Love you

Okou...mis minuga toimub?
Mu sees valitseb totaalne virr-varr. Üks suur hirm on, aga ma ei oska ega saa seda vaigistada... Sellega läheb aega.
Aga... Midagi head on kah vahepeal mu koledas elukeses juhtunud. Olen armunud! Lõpuks ometi on olemas üks inimene, kes mind mõista üritab ja kes minust hoolib nii nagu mina temast. Ehk isegi rohkem? Pole ammu juba nii rahulik ja hea tunne olnud. Liblikad on kõhus ja eemal olles on igatsus nii suur, et annan otsad. Kuigi, ma olen nii kaugel ja tema kah nii kaugel ja siis on nii raske.
Poleks arvanud, et suudan kedagi uskuda ja usaldada veel nii nagu teda. Aga temas on midagi sellist, mis ei pane mind temas kahtlema. Äkki on see vale? Ei tea. Tean ainult, et preagu on kõik uskumatult hästi. Kas see tähendab seda, et varsti tuleb mingi jama? Ei taha jamasid. Ta on nii hea üleüldse. Täpselt nagu joonistatud mees... Tähelepanelik, hooliv, hoolitsev, armas, sõbralik, muretsev, natuke ka midagi ’paha poisi’ imagost. Kõik mida hing ihata võiks. Ma nii väga loodan, et ma ei riku midagi oma tujutsemistega ära.
Kui ma eile Tlna jõudsin tundsin, et midagi oleks nagu puudu. Viimaste päevadega olin juba nii harjunud, et ma pole üksi, et nüüd oli lausa veider olla ihuüksi suures linnas. Hakkasin kodupoole astuma. Kui lõpuks koju jõudsin viskasin kõik asjad toas laiali põhimõtteliselt ja panin korralikud riided selga ning läksin esinema. Appi, kui hea tunne see on. Täielik vabastus, uskumatult mõnus. Küsiti numbrit ja värki ja loodame parimat, ehk saab veel mingeid pakkumisi. Igatahes, koju tagasi jalutades helistasin Raudole. Vähe ma polnud kade, et ta oli koos teistega Karepal ja neil oli funfunfun. Super masendus tuli peale ja ma ei tahtnudki enam midagi teha ega midagi öelda. Lõpetasin kõne ja soovisin ilusat õhtut. Pärast seda rääkisin umbes pool tundi Helenaga telefonis. Liiga palju asju oli, millest rääkida, aga liiga vähe aega, et seda teha. Nagu ikka lõpuks, lubasime, et peame kokku millalgi saama, aga vaevalt seda nii pea juhtub.
Hommikul läksin tööle, aga suur mure varjutas mu nägu vist liialt, sest iga natukese aja tagant käis keegi küsimas, mis mul viga on. Pean paremini varjama hakkama. Maris suutis mu siiski ära rääkida ja ma pajatasin talle kõik välja. Palju kergem hakkas... Midagi küll paremaks ei läinud ja midagi ei muutunud kah, aga korraks hakkas isegi kergem.
Hea, et ilmad ilusad on. Ja tahaks juba reedet!
Love you!

