Paratamatu

Ok, mu eilne blogimine jäi poolikuks ja ma ei tea isegi miks...
Tulin just töölt ja mul vedas, sest nüüd hakkas tohutult vihma kallama ja värku sähvib kah päris jubedalt. Tundub, et veel on kaugel, kuna väga hullusti ei mürista, aga eks ta kohe jõuab siia kah. Veits hirmus on, aga samas on lahe kah. Ei teagi nüüd kohe. Ohoh, jõudis vist siia, sest ma nägin selgelt seda pikse noolt üle taeva jooksvat. Õõvastavalt õudne!
Millest ma eile kirjutada ei jõudnud oli see, et käisin veel kinos... Vaatamas filmi „Vastikud ülemused“ ja pean tunnistama, et pole vist kunagi oma elus nii palju kinos naernud kui nüüd, sel korral. Täiesti lõpp! Uskumatult hea film ja ma naersin nii, et pisarad voolasid. See oli just see, mida ma vajasin.
Tänane päev on olnud taaskord üks eneseületus, sest kui ma tööl olen, siis on alati selline tunne, et „niinii, kas nüüd jään ellu? Või kukun lihtsalt ühel hetkel maha ja on lõpp“ Jäin ellu...pidin küll peaaegu kolm korda trepist alla kukkuma, aga ei kukkunud, seega see ei lähe arvesse. Jõudsin ju enne vihma koju ja kõik on okitoki.
Mõned asjad on ikka valesti kah, mõned on kohe väga väga, aga ma ei oska neid parandada. Ei tea kas see üldse ongi minu võimuses? Ehk ongi mu saatus selline triki? Ma ei taha mingeid jamasid ja probleeme. Ma ei taha neid välja mõelda ega ka päriselt ei taha ma neid. Ja ma ei taha nendega tegeleda kah!!! Tahan rahus elada, õnnelikku elu!
Olen õnnelik vähemalt selle üle, et mõni oluline ja tähtis inimene mu blogi loeb, kuigi mina olen nii laiskvorst ja üldse midagi ei kirjuta. Aga aitäh sellegipoolest!Tahaks veel midagi öelda, aga ilmselt pole täna õige aeg selleks. Mõned asjad on lihtsalt...paratamatud...

Ainuke aeg kirjutamiseks on öö...siis on hea rahulik ja vaikne. Ma tulen siis töölt tavaliselt või avastan lihtsalt, et nüüd on paras aeg kirjutamiseks.
Kaks puhkepäeva, mis mul olid on möödunud veidralt. Pole nagu midagi teinud ja ega pea tegema kah, kui vaba päev on. Aga liiga tühi tunne on hetkel.
Pühapäev oli päris fun... Hommikul oli küll mega sitt tuju ja ma juba kartsin, et jääbki nii... Läks aga hoopis teisiti. Läksin linna ja sain ühe tuttavaga kokku. Käisime kinos ja vaatasime pingviinide filmi. Täitsa tore oli, aga nagu mu üks sõber ütles, siis mitte midagi erilist. Pärast kino jalutasime niisama ringi ja vaatasime kuidas mingid tüdrukud Vabakal tantsisid. Ja mul tuli tohutu tantsu igatsus peale. Appi, kui palju aega sellest juba möödas on, kui ma kah tantsimisega tegelesin:s Saatsin ta bussile ja jalutasin vanalinna tagasi. Raekoja ees tantsisid ühes poisid. Need olid juba tegijad! Vahtisin suu ammuli ninde võluvaid liigutusi kuni nad lõpetasid ja läksin Telegraafi. Aww...pean taas tõdema, et igatsen neid! Tohutult!! Seal meenus mulle, et ma pole terve päeva jooksul mitte midagi söönud kah ning mul vedas, et Vanja oli nõus mulle pool üksteist öösel veel omapere toitu serveerima. Nommnomm...megasuured portsud nagu seal on, ei jaksanud ma endale seda kõike sisse toppida isegi ja pärast oli paha olla. Kui kliendid olid läinud, läksin natukeseks appi ja juttu rääkima ja nagu ikka...nende inimestega on üli cill!!!

tegus...nooot!

