..kas mõistame siis kui on juba hilja?

Pole jälle pikka aega kirjutanud ja täna on kuidagi liiga palju, millest kirjutada, aga ei oska nagu mitte kusagilt pihta hakata. Mida ma aga eile öösel avastasin..on see, et elu on üürike ja ükskõik mis vigu me ka ei teeks, siis kallid inimesed jäävad alati kalliks ja kui nendega midagi juhtuma peaks, siis tunned, kuidas kõik on justkui liiva jooksnud ja valu ning kahetsus on nii suured, et võime kiruda end maapõhja, lihtsalt selle pärast, et me polnud olemas ja polnud toeks siis kui meid vajati. Kas see tähendab, et mõistame alati elu ja inimeste tegelikku tähtsust ja väärtust meie jaoks alles siis kui on juba liiga hilja? Üritame iga päev nii kiires tempos elada, märkamata seda, kui olulised ja vajalikud teatud inimesed tegelikult meie jaoks on...Hindame neid alles siis, kui me neid juba kaotamas oleme?? Mis elu see selline on?? Ma tahaks, et inimesed keda ma armastan teaksid seda iga päev ja et ma ise teaksin seda iga päev ja teeksin kõik selleks, et nemad selles kindlad saaksid olla.
Ma vihkan kui saatus mängib mulle vingerpussi ja tahab mulle anda halbu õppetunde...oleksin eile kaodanud ühe kallima inimese oma elust ja sel hetkel, kui saabus telefonikõne, kus sain teada, et see inimene viibis autos, mis just hetk tagasi rullus 5 korda üle katuse, siis maailma nagu seiskus. Ma olin segaduses...kuidas, miks, kus, ah???!!! Ma soovin miljon korda, et enne juhtuks minuga midagi, kui et nendega keda ma armastan! Kõige hullem ongi asja juures see, et kui oled teises Eesti otsas ja inimene, kes on just õnnetuses olnud on paanikas ja helistab sulle, aga sa ei saa mitte midagi muud teha kui lihtsalt kuulata ja üritada rääkida temaga, et kõik saab korda. :( Kõige koledam on asja juures see, kui ta ise ka ei saa aru ega suuda rääkida mis juhtunud on. Pean ütlema, et see on jõuluime, et need inimesed kõik elus ja enam-vähem terved on. Ma ei andestaks endale iial, kui mulle kallid inimesed lahkuvad nii noorelt ja veel enam enne mind. Seega mu ainus jõulusoov või kingisoov või kuidas iganes seda nimetada oleks just see, et inimesed keda ma armastan oleksid kõik õnnelikud ja terved.
Aga ..kui nüüd natuke helgemat elu poolt kirjeldada, siis saab nüüd pisut koolist puhkust enne kui sess hakkab. Eile oli mul nii suur pingelangus, et alkohol haaras mu lihtsalt enda rüppe ja embas mind hellalt. Polnud palju vaja, et olin juba purjakil ja õhtu lausa lendas. Üha enam tundub mulle, et on teatud inimesed kelleta ma elada ei suudaks ja mul on siiralt hea meel, et ma pole suutnud veel asju nii ära keboda, et nad kiljudes minema jookseksid. See muidugi võib natuke halb olla, et mind kohati üritatakse ära hellitada ja kui ma sellesse liialt kiindun, siis on mul meeletult raske ja valus sellest kõigest lahkuda. Ma ei teagi mida ma tegema peaksin..kas peaksin hoidma distantsi või lihtsalt laskma asjadel minna. Samas ma tean, et minna laskmine tähendab seda, et ma ulun ja olen jälle katki, kui aeg on käes, aga eemal olla on ka nii kuradima raske lihtsalt... Miks ma üldse lasen kellelgi endale hinge pugeda.. halb halb, see on väga halb Piret!
Aga ma praegu rohkem ei kirjutagi, sest kuidagi raske on loogiliselt järjestada neid sündmusi, mis vahepeal toimunud on...nii palju asju on lihtsalt juhtunud, et jahm..
peace.