Parim Jaan

See aeg läheb ikka liiga ruttu...
Jaaniõhtul käisime siis Pühajärvel. Uskumatu, ma tean. Esiteks juba sellepärast, et magada pole peaaegu üldse jõudnud ja saanud, koguaeg on mingi tamp taga ja ringi jooksmine. Olin just saanud silma kinni panna, kui helises telefon ja oligi minek. Pooled olid ühes autos ja teised teises autos ja nii läks. Sõit polnud isegi igav ega midagi, kuigi oli suhteliselt pikk. Seal oli kah nii hea olla, et suutsin isegi mitmel korral unustada, kui väsinud ma olin ja nautida kõike enda ümber. Kutid istusid lambist, me Gertuga ikka tantsisime ja rääkisime ja funisime täiel rinnal. Lõke oli ilus... hiiglaslik ja romantiline. Viimasena esines Termikas ja palju palju kauem kui teised artistid. Olime seltskondadega juba hargnenud kah selleks ajaks ja ma olin koos Joonistatud mehega lava ees. Appi!! Mul oli ausalt tunne, et kui mind seal surnuks ei talluta, siis ma lihtsalt lämbun sinna või midagi. See muidugi tuletas mulle meelde, kui väsinud ma olin ja hetkeks mõtlesin juba, et peaks eemale minema. Aga liiga hea oli seal lava ees olla. Kõik oli nii täiuslik ja täpselt nii nagu peab... Nagu võiks koguaeg olla. Pärast seda pidu oli kell juba neli hommikul ja oli aeg magama kah minna. Ainuke mure oli, et kuhu? Tol hetkel polnud muud valikut, kui auto esiiste, mis oli pigem nagu piinapink. Pärast ühte tundi und läksin ma juba õue kondama, sest ei suutnud seal karbis magada. Seal polnud kah parem, aga sundisin end taas magama.
Hommikul otsustas Reimo minna paadiga sõitma. Okei??! Kolm inimest mahtus veel... Ints, Gertu ja mina läksime kaasa. Oh, nii lahe oli! Sain esimest korda elus pm ise aerutada ja käisime salasaarel, kus saaks romantikat teha jne. Lahe oli! Pärast seda läksime Gertuga ujuma kah veel ja tol hetkel oleks küll tahtnud, et aeg oleks seisma jäänud. Nii tore oli nende inimestega koos seal olla ja lihtsalt puhata natuke aega. Üks auto sõitis Rakvere poole tagasi pärast seda, meie aga läksime hoopis Lätti. Nagu mis mõttes??:D Ja läksime lihtsalt selleks, et üle piiri korra astuda, saada sahmakas vihma kaela ja öelda pärast, et ’ma käisin Lätis!’?!:D Suht naljakas. Lõpuks hakkasime ka meie Rakvere poole tagasi sõitma ja koju jõudes olid kõik rampväsinud. Aga huvitav seiklus oli seljataga.Nii head on olnud kolm viimast päeva, et praegu bussis istudes ja Tlnasse sõites, on esimene kord vist üldse mu elus, kus ma mõtlen, et tahaks jääda veel paariks päevaks. Tahaks olla natukene aega veel mõne erilise ja hea inimesega koos... Aga töö tahab tegemist ja juba täna õhtul lähen esinema ja mulle meeldib ju Tallinnas nii väga. Tahaks ainult, et mõned inimesed veel siin oleks...

