Forever

Forever!

            "No one have never loved anybody as much as I love you!!"

Ja nii ongi päriselt ka...

Tänane melanhooliahoog tuli peale pärast "Videviku" saaga viimase osa vaatamist. Kuna vabatahtlike kah just väga ei esinenud, siis otsustasin lõpuks ikka üksi selle kodus ära vaadata. Ja uskumatult palju ilusaid kohti oli seal filmis. Armastus oli seal filmis... Olen ikka armastuse-hoolik, sõltlane, aga kahjuks ei saa mul sellest iial küllalt ja ma tihtipeale ei oska seda ka taltsutada. See maksab mulle kurjasti kätte...

  Naiivne, nagu ma olen, ma siiralt siiski usun iga päev, et kõik saab kunagi korda ja kõik lõpud on õnnelikud. Ka päris elus... Ma ootan ja loodan seda iga päev ja usun sellesse, siis see ka juhtub...

"Just an opportunity for a life"

"I Love you!"

Jeei, haige jälle ju!!! ://

25.11.2012(pühap.)

Saatus ei lase mul vist mitte kunagi õnnelik ja rahus ja hästi end tunda. Ma ei saa aru, mida mina nii palju kurja olen teinud… Vaadates neid, kes mulle on teinud, siis neil on kõik priima ju. Aga ega ma ei soovikski kellelegi halba, tahaks lihtsalt, et kordki suudaks ka mina hästi elada!!

Nimelt siis, kui ühest ostast hakkab asi paranema, siis läheb teisest otsast jälle kõik käest ära… Mul nagu poleks mitte mingit kontrolli oma elu üle?! Umbes kolm päeva tagasi tervitas mind taas angiin. Kui tore, nii tore!!! Helistasin arstile ja ta kirjutas mulle telefoni teel antibiotse. Olin ise ka hämmingus, aga noh, mul oli neid tõesti kiirelt vaja, sest palavik oli algul nii suur, et ma ei suutnud isegi voodist vetsuni roomata õieti. Asi ei lõppenud sellega…ma ei tea kas annus oli liiga suur või milles asi oli, aga tundsin end juba pärast poolt päeva väga hästi. Ja siis… tekkis mul mingi allergiline vastureaktsioon antibiotsile ja nüüd ma siis istun siin, ei saa toast välja ja ei suuda midagi teha. Näen ja loen ainult, kui hästi on inimestel, kes mulle haiget on teinud ja kadestan. Äkki peaks kah kurjaks ja pahaks inimeseks hakkama. Öeldakse ju, et Jumal kaitseb lolle ja joodikuid, ehk kaitseb siis pahasid ka.

See pole veel kõik…kaugeltki mitte. Mind hakkavad painama jälle vanad asjad, aga ma ei saa nendest rääkida. Pole kellegagi nendest rääkida. Keegi ei saaks aru…

So just FUCK MY LIFE!!!

Imagine

17.11.2012 (laupäev)

Olen jälle üksi nädalavahetusel, nagu ikka…või vähemalt tunne on selline, tunne on nii miserable, kui vähegi olla saab. Öösel oli raske uinuda, lisaks kõigele muule käis ülemisel korrusel jube läbu või lihtsalt nii kõva muusika, et mu korteri seined värisesid nagu oleks maavärin. Õnneks kõik asjad jäid siiski terveks.

Olin täna ainult hommikul natuke tööl ja pärast seda koju, hakkasin filme vahtima ja nutma. Kõik on nii kuradi mõttetu lihtsalt.

Ma tean, et olen vigu teinud, aga teised on ka. Ka sina, kes sa vb võtsid vaevaks ja viitsimiseks seda lugeda, või siis ma ise, kui ma seda umbes kümne aasta pärast uuesti loen. Mul millegi pärast on tunne hetkel, et ma kirjutan siia kõike seda selleks, et üks kindel ja konkreetne inimene seda kunagi loeks, aga ma tean, et ta ei tee seda. See pole talle piisavalt oluline, mida ma tunda võin või arvan. Või isegi kui ta arvab, et on, siis tundub, et ta ei saa aru sellest või ei üritagi aru saada. Sealt tulevad ainult halvustavad ja halvad asjad minu kohta …   …   … 

Ma ei taha jälle halada. Kõik on niigi hästi-halvasti, et ma ei tea kuhu end toppida, et ma selles mõttetus elus kedagi ei segaks.

Üks ilus lause hakkas mind kummitama täna, nimelt selline - “I wish I could have you!”, see kõlab inglise keeles ikka nii ilusti. Eesti keeles ei oskaks isegi midagi nii head ja ilusat öelda. See kõlaks rohkem nagu, et “Ma sooviksin sind omada?!” See oleks nagu liiga nahaalne ja egoistlik. Või siis “Ma soovin, et ma saaksin sind?!” See nagu kõlab liiga seksistlikult ja ahistavalt. Aga inglise keeles on see täpselt nii nagu see olema peab. Enam-vähem nagu… “Ma soovin nii väga, et sa oleksid praegu siin ja ma tean, et sa mõtled sama.”

Too late

I hate getting too close to people, because when I thought thay would always be there for me, they eventually leave.

IROONIA

13.11.2012 (teisipäev!)

Ja ma ei väsi kordamas, milline suur IROONIA mu elu ikka on…

Nii siis, pole jälle pikalt kirjutanud. Just eile magama jades mõtlesin ma selle, et siis kui midagi toimub, siis ma tavaliselt ei kujuta, kas pole aega või mahti või mis iganes, aga siis kui midagi kirjutada pole, siis juskui ajan siin ühte suur mulli taga.

Täna oli koolis kreiiizi päev. Aga selle semestri inglisekeeled on nüüd läbi, ma loodan, kuima just täielikult viimast testi ei põrunud. Ehk siis, mul on juba plaan, teha järgmine teisipäev endale täiesti vabaks ja lihtsalt lebotada.

Täna tuli mingi hull trenni tegemise tuhin ka peale, aga õues ma küll ei tahaks joosta, sest nii külm on, et nina tuleb otsast. Riideid pole ka selleks korralikke. Aga samas ei tea ma millisesse spordikluppi minna. Tahaks esimese korra kellegagi koos minna, et siis nagu ots lahti teha ja siis võin edasi üksi kah käia. Ma isegi ei tea, kus need asuvad. J

Anyway, kui nüüd selle iroonilise osa juurde jõuda, pärast seda täitsa toredat ja minu päeva iseloomustavat kirjeldust jõuda, siis pean nentima, et inimesed on ikka nii IMELIKUD.

Minu elu IROONIA nimelt seisneb selles, et kui ma üritan muutuda, siis seda ei märgata, sellel lihtsalt tallutakse peal ja ei nähta oma nina ette, ega oma vigu. Pigem hõõrutakse vanu oldud asju ette. Mis kasu on siis üldse isegi üritamisel, kui seda ei hinnata.!? IROONIA.

Siis veel…kui kergeusklik võib ikka mõni inimene olla. Või noh, õigemini, eks igal inimesel ole omad soovid ja tahtmised ja armastatakse ja vihatakse neid keda tahetakse, aga kahju vaadata, et inimesed on koos, aga üks hoolib hoopis kellestki kolmandast ja teisel polegi nagu midagi teha. On ainult võimalused a) jääda üksi ja nutta patja; b) olla tallaalune, lükata ja tõmmata, solvatud ja alandatud; või c) olla väga kirglik, armastaja näidata koguaeg kui väga hoolid ja armastad, teades, et sind ei armastata vastu. Imelik, miks see nii on, et see keegi kolmas on alati sinust parem, tublim, ilusam, targem, hoolivam, hooram… Hahah, IROONIA!! Ei tahtnud ju kirjutada “hooram”, üldse mitte :D lihtsalt. IROONILINE. Miks sellised inimesed maailmas on. Miks sellised asjad maailmas juhtuvad. Miks on keegi tundmatu parem, kui see keda tunned???????