tujutseja

Miks inimesed kunagi aru ei saa või ei taha aru saada, et kui ma neid hoiatan, siis seda põhjusega, ja ma ei mõtle seda välja, kui ma ütlen, et olen raske iseloomuga inimene, kellega ei tule keegi toime? Ma tean ju seda, ma olen näinud seda varem ja miks peaks nüüd midagi teisiti olema? Seda enam, et eelmistel kordadel on jutt ja kogu süžee nii umbes-täpselt sama olnund. Mulle täiesti mõistmatu... Kahju, et ma pole ise kunagi sellises tagurpidi situatsioonis olnud..või olen? Noo igatahes, midagi sellist, et tahaks nii väga kellegagi suhelda, aga tema korrutab mulle koguaeg, et mul on temata parem ja üldse on parem, kui ma ei saaks teada kes ja mis ta selline on... Huvitav...kui ma nüüd sellele mõtlen, siis äkki see ongi just see, mis neid inimesi ässitab urgitsema ja uurima, kes ma selline olen? Ma tean, et mina teeks nii! Aga mis lahendus siis oleks???.. et ma räägin kõigile sujuvalt kogu oma eluloo ära ja ..hmm, ma ei teagi mis siis edasi nagu? Ma ei saa ikkagi.. või ei oska pigem välja tuua asju, mis teevad minust halvema inimese, kui mõnest normaalsest, stabiilsest ja toredast inimesest. Ilmselt selle võtab kokku üks ja ainus sõna... 'tujutseja'.

Miks ajan ma inimesed ära!?

