Noniii, eilse päeva võib vahele jätta, sest sündmused, mis olid, olid haledad. Aga haledatest asjadest ma täna ei räägi. Esimene hea asi oli tegelt see, et suutsin eile juba kell pool kaks magama minna. Wao, see oli hea, aga noh, see millest see tingitud oli, et ma nii vara läksin, polnudki tegelikult nii hea. Aga ausalt öeldes ei morjenda see mind, sest ei saagi alati uskuda, et inimesed teavad, mida teevad ja tahavad. Mõnele on lihtsalt antud vähem ja eks tuleb leppida, et varem või hiljem kukuvad ikka asjad nii välja, nagu keegi polnud plaaninud. Eriti naljakas on muidugi see, kui inimesed üritavad Mehhiko seebikat järgi teha...oma enda ’koduhoovis’. Hahaaa, kasvaks suureks või midagi??! Okei, mis sellest ikka...
Täna oli tavaline päev... Kool, kool, kool, kus viimasel ajal kõik õpsid ähvardavad mind, et nad ei lase mul lõpetada! Nagu mida?? Ma saan aru, et ma meeldin neile, aga nüüd kohe nii palju siis, et on vaja koguaeg ajudesse panna?? Loetud päevad on jäänud veel lõpuni ja siis ei pea ma enam kunagi, ei oma nägu sinna näitama ega ka nende lõustasid vahtima. Vabaduuuuus! Ilm on lausa super olnud viimastel päevadel. Päike on nii soe ja hea, et ma tunnen kohe, kuidas energia minu soontesse voolab ja ma hakkan elama. Jumaldan seda! Kuigi on liiga külm siiski minu jaoks veel. Olen juba ilmalt petta kah saanud vist, sest kurk on valus ja pea tuikab. Siiski, käisin täna poes ja ostsin ingverit (fuu) ja sidrunit, tegin teed ja üritan ikka terve olla! Haah ja siis muidugi tuli see ’pomm uudis’, millest on veel vara rääkida, aga kui see mul õnnestub, siis tuleb mu elu parim suvi ehk?? Hopefully!!! See tekitab minus nii hullu ärevust ja positiivset eufooriat, et tahaks hetkeks nahast välja pugeda lausa.
Nädalavahetus hakkab lähenema ja elu kiireneb kohe. Homme kooli pole (mul vähemalt mitte), sest lähen laulupeo proovi ja siis pärast seda saab ehk ka enda proovi teha ja õhtul teatrisse. Juhuu, parim koht kus olla!! Ja kuna reedel on paljudel mata proovikas, siis ma saan rahulikult peesitada. Ainuke tund kuhu arvatavasti lähen on ühiskond, sest ma pole siiani leidnud motivatsiooni ja tahet, et end õppima utsitada, siis kuulan vähemalt tunnis, ehk jääb midagi külge? Päeval käin veel maavanema vastuvõtul ja reede õhtu on siiski veel lahtine... On neli varianti, aga kõige intentsiivsem utsitustöö on olnud taaskord Mari poolt, kes tahab, et ma ballile läheks. Waaat? Kellega? Miks? Midaaaa? Mul pole midagi selgagi panna?? Oh god! Mis iganes otsuse ma vastu võtan, toimub see arvatavasti tund enne selle tegemist ja ma pärast kirun ennast, et miks ma küll varem nii ei mõelnud ja oleks võinud ikka juba varem liigutama hakata jne! Tüüpiline!