Kolmas asi on vist see, et kõik see mida mulle on kunagi räägitud mingite selliste IROONILISTE asjade kohta, üritan mina nüüd ühele väga toredale inimesele edasi anda. Paraku aga tundub, et ta on sama põikpäine kui mina ja ei taha mind mitte kuulda võtta. Samas ma mõistan teda täielikult. Ma saan aru, miks ta ei suuda seda sammu teha, mida ta tegema peaks. Kardab üksi jääda!! Kardab, et see mis tuleb on veel hullem, kui see mis praegu on. Ja mul on isegi natukene kahju, et ma sellest tundest või emotsioonist aru saan, sest see on tõesti lihtsalt surnud ring. Ja lehndus selle puudub. Või vähemalt mina küll ei ole seni suutnud veel ühtegi välja mõelda!! Kõrvaltvaatajal on tegelikult väga kerge öelda, et lõpeta see ära, aga see pole nii lihtne, keegi ei saa sellest paremini aru, kui sa ise. IROONIA!

Neljas IROONIA! Okei, see hakkab juba liiga pikaks postituseks vist muutuma, aga praegu on lihtsalt nii hea kirjutamise tunne.

Ma vihkasin kunagi ühte inimest siin maailmas. Mul pole häbi, või ei, häbi pole õige sõna…aga ma ei kahetse seda, sest ta on nüüdseks kah jäänud lihtsalt täisesti tühjaks kohaks siin ilmas ja ma isegi ma ei vihka teda enam, lihtsalt mitte mingisugust emotsiooni pole. Aga ma poleks kunagi arvanud, et võin uuesti kedagi nii palju vihkama hakata, või veelgi enam, et ma saan koha öelda, et “Jah, ma vihkan sind!” Kuid nüüd on see aeg käes. See on iseenesest nii raske protsess. Väsitav, kurnav, paranoiat tekitav, aga ma ei saa mitte midagi parata, et see inimeseloom peab siin maailmas eksisteerima ja et mul tuleb temaga ka mõnikord kokku puutuda. IROONIA. Mis see lahendus sellel puhul siis ikka oleks?? Et ma pean Eestist ära kolima? Aga kui see otsustab ka kunagi samma kohta kolida?? Ma ei saa ju igavesti selle deemoni eest põgeneda?! Ehk juhtub ime ja ka see elukas kaotab ükskord lihtsalt mu elus igasuguse koha, ka viha levelilt.

Kiire nädal on läbiiii

03.11.2012 (laupäev)

No nii, ongi “tormiline nädal” läbi. Kuidagi täitsa hästi sain hakkama isegi! Tubli mina : ))

Niisiis, kui nüüd asi kokku võtta, siis oli ka tagasilööke ja kolmapäevaks olin juba nii väsinud, et jäin keset päeva magama ja ei jaksanudki kooli tagasi minna, läksin siis õhtul tööle ja järgmine päev oli juba palju lihtsam, olin ju nö puhanud.

Ee…mingit tähtsündmust hetkel ei oska isegi meenutada. Tööl juhtus küll üks huvitav seik, aga ma ei oska seda isegi kirja panna… Ühesõnaga “peretüli” konkreetselt.

Anyway, üle pika aja tulin siis Rakveresse ka lõpuks. Sain ka naelad endale või õigemini oma kullakesele :D alla ja nüüd võib jälle lõbusalt ja muretult sõita. Eilne õhtu iseenesest möödus küll suhteliselt igavalt, aga saingi puhata rahulikult. Vaatasin x-factorit kuni magama jäin ja nägin nii lahedat unenägu, et sellest ei raatsi ma isegi siia kirjutada. :P

Tänane päev on ka kuidagi mega kiirelt läinud. Pole nagu mitte midagi pm teinud, aga juba õues pime ja päev peaaegu et läbi. Peaks ikka natuke tegutsema ka, kas või natuke õppima, sest homme sõidan tagasi Tlna ja siis õhtul lähen restorani sööma tüdrukutega töölt ja siis ei jõua nagunii midagi teha…

Tormiline nädal tuleb

 Oi jah, sellest tuleb nüüd küll üks pikk ja pingeline nädal. Loodan ainult, et ma midagi totaalselt vussi jälle ei keera, kui seda suudan, siis laabub ka kõik muu.

Aga nädal algab kohe homme mingi ränga koolipäevaga ja pärast seda tööle veel otse. Ja kui ma kunagi öösel koju jõuan, siis teoreetiliselt peaks valmistuma veel järgnevaks väga rängaks koolipäevaks jnejnejne. Oi jah, ma ei kujuta ette mis sellest tuleb või saab.! Aga loodan parimat, või kas ikka loodan?

Vb on asi lihtsalt selles, et see debiilne geomeetria on mul täielikult juba juhtme kokku lükanud ja üle pea kasvanud ja aju tossama ajanud. Lihtsalt jube, kuidas mingite nõmedate joonte tõmbamine võib kopsu üle maksa ajada. Nad on vist praeguseks hetkeks tõesti juba kohad vahetanud. Põrrrr :@

Aga, eks kui ma veel pärast seda tormilist nädalat elus olen ja see nõme lumi mind kah enda alla pole matnud, siis kirjutan jälle : ))

"Kevadine ärkamine"

26.10.2012 (Ree-de)

No niii, “Tere Ree-de!!”’

Naljakas, enne oli kõik valmis mõeldud, mida ma tahaks kirjutada ja öelda ja mõelda jne, aga nüüd…kõik peast pühitud.

AGA!!!! Täna ma luban, et tuleb positiivne!! :D

Lugesin enne natuke ühte blogi, kus oli kirjas sellest, et sõbrad kaovad ja tundub, et keegi ei vaja kedagi… See on nii vale, lihtsalt totaalselt vale. Inimesed jäävad lihtsalt mingiks ajaks soiku, eriti kui on astutud uude ellu, see pole enam nii, et koguaeg on aega. Tulevad uued sõbrad ja uued situatsioonid ja keegi ei unusta kedagi, lihtsalt läheb aega. See on ju nii?? Ma loodan vähemalt!

Anyway… käisin eile teatris. Ütleks nii, et see polnud just hiilgavaim tükk, mida näinud olen, aga oli HU-VI-TAV! Tegemist oli siis noorte muusikaliga, milles oli KÕIKE. Ilmselt kui ma oleks paar aastat noorem, tunduks see mulle ilgelt lahe ja ma oleks sellest tükist eufoorias, aga seekord jäi nii. Aga seal oli iseenesest tõesti kõike. Stseene, kus näitlejad end laval avasid ja vahekorda nö astusid, mis oli kohati päris reaalne, väga palju (Eesti kohta, ebaharilikult ja harjumatult palju) ilastamist ja suudlusi. Kõigele lisaks ka noorte tuntud Eesti poiste kirg ja suudlemine…. Hmm…see oli küll veider!? Või polnud? Oli küll! :D Aga tipnes muidugi kõik sellega, et Termika pool bändi mängis taustaks ja see mulle meeldis. Ühesõnaga, teatri- ja filmikriitik nagu ma enda arust olen, oli see keskpärane. Kummaliselt palju võis isegi oma eluga paralleele tõmmata.