Oli väga tormiline nv ja olen rahul kõigega mida tegin, nägin ja olin, kui ka kõige sellega mida ei teinud, ei olnud ja ei tulnud.
Reedel tuli tagasi 'leidurleo', elus ja terve ja kõik tundus hästi tal. Tõi mulle kingitusi ja värki ja iseenesest väga armas see kõik temast, aga mul nüüd süümekad, et pean vastuteeneid tegema ja sellepärast ma pigem ütlen, et pole mulle midagi vaja.. Igatahes, sellega mu süümekad alles algasid, sest õhtusöök tol õhtul oli üle pika aja midagi head ja mõnusat ja võiks öelda, et isegi erutav veidi(?). :) Olen talle selle eest kindlasti suure teene ja tänu võlgu!
Kuna ma hetkel olen suht uimane ja unine, siis ma ei hakka detailidesse laskuma, aga edasi jätkus õhtu sellega, et olin kellegi võõra sünnipäeval, ajasin juttu võõraste inimestega ja kogusin eluks vajalikku infot. Kellelt rohkem, kellelt vähem, kellelt kasulikku, kellelt lihtsalt bitchimist... Ütleme nii, et oli värviline õhtu, värviliste inimestega ja uute kohtade ja kogemustega. Kahjuks järgmine päev polnud üldsegi mitte nii värviline.. Pidin väga varakult jalul olema ja tööle minema, kus veetsin enda jaoks kuidagi meeletult pika aja, sest aeg lihtsalt venis...konkreetselt nagu, ma nägin kuidas aeg mu silme all venis ja seisis. Kuid ega see kõik ei olnud mulle mitte mingi takistus, hoolimata sellest, et ma juba nii ribadeks olin end tõmmanud, muidugi oli vaja minna ja maailma näha jälle. Mõeldud tehtud...kuid palju tagasihoidlikumalt... Või noh, nii ma vähemalt lootsin! Kahjuks õhtu lõppes minu jaoks suhteliselt kurvalt ja kõledalt. Kõik mu sõbrad 'abandon'isid mind ja enne kui ma täiesti üksi jäin tabas mind ja mu sõbrannat väga kohutav üllatus. Kõndides tänaval jälitas meid pikemat aega üks meesinimene, kes ühel hetkel meid kõnetas. ''How do you like naked men, girls?'' Vaatasime sõbrantsiga teineteisele otsa ja ei saanud aru, kas ta otsib mingit baari selle nimelist või mis teema on.. Kui ta oma küsimust kordas, ootas meie pilke juba ''surprise!!'' Kohutav! Ma ei arvanud kunagi, et sellised inimesed päriselt olemas on... Mu pilk langes oma enda varvastele kiiremini kui tähed taevas, keerasime kiirelt selja ning astusime rahulikult temast eemale, kuni jõudsime nurga taha ja samm kiirenes umbes 10 korda. Huvitav, et tol hetkel ei turgatanud mulle kordagi pähe politseisse helistada vms. Kahju kohe! Niisiis, oligi jäänud veel vaid mõned tänavavahed minna, kui mu sõbrants kah minust lahkus ja olin jäänud täiesti üksi. Kahjuks hakkas mu aju genereerima...mitte just kõige toredamaid mõtteid ja nii ma siis üritasin vaprat nägu tehes kodu poole liikuda. Natukese aja pärast turgatas mulle pähe, et mul on kotis üks asi, mis võiks aidata mul lõõgastuda ja rahuneda veidi. Hetkeks muutus isegi kõik okeiks..vist.. ja ma mõtlesin endamisi, et mul on kõigest ja kõigist nii pohhui lihtsalt. Milleks mulle üldse inimesed, kes arvavad, et hoolivad minust, aga vb ikka ei hooli kah? Ilmselgelt nad ei tunne mind piisavalt ja näevad ainult seda mida nad näha tahavad. Eks nad varsti aru hakkavad saama... kuigi isegi kuidagi harukordselt kaua on see protsess aega võtnud millegi pärast. Seega, otsustasin ma, et hakkan oma vana head meetodit kasutama jälle ja hakkan ise eemalduma inimestest. Ma olen suur solvuja, see on mulle endale ammu tada ja üldiselt ajab see suht paljusid närvi vms, nii et, kui ma iga võimaliku ja võimatu asja peale tujust ära lähen ja solvun, küll siis ära tüdinetakse ja solvutakse ka minu peale. Challenge accepted! Ma tean, et see ei ole absull normaalne, et ma isegi nii mõtlen, iseasi kui palju see teoks üldse kunagi saab, aga vb aitab see mul suruda kuhugi karpi ära need mõtted mille peale mina ei taha mõelda. Nt kas või selle peale, et kusagil on kellelgi mingi laps ja siis vb ei ole ka ja ....ei, okei, see mõte läheb nüüd sinna karpi, kus on kõik asjad, mille peale ma mõelda EI taha..

Head ööd!

Lahkumispidu E-le!