Taaskord kirjutan alles nüüd, kui vahepeal on nii palju juhtunud, aga mul pole lihtsalt aega olnud... Või pole midagi juhtunud?? Peale tööl käimise??
Tegelikul on mul täna õhtul/öösel üle pika aja taas kirjutades veider melanhoolia emotsioon peal. Tahaks nutta, karjuda, olla, elada, mitte mõelda, mitte tunda… ja nii edasi. Ei, aga kõik on ju korras..?! Tahaks lihtsalt välja elada ennast. Tahaks karjuda! Vastik, nagu oleks ahelatega kinni seotud kuhugi. Ei saa põgeneda, pole kuhugi põgeneda... Ma olen vang?? Kelle?? Miks?? Kuidas see juhtus??
Kui ma viimati kirjutasin, siis oli vist esmaspäev või teisipäev...täna juba laupäev...ja mida mina teinud olen?? Ainult tööd...
Ah jaa, hakkab meenuma, et kolmapäeva hommikul tulin Raudoga koos Tallinna ja läksin kella kaheteistkümneks juba tööle. Pärast seda polegi palju rääkida, sest jõudsin hilja öösel koju ja hommikul läksin juba seitsmeks tööle, nii ka järgmine päev. Seega olin mõlemal ööl maksimaalselt 4 või 5 tundi maganud. Olin nagu laip juba. Ja siis see juhtus... Mul viskas peaaegu pildi tasku. Või oli mul lihtsalt paha olla? Reedel igatahes olin hommikul tööl ja läksin lõunaajal teise kohta tööle ja mul oli nii halb, et sain korraks koju puhkama. See puhkus andis palju juurde. Need neli tundi, mis ma kodus sain olla, ei pannud küll asju paika, aga õhtul tagasi tööle minnes polnudki enam kõige hullem see olukord. Öösel koju jõudes vahtisin muidugi umbes kolmeni niisama üleval ja kui lõpuks arvutile tukkuma jäin ja uuesti ärkasin, olin umbes pool tundi juba maganud. Panin arvuti kinni ja kobisin magama. Kell 6 ärkasin kohutava paugu peale ülesse. Õues oli totaalne äikesetorm. Panin akna kinni ja üritasin näha, mis õues toimub... See oli kohutav, algul sadas vihma ja müristas ikka päris jubedalt ja välgutas ja suht jube oli. Natuke hiljem oli sadu nii tihe, et nähtavus oli konkreetselt null ja aknast vaadates oli pilt selline nagu keegi viskaks vett katuselt alla. Samas olin liiga väsinud, et seda looduse mängu jälgida. Jäin kohe uuesti magama ilma, et oleks kuulnud isegi seda mürinat.
Hommikul ärkasin ja nägin vist midagi unes kah, nii et vajutasin kella kinni. Ärkasin täpselt nii, et jõudsin panna riidesse ja tööle rutata. Kokk sõitis minust mööda ja võttis mu peale. Vedas mul! Ilm oli täna nii paha, et lõunal pm tööd polnud. Kõik vahtisid niisama... Õhtul oli üks igavene laudade tassimine jälle, sisse ja välja, sest ilmataat saatis vihma ja päikest vaheldumisi. Päeale tööd läksin Telegraafi ja seal olid mu vanad töökaaslased, kes on ikka nii superlahedad inimesed kõik!! Igatsen neid nii väga!! Aga läksin sinna tegelt selleks, et vennaga taksoga koju saada.
Olen umbes paar tundi kodus olnud, aga lihtsalt vahtinud niisama. Alustasin, nagu ikka, arvuti silitamisega, et see pann tööle läheks. Ja kõik! Ning siis saabus mu kurb tuju... Igatsen!!! Ma ei tea ise kah mida... Igatsen vabu päevi ja puhkust. Igatsen sõpru... täna sain Mariselt kõne ja uskumatu, kui palju see energiat juurde andis mulle. Mul pole õrna aimu kah, mida Helene teeb... igatsen teda kah vist... ja Ints, Tom, Joonas,..ja veel mõned. Tahaks trippima minna...näha midagi uut, midagi muud veel, peale selle hiiglaskiku terrassi ja nende lõustade, kes jooksevad ringi nagu peata kanad. Ma ei taha olla negatiivne, aga positiivne kah ei saa olla... Olen neutraalne siis!? Homme on vaba päev...lõpuks. Aga ma ei taha seda maha kah magada..eks lähen kuhugi jalutama ja asju selgeks mõtlema. Peaks arvuti osas kah ära otsustama, kas ostan uue või ei?!