AGA…eile oli kuidagi nii hea tunne koju tulla. Ma nii väga soovin, et see tuju ja tunne jääks, püsik, seisaks, oleks… Ma tahan endast kõik anda, et ma midagi vussi ei keeraks. Nagu öeldaks: “Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks”, ehk siis, see küll ei pea alati paika, sest mõnikord tehakse sulle ikka seda, mida sa ei oska oodata, ükskõik kui hea sa ise olnud oled, aga ma tõesti püüan. Igal võimalikul sammul. Ja mul on nüüd veidike uuenenud ja muutunud strateegia ka. Asi pole enam sellest, et tema ei suuda vb kiusatusele vastu panna ja annab pahedele järgi, vaid nüüd on asjad nii, et süüdi on see, kes ta sellele teele juhatab ja ässitab. Ja kui ma selle nurjatu l***** kätte saan, siis läheb tal lihtsalt väga väga halvasti!!!

Muud mul vist täna rohkem öelda polegi. Elu on hea ja nii see ka jääma peab! : )) Luv ya!!

Kui ma vaid suuudaks

Haigena tulevad alati halvad mõtted ja paha tunne ja tuju peale… Nagu poleks ma kellelegi vajalik ega keegi ei hooliks minust. Seda eriti veel siis, kui pean olema täiesti üksi haigena. Pole kedagi, kes mind toetaks ja põetaks ja mu kõrval oleks, kui ma just kõige nõrgem ja hädisem olen. Tahaks nii nii nii väga, et see poleks nii…

Ja isegi siis, kui ma ainult kolmeks loenguks otsustan kooli minna, läheb ikka midagi valesti. Jõudsin siis kooli ja mida ma näen…ohoo, füsa õps on haige ja ta tundi ei toimu. A hah, aga?? Nüüd siis peaksin kaks tundi ootama ja vahtima jälle? Mul ikka üldse ei vea, mitte kunagi!!! Õnneks pidin siiski vaid 40 minti passima, sest saime mu “lemmikaine” geomeetria loengu ettepoole tõsta. Raske oli siiski… Silmad ei tahtnud kuidagi lahti siesta, pea käis ikka korralikult ringi ja süda ka veidi läikis. Ah jaa, see kuidas ma kooli jõudsin oli ooper omaette…tuikusin nagu viimane joodik, aga kohale sain ja koju sain ka, sama moodi.

Selle üksindusega võib või võiks ju iseenesest hairjuda, kui end sellega harjutada… aga kõik võtab aega. LIIGA PALJU AEGA! Suudaks ma vaid seda kõike.

Enne kui kooli läksin lugesin oma vanu postitusi ja see viis mind kuidagi ajas tagasi, ehk peaks jälle siis neid lugema minema, et aega viita, et see aeg juba kiiremini kaoks. Ja oleks jälle aeg magama minna, et mitte midagi tunda, kuulda, näha, teada, mäletada…

haige

22.10.2012

Oi jeap, ja olengi haige… Jube väsinud ja raske on olla, nii uimane ja mind justkui poleks olemaski… MA OLEN NII VÄSINUD KÕIGEST! Külmajudinad jooksevad mööda mind, kuigi olen mega paksult riides. Olen ilusti kodus täna olnud, aga pean veel täna kolme loengusse jõudma. Tööle ma siiski täna ei lähe. Halb on… Tahaks koguaeg lihtsalt magada… ma ei jaksa… isegi mitte kirjutada… L

lühi vs

Heh, naljakas...
Mõtlesin, et võiks oma tormilises elus nüüd taas midagi kirja panna, kas või selleks, et kunagi hiljem hea lugeda oleks, aga iga kord, kui hakkan kirjutama on peas tühjus.
Viimasel ajal on koguaeg aeg ja aur kulunud kas õppimisele või tööle.
Nädalavahetusel oli ka midagi toredat natuke, sest sai korraldatud nö "soolaleivakas" Mis oli muidugi kõige randomnimnamnom asi, mis minuga viimasel ajal juhtunud on vist. Sest idee tekkis ei rohkem ega vähem, kui 5 minutit enne poolt üheksat ja siis oli vaja lihtsalt mõned inimesed kohale kutsuda. Poleks arvanudki, et pisikesse korterisse võiks mahtuda rohkem kui kaks inimest ja nad võiks ennast siin isegi hästi tunda. Vähemalt mulle tundus, et polnud ju väga viga.
Minul muidugi nii hea ei olnud...sest olin juba mitu kuud suhteliselt võiks isegi öelda, et puhas olnud ja paar klaasi jooki panid mu pea korralikult ringi käima ja põsed õhetama :D Iiveldav asjaolu oli ka see, et pidin järgmine hommik 6.30 juba tööl olema. Ei..aga iseenesest laabus kõik kenasti, nii töö, kodu, kui kool.
piiiiis :D

ei jaksa ENAM!

6.10.2012(laup.)

Ma ei mäleta enam viimast korda kui kirjutasin ja ei tahagi mäletada…ma ei taha enam midagi mäletada. Mulle tundub, et on taas kätte jõudnud see hetk, kus ma olen täiesti murtud, murdunud ja katki. Ma ei oska enam tükke kokku panna ja mosaiiki kokku saada… Ma olen tühi ja kadunud. Päevad mööduvad nuttes ja üksi ning üksikuna olles. Nii valus ja paha ja raske ja nõme on… L

Tahaks nutta ja koguaeg nutan nagunii… pigem tahaks mitte nutta, enam!

Ma ei oska enam kirjutada isegi, rääkimata sellest, et ma ei oska kirjeldada mis mu sees ja mu ümber toimub, et oska ma ka enam ise endale ennast avada, et lihtsalt kirjutada, mida ma tunnen või et endale aru anda, mis või kes või miks ma olen?!

Tahaks rahuneda…tahaks, et kas või praegu seda kirja siin kirjutades ei voolaks mööda mu põski alla rasked ja suured pisarad, mis niigi juba mitmeid päevi on voolanud. Ma lihtsalt ei mõista, kus see kõik tuleb?

MA TÕESTI EI JAKSA ENAM!!!...

…

…

igatsus on nii suur ja sügismasendus ei lase mul elada... :((

Avapauk

Nonii, kool on nüüd avapaugu saanud ja kui ma olen üdini aus endaga, siis... ma olen veidi ehmunud, kui palju on selle erilafriike ja kui võhik mina olen. Kuidas ma seal küll hakkama saan?? Aga alles esimene nädal möödas, ehk läheb paremaks. Inimesi on seal iseenesest erinevaid. Osad on, kes teavad palju ja on uhked ja vb natuke isegi liiga tähtsad selle üle. Teised on need, kes teavad nii mõndagi, aga on päris sõbralikud. Kahjuks või õnneks pole ma veel liiga palju aega leidnud, et inimestega lähemalt tuttavaks saada. Ainult "tere" ja "head aega" ja nii on. Aga täna isegi sai juba natuke uuritud nt kes rebaste peole läheb ja tundub, et inimesed vähemalt üritavad tuttavaks saada. Kuigi mõned küll seisavad oma nurkades ja kes veel mingist vanast ajast tuttavad, need väga ei tundu üldse tutvumisaltid. Aga eks näis, mis inimesed on ja mis saama hakkab.
Vahepeal satun ikka tööle ka ja alles see oligi, kui juhtus üks väike tööõnnetus, kus oma kohmakusega suutsin endal klambri läbi näpu klammerdada ja see teeb siiani natuke valu. Kui see toimus, siis ma ei saanud alguses mitte midagi aru ja olin täiesti paffiks löödud ja šokis, kuni Maris klambri välja tõmbas ja ma hakkasin meeletut valu tundma. Oleksin tahtnud nutma puhkeda, aga ei julgenud, sest töökaaslased oleksid näinud, kui nõrk ma ikka olla võin. Puhastasime siis viinaga ära ja plaaster peale. Nüüd on ainult puutudes valus, aga muidu korras.
Töö ja kool on koos ikka päris väsitavad, pole nagu mitte mingit rutiini kah, ei oska enam väga õppida isegi kuidagi ja algus on raske, väga raske. Ma olen nädala lõpuks nii väsinud, et haiglane tunne tuleb isegi peale. Ja igakord kui tean, et mingi kohustus ootab, mis muidugi on üks-teise otsa, siis ma mõtlen, kas ma ikka olen füüsiliselt selleks valmis? Kas ma pean vastu? Kas ma jõuan lõpuni teha? Selle asemel, et end lihtsalt viimse piirini lükata... A vb nii ongi õigem.
Korteris elan küll nagu üksi juba, sest lihtsalt tundub, et siin korteris viibimine käib meil R.iga vahetustega. Mina tulen, tema läheb, tema tuleb, mina lähen. Nojah...