Eile oli nii tore õhtu, kuigi me tähistasime nii kurba asja, aga siiski nii tore oli!
Nimelt veetis mu toakaaslane eile viimase öö ühikas ja nii me otsustasime teha väikese pannaka peo selle puhul. Üli lõbus oli! Alustasime suht hilja, sest E.-d jõudsid mõlemad väga hilja koju alles, aga väsimuse märke meil küll ei olnud. Mis aga välja tuli, ei osanud keegi pannkoogi taigent teha, siis tulid minu oskused mängu! Jeei! Algus oli eriti hea, Ennu muudkui raputas jahu mulle küll käte ja laua peale, aga jumala eest mitte kaussi. :D Lõpuks saime ikka hakkama selle üllitisega ja Ennukas tegi siis praadimise osa. Inks praadis hakkliha ja nii saime me nii soolast kui magusat.
Üli head tulid tegelikult! Ja mul tuli mitu heldimus hetke õhtu jooksul peale. Ma poleks uskunud, et üldse saan nii normaalset inimest veel oma elus kohata. Eks tal ole kah omad kiiksud ja harjumused, aga muidu üks üli tark ja tore inimene. Ma polegi enne nii tarka inimest vist kohanud! Ei unusta teda kunagi! :)
Igatahes, Ennule oli kingitud sünnaks kunagi peenisekujuline vorm ja ühtlasi tegi ta siis ka selliseid pannakaid, et need pärast oma wannabe peikale viia. Enne kui ta uksest välja jõudis ütlesin talle veel midagi väga nilbet, aga ma parem ei hakka seda kirja panema.
Järgi jäi meid kolm.. ja edasine pidu kulges meil nii, et ma puistasin oma elulugusid ja jõime ära ühe veini ja siis ütles Inks ühel hetkel midagi väga huvitavat, mis viis mind oma mõtetega kuhugi väääääga kaugele... ''Loodan, et kunagi on sul ilus kodu, hea ja rahulik mees ja ilusad lapsed. Saad istuda kamina ees ja silitada oma koera ning õnnelik olla, sest sa oled selle ära teeninud!'' Tegime veel nalja, et mu koera nimeks saab 'Nümfennu', mis tuleb meie boksikaaslase nümfo Ennu nimest. :D Aga see lause või see mõte tegi mul seest nii soojaks ja üli hea tunde kuidagi. Ma millegi pärast sisendan endale koguaeg, et ma pole seda ära teeninud ja see ei juhtu minuga kunagi, sest ükskõik kui väga ma ei üritaks ja sooviks, siis juhtub mu elus ikka ja jälle midagi katastroofilist. Ma tean, et olen halba teinud ja halvasti käitunud inimestega mõnikord, aga ma tahaksin tegelikult ikkagi kõigile ainult head alati. Eks vigadest tuleb õppida, kuigi ma paratamatult kordan oma vigu alati, siiski soovin ma, et kõik inimesed oleksid õnnelikud, rahul ja armastatud, kui selline asi muidugi üldse reaalselt eksisteerib. Viimasel ajal kahtlen ma selles üha rohkem ja pole enam absull kindel, kas ma tean mida see tunne üldse tähendab? Kas ma olen või oleks selleks üldse võimeline? Või oligi...üks kord elus ja kõik..nüüd ongi lõpp sellel tundel minu elus?! Ma tean, et hoolin mõnest inimesest tohutult palju, aga kas ma suudaks kedagi armastada nii nagu kunagi armastasin oma teist poolt? Ma ilmselt olen temast lahti nüüdseks suutnud lasta.. isegi kui ma mõtlen ta peale endiselt palju, siis ma tean, et tal on minuta parem ilmselt ja kusagil ootab teda õnn ja keegi, kes hindab temas kõike ja on kõigega rahul ja kellega tal on hea, kes vastab tema ootustele ja täidab tema soovid ja unistused... Mh...miks see teema nüüd sinna üldse jõudis, rääkisin ju hoopis peost.
Aga ei...kokkuvõttes oli väga tore ja ehk tuleb ta mulle varsti külla või siis lähen mina talle külla ja ma siiralt loodan, et me jääme ka edaspidi suhtlema. Temas on üks omadus, mida ma hindan meeletult! Pean selle endal jaoks siiski ära mainima, et see ei ununeks. Nimelt, kui tavalised naisinimesed on täpselt sellised, et flirdivad ja lähevad iga teemaga suhteliselt kaasa või siis vastupidi hakkavad ära panema, siis tema on just selline neutraalne ja oma mõtetes väga kindel ja kindlameelne, et ma ei tunneks iial ohtu. Selline konkreetsus on mulle nii oluline, sest olen juba korra kõrvetada saanud selle pärast...et ei näinud inimesest läbi.
Aga.. et mitte kurva noodiga seda kurva ja lõõmsa vahelduvat sissekannet lõpetada, siis ütlen lihtsalt, et lõpuks on jälle reede ja kahe nädala pärast algab puhkus! :)
Päike :)