Lõpetamine

Wao! Kahe viimase päevaga on mu elus selliseid asju juhtunud, et hoia ja keela ja ise kah ei usu.
Nüüd juba üleeile oli siis lõpetamine. Hmm... Ei oska nagu midagi kosta isegi sellest päevast. Hommik venis ja kerge stress tuli juba. Terve päev oli sompus ja pilvine olnud. Juuksuris mul joppas. Sain endale võrratu soengu, millega ise jäin ülirahule ja see ehk isegi meeldis mõnele teisele veel peale minu. Järgmine joppamine oli sellega, et Raudo võttis mu kodunt peale, et aktusele minna, sest vihma sadas ja ühesõnaga sellega mul vedas. Loomulikult olime koolis juba liiga vara kohal ja tuli passida. Mida aega edasi, seda igavamaks ja venivamaks kõik muutus. Edasine on juba niigi selge, et passisime seal aulas ja plaksutasime käsi umbes 200 korda. Õnnitlemine ja pildistamine toimusid õnneks õues. Tol momendil vedas ilmaga isegi. Pärast seda oli sampuselaud ja õpetajale kingi andmine jnejne. Ühesõnaga, oli super hea meel mul, et see lõpuks kõik läbi sai. Tulin koju, sõin veits ja siis algas sõit Lammasmäele.
Oi bljäää, mis seal kõik toimus... Sinna jõudmine oli ooper omaette. Algul ei saanud nagu väga vedama ja pärast ei saanud pidama. Mahutasin end Priidu autosse ja siis käisime kambakesi poes. Lõpuks saime minema kah. Autosid oli algul väga vähe. Muidu pidu nagu ikka. Palju purjus inimesi, mõnele mehele tuli kiirabi kutsuda ja lõpuks jõudsid ka mingid võõrad ossid kohale, kes olid sellised kapid, et üks vale pilk ja oled surmalaps. Algul sai palju Mariga koos jutustatud. Ma arvan, et ta on üks vähestest, keda ma päriselt igatsema hakkan. Super inimene mu meelest ja tüdrukutest kindlasti kõige normaalsem. Lõpuks hakkasid purjus inimesed segunema kah ja kõik oli tore. Hommikul kuue-seitsme ajal sain magama. Autosse!:D Issake, kui naljakas oli kuulata kuidas umbes kaheksa ajal mingid ajudate naised ümber auto käisid ja üritasid aru saada, kes autos magavad. Ma kah kuulsin ikka kõike. Tund pärast neid, kuulsin kuidas osad autodega ära hakkasid sõitma. Ja tund pärast seda tuli Artur, Priit ja Marti auto ümber tatsama. Siis tuli juba ülesse ärgata, aga noh, kõigil oli promille üle ühe, seega keegi koju sõita ei saanud ju. Krt! Passisime seal paar tundi ja uskumatult naljakas oli muidugi see, kuidas Hristo üritas kaineks saada, et ära sõita. Suht kõigil oli sama eesmärk. Tulemus oli muidugi see, et ma hakkasin lõpuks täiega vinguma, et ma ei viitsi seal enam passida ja tahan ise ära sõita. Ja nii läks! Jah, uskuge või mitte, mina kellel pole lube, kes pole kunagi autokooli poole kah vaadanud, istusin kaineks rooliks. Ok, see oli vale, ma tean, aga ilge tahtmine oli koju saada. Lõpuks sain, ja pärast nelja tundi und oli jälle äratus. Päev oli muidugi raisus, või noh, mitte raisus, aga teha küll väga midagi ei jaksanud ega viitsinud. Õhtul läksime Porkuni jaanitulele ja veel hiljem Rutjale autoga kimama. Wao, uskumatult lahe tunne on sõita 160 km/h ja siis järsult pidureid panna ja külg ees libiseda ja... Mul oli eile nii lahe õhtu/öö/hommik. Auto andis muidugi vahepeal otsad ja kartsime juba, et jäämegi sinna, aga avastasime imenupu ja saime tagasi koju sõita. Ainuke paha asi on see, et magada polegi väga jõudnud ja kerged vaprusevärinad on sees. Hommikul seitsme-kaheksa ajal sain koju ja üritasin tegelikult hommikul kirjutada. Olin siiski nii väsinud, et tunnikese magasin ja siis läksin puid vedama. Praegu olen nii vässu, et tahaks täiega magada tegelt, aga ei saa. Huvitav mis tänasel jaaniõhtul saama hakkab?