Mida ei mäleta, seda pole olnud:D

Ups...pole jälle juba pikalt midagi kirjutanud. Veider on see, et ma tunnen alati, et pean nagu vabandama selle eest, et pole korralik olnud ja täitnud oma kohustust ja mida kõike veel. Ei aga tegelikult, on praegu palju sagimist ja enam-vähem tulen toime kah. Seega ei pea ma end siin praegu nii palju välja elamas käima ja kedagi kiruma, nagu tavaliselt.
Neljapäeva ja reedet ma ei mäleta...ei tea, kus olin või mis tegin...ju siis polnud midagi olulist. Ah jaaa, või siiski... Reede hommikul olin Rakveres ja sai käidud siis niinimetatud töövarjupäeval mendijaoskonnas. Haahaaa...päris huvitav oli. Saime autoga kah sõita ja...nii edasi...Laupäeva hommikul sõitsin tagasi Tallinna ja kell üheteistkümneks tõttasin tööle. Päev oli tohutult pingeline, sest pidin rääkima ülemusega tõsist juttu..mis lahenes umbes nii, et olin valiku ees, kas kirjutan lahkumisavalduse või teen tööd edasi. Ok, nii hull asi vb kah polnud, aga suht tuksis päev oli selles mõttes küll, et kui tahtsin Telegraafi laulma minna, siis olin seatud mingi totra fakti ette. Aga valiku langetasin täna ja ma usun, et nii pidi minema. Jään Leiba edasi praegu ja eks paistab, mis saama hakkab. Laupäeva õhtu oli muidugi ülimalt lahe!! Kokapoisid ja tüdrukud suundusid ’Topsi’ ja kutsusid teenindajaid kah kaasa, aga ilm oli halb ja keegi väga ei jaksanud. Ega ma kah ei jaksanud, aga kui ma koju jalutasin umbes kahe paiku, siis helises mu telefon ja kuna Tops on mu kodu lähedal kah, siis mõtlesin, et käin sealt läbi, olen nii umbes tunnikese ja lähen koju. A noo, tunnist sai kaks ja edasi kolm ja nii edasi...Jõudsime linna ja vihtusime tantsida umbes kaks tundi mingis hipikohas! Ülilahe oli!!:D Lõpuks olin näinud midagi, mida ma näha ei oleks tahtnud ja sellest ajalugu vaikib kah. Kõik mis oli, see oli ja sinna see jääb:D. Koju sain umbes kuue paiku ja teadsin, et mamps tuleb mulle pühapäeval onuga järgi. Oh well, kell kaheksa heliseski mu telefon. Kõne oli muidugi mingi täielik paanika. Appi!! Midagi sellist:’Kus me oleme!!??Kuhu me minema peame??!! Appi, me ikka poleks pidanud tulema! Mis nüüd saab, nüüd me ei saa siit tänavalt enam ära kah! Koju kah ei saa enam!’ Ja nii edasi. Ta isegi ei kuulanud, mis mul öelda oli ja mul oli suht raske olla kah. Seega panin telefoni ootele rahulikumat aega. Nad jõudsid siiski kohale ja ma saitsin pool unes Rakveresse. Aga jube valus oli igalt poolt... Täpselt nagu oleks peksa saanud eelmisel ööl. Seda ma ei mäleta, et nii oleks läinud, aga kõik lihased olid kohutavalt valusad ja selline kerge suremise tunne oli küll juba peal. Ehk oli see tantsimisest, sest seda sai küll palju tehtud. Koju jõudes jäin kohe magama, vahepeal rääkisin läbi une telefoniga ja magasin edasi. Õhtu oli jälle super lahe... Käisime Joonistatud mehega ATV-ga sõitmas ja tegime pannkooke ja sauna ja vaatasime filmi ja üli tore õhtu oli! Unega oli küll raskusi ja päev oli täna suhteliselt mitte midagi tegemine...aga mõnus päike oli täna ja...

Töömaraton

Ohoh, lõpuks ometi sai see pikk töömaraton läbi kah. Või noh, mitte küll päris, sest sama hull töönädal ootab mind veel ees kah, aga selleks korraks, kuni nüüd kooli katseid tegin, selleks nädalaks võtsin aja maha. Täiesti uskumatu ikka, nii hullult eirabele keegi vist, aga see selleks. Tohutult kurnav on olnud ikka, aga hea on, kui on paar vaba päeva. Nagu näitkes täna...
Kõik see aeg mis ma tööd teha rabasin, ei jõudnud ma midagi kirjutada, aga väga nagu polnudki midagi kirjutada, sest töö on nagu töö ikka. Ainuke asi millest tasuks kirjutada ja märk maha jätta on minu arenguvestlus ülemusega tööl. Pidin üleeile tegelikult varem tööle minema, aga unustasin selle ära ja arvuti kah pani näkku hommikul ja nii see läks, et tegime selle arengu jutukese töö ajast. Põhimõtteliselt on kõik ju hästi, aga mu tulevik on tume. Ta seadis mu mingil määral fakti ette... Ma kas lähen õppima, või kui tahan tema juures kindlalt tööle jääda, tõstab ta mu palka ja teeb aastase lepingu. Valikut on mega raske teha. Samamoodi nagu selle laulmisega... Kas ma lõpetan kõik lepingud ja lähen järgmisel kuul ainult laulma Telegraafi.?? Appi appi appi, nii raske on. Ühesõnaga, muresid ja jamasid mul ikka jätkub. Siis loomulikult leidis ideaalse aja katkiminekuks ka mu pannistunud arvuti. Ühel hommikul lihtsalt enam voolu sisse ei võta. Persse! Ma nüüd ei teagi, mis jama on. Kui temaga umbes tunnikese hommikul mängin ja silitan ja mida kõike veel teen, siis ükskord hakkab vool temasse jälle voolama ja ma saan enam vähem ta jälle tööle, aga hirm on teda taas sulgeda ja teada, et siis on jälle pekkis, sest ta ei pruugi enam tööle minna. Sai nah!Tänane päev on küll täielik relax olnud! Sain kaua magada ja ärkasin umbes pool kaksteist alles. Nii mõnna!!! Sõin enda tehtud küpsisekooki, käisin linnas, annetasin heategevuseks, käisin raamatupoes (nagu alati), ostsin kaks raamatut, käisin rullitamas (rannas – kus oli mega külm), ja nüüd teen kiirelt ja lühidalt, et lugema minna.