Põsekramp

Ilgelt suur isu on kirjutada...aga nagu ikka ei oska ma kusagilt pihta hakata. Mõned tunnid tagasi oli täpselt selline parajalt hea tuju ja tunne, et see kirjutis oleks meeldivalt jooksnud, aga siis olid mul teised prioriteedid.
Kui ma nüüd mõtlen, et mis üldse viimasel ajal või vahepeal juhtunud on, siis nädal algas kuidagi eriti masendunult ja mustades nootides. Kõigepealt olin meeletult kade ja samas nukker, et 'leidurleo' nagu ta ise end nimetas, reisile läks ja mind siia jättis. Ma annaks kõik, et siit praegu ära minna, aga see ei ole minu puhul mitte midagi uut ilmselt, sest iga aasta sellisel külmal ja pimedal ajal olen ma nukker ja unistan sellest, kuidas igal pool mujal on parem kui siin. Ja ma tean, et see on päriselt kah nii! Aga õnneks tuleb 'leidurleo' varsti, nimelt juba homme, tagasi ja ma ei teagi, kas ma ootan seda lihtsalt selle pärast, et siis ei pea ma teda enam kadestama või on minus mingi reaalne igatsus, mida ma iga hinna eest alla üritan suruda. Ilmselt on tegemist natuke ühe ja natuke teisega. See on ikka huvitav, minu enda jaoks just, et kuidas ma küll suudan need inimesed kuhugi karpi panna enda jaoks, keda ma tean, et ma ei saa usaldada või keda ma tean, et ma ei näe pikka aega või kes lihtsalt varem või hiljem mu elust lahkuvad ja kellele ma ei julge endast tükki kaasa anda. Mis siis mulle lõpuks jääks? :)
Aga üha enam leian ma end avamas inimesele, kes on mu usalduse kuidagi mitte midagi tehes endale saanud.?! Elus ikka leidub kummalisi asju... Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks täielik piin, süda tilkus verd ja ma ei teadnud täpselt isegi, mis mul viga oli. Ja siis see inimene, nimetame teda siinkohal 'pikapäkk' suutis mind veel omakorda nii närvi ajada ja siis lihtsalt ma olin nii kildudeks maas, tuim kuid samas liiga emotsionaalne, ma ei suutnud enam end kontrollida. Ja korraga, keset ööd, oli tema minu juures mu probleeme lahkamas. Normaalses olukorras oleks ma lihtsalt enda lukku keeranud, aga tal on midagi viga vist, ta ei ütle peaaegu mitte midagi, aga suudab mind alati rääkima panna. Ja nii me rääkisime..kella neljani vist. Ma patrasin jälle pool oma elu talle ette, järgmisel päeval seda muidugi kahetsedes, aga ma loodan siiralt, et ta ei kuritarvita seda kuidagi.
Esmaspäev veeres lihtsalt kurvastades, kõik oli lihtsalt nii kuradi mõttetu ja tühi mu jaoks. Kulgesin läbi kooli, olin suht unine kah, ja õhtu veetsin tööd tehes. Teisipäeva hommik polnud sugugi parem, aga õhtu oli juba hoopis muu. Otsustasime natuke 'pikapäkkaga' chillida ja tegime pannakaid. Mul läks muidugi natuke lappesse ja ma ei mäleta kahjuks kuidas ma lihtsalt ühel hetkel ärakustusin täiesti randomilt. Ma ei mäleta, et mind oleks keegi raputanud ja öelnud, et kas ma normaalselt ei tahaks magada, ma lihtsalt ei reageerinud ega kuulnud enam mitte midagi. Ja see oli üle pika aja üks paremaid puhkushetki. Isegi kui mu uni oli ainult 6 tundi, mis iseenesest on väga normaalne, aga ma tõesti sain hästi ja rahulikult magada. Järgmine hommik oli nii tore, tegime nalja ja mul oli lausa nii naljakas, et põsekramp tekkis, sellest siis mu uus hüüdnimi. ;) :D Ja migni hetk käisin kodunt läbi ja läksin tööle. Ka töö juures oli päeval kohe teine maik juures.
Kinnisidee on mul siiski üks ja ainus, et kuidas ja millal ma siit juba minema saan! See ei ole ausalt mitte midagi isiklikku mitte kellegi suhtes, ma lihtsalt pean siit minema saama, et puhkust saada! Pean selle ikka ise ja üksi käsile võtma, sest kokkuvõttes olen ma ikkagi alati üksi! :) Aga see ei heiduta mind enam, ma olen sellega leppinud ja harjunud.
Ah jaa, loodan, et tuleb tore nädalavahetus sel korral vähemalt.
Päike :)