Paradiisi

Uskumatu...kui kiirelt juhtuvad asjad, eirit halvad.
Kuidas üks noor on jälle meie seast läinud. Kuidas see riivab inimesi ka siis, kui polnud sidemeid. Kuidas surm teeb alati kõik nii tuimaks ja tühjaks.
Kas maapeal on tõesti paradiis?...

Ma olen virr-varr jälle. Kool pole veel alanud isegi, aga tunnen nagu see kasvaks mul juba praegu üle pea kõik. Töö ja kool ja suhted teistega ja pere ja kool ja... Ma igatsen, nii kohutavalt väga igatsen, Austraaliat. Miks lähevad asjad nii?? Miks tahab alati inimene neid asju, mida ta ei saa, ükskõik kui väga ka ei ürita või ei pinguta. Võibolla isegi mõne saab, aga kui raske... ja miks?

Mu eluke on tilluke!!

31.08.2012 (reede)

No nii, ma ei kirjuta eriti tihti enam, jahm… pole aega ja pole motivatsiooni ja ehk pole isegi enam millest kirjutada.

Elu on ikka imelik. Kuidas kõik ikka üleöö muutub ja ei muutu enam iial tagasi normaalseks või siis isegi mitte endiseks…

Ma ikka ja alati ainult emon siin :D Aga jah, pole midagi ilusat ja head kah. Ema on juba kolm nädalat haiglas ja kuhu see kõik viib? Raske on nüüd sel aastal alustada Tlnas jälle, või kuidagi mõtlen kõik ehk liiga raskeks?? Ei tea ka, tahaks nagu ikka ja jälle lihtsalt põgeneda. Ma kahetsen, et Aussist ära tulin, kahtsen seda liiga palju juba L Kajuks ei ole mitte mingit võimalust, et tagasi kah minna, ükskõik kui väga ma seda ka ei tahaks. Aga mine sa tea, ehk tuleb kunagi võimalus, ja ma pääsen sellest enda jaoks täisesti tühjast kohast, nagu seda on Eesti…

Tööl on sellegipoolest ikka fun. Mulle tõesti meeldib Telegraafis ja ma vist ei leia kunagi paremaid inimesi või vähemalt sellit kollektiivi, kui need on, kes Telegraafis. Noo kõik ei ole seal kah alati nagu lillemeri, aga õhtusöögis inimesed on ikka siiski head. Sellepärast ma siit lahkuda ei suudagi vist, sest mujal ei tundu olevat sellist kollektiivi. Ah jaaa, mis veel on põnev mu tööjuures, mõnikord näeb ikka kuulsaid ja huvitavaid inimesi kah. Nagu näiteks täna! Teenindasin Sofi Oksaneni…esialgu nende tuppa ja siis teenindas üks kaastöötaja neid terrassil. Aga siiski, huvitav tunne ja teadmissed :D
Muu elu ikka imeb kohati :D Kui irooniline, et inimesed keda arvad, et saad kõige rohkem usaldada ja uskuda, tõmbavad sulle labaselt koti pähe. Ja mis kõige tobedam, on see, et kord juba olen selle kõik läbi elanud ja uskunud, et õpin midagi sellest, siis tegelikult astun endiselt samasse ämbrisse. Iroonia mis sugune, tõesti!!

Ei aga, kui kõik oleks teisiti, vb siis ei oleks üldse nii dramaatiline elu, nagu pragu. Ehk oleks siis isegi igav, liiga igav, et elada…

f* alati!!

alaalatiiii!!! on keegi parem ja kõik ongi normaalne...

Suve viimane kuu

01.08.2012 (kolmap)

Algas suve viimane kuu!!!

Oi bläääää kuidas ma juba ootan seda aega, et saan kõige oma kolaga Tlnasse ära kolida ja kõik muu lihtsalt jätta, kus see ja teine. Nii kopp on ees sellest p***** ja virtsast, mis mulle viimasel ajal osaks kipub saama…

Tegelikult polnudki kõik teab mis õudusunenägu olnud viimasel ajal, aga ma juba tean vanast ajast, et kui midagi hakkab tuksi minema, siis peavad kõik halvad asjad ju koos tulema. Tundub, et sitamagnet hakkab jälle oma tööd tegema!

Kõige hullem on see, et üks inimene üritab mulle viimasel ajal aktiivselt mõistust pähe panna või siis mu silmi avada, ja isegi kui mulle hetkeks jõuab tõde ja tegelikus kohale, siis ma lasen ikka vana rada edasi. Miks see nii on? Miks ma lasen endale koguaeg nii pähe istuda ja endaga manipuleerida? Miks ma olen ikka veel nii nõrk, pärast kõike seda paska, mis mind juba korduvalt on maha niitnud…??? Kas mul ei peaks juba piisavalt paks nahk olema, et oma elu elada, et oma tunnete ja soovidega arvestada, et oma unistuste poole püüelda?
Pean ka kahjuks kurvastusega tõdema, et ma ikka kuramuse palju igatsen Austraaliat. Nii kohutavalt väga igatsen seda imelist saart, et avastan end tihti jälle selle kauge maa mõttelainelt. Aga enam pole midagi parata ega teha... Tahaks lihtsalt seal olla ...

Eile oli Üks tore päev

19.07.2012 (neljap)

Miks ma ennast koguaeg pean ohustatuna tundma???… Kui ei ole üks on keegi teine mu teel ees, kui ei ole keegi teine, on keegi esimene jälle… L Krt küll ma ütlen noh, ei vea mul ikka üldse kohe.

Kolm nädalat suutsin olla normaalne… ja mis siis nüüd jälle?! Pean end kokku võtma! VÕTA KOKKU ENNAST PIRET!!! Kõik saab korda… sain isegi mingisse kooli sisse, kuigi ma ei usu, et see just see on, mida ma tahaks teha, aga mine sa tea tore ja hea ja lahe seal koolis võib olla ja ehk hakkab mulle see isegi meeldima ja paremini istuma.

Korter on kah nüüdseks välja vaadatud ja leping isegi sõlmitud, vaja veel ainult alla kirjutada ja augusti alguses sisse kolida. Siis tuleks muidugi kohe tööle minna, sest varsti on näpud põhjas, aga üür on mega kirves. Samas asukoht on mega hea!! Halba pole ikka ilma heata ja vastupidi.

Noh niisiis…mis vahepeal juhtunud on… Sooritasin arkis teooriaeksami edukalt, ainult ühe veaga ja panin sõidueksamile aja kirja. Nüüd on veel jäänud kaks ja pool nädalat, siis peaks kõik ponks olema. AGAAAAA…. Kaks ja pool nädalat????!!! Ma suren ära selle aja peale ja jõuan 100 korda autoga sõita enne seda. Hullumaja!!