Tõeline tööloom...

Õhhhh!!! Ma tapan end...koguaeg...kõigepealt probleemidega, muredega ja siis tööga. Mu praegune elu polegi enam mingi elu, ainult töötöötöö. Aga mulle meeldib mu töö. Või ma vähemalt arvasin seda, kuni selle ajani, kui mu vahetused muutusid kaheksaks päevaks nädalas, mis sellest, et nädalas on ainult seitse päeva olemas. Sellest ajast, kui mu päevad on umbes 13 kuni 14 tundi pikad, ilma igasuguse pausita. Sellest hetkest, kui ma ei saanud oma tööd enam nautida, sest pidin kellegi teise kokku keeratud jama hakkama parandama jne. Tahaks puhata!
Tegelikult ma ju siiski naudin seda tööd. Eile oli nii tore. Rääkisin kahe inglasega umbes pool tundi maast ja ilmast ja muudest asjadest. Nad olid vaimustuses mu lauluhäälest ja ütlesid, et kui ma kunagi kuulsaks saan, siis nad ostavad mu plaadi. Juhuu!:D See oli omamoodi päris naljakas. Ja uskumatu, kui hea on tuttavaid teenindada... Eile käis Maris ja Müü seal söömas ja me laulsime sünnipäeva laulu ja...ahh...mõnikord ikka juhtub nii toredaid seiku, et nende nimel tasub isegi pingutada. Aga mu pingutamine hakkab juba liiale minema vist...?? Samas on nii lahe, kui näed, et inimesed ikka ja jälle tagasi tulevad ja kohtlevad sind kui oma sõbrannat juba, tsautavad ja räägivad muudest asjadest kah. Loomulikult on üks eriti kuum teema mu ’juuksed’. Aga ausalt, mulle isegi meeldib see. Siiski, mind ajab eriti kurjaks see, kui keegi keerab midagi ikka täiega persse, ja mina pean hakkama seda klaarima...?? Milleks nagu?? Pärast kolme järjestikust 14 tunnist vahetust + nendele lisandub veel kolm või neli, siis ma olen hakanud mõtlema, et milleks ma nii palju rabelen? Kas see ikka tasub seda vaeva ära? Aga ausalt, kui ma peaks seda kohta ette kujutama nii, et mind seal pole, siis oleks see tegelikult täielik katastroof. Millega need inimesed seal mõtlevad, seda ma ei tea, aga kohati jääb mulje, et nad ei mõtle üldse nagu. Äkki ongi see viga, et nad loodavad liiga palju kellegi teise peale? Olen siiralt kaalunud sealt lahkumist. Kui mu graafik kergemaks ei lähe, siis arvatavasti teen selle triki ära kah.
Kõige jubedam on muidugi see, et olen õhtuks nii üleväsinud, et hakkan kas lollitama või kurjustama ja kui ma koju jõuan, siis on lihtsalt võimatu uinuda. Nagu ka praegu,vahin lihtsalt üleval nagu öökull, seega otsustasin täna midagi kirjutada vahelduseks. Aga jah, magama ma jääda ei saa. Kui ükskord läbi häda uinuda suudan, siis siplen ja vähkren terve öö. Vahin kella, et millal see juba ükskord heliseb ja kui see lõpuks heliseb, siis käib tohutu valu mu jalgadest läbi, kui voodist välja astun ja selline tunne on, et kohe üldse ei taha täna tööle minna. Sunnin end takka, ja loen päevi, et kui nüüd on kolm käidud, siis umbes neli on veel...jne. Vajan puhkust, nagu päriselt. Jah, ma lõpuks tunnistan seda endale kah!Töö kõrvalt jõuan siiski veel mõelda ka muule...näiteks kuidas teised hakkama saavad.?! Mitte küll kõik teised, aga eriti tähtsad ja kallid inimesed. Tunnen end mõnikord niiiiiniiiniii abituna ja halvasti, aga on inimesi, kes ei lase end aidata.:( Koolidega on kah üks igavene jama ja täielik komöödia. Kuidas peaks saama inimene teha sisseastumiskatseid koolidesse samal päeval, samal ajal ja mida kõike veel. Lollakad! Ausalt kah noh. Mul nii siiber sellest kooli jurast, et tahaks lihtsalt aasta olla. Kas või rabaks lihtsalt tööd, aga... Kui ma väike olin, siis tehti üks suur viga, mind viidi igale poole, võistlustele, tantsima, laulma, muusikakooli jne. Kuhu iganes viia oli võimalik, sinna mind viidi. Ma olen meeletult tänulik kõikide nende võimaluste eest, aga miinus selle asja juures on see, et ma olen liiga multikultuurne inimene nüüd ja ma tahan kõike teha, ma ei suuda ega oska valikuid teha. Ma tahan kõike proovida ja rebin end sellega täiesti lõhki. Aga ma ei oska pidurit kasutada, ilmselt on sidur kadunud või pidurid lihtsalt enam ei funksi. Vajan puhkust! Läheks kuhugi soojale maale reisile??!:D

