Niisiis... Ma olen hakanud ära väsima vist. Ei suuda enam nii kaua ärkvel püsida, kui võiks, nii nagu varem. Või teen valesid asju, et need tunduvad nii igavad, et ma jään lausa nende najale magama? Ärkasin täna kell 7 ja passisin hommikul tegelikult suhteliselt tühja. Seadsin end tutipäevaks valmis ja liikusin kooli. Veider oli, sest kõik autojuhid pidid oma pead peaaegu otsast ära keerama, et jälgida mind, mitte teed. Omamoodi oli see naljakas. Koolis oli nii hea olla täna. Esiteks sellepärast, et mu sees oli rahu, sest ma ei pea enam tundides käima. Teiseks sellepärast, et sain olla väike ja armas Piret, sain teha lollusi ja visata vempe ilma, et keegi oleks saanud midagi teha või öelda või mõelda. Nii lahe oli! Tegelikult polnudki see päris selline päev nagu ma oleks oodanud, aga naljakaid seike juhtus siiski. Kõigepealt ootas mind ees juba Ellu, et mulle PUNANE õhupall kinkida ja siis mind veega pritsima hakata. Klassis käis hullem veesõda ja isegi õpetaja tegi pahandust. Tahtis Alvarit pritsida, aga kogemata sai hoopis üks teine õpetaja pihta ja meile oli see küll väga naljakas, talle vist mitte nii väga. Pole hullu! Ega ta ära ei sulanud. Nalja sai veel. Andu oli kooli kaasa võtnud rula, millega Paul sõita proovis ja mida rohkem proovis, seda suurem hoog, mida suurem hoog, seda suurem risk, mida suurem risk, seda valusam kukkumine. Ja nii läks! Ühel hetkel oli Paul põrandal maas laiali ja ei saanud vist ise kah aru, kus, kas ja kui palju ta haiget sai ja kas nutta või naerda. Kokkuvõtvalt oli see siiski üpris naljakas. Edasi tulid väiksed (need, kelle me 1.sept. kooli viisime) ja viisid meid aulasse. Seal oli väike esinemine ja direktori lõpukõne „tuult tiibadesse!“. Siis toimus õues mingi trall ja noo see kiskus küll veidi keeruliseks. Ma ei tea, kas meid oli liiga palju koolis või mis värk oli. Igatahes, rebasteretsil küll nii puntras kõik tavaliselt ei ole. Aga fun oli ikka! Inimesed olid lõbusad ja heas tujus ja kõigil oli õigus ja luba olla natuke ’totu’. Kui see mürgel läbi sai, kadusid kõik kusagile ära?! Otsustasime siis minna linna viiekesi. Panime Pauli autole õhupallid külge ja läksime tiirutama ja sööma. Siis juhtus aga veel üks apsakas. Seisime parajasti vana valgusfoori taga ja Paul ei märganudki kohe, kui tuli roheliseks läks. Selle peale tagumine auto lasi juba signaali. Edasine on muidugi eriti koomiline, kui ta neli korda üritas kohalt ära liikuda, aga auto ikka ja jälle välja suri. Tagumine auto uuesti signaali lasi ning Kairi lõpuks talle ütles, et pane 1. käik sisse! Hahaaa! Andu ja Andri mõlemad üritasid end peita ja tahtsid häbist maaalla vajuda, aga teha polnud ju miskit. Suur naerupilv levis meie autos, mis aga kasvas veelgi, kui Andu korraga teatas, et jäi breketitega oma lambasse kinni jne! Suhteliselt keeruline oli isegi hingata vahepeal, sest kõik oli nii hüsteeriliselt naljakas lihtsalt! Siis käisime pitsat söömas, kus ootamine oli muidugi jõhkralt pikk, veel pikem, kui mõnes viietärni restoranis. Pärast seda läksime Põhjakasse, kus ka minuga juhtus äpardus. Nimelt on igal suuremal poel need mingid metallist väravad, mis avanevad mingi anduriga seonduvalt. Noo palun väga, ma jäin kahe värava vahele lõksu! Nagu mida veel eks??!! Appi! See oli nii naljakas, et pidin sinna samma põrandale pikali viskama ja krampidesse lihtsalt surema. Eriti hea nägu oli tädikesel infoletis, kes alguses ei saanud vist aru, miks me nii riides olime ja siis ei saanud ta aru, miks ma sinna vahele lõksu olin jäänud? Aga mingi töötaja kõndis parajasti kohe mööda ja sai mind päästa. Wiii, milline privileeg, ma tean! Kõik oli nii naljakas, et mul oli võimatu korralikuks jääda. Keksisin ringi nagu tõeline väike pädalik ja kui me pärast poiste eest nö peitust mängisime, siis tuli turvaonu ja tegi kah veel meiega nalja. Seega meil oli väga lõbus! Peagi oli kogu jant läbi ja iga roju läks oma koju. Kodus tuli uni peale. Polnud midagi teha ja arvuti kah ei tahtnud minuga väga koostööd teha. Midagi kasulikku tegin kah täna, näiteks nagu koristamine koos emaga.
Ma ei saa muidugi mainimata jätta seda, et alates poole kümnest õhtul läks mu elu jälle ilusaks ja rõõmsaks. On keegi, kelle ma vist välja mõtlen oma mõtetes, kes teeb mulle head. Vähemalt ma mõtlen nii. Kas ta on päriselt kah olemas? See on huvitav, ma tean, aga ma ei julge sellest isegi rohkem kirjutada ega mõelda ja rääkida ammugi mitte, sest see on liiga hea meelepete, et ma ei taha sellest veel ilma jääda. Mitte veel... Las ma olen nüüd natuke aega rõõmus kah. Homme või õigemini täna pean kell 6 rongile juba minema ja magada ma küll täna ei saa, jõua ega taha.
