Nägemist

Parim aeg kirjutamiseks ongi siis, kui olen üksi, oma mõtetega. Praegu olen näiteks rongis ja sõidan taas Tallinna poole. Uskumatu, varem polegi lahkumine nii veidrat tunnet tekitanud. Iga korraga hakkab see raskemaks minema. Kuigi, ma tean mis või kes mind siin kinni hoiab, kui seda/teda poleks, siis ma ei viitsiks siin olla.
Eile, kui Joonistatud mees mulle järgi tuli, läksime kõigepealt poodi ja siis tema poole. Veider oli, selles suhtes, et tuli nagu tutvustada ja värki, aga lõpuks on see tehtud. Hüppasime patuudil ja rääkisime niisama asjadest ja kõik oli nii hea. Oleksin soovinud, et see aeg oleks taas seisma jäänud. Et ma saaksin seda hetke kauem nautida. Kui ta vanemad tagasi tulid, läksime Viitnale ujuma. Ja kui enne oli paistnud päike, siis nüüd kogunesid pilved meeletu kiirusega. Aga vesi oli mega soe. Pärast väikest suplust võitsime väiksed purksid, või noh, need tundusid küll megasuured. Pärast seda tulime minu juurde ja lebotasime niisama. Kell üks, kui ta ära läks, oli nii raske jälle. Kell viis oli mul juba äratus ja rongile minek. Ei teagi, millal tagasi tulen, tundub, et nüüd läheb pikemalt, aga kuidas ma jaksan nii kaua olla, ilma, et teda näeksin?!

'cause if one day you wake up and find that you're missing meAnd your heart starts to wonder where on this earth I could beThinkin maybe you'll come back here to the place that we'd meetAnd you'll see me waiting for you on the corner of the street

So I'm not moving,

I'm not moving