Nägemist

Parim aeg kirjutamiseks ongi siis, kui olen üksi, oma mõtetega. Praegu olen näiteks rongis ja sõidan taas Tallinna poole. Uskumatu, varem polegi lahkumine nii veidrat tunnet tekitanud. Iga korraga hakkab see raskemaks minema. Kuigi, ma tean mis või kes mind siin kinni hoiab, kui seda/teda poleks, siis ma ei viitsiks siin olla.
Eile, kui Joonistatud mees mulle järgi tuli, läksime kõigepealt poodi ja siis tema poole. Veider oli, selles suhtes, et tuli nagu tutvustada ja värki, aga lõpuks on see tehtud. Hüppasime patuudil ja rääkisime niisama asjadest ja kõik oli nii hea. Oleksin soovinud, et see aeg oleks taas seisma jäänud. Et ma saaksin seda hetke kauem nautida. Kui ta vanemad tagasi tulid, läksime Viitnale ujuma. Ja kui enne oli paistnud päike, siis nüüd kogunesid pilved meeletu kiirusega. Aga vesi oli mega soe. Pärast väikest suplust võitsime väiksed purksid, või noh, need tundusid küll megasuured. Pärast seda tulime minu juurde ja lebotasime niisama. Kell üks, kui ta ära läks, oli nii raske jälle. Kell viis oli mul juba äratus ja rongile minek. Ei teagi, millal tagasi tulen, tundub, et nüüd läheb pikemalt, aga kuidas ma jaksan nii kaua olla, ilma, et teda näeksin?!

'cause if one day you wake up and find that you're missing meAnd your heart starts to wonder where on this earth I could beThinkin maybe you'll come back here to the place that we'd meetAnd you'll see me waiting for you on the corner of the street