Rakvere tekitab stressi

Rakvere tekitab minus stressi!!!:( Jubedat! Nagu päriselt!
Pole päris ammu kirjutanud. Jälle!
Neljapäeval olin tööl, samuti ka reedel ja laupäeval. Sellepärast pole jõudnud midagi kirjutada kah. Laupäeval olin baaris tööl, mitte ei suhelnud nii palju inimestega. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on see nürim töö, kui ettekandja töö, kes saab inimestega koguaeg suhelda ja ringi jalutada ja mõnikord isegi joosta, kui eriti kiire on. Seega, mida ma öelda tahan on see, et olen oma tööga rahul. Kuna pühapäev on kõigil vaba, siis tegime terve meeskonnaga õhtul ühe joogi ja istusime lihtsalt ning rääkisime huvitavaid lugusi. Koju sain hilja või oleks õigem öelda, et vara hommikul. Kuid too õhtu/öö andis mulle palju juurde. Mind pandi mõtlema asjadele, elule, tulevikule. Kõik on nii sassis ja nii palju on vaja otsuseid teha, aga ma ei oska, ei suuda, ei tea, mis on õige ja mis vale. Mida peaksin võtma ja mida jätma? Kõike ju ei saa... Pühapäeva hommikul oli mul väga paha olla. Nagu tõsiselt paha. Olin vist haige. Tööle ma tol hommikul ei jõudnud igatahes. Kui ma oigides voodist välja sain, oli mul tunne, et suren kohe ära ja päriselt. Vihma kah sadas ja oli kohutav päev. Tegin endale süüa, mida ma loomulikult süüa ei suutnud, sest kartsin et kohe kohe tuleb kõik välja. Jätsin selle toidu sinnapaika ja pakkisin asjad kokku. Jumalale tänu, et rongijaam mu kodu juures kohe on. Komberdasin Baltasse ja istusin rongi. Kapuuts peas ja silmad maas, sest mul oli ikka veel paha olla. Lõpuks hakkas rong sõitma. Kaks tundi maha visatud aega.
Mu vastas istmele istus üks tüdruk. Käib kolmandas klassis ja nimi on Kristel vms. See oli ta pinali peale kirjutatud. Parajalt veider tegelane oli teine. Istus maha ja hakkas juukseid kammima, siis kammis ära ja võttis välja vihiku, keeras ühe puhta lehe ette ja kirjutas suurelt ’RAKVERE’. Hmm...peab ikka suur armastus selle vastu olema siis??! Mida ta edasi kirjutas, seda ma ei näinud. Mõne aja pärast tuli mulle tukk peale. Tõstsin oma kohvri pingile ja toetusin selle najale, et veitsa põõnata. Natukese aja pärast ehmatasin end ülesse ja ma ei tea isegi miks. Nägin, et see tüdruk sõi vorstisaia, mis polnud üldsegi mitte hea lõhnaga...ja mul hakkas jälle seest keerama. Öäk! Üritasin ennast uuesti magama sundida. Kui ma uuesti ärkasin, mängis ta mudelautoga. Nagu tegelt vä??!! Nalja teete vää?? Tüdruk, 3a klass, rongis, mudelauto ja hääled nagu ’prõnnprõnn’ ja ’võrrrr’... Mida hullu?? Ok, üritasin mitte jälgida enam, mida ta tegi. Aga suht raske oli, sest teadupärast rongis väga muud polegi teha, kui teisi inimesi vahtida. Terve selle rongis veedetud aja jooksul suutis ta veel ühe vorstisaia süüa, umbes kolm korda oma vihikut ja pliiatseid näppida, nendega midagi tarka tehes, autoha veel sõita, endaga pingipeal väänelda jne. Pärast Tapat ja enne Kadrinat küsis ta lõpuks minult: ’Ega te ei oska öelda, kus me oleme?’ Ma olin veitsa jahmunud. Ta tundus mulle nii totakalt naljakas tüdruk, aga ometi ei tohtinud, võinud ja saanud ma tema pihta naerda ju. Ütlesin, et järgmine peatus on Kadrina ja mõtlesin, et sellega asi piirdub. Kuid ei, nii kergelt ma ei pääsenud. Või noh, natukeseks pääsesin, sest talle helistas keegi ja siis rääkis ta veits aega telefoniga. Kõne lõpetas ja nii, et võttis oma telefoni, pani selle oma suu juurde ja hakkas lambist oma telefoni musitama. Haahaaa, no jah, vähe ei olnud mul naljakas vä?? Keerasin pea ära, et mu naerupahvakas talle otse näkku ei kargaks. Muigasin omaette ja lappasin oma ajakirja. Varsti hakkas ta minuga uuesti rääkima. Küsis, et kuhu ma sõidan? Ütlesin, et Rakveresse. Edasi küsis ta minult, et kus ma käisin, et mul nii suur kohver on? Ütlesin, et Tallinnas. Edasi päris ta, kui raske mu kohver on jnejnejne. Loomulikult ei jätnud ta pajatamata oma elu. Et elab Tallinnas ja läheb teeb vanaemale üllatuse, kes elab Jaama tänav 18 jne. Oleksin talle juba tahtnud öelda, et võõrastele pole hea alati kõiki üksikasju rääkida, aga lõpuks olime juba Rakveresse jõudnud ja sain rongist maha astuda. Seda tegi ka tema. Ja see oli nii naljakas, kuidas ta omaette podises: ’Lõpiks ongi Rakvere, nii pikk sõit oli ikka...’ Kui ma lõpuks üksi jäin ja kõige selle peale uuesti mõtlesin, hakkasin lambist omaette laginal naerma. Täiesti uskumatu, milliste inimestega kokku võib sattuda ikka. Koju tundus ikka väga pikk maa ja Rakveres on palju külmem kah, kui Tallinnas.
Olin jube väsinud kõigest ja kõigist. Kui tuppa astusin, hakkas ema töinama ja muud polnudki enam öelda ega teha. Pakkisin oma kohvri lahti ja sõin. Toit läks sel korral isegi alla. Kõik läks muidugi allamäge. Rakvere sakib ikka täiega. Kunagi ei saa kellelegi loota peale iseenda, ja kindel olla, et nüüd läheb kõik korda. Ma saan aru, et teistel on kah halbu päevi nagu minul, aga sellist käitumist ma poleks oodanud. Vastik tunne, kui sind valdab samal ajal segadus, kurbus, ahastus, viha. See on see hetk kus ma soovin, et mind poleks. Tahaks ära kaduda ja kõik lihtsalt persse saata, sest kõigil on nii pohhui nagunii ju??!Tänast päeva alustasin ma teise jalaga. Ma vähemalt lootsin seda. A hah, päris oligi nii. Suht moss ja pahur päev on olnud. Ilm on pekkis, ja kui ma korraks koolis käisin, siis tundsin ainult kergendust, et umbes 28 tunni pärast on kõik läbi. Pärast kooli läksin linna, jalutasin huupi, ostsin endale kingad ja käisin lõunatamas Art cafes. Ilm on nagu ikka. Kevad või sügis, ma veel ei ole otsustanud, aga suvest on küll asi kaugel. Ma vihkan sellist rusuvust ja masendust. Tahaks minema siit!!! Sain täna kutse kinno. Rakvere kino pole küll mingi eriline kino, pigem nagu piinapink, aga vb peaks minema. Ehk aitab see mõttes mujale viia. Kodus on selline tülpimus ja äng, et ma ei viitsi ega tahagi midagi teha. Oi jah, veits pikaks läks, aga ammu polnud kirjutanud ja mul oli palju öelda. Oleks veel isegi vb. Kui ma oma viha kõik praegu siia suunaks, aga ma ei tee seda. Lähen parem arvutist eemale...