Ma ei lähe enam koju

Ma olen haiglane inimene kohati vist või ma ausalt ei saa ise kah enam endast aru, mitte et ma seda kunagi saanud oleks, kas mul on äkki ikka veel puberteet?
Viimasel ajal on kuidagi eriti stressirohke kõik olnud. Mõned päevad tagasi leppisime vennaga kokku, et ma lähen käin kodus ja viin ema arstile ja viin talle uue jope ja...kõik justkui peaks ju hea ja korras olema ja tore, kes ei rõõmustaks, nähes oma lapsi üle pika aja ja värki. Noo tundub, et mõni ei rõõmusta...
Ma olen alati teadnud, et mu pere ei ole täisväärtuslik ja et nii palju on selles valesti, aga ma sellist reaktsiooni küll ei oodanud, ausalt... Kõik lihtsalt oli nii halb ja vale ja väljakannatamatu, et ma andsin iseendale lubaduse, et ma ei lähe enam sinna. Tee veel head ja saa ikka s***a vastu pead! Kas ma olen selle pärast halb laps, et ma seda ei jaksa kannatada enam? Jah, ma olen! Ja mitte ainult. Halb olen ma ka selle pärast mida mu aju genereerib ja millised mõtted, tunded ja emotsioonid mind valdavad. Ma kahjuks ei tea, mis mind aitaks! Kindlasti mitte see, mis mu peas ühe enam süveneb ja minust halvema ja kurjema inimese teeb. Alati on nii, et kui on antud võimalus, siis inimesed ei oska seda hinnata ja kui ükskord on kõik läbi ja kadunud, siis kahetseme, et ei võtnud seda, mida meile pakuti/võimaldati.
Olen nüüdseks harjunud koguaeg üksi olema ja üksi hakkama saama ja ei taha kedagi oma 'pa***a' koormata kah, seega tundub lihtsam, iga kord kui mingi teema on, panna lihtsalt see kuhugi enda sisse peitu ja tegeleda võimalikult palju asjadega ja mõtetega, mis ei laseks mul probleemide peale mõelda.
Eile kukkus ikka ja jälle kõik kokku ja ma kaotasin ennast hetkeks, aga seda kõik kah lihtsalt selle pärast, et ühel kuradi inimesel on mingi võim mu üle, mitte midagi öeldes ja mitte midagi tehes lihtsalt vaimselt mind nii kõvasti raputada, et ma pudenen lihtsalt maha laiali ja siis ta ruttab mind üles korjama. Ja see õnnestub millegi pärast...?! Ta teeb mind õnnetuks ja kurvaks ja siis ta lapib mu kokku. Ja mis kõige jubedam ja hirmutavam, ma tean ja tunnen teda nii vähe, mingi pool aastat maksimaalselt, äkki ta pole lihtsalt päris inimene, äkki ta on mu peas lihtsalt välja mõeldud? Samas, siis oleksid kõik ta sõbrad kah välja mõeldud...
Aga midagi on tal reaalselt viga, ta pole üldse jutukas ja ta ei urgitse, aga ometigi suudab ta minust kõik teada saada ja mind avada... Ta kannatab kõik ära, kõik mu tujutsemised, kõik mu halvasti ütlemised, kõik mu nõmetsemised ja kõik mu veidrused ja paha minevik, ning isegi kui ta mingiks hetkeks solvub, pahandab või kurjustab, siis ta on alati olemas. See on nii hirmutav minu jaoks, kui aus olla.