Käisime eile kukeseeni otsimas metsas ja minu üllatuseks saime neid isegi päris hea posu. Tegin õhtul seenekastet ja kartulit, mis sai otsa kiiremini kui sõrmenipsu tegemine. Täna tegin kukeseene-pelmeeni suppi. Midagi täiesti uut ka minu jaoks, aga paganama hea tuli! J Eile õhtul käisime veel Vihulas ka, võtsime venna kah kampa ja käisime aerutamas natuke. Täitsa mõnna oli. Tundsingi juba nii suurt igatsust ja puudust vennaga kas või natukene koos aega veeta, et ühel päeval (ennem sellele mõeldes) kippus nutt vägisi kurku. Kui me Vihulast ära sõitsime oli taevas meeletult kenaks ja värviliseks muutunud, niisiis otsustasime poole tee peal, et pöörame otsa ringi ja sõidame kusagile mereäärde. Lähim koht oli vist Vainupea ja sinna me ka läksime. Kohutavalt külm oli, hirmus kõva tuul ja ma lausa vappusin värinatest, aga see maaliline pilt, mis taevast vastu vaatas ja mu silmi paitas, sundis mind veel seal külmal liival seisma ja seda hetke nautima. Lihtsalt uskumatu!

Autoga on kah saanud juba nii palju ringi rallida, et 70 liitrine paak on juba üle poole tühi ja pole veel nädalatki täis. Peaks hakkama kokku hoidma rohkem vist.

Minu esimene autu!! :P

16.07.2012(esmasp)

Ok, mõtlesin enne kirjutama hakkamist, et saan ainult head kirjutada vahelduseks, pole ju nagunii midagi ammu kirjutanud, aga EI!!!, siis ikka keegi peab kõik sõna kõige otsesemas mõttes ära nussima. Vabandust!

Aga ma alustaks ikka heaga, äkki läheb see paha tuju ja tunne selle aja peale minema?!

Niisiis…kirjutasin viimati jälle nii ammu, et ei mäleta isegi enam kõike mis toimunud on… Mida tean on see, et käisime mingi päev Tlnas, koolikatsetel… See päev venis ikka meeletult pikaks. Siis mingi päev käisime autosid vaatamas ja reedel ostsin endale auto ära. Päris enda oma!!! Nii vinge! Reede õhtul pidime muidugi kohe rallima minema kah, mis lõppes minu jaoks juba varakult, sest väsisin päris ära ja mind visati koju ära. Mõned pidutsesid tol ööl aga kuni hommiku kella kümneni. Kui mina samal ajal ärkasin, hakkasin uuesti autot pesema ja poputama. Ta on tõesti kullatükk mulle. Väärt kogu mu tähelepanu!! Nüüdseks oleme juba kolm päeva siis ringi kärutanud. Kahjuks on juba päris mitu päeva padukat kah tulnud, et see ost oli ikka meeletult õigel ajal tehtud. Ainuke probleem on endiselt mu load, mis ootavad valmimist ja oma järjekorda. Aga ausõna enam pole palju jäänud.

Nii…mis see paha on siis… Miks inimesed aru ei saa?? Ma isegi ei oska seda kirjeldada hetkel mida ma tunnen või mis nii paha on, mis mind kurvaks ja kurjaks teeb. Lihtsalt see, kui sulle öeldakse alusetult väga halvasti ja kui ka pärast öeldakse, et seda ei mõeldud nii, siis kui juba mitu korda seda sama asja öeldakse, siis tekib juba liiga suur kahtlus, kas see ikka pole tõsi, kas ta seda mitte tõsiselt ei mõtle?? Ja see teeb õnnetuks, kurvaks, pahuraks… Paha, paha, paha, paha… Paha tuju, pahad mõtted, paha enesetunne… LÄHEB ÄRAAAAA!!

Ah, nii palju asju on veel, mis ajavad närvi mustaks, aga ma ei viitsi hetkel emoda… Tahaks lihtsalt kirjutada, aga isegi see tunne ja tuju on nüüd läinud. Tahaks lihtsalt kõik p***** saata jälle, aga sellel poleks kah mingit mõtet. Seega, olge head inimesed ja ärge lihtsalt ilma asjata kottige teisi inimesi, kui nad pole just midagi halba teile teinud!!

Natukene adrenaliini

05.07.2012(neljap)

Olen jälle kuidagi kadunud olnud vahepeal, aga viimane nädal mu elus on olnud juba täiesti talutav. Ütleks isegi, et elamuste rohke, põnev ja kohati uskumatu. Ma ei tea kuidas see kõik juhtus, aga hakkan vist järjepeale saama endaga taas.

See oli isegi kummaline… näed ühel päeval kirja, kus on ainult kolm sõna “sa oled parim” ja edasi läheb kõik nii nagu peab. Iseeneselikult! Sa tead, et see võid olla sina, aga sa ei saa selles iial kindel olla ja kui see lõpuks välja tuleb…oled sa õnnetipul. Sa tead, et on keegi, see keegi eriline…Sa ei tea vastuseid…miks, kuidas, kas, mida… Aga sa tead, et see on lootus, see on see päästevest, mis päästab mind kindlast surmast, hävingust…

Edasi läheb jälle kõik nii nagu õige on…nagu minema peab. Nagu ise oma saatuse seame!

Ma ei tea kes, aga keegi kuulis mu palveid. Edasine on minu enda kätes… Ma kas täiustan ennast ja võidan kõik või jään selliseks nagu olin ja kaotan rohkem kui mul eales olnud on. Peamine, et mu paks nahk aina paksemaks ja kuulikindlamaks läheks!

Niisiis, mis siis vahepeal juhtunud on. Hmm… iga kord kui nii palju aega möödas, siis on nii raske mõtteid koondada ja aru saada, mida üldse kirjutada. A mõnikord on nii, et tahaks nagu kirjutada ja siis lihtsalt ei oska midagi. Niisiis…olen natuke paha tüdruk olnud ja Sassis mesaga ringi rallinud ja siiani läks veel kõik õnnelikult. Olen paaril päeval käinud võrku tagumas ja tundub, et ma isegi arenen sellel alal väheke. Igatahes, lähimad sündmused mida ma veel mäletan on nädalavahetusest. Just siis kui on sompus ilm ja mõtled, et tuleb rahulik ja vaikne õhtu heas seltskonnas, hakkab telefon helisema. Jõudsime vaevu Ararati hõrgutavad palad pintslisse pista (mina küll vähe, sest ma ei jõudnud lõpuks üldse midagi süüa) kui juba ootas auto värava taga, et Tallinnasse sõita. Oli laupäeva õhtu. Mul tuli nüüd muidugi võidelda mitme päeva magamatusega, aga seltskond oli tore ja palju vaeva ei pidanud nägema. Õhtul sai sauna ja “surma” mängu mängida, pokkerit ja natuke juttu vesta. Selline rahulik istumine, mis minu oleku juures sobis mulle täielikult. Tuttu sai tol ööl umbes viie ajal. Pühapäeval ärkasin mina mingi kümne ajal juba. “Palju õnne sünnipäevaks, mu kallis venna!” – kõne oli tehtud ja koperdasin voodist välja. Tore võõrustaja praadis pelmeene ja mängisime kolmekesi kaarte kuni ülejäänud osa seltskonnast ärkas. Kuna plaani polnud, oli suht tõenäoline, et hakkame varsti Rakvere poole tagasi kimama, aga keegi väga nagu ei viitsinud ennast liigutada selles suhtes. Nii avati kell 15.00 keset päeva sampus ja pidu jätkus. Käisime siis poes, tõime söögikraami ja ühe rummi juurde ja nii see läks… S. ja mina tegime carbonarat ja pärast seda hakkasime monopoli mängima. Mille mina taaskord võitsin!! J Nii läks siis ka järgmine päev…ei tea kuhu, sest liiga kiirelt sai kuidagi kõik otsa. Kell 2 öösel käisime veel Harku järves ujumas ja vesi oli ikka hämmastavalt soe. Tõesti tore nädalavahetus oli. Kui tagasi tulime oli mul jälle meeletu köha kallal ja ma istusin vaikselt ja lürpisin teed, teised aga hakkasid millegi üle vaidlema ja targutama seal. Ma olin juba nii läbi omadega, et ei tahtnud isegi süveneda. Tuttu jälle mingi kuue ajal. Kuna võõrustaja läks esmaspäeval, nagu tubli inimene ikka, tööle, siis otsustasime me kah sealt nö “ajaaugust” minema hakata. Koju jõudes tegime nämmnämm ja puhkasime niisama.