24/7 tööl

Hommik!
Päris kiireks läheb ma vaatan... Täna on juba neljapäev.Teisipäeva hommikul magasin sisse ja põhimõtteliselt voodist tõustes lippasin tööle. Jäin 5 min hiljaks. Ups! Karm päev oli, aga mitte väga hull, sest ilm oli kole ja siis inimesi kah väga polnud, vähemalt hommikul mitte. Õhtu venis pikaks, sest kaks meest ei tahtnud kuidagi ära minna. Istusid ja istusid ja jõid veini ja rääkisid minuga niisama, et elavad nüüd Venemaal, aga et üks nendest on sündinud Tallinnas. Uskumatu, pärast üritas ta minuga isegi eesti keeles rääkida. Koju sain tol öösel umbes kahe paiku ja magama pool kolm. Äratus oli juba kuus, et seitsmeks tööle jõuda, oma vanasse kohta. Napp kolme või nelja tunnine uni ei tundunudki nii hull. Eks see annab vist hiljem tunda siis??! Igatahes, pärast hommikut hotellis läksin oma uude kohta jälle tööle ja olin terve pika päeva. Lisaks sellele sain eile ka laulda. Jehuu! See on nii mõnus aeg, lihtsalt istud, jälgid sagimist ja inimesi ja teed samal ajal seda, mida armastad. Natuke veider tundub see, et minu kassad on koguaeg suuremad, kui teistel. Eilne kassa oli mul 1064 eurot, ehk siis 1/3 kassast oli minu tehtud. Ja tööl oli meid viis??! Nagu mis mõttes? Igatahes, koju sain eile kell üks ja siis vahtisin veel niisama ja sõin sõin sõin. Magama veidi peale kahte ehk. Ja nüüd vähem kui tunnipärast jälle tööle. Muud polegi kirjutada hetkel, sest olen 24/7 tööl.

Hello Australia!

