Ma olen haiglane inimene kohati vist või ma ausalt ei saa ise kah enam endast aru, mitte et ma seda kunagi saanud oleks, kas mul on äkki ikka veel puberteet?
Viimasel ajal on kuidagi eriti stressirohke kõik olnud. Mõned päevad tagasi leppisime vennaga kokku, et ma lähen käin kodus ja viin ema arstile ja viin talle uue jope ja...kõik justkui peaks ju hea ja korras olema ja tore, kes ei rõõmustaks, nähes oma lapsi üle pika aja ja värki. Noo tundub, et mõni ei rõõmusta...
Ma olen alati teadnud, et mu pere ei ole täisväärtuslik ja et nii palju on selles valesti, aga ma sellist reaktsiooni küll ei oodanud, ausalt... Kõik lihtsalt oli nii halb ja vale ja väljakannatamatu, et ma andsin iseendale lubaduse, et ma ei lähe enam sinna. Tee veel head ja saa ikka s***a vastu pead! Kas ma olen selle pärast halb laps, et ma seda ei jaksa kannatada enam? Jah, ma olen! Ja mitte ainult. Halb olen ma ka selle pärast mida mu aju genereerib ja millised mõtted, tunded ja emotsioonid mind valdavad. Ma kahjuks ei tea, mis mind aitaks! Kindlasti mitte see, mis mu peas ühe enam süveneb ja minust halvema ja kurjema inimese teeb. Alati on nii, et kui on antud võimalus, siis inimesed ei oska seda hinnata ja kui ükskord on kõik läbi ja kadunud, siis kahetseme, et ei võtnud seda, mida meile pakuti/võimaldati.
Olen nüüdseks harjunud koguaeg üksi olema ja üksi hakkama saama ja ei taha kedagi oma 'pa***a' koormata kah, seega tundub lihtsam, iga kord kui mingi teema on, panna lihtsalt see kuhugi enda sisse peitu ja tegeleda võimalikult palju asjadega ja mõtetega, mis ei laseks mul probleemide peale mõelda.
Eile kukkus ikka ja jälle kõik kokku ja ma kaotasin ennast hetkeks, aga seda kõik kah lihtsalt selle pärast, et ühel kuradi inimesel on mingi võim mu üle, mitte midagi öeldes ja mitte midagi tehes lihtsalt vaimselt mind nii kõvasti raputada, et ma pudenen lihtsalt maha laiali ja siis ta ruttab mind üles korjama. Ja see õnnestub millegi pärast...?! Ta teeb mind õnnetuks ja kurvaks ja siis ta lapib mu kokku. Ja mis kõige jubedam ja hirmutavam, ma tean ja tunnen teda nii vähe, mingi pool aastat maksimaalselt, äkki ta pole lihtsalt päris inimene, äkki ta on mu peas lihtsalt välja mõeldud? Samas, siis oleksid kõik ta sõbrad kah välja mõeldud...
Aga midagi on tal reaalselt viga, ta pole üldse jutukas ja ta ei urgitse, aga ometigi suudab ta minust kõik teada saada ja mind avada... Ta kannatab kõik ära, kõik mu tujutsemised, kõik mu halvasti ütlemised, kõik mu nõmetsemised ja kõik mu veidrused ja paha minevik, ning isegi kui ta mingiks hetkeks solvub, pahandab või kurjustab, siis ta on alati olemas. See on nii hirmutav minu jaoks, kui aus olla.