Eee… teisipäeva ma eriti ei mäleta, huvitav mis siis toimus… ah jaa, olin vist kodus ja õhtul käisin jalkat mängimas.

Seeeest eilne õhtu oli väääääga põnev. Pidime alguses lihtsalt Viitnale ujuma minema. Ühel hetkel astus Sass autost välja ja mind pandi rooli. Alguses oli kõik tore. Jõudsime kohale, kes sulistas ja kes ujus natuke ja hakkasime siis tagasi sõitma. Metsavahel oli kõik ok, nii kui päris tee peale hakkas passis motoment tee ääres. Okou!!! Näitasid nad siis midagi käega ja mul kohe suur hirm, et nüüd on mu elu läbi ka. Hakkasin juba seisma jääma tee äärde, kui teised autosolijad ütlesid et ma edasi sõidaks. Kurat kus mu käed alles värisesid. Pole tõesti juba ammu nii suurt adreka laksu saanud. Kohutav, aga samas samal ajal nii lahe!!! Mul oli muidugi täielik null nüüd peas, ei teadnud kas eest ära kihutada või rahulikult sõita. Otsustasime siis lõpuks kuhugi kruusateele keerata. Veel pikka aega oli tunne, et kohe tulevad järgi ja siis on lips läbi. Jõudsime linna tagasi siis ja kohe sõitis mulle uus ment vastu…süda jättis vist paar lööki vahele ja ma unustasin hingata, aga läks jälle hästi. Käisime siis Tomi pool, ta tuli oma autoga ja läksime võrku mängima. Kuigi ma pole teab mis hea mängija ja Sass koguaeg nöögib mu kallal, siis ma vähemalt arenen.

Niisiis…loo moraal on… ee…ma ei teagi mis loo moraal on, aga õnn, et midagi hullu ei juhtunud ja loodetavasti hakkavad asjad nüüd korda saama.

Päikest!!

Ainult riismed...

25.06.2012(esmasp)

Kummaline…selline meeletu kirg on kirjutada ja iga kord, (eile isegi mitu korda lausa) kui kirjutama asun, siis nagu kõik mõtted kaovad ja ma ei suuda midagi fokusseerida. Viimasel ajal tahaks ainult pahandust teha… Kõige kasulikum oleks mul vist kodus istuda ja end maailmast eemale hoida.

Uskumatu, et iga asi teeb siiani haiget…kuigi see ei puutu enam minusse. Lihtsalt mulle jääb nii arusaamatuks see, kuidas keegi saab ühel hetkel tuimalt selja keerata, sulle noa selga visata ja sind lihtsalt maha surema jätta.?? Mis inimesed küll nii teevad? Kas nad tõesti ei austa ega hooli mitte kellestki, peale ise enda?? Ma lihtsalt soovin kogu südamest, et see juba läbi kord saaks. Paluuuun, miks ei või keegi mu palveid kuulda võtta ja mind sellest põrgust päästa lõpuks? Kui kaua veel?

Ma ei saa ise kah enam aru, kas mu sisemus on täidetud vihaga ja ükskõiksusega või on midagi head veel minu sisse järele kah jäänud?! Nii uskumatuna tundub see kõik lihtsalt. Ma tahaks põgeneda… Põgeneda selle maailma ja selle valu eest, selle kõige mis mu ümber ja sees toimub. Ma tahaks karjuda, nutta, seda kõike välja elada…aga ma ei suuda enam. Ma ei jaksa olla lihtsalt. Selline tunne on lihtsalt, et ma põlen…meeletu leegiga aga väga aeglaselt. Ma põlen ära! Selline tunne on, et see valu lihtsalt rebib mind nüüd juba tükkideks…aeglaselt, vaikselt, rahulikult, järjekindlalt.

Minust on jäänud ainult riismed…

Pealkirjatu

22.06.2012 (reede)

Olen/olin ära kadunud vahepeal…lootes siiralt, et see midagi muudab, kuid siiski pean leppima olukorraga, tõsiasjaga, et mida ma ka ei üritaks, mitte midagi ei muutu!! Ma just nagu ei oskaks enam selle eluga toime tulla.? Tammun ühe koha peal, ootan ja loodan nagu viimane loll. Viimasel ajal suudan vähemalt nii palju oma emotsioone taltsutada, et ei hakka lambi kohtades nutma. Või siiski?

Ma isegi ei taha sellest rääkida ega kirjutada… lootus, mis on lollide lohutus, loodan ma siiski siiralt, et kõik saab korda. Et kui ma vaikin, siis see läheb kõik kunagi ise üle. Ma tõesti ei tea enam mitte ühtegi vastust. Kas läheb siis???

Ma ei mäleta seda aega, kui minust sai mingi jalkafriik?! Poleks tõesti uskunud, et tuleb aeg kui mulle tõesti on oluline vaadata jalkat. Kunagi ma lausa jälestasin seda ja minu jaoks oli see maailma kõige igavam asi üldse. Nüüd on justkui keegi teine minu asemel… Eriti tore on veel emaga kihla vedada ja võita.

Ah jaa, ma olen isegi natukene tubli olnud vahepeal ja võin ennast kiita vist, sest autokooli lõpp hakkab juba reaalsemana tunduma ja paistma. Täna sooritasin autokooli teooriaeksami ära ja isegi kui see oli mingi koolitest, siis tunne oli nii hea. Pole ju nii ammu milleski hea olnud või midagi teinud, millest mingit tulemust võiks näha olla. Tahaks juba lube ja autot, et teha ja minna kuhu ise tahan!!!

MINGE P***I !!!

järjekordne

Tere järjekordne "ilus" hommik!
Ma ei saanud terve öö põhimõtteliselt magada ja ärkasin taaskord meeletu peavaluga ja ehmatusega, sest see viis minutit mis ma lõpuks kokku vist magasin, nägin ma mingit haiget ja haiglast unenägu.
Iseenesest on enesetunne täna parem kui eile. Käisin õhtul jooksmas ja kinos, ülihalba filmi vaatamas. Hea et magama ei jäänud sinna...
Kuna ma magada ei saanud, siis oli ärkamine kah varajane nagu ikka. Lugesin mõningaid uudiseid ja läksin jooksma. Mõned lood playlistis hakkavad juba tõsiselt üle viskama. Pean midagi uut hakkama otsima. Ülejäänud päev on möödunud rumalaid mõtteid mõeldes ja autosid vaadates. Varsti peaks mingid asjad kotti viskama ja Tlna bussile lippama. Et vaheldust saada, nii lihtsalt, kõigest... Kuigi see on võimatu, sest mõtted käivad ikka igal pool kaasas ju?? Pean õppima...