So I'm not moving,

I'm not moving

Aeg endale ja teistele

Mõnikord on tunne, et aeg lausa lendab ja tehtud ei jõua mitte midagi.
Olin eile veel Tlnas ja esimest korda tundsin, et võtsin aja täielikult maha. Olin koos inimesega, kes saab mulle üha kallimaks ja mul tekib juba hirm, et varem või hiljem lähevad täide tema oma sõnad, et ’if you fall in love, you lose!’ Peaksin end vist tagasi hoidma rohkem...? Igatahes, oli nii hea päev eile. Ma olin justkui kadunud. Ei vastanud telefonile, käisin rannas (rullidega ja tema rattaga), kiirelt sulistasime vees ja sõitsime tagasi. Tuul oli soe ja mõnna ja kõik muu oli veelgi parem. Liiga tihti on juba hetki, kus ma sooviks, et saaks aja seisma panna. Et ma ei peaks kuhugi kiirustama ja ma saaks jääda seda hetke kauemaks nautima. Deem!! Mõtlen üle vist, isegi liiga... Tulime rongiga Rakveresse ja ta ütles, et me ei näe sel päeval enam rohkem, et ta peab homme (nüüd siis juba täna) tööl olema jne. Vabandusi tuli nö uksest ja aknast. Olin väga nukker, aga ma ei saa teda sundida ju. Pidin mõistma seda. Kui jõudsin koju läksime emaga poodi. Suurepärane!!!! Meil on nii palju maasikaid ja siis ma tegin neid piimaga ja see oli lihtsalt nii üliiiiiiiiihea! Õhtul otsustasin ikka oma telefoni jälle ülesse otsida ja sain ka kohe tööpakkumise, mille pean täna vist kahjuks ära ütlema, sest pean olema teises kohas tööl sel päeval. Õhtu oli ikkagi nii hea jälle. Sain oma toas olla ja just siis kui seda kõige vähem oodanud oleks, astus sisse Joonistatud mees. Täiesti uskumatu! Mind tabas täielik eufoori hoog, hüppasin ja kargasin ja keksisin ja kallistasin ja olin lihtsalt vaimustuses, kui tema mu toas seisis. See oli nagu uni. Kui ta aga ütles, et saab olla ainult 5 minutit vajusid mu suunurgad jälle maani ja ma tahtsin ära kaduda. Leppisin siiski sellega, et hea, et ta üldse tuli ja lasin tal minna. Üllatused selleks õhtuks polnud aga üldsegi mitte otsas. Umbes 20 minutit hiljem, kui hakkasin ema arvutit korda sättima, nägin aknast kuidas Joonistatud mees sealt mööda kõndis. Äkki ma nägin viirastust?? Ei, ei näinud! Juhuuuuuu!!! Ta oli siin, päriselt, see polnud uni ja...ma olin jälle eufoorias!!! Kõige magusam oli muidugi tema kaisus uinuda, isegi kui äratus oli pandud 00.20neks ja ta pidi siis ära sõitma, oli see tunnike, mis ma temaga koos sain olla, nii mesimagus, et söö või ära. :D
Kui tänasest unisest päevast nüüd kah veel midagi kirjutada, siis polegi mul muud öelda, kui ainult seda, et hommikust saati on olnud kohutav uni ja veider olla. Käisin päeval emaga linnas ja siis tulin koju ja jäin magama. Magasin õues ja ärkasin selle peale, et ema kallas mulle maasikaid peale. See oli vihje, et ma maasikad ära korjaks, siis tegin veel muud tööd. Ladusin puid ja täitsin mullaga auku ja olin lihtsalt tublitubli. Nüüd saan kohe Joonistatud mehega kokku ja kui veab, ehk saan isegi ujuma minna.

