii, et head asjad lõppema peavad? Miks ei võiks juhtudad see kõik pigem hiljem, kui varem.? Kas see ongi saatus? Tunda rõõmu ja headust ning siis see kõik kaotada? Mu filosofeerimisoskus annab soovida hetkel. Ilmselt sellepärast, et ma kardan kirjutada praegu ja hommik nii varane on. Ma ei tea, mida ma kardan... Kardan vb riivata või halvata kedagi oma jutuga... Aga miks? Miks ma seda kardan? Ma pole ju halb inimene, ma ei taha kellelegi halba teha ja usun alati inimestest parimat. Ja nii palju, kui ma vähegi suudan, ei tee ma inimestele etteheiteid, sest elu on mind õpetanud, olen lausa vitsa saanud elu käest selle pärast. Appi, miljon mõtet on hetkel peas, nagu konkreetselt, aga raske on haarata kinni kasvõi ühest. Ma ei jõua neile järgi. Nad tormavad lambist suvalises suunas...võiks siis nagu mind kah järgi oodata vms, aga eih...??
JAAA päike on võrratu!!
Kirjutaks nüüd natuke eilsest päevast. Kui ma eile laulma läksin, tundsind, et olen veitsa külmetanud vist, sest hääl oli ära natuke. Reedeks vaja korda saada, esinemine siiski ju. Pärast seda läksin poodi ja ostsin süüa ning helistasin Leenule. Ilm oli täiuslik – päike ja soojus – ma ei vajagi muud! Saime kokku ja võtsime keskväljakul päikest, sõime ja rääkisime. Platrasin isegi liiga palju, ma arvan. Kuid eile ei rääkinud me üldsegi mitte maailmaasjadest, vaid hoopis millestki muust... Platerdasime nii kaua, kuni ma uuesti muusikakooli läksin. Eilne trummitund läks nii hästi, et varem polegi nii edukalt läinud vist? Megakiirelt läks aeg. Jõudsin koju ja õhtul läksime Leenuga jooksma kah veel. Mõnus, kui ilm on hea, võiksin ma kogu aeg joosta, see on nii vabastav ja rahustav. Nüüd aga, pean veits asju mõtlema...
Päikest;)