Saa juba otsa...

Kummaline... kuidas üks uudis võib kogu maailma peapeale pöörata, kõike muuta. Kõike ja kõiki. Kui tead, et see võib iga hetk saabuda. Kuidas siis elada? Kuidas nautida seda kõike, mis muidu on olnud raske nautida...? Mis edasi saab? Kuidas seda venitada? Kuidas olla parem inimene? Mida tegema peaks? Kuidas olla, istuda, astuda...kellega rääkida?? Mitte kellegagi, mitte kellelegi! Midagi sellist...tuleb olla ise tugev, tuleb õppida tugev olema. Kes teab, kui kauaks seda veel vaja on üldse. Tuleb pigem säästa ja päästa teisi, kui ennast. 
Liiga palju asju läheb valesti juba, tegelt ka, see pole enam loogiline. Õuduse värinad käivad mul üle kere ja see on juba kontrollimatu... mida veel? Kas on veel tõesti võimalik halvemaks minna millelgi? Kas saab veel hullemaks minna see olukord, mis niigi juba täielik põrgu on??? Kuhu edasi? Mida see kõik tähendama peaks? 
Ma ei jaksa... Ma ei jaksa võidelda ega olla. Ma tahan lihtsalt, et see kõik - KÕIK -  juba läbi saaks ja juhtuks see mis juhtuma peab...

This is war

Noo kurat küll!!! Ma ei saa aruuuuuuu!!???? Mida ma tegema pean?? Ikka veel ei saa aru jah...
Miks? Miks on vaja?? No mille kuradi pärast on vaja?? Mõni inimene lihtsalt on loodud idioot olema? See ajab mind nii närvi. Ja mida rohkem nii tehakse, seda suurem viha mul kasvab. Äkki see ongi eesmärk? Äkki tõesti tahetakse, et ma vihkaks hoopis neid?? Milline inimene suudaks nii käituda ja sellist asja tahta?? Kas see pole vähe haiglane? Aga vb on see nende jaoks nii normaalne? Hirm suhelda normaalselt tõukab neid ehk selle äärele, et parem ja kergem on vihata kui olla normaalne inimene. Ma olen ise isegi üritanud sellist taktikat kasutada ju?! Kahjuks ei pidanud ma paari päeva isegi vastu :( Olen ikka nõrk...
Äkki peaks siis lubaduse endale andama? This is war!!

Numb

Ja kõik läheb iga sekundiga lihtsalt hullemaks... Miks, miks ometi, miks ei oleks võinud piisata sellest valust??? Miks on vaja nii palju haiget teha teisele. Kohutav! Ma ei suuda enam isegi vihata ega vihane olla, sest kõik on nii valus lihtsalt. Mu maailm on kohe kohe kokku varisemas!! 

I've bocome so numb, I can't feel you there

Become so tired, so much more aware

I'm becoming this and all I want to do

Is be more like me and be less like you!!

Ma ei saa üle

Appi!!! Kui idioot saab mõni inimene ikka olla!!! Tuimalt valetada ja siis ikka veel ennast õigustada. Paistab nagu mu viha ja vihkamine ei hakka üle minema isegi. Tõesti on tunne, et sellised inimesed ei vääri mitte midagi oma ellu. Las valetavad ja vassivad edasi siis ja kunagi kui mõistus pähe tuleb, siis ehk saavad aru, kui palju halba ja haiget nad teistele on teinud ning ehk hakkavad ise ka kannatama. Kuradi jobid ikka!! Aga oht on ka muidugi, et kui üks saab valest aru, siis on ju alati kümme uut matsi võtta kellele panna täie rauaga edasi.
Oeh... see kõik on röövinud mult täielikult söögiisu ja une. Ükskõik kui palju ma end ka ei väsitaks ja kui hilja ma ka magama ei läheks, siis kell 5 on juba silmad lahti... ja mis edasi? Söögiisu pole ka...olen nädalaga umbes 7 kilo alla võtnud. Mis must nii saab??
Ja kui naiivne ma olen järjekordselt lihtsalt olnud. Traaaaaa, miks ma ei võiks juba ükskord õppida, et mitte kedagi siin maailmas ei saa usaldada, peale iseenda!!?? Masendav!!! Mul on tõsine stress ja hirm on juba depressiooni langeda taas. Ma ei oska kuidagi selle vastu võidelda ka. Ainuke lahendus ongi mõelda sellele, kui väga ma selliseid kahepalgelisi jobisi lihtsalt vihkan!! Aga mida see viha ka aitab?? Kunagi pean ju sellest kah üle saama ja järjekordselt oma haavad puhtaks lakkuma ja selle nõmeda eluga edasi minema...

Viha

06.06.2012 (kolmap.)

Tõesti, kirjutamine ehk aitab… Kuid mida siin enam üldse aidata on?

Ma ei saa aru, miks mõni inimene peab olema nii jobi, täielik tõbras?

Kui mult paar päeva tagasi küsiti, et millal ma jälle blogi kirjutan, siis ma ütleisn, et ma ei taha enam kirjutada, lihtsalt selleks, et halada oma halvaks läinud elu, mida ma ei suuda korda seada enam. Ja mida ma nüüd siis teen?? Hakkan aga oma elu halama, sest kes ikka jõuab kogu seda paska ära kuulata, mida mul koguaeg öelda on. Seega, lihtsam lahendus on tõesti kirjutada siia ja säästa kõiki inimesi sellest kõigest.

Mida ma täna tunnen…?? Viha, imelikul kombel on kogu mu keha täitunud viha ja vimmaga ja… äkki peaks üldse jooksma minema, see aitab vb seda kurjust minust välja elada?

Mul on lihtsalt kõrini kõigest ja kõigist. Ma ei teagi, mida ma elult tahaks, aga praegu tahaks lihtsalt olla vihane edasi. Nii vihane, et ma ei tahaks kedagi näha ega kellegagi rääkida, ainult see aitaks mul võitu saada iseendast ja kogu maailma valust, mida ma naiivselt kardan ja arvan endale kuuluvat.

Eesti

05.06.2012(teisip.)

Imelik, kõik muutub, aeg tõesti muudab kõike. Mitte midagi ei jää samaks, aga kõige enam muutun ma ise. Vist?! Elu teeb koguaeg mingeid imelikke käike mulle ja ma rumaluke teen alati valed valikud või ei oska üldse midagi valida. Aga mis siis saab, kui ma midagi valida ei oska, ega vali? Ma tean mis siis on, siis on paigalseis, tupik, kaos, üksindus, haletsus, kurbus, masendus, stress, depressioon.

Kirjutan nii harva ka, et varem ehk aitas see mul natukenegi endast aru saada, enam ei saa ma millestki aru. Ei endast, ei teistest ega ka sellest elust, mis mulle on saatusest määratud.

Ema ütleb ikka, et Austraalia muutis mind, aga mitte paremaks…?! Ma tean seda, aga äkki on asi lihtsalt selles, et ma nii halb inimene lihtsal? Mida ma ise sooviks, et oleksin muutunud pigem… mõistvamaks teiste suhtes ja iseseisvamaks ja täiskasvanumaks. Aga mina? Muutusin just paranoilisemaks, hirmunumaks ja olen täielikult kaotanud igasuguse iseseisvuse. Kui ma vaid teaks kuidas seda kõike muuta??