Pealkirjata

Täielik vaimuvaesus on peal, aga midagi nagu tahaks kirjutada kah. Kui ma vaid teaks kõiki asju maailmas...Kui ma suudaks kasutada oma ajust rohkem kui 20%... Kui palju lihtsam ja selgem siis kõik oleks...
Eilne päev oli veider. Juba hommik algas täieliku kaosega, ega siis saanudki midagi paremat edasi kah loota. Emal kammis ikka täiesti ära ja ta jauras mingeid asju ja...ühesõnaga, katastroof!
Eile oli mu vennal sünnipäev! Palju õnne veelkord! Oleksin tahtnud temaga kas või korraks maha istuda ja koogikese süüa, aga ta ei saanud. Kurb, aga selline on elu. Vähemalt oli ilus ilm ja ma veetsin aega iseendaga linnas jalutades. Vaadates erinevaid kummalisi ja vähem kummalisi inimesi ja lihtsalt olles. Lõpetasin nagu ikka Apollos. Leidsin haigelt hea raamatu. Ma pean selle vist ära ostma, sest see on niiiiii põnev, et see on lausa uskumatu. Raamat räägib ühe inimese elust, kes lõpetab vangis, aga tegemist on leitud päevikuga ja päriselt ei tea keegi, kelle päevik see olnud on ja kus see tulnud on. Sündmused on siiski Eestis toimunud. Olin just täie põnevusega raamatut lugemas, kui ühel hetkel märkasid kõik, et nüüd oleks õige aeg mulle helistada ja minuga kokku saada jne. Leenu liikus juba Solarise poole, samuti ka vend. Me käisime korra Kristiines. Samal ajal helistas mulle ka Maris ja alla poole tunni oli jäänud, et Joonistatud mees bussijaama jõuaks ja ma talle vastu läheks. Nice!! Miks alati kõik asjad korraga toimuvad ja siis kui midagi ei toimu, siis ei toimu mitte midagi...?! Igatahes, kui lõpuks jäime kolmekesi – mina, JM ja Leenu – liikusime minupoole. See mis muidugi siin juhtuma hakkas oli täielik tsirkus. Uskumatu!!! Ma ei taha isegi mitte sellest kirjutada, sest see kõik teeb mind sama aegselt kurjaks, kurvaks ja pahaseks... Õhtul käis ka Joonas siit läbi ja temaga käib alati kaasas mingisugune hea aura. Igatahes, suutis ta mu tuppa veidikene rahulikuma õhkkonna luua. Kui ta oli lahkunud, otsustas JM, et nüüd oleks paras aeg linnapeale minna. Ma ei saanud alguses üldse ideest aru, läksin lihtsalt vooluga kaasa. Kui lõpuks tuli välja, et pidupidupidu tuleb, siis oli mul ühel hetkel kõigest lihtsalt täiesti pohhui. Ja nii see läks. Tantsisin õhtujooksul nii palju kui võimalik ja isegi see, et ma pidin üksi tantsima ei morjendanud mind eriti, sest see lihtsalt on nii, et tundub nagu inimestele ei kõlba tantsida või ma ei saagi aru, mis kuradi värk on. Igatahes, seiklesime alguses vanalinnas, olime vabakal, käisime Levikas, hüppasime läbi kellegi suvaka sünnipäevalt, kus ma ikka korralikult end liigutasin ja läksime koju tagasi. Väike pesuskäik, paar ampsu ja umbes nelja ajal saime magama. Kes hiljem, kes varem muidugi. Leenu oli otsustanud, et tahab seitsmese bussiga Rakvere poole liikuma hakata. Loomulikult vajutasid kõik oma äratused kinni ja magasid edasi. Kella üheksa aeg läks mul uni ära ja ma hakkasin lambist ringi vahtima ja arutasin endamisi, et äkki peaks ülesse ärkama. Jne. Umbes tunniga ärkasid ka teised. Hahaa...väga naljakas oli ikka, kui mõnel siin oli hommikul pohmakas. Uskumatu ju?! Me ei joonudki midagi nii palju. Igatahes, kui Leenu läinud oli jäi JM jälle magama. Ma käisin korraks rattaga linnas ja kui tagasi tulin läksime me kinno. Vaatasime filmi ’Limitless’. Ma ei oska mitte midagi muud selle filmi kohta öelda, kui ainult, et ’huvitav’. Ma ootasin midagi muud veits. Midagi rohkemat ja rohkem mindfucki, aga see oli nagu rohkem mingi tapmine ja tagaajamine. Hmm, ütleme nii, et ma olen natukene selles filmis pettunud, aga iseenesest oli tulemus hea ja lõpp hea ja noh, teist korda ma seda ei vaataks. Pärast kino käisime söömas ja läksime randa, kui oli meeletult inimesi. Enamus venelased, kes kõik oma karjuvate laste peale karjusid, või siis olid nii paksud, et oli raske uskuda, et nad üldse veel omal jalal suudavad liikuda. Vabandust! Üldjuhul ma pole selline, kes teiste kehakaalu kommenteerib, ainult enda oma, aga tänu JM-ile on see muutunud. Ilmselgelt oli juba õhtu ja päike enam peale ei hakanud, aga magama ma seal vist ikkagi korraks jäin. Muud asjalikku ei ole täna mitte midagi teinud ja nüüd peaks tegelikult üldse magama ära minema.
Head ööd!

Vot mis elu...

Pean taaskord endale meelde tuletama, et ma kirjutan seda blogi endale, enda jaoks, et vabaks saada, et ma saaks rahus elada, et ma saaksin ennast välja elada ja lihtsalt olla. Ma siiralt loodan, et keegi ei võta midagi isiklikult ega südamesse, mida ma kirjutan, sest tegelikult kirjutan ma vaid ühte suurt mulli, mis mind vabastab. Mul oli hommikul kohutavalt paha tuju, mis oli üle kandunud eilsest ja magamatusest jne... Kirjutasin hommikul sellise asja, aga ei jõudnud ära postitada.:

’Jah, mul on paha tuju. Jah, ma olen kuri ja väsinud. Jah, ma tahaks puhata...
Täna veel tööl, siis saan paar päeva puhata. Ma ei tea, mis värk on. Mulle meeldib ju mu töö ja nii, aga üleeilne 16-tunni pikkune tööpäev pani mulle põntsu vist. Ma olen väsinud. Esimene kord, kus ma seda tõesti endale ise kah tunnistan vist. Eilne päev oli täielik hullumaja mu jaoks.
Hommikul ei jaksanud tööle minna, aga sundisin end üle valu, higi ja pisarate. Tööl läks kohe selliseks andmiseks ja jooksmiseks, et lõuna lõpuks tundsin, kuidas ma ei suuda enam lihtsalt. Hakkasin inimestele väga halvasti nähvama ja see ei olnud hea. Mu päeva kassa oli üüratu ja minust olid õhtuks järel ainult ribad. Täpselt selline tunne oli, nagu ma oleksin paberileht, mis on peenestusmasinast läbi lastud. Kohutav! Ma ei saa aru noh, mind ajab nii närvi, kui meil on seal mingid abilised, kes lihtsalt töllerdavad ja ootavad koguaeg, et neile öeldaks mida teha on vaja. Ma ei suuda lihtsalt. Ja mida rohkem aega edasi, seda kiiremini nad võiks ise tajuda mida teha, aga nad ootavad ikka sama moodi hambad laiali, et keegi kamandaks. Ma ei või! Vastikvastikvastik!!! Eile õhtul oli ka nii. Mul oli korraga umbes üheksa lauda ja teised kõik lasid niisama lulli ja siis tuli järsku Zenja Fokin restorani ja ma teenindasin ta lauda ja kõik töötajad olid hullumas temast lausa. Uskumatu!!!??? ’Kuhu ta istus?’,’Kas temaga on veel keegi?’,’Issand, Zenja on siin!!!??’ ... Eeee.....nagu tegelt vä??? Mida kuradit?? Meil on restoranis käinud palju erilisemaid inimesi ja nende puhul pole keegi sellist elevust ülesse näidanud. Nüüd tuleb üks täiesti tavaline inimene ja kõigil tekib kohe selline eufooria efekt, et töö jääb kohe seisma. Aiii, kui närvi ma läksin. Ja pärast väikest sõnelust jäin ma terveks õhtuks vait, ega vastanud enam mitte kellelgi mitte midagi. Sest midagi mõistlikku keegi nagunii seal ei küsi.
Kui ma kell 0000 lõpuks lõpetasin, tegin kiirelt oma kassa ära ja lonkisin koju. Olin rampväsinud ja täna hommikul ärgates olen endiselt väsinud. Veider, nagu poleks üldse magada saanud. Aga pean keskenduma sellele, et täna on viimane päev, viimane päev, viimane päev...siis saan puhata natuke!! Ehk siis täna tuleb veel kõik endast anda ja õhtul siis lihtsalt kokku kukkuda.
Eriti suur on lootus, et nädalavahetusel näen erilisi ja kalleid inimesi, kes aitavad mul jälle joonele saada. AGA, mis saab siis kui ikkagi ei näe? Mu rõõmu doos jääb siis saamata ja see on sama hull ja kohutav, nagu narkarile jääks mõni narko laksakas annustamata...
Ilmselgelt on mul praegu liiga halb tuju...sorri!’

Siis läksin tööle, lootuses, et tuleb parem, kui eile, aga ei, juba alguses olin liiga skeptiline, negatiivne jne. Seega ülemus kutsus mu kõvale ja rääkis minuga ja pani mind valiku ette. Kas hakkan normaalseks Piretiks või lähen koju. Valisin Pireti.
Ühel hetkel hakkasid asjad juba vonksu minema. Kokapoiss tegi mulle ühe magustoidu ja ma olin juba üsna kindel, et suudan ka tänase lahingu maha pidada. Ühel hetkel tekkis veidi isegi vaba aega ja ma helistasin Joonistatud mehele. Kuuldes, et ta endiselt ei tea, kas tuleb homme Tlna või mitte, läks mu tuju ühe pauguga jälle nulli. Kuuldes, et nad on Leenuga rääkinud minust ja muust...viis mu tuju lausa miinustesse ja otsustasin kohe kõne katkestada. Nutumaik oli suus. Tahtsin, et mind lihtsalt poleks. Helistasin Leenule. Saades vihje, millest nad üldse rääkinud olid, pani mind mõttesse, ’milleks see vajalik oli?’, ’miks peavad kõik halvad asjad minuga juhtuma?’, ’ja miks ma ei saa endiselt rahus olla?’, ’miks mind üldse sellised asjad ärritavad????’ Pikka juttu ei pidanud ma ka temaga. Olin liiga liimist lahti...taaskord. Üritasin end rööpasse tagasi saada ja eraelu jätta kuhugi müüri taha ootama. Uskumatu, aga üks inglaste laud ja üks väga äge eestlaste laud suutis minuga seda imet isegi teha, et avastasin end taas seda tööd armastamas ja olin hetkeks eemal muredest. Kui ma koju jõudsin hakkasin ma mõtlema, et miks mind nii häirib see, kui nad suhtlevad, kui nad koguaeg räägivad, kui kõik on nii... Välja mõtlesin, ühel hetkel ma lõpuks taipasin seda! Oli ka aeg! Kõige masendavam asi üldse maailmas ongi vist see, kui su sõbranna teab su kutist rohkem, kui sa ise. Kui neil on lõputult aega, et rääkida. Lõputult teemasid, mida jagada ja mis neid ühendab. Kui nad räägivad kõigest ja kõigist. Kui sa tunned, et sa oled kõrvale jäetud ja ühel hetkel mõistad, et sa polegi mitte keegi, kuna kõik teised teavad rohkem... Appi kui vastik see on... Liiga kurb, et edasi kirjutada...
Jääb loota vaid, et homme on parem kui eile...