Istun hetkel üle pika aja jälle bussis, et Tallinna poole sõita. Mu kõrval istub üks poiss, kes on nii väike, aga tundub nii asjalik. Läppar kohe bussi jõudes lahti ja võin vaid ette kujutada, millised sihid tal silmeees olla võivad. Mu taga istub üks väike tüdruk ja loeb raamatut, blondid juuksed ja tundub väike ja tragi. Millegipärast meenutab mulle natukene mind, kui ma väiksem olin. Võibolla oligi see üks põhjus, mis mind täna kirjutama pani, pärast nii pikka pausi. Ja ees istus just natukene aega tagasi mingi mees, kelle ma oma trükkimisega närvi vist ajasin. Sorri. Nüüd tuli mingi ilus armastaja paar mu ette istuma. Tahaksin ka nii väga õnnelikuks kunagi saada…

Uskumatu, ja ma ei taha seda endale tunnistada, aga kõik ongi muutunud… isegi tee mida mööda Tallinnasse hetkel sõidan. Inimesed… ma ei tea. Tahaks mõnikord, et suudaksin unustada mälestusi või siis elu lihtsalt nii paarkümmend aastat edasi lükata. Aga mida see aitaks mida see mulle annaks? Ma isegi tean, mida ma sellega saavutada üritaksin. Esiteks aitaks see unustada just halvad asjad või siis rasked ajad ja probleemid ja… Mida aja edasi keeramine aitaks? Aitaks saada üle valust ja pisaratest ja viiks lähemale surmale ja paksule nahale, et iga kuradi asi nii palju haiget enam ei teeks ja mind pisardama ei paneks.

Pühapäev

11.03.2012(pühapäev)

Mõnikord on asju mida ei saa unustada või mida isegi ei taha unustada. Eriti midagi sellist, mis teeb haiget. Imelik, miks see nii on? Oleks ju just kergem kurvad ja pahad asjad unusta ja koos sellega ka kogu valu.

Mis saab siis, kui keegi sulle väga oluline ütleb, et sa oled mõttetu?

Mis saab siis, kui keegi väga oluline ütleb, et sa pole hea inimene tema jaoks? Või pole sa seda üldse?

Mis saab siis, kui midagi enam parandada ei saa?

Vastus on… MITTE MIDAGI! Sa andestad nii või naa, sest ta on sulle nii kallis, aga sa soovid kogu südamest, et seda eal ei unustaks.

Lahendus puudub. Valu jääb.

Sitapead

07.03.2012 (kolmapäev)

Tere maailm. Kui ma aegajalt siia satun, siis imestan alati, et kes seda blogi siin üldse enam lugemas käib? Eriti veel siis, kui ma ei kirjuta midagi või kirjutan meeletult harva…?

Tegelikult oli juba eile öösel ilge tahtmine kirjutada, sest und ei tahtnud kuidagi tulla. Vähkresin voodis ja mõtlesin oma elu üle, mõtlesin terved jutud välja, mida ma kirjutaks, aga ei, kirja ma neid ei pannud. Üks story puudutas seda itaalast siin majas ja temaga seonduvat ja teine oli prantslannast, kes Fedi tööle tuli ja kuidas talle nüüd “kinga” antakse, aga midagi näkku ei öelda. Kuidas ta lihtsalt tööle kutsutakse ja siis kohe öeldakse, et mine koju. Miks??? Mille kuradi pärast on vaja inimestele sellist tünga teha?? Miks ei võiks boss või siis mõni nendest kuradi jobidest alluvatest öelda, et “head aega, me ei vaja su teeneid enam”. Sitapead! Sama moodi üritavad minu ajudesse panna, aga pole veel sellest õnneks või kahjuks märku andnud, et tahaksid, et ma minema läheks. Kuid kõike muud on küll juba üritatud, et mind f***ing hauda viia. Tõeliselt andekalt kurjad inimesed on siin.

Jah, selline on tõesti koht ja õhkkond kus hetkel töötan. Üks lollim kui teine, ainult vassimine, valetamine, ebaausus, klats, nõmetsemine, debiilitsemine… võiksin neid omadussõnu siia lõputult kirjutada, aga ei suudaks ikka välja mõelda seda ühte, mis kirjeldaks seda kaost mis seal toimub.

Austraalias olles olen ma õppinud nii mõndagi. Kahju ainult sellest, et ma pole veel päris ennast selgeks õppinud. Mida ma tahan? Mis inimesed minust tahavad? Kuidas oleks õige käituda? Jne. Aga olen õppinud seda, et siin riigis ehk isegi võiks öelda, et sellel mandril ei saa kedagi uskuda. Ma usun, et olen sellest isegi ennem kirjutanud millised kaheperselised egoistid siin kõik on. Ja millest või kus kuradi kohast tuleb inimestel selline arusaam, et Austraalias on inimesed meeletult lahked ja head ja…blaablaablaaa.

Kümne päeva pärast olen siin riigis veetnud juba pool aastat oma elust ja esimest korda tunnen millestki puudust. See võib tunduda naiivne või rumal, aga tunnen puudust loomadest. Kassidest ja koertest. Naljakas, ma tean. Aga siinsed inimesed ei ole just erilised loomaarmastajad, või siis kui on, siis panevad ta kohe oma voodisse padjaks või väntsutavad niisama. Olen mõnikord käinud loomapoes väikeseid imearmsaid kiisupojakesi paitamas ja kutsikaid jne. Iga jumala kord, kui sealt lahkun, siis töinan. Kummaline? Jah, on! Aga nii see lihtsalt on.

Nii hea on kuulata Adelet ja kirjutada… Enamus lugusi on nii kurvad, et panevad mind minevikule ja kurbadele asjadele kohe mõtlema. Kui palju vigu ma ikka olen teinud??! Ja ma ei saa seda muuta ega parandada. Aga kas ma üldse tahaksin? Ikka tahaksin. Ma saan ainult loota, et enam nii ei juhtu.

Nüüd jooksis lühisesse…teen väikse pausi.

Unistus või igatsus

Huvitav kohe...

Lugesin just natukene aega tagasi ühte oma vana postitust. Olin juba unustanud kui sõnaosavalt ja meeldivalt ma siis kirjutasin. Või noh, vähemalt mulle meeldis see. Ja kui järjepidev ma siis olin?? Wao, see on lausa uskumatu. Mõnel kuul ei jätnud ma mitte ühtegi päeva vahele, isegi siis mitte, kui mitte midagi ei juhtunud. selles ongi asi, et tegelikult juhtus alati midagi, aga ma lihtsalt ei oska enam neid nüanse leida ja neid kirja panna, mis minuga päeva jooksul superhuvitavat juhtub.

Inimesed muutuvad... mõnikord pole muutused head, mõnikord ei saa sinna mitte midagi parata.

Ma ei igatse endiselt midagi Eestiga seoses...kui siis ainult mõnda head raamatut. Üks hommik oli siiski teisiti. Ärkasime ülesse ja oli selline tunne, et tahaks lihtsalt korraks lund. Ainult üheks päevaks. Ma ei tea, kas see oli vale või mitte, aga lihtsalt, koguaeg on siin päike. Mis on muidugi super mega hüper hea. Aga nagu Eestis kõik inimesed on mõnikord igatsus, et tuleks see lumi ja kui ta juba kord maas on, siis on viha ja muserdus, et läheks too juba ära. Seega, loodan et keegi minust valesti aru ei saa. Tahaks lihtsalt ainult ühte päeva lumega. See on kõik. Absoluutselt!

Jah, ega muud vist tõesti pole. 1 päev lund ja mõni hea raamat ja parem internett kui seda on McDonaldsi oma. :D

Australian Day!

Ma tean, et pole ammu kirjutanud, aga täna on teisiti. mul on sisimes selline tunne, et tahaks siia tihemini hakata kirjutama. Hetkel pean aga tööle minema. Head Austraalia Päeava!!:)