Nii ammu pole kirjutanud. Täna võtan end kokku siis jälle!
Esiteks peaksin kirjutama, mis mul kolmapäeval juhtus, et nii hirmus kohutav päev oli. Olin uues kohas tööl ja oli esimene päev, olime ametlikult avatud. Suht katastroof päev oli, sest sealne kassasüsteen on mu meelest väga väga nõme. Lisaks sellele, oli mul 15 inimesega laud, kes otsustasid kõik korraga eraldi arved endale küsida. Tainapead! Siis on meil seal muidugi ainult üks kassa ja kõik teised tahtsid kah samal ajal arveid teha. Jne! Ühesõnaga, kõik olid nii trammis, et enam hullemaks minna ei saanud. Täitsa jube ikka. Õnneks sain kella kolme ajal töölt minema natukeseks. Käisin veiniklaaside koolitusel. Uskumatu, kui palju võib üks klaas muuta veini maitset ja lõhna ja olemust. Ma ei arvanud seda enne, kuid nüüd, pärast seda koolitust on selge, et igale veinile võib leiduda oma klaas, mis teeb sellest veinist täiuslikku olevuse. Seega, tegelikult mängib erilist rolli klaas, mitte vein ise.
Neljapäevasest päevast ei mäleta väga midagi. Mingi lambikas päev oli arvatavasti.
Reedel juhtus selleeest nii mõndagi. Oli järjekordne katastroofiline päev. Aga kõik need äpardused ja õudused, mis minuga juhtuvad, teevadki mind tugevaks ja kindlamaks. Nimelt siis reedel suutsin ma ühele mehele vahuveini peale valada...ja mitte vähe. Ups! Mul oli mega sitt tunne, tahtsin lihtsalt minema joosta, mitte mingit vastutustunnet ega midagi. Kohutav hirm oli, et nüüd on mu lõpp ja üldse, mega halb tunne oli lihtsalt. Olin nutma puhkemise äärel ja ei julenud enam midagi teha. Õnneks lahenes see asi hästi. Ülemus ajas asja joonde ja see mees ei läinudki minema, vaid sõi rahus lõunat ja tundis end hästi. Ma arvan, et mina oleks küll minema kõndinud ja poleks enam kunagi selle restorani poole kah vaadanud. Tükk aega värisesid käed, enne kui suutsin normaalselt jälle tööle hakata. Kuid pärast lõunat läks päev jälle heaks, sest mul oli üks selline laud, kus kolm inimest olid nii lahedad ja tegid nalja ja olid super rahul kõigega ja siis mul läks tuju kah kohe palju paremaks. Lõpetasin tol õhtul mingi kahe paiku.
Laupäeva hommikul olin juba kella seitsmest oma vanas kohas tööl ja kell 11 algas mu vahetus uues. Laupäev polnudki väga hull. Ainuke probleem on see, et kui ma seal päevad läbi treppidest ülesse ja alla jooksen, siis pärast lõunat või õhtul hakkan ma juba lonkama, sest jalad teevad hirmsat valu ja ei taha enam mulle väga kuuletuda. Kuid see päev oli eriline igas mõttes, või noh, õhtu küll juba. Nimelt oli restoranis laupäeval väga palju välsmaalasi meil ja kuidagi oli rahulikum õhtu alguses, kui tavaliselt. Õhtu jooksul see muidugi muutus, aga ma ei võtnud endale palju laudu, et jõuaksin ikka õhtul laulda kah. Seega tegin ma lauda, kus oli neli austraalast. See kõik oli ja läks nii lambist, aga oleks nagu mingi vihje mulle olnud või mingi saatuse märk või ma ei tea mis. Igatahes, nad olid super lahedad inimesed ja andsid mulle kõik oma nimed. Aadressid ja numbrid ja uurisid minu kohta täiega ja ootavad mind juba sinna. Nad ise lähevad küll veel Londonisse, aga ma ütlesin, et arvatavasti sügisel, kui lähen, siis nad ootavad mind ja aitavad, kui ma abi vajan. Uskumatu! Ma tean, et Aussis on sellised inimesed, kes pakuvad abi koguaeg ja on jube sõbralikud, aga need olid ju lausa võrratud. Siis oli veel üks mees, ma arvan, et inglane või midagi sellist, sest kerge aksent oli. Igatahes, ta oli kõrval lauas ja ma nägin küll silma nurgast, kuidas ta muigas ja pealt kuulas, kuidas ma aussi omadega nalja viskasin ja rääkisin. Lõpuks kiitis see mees kah kõike taevani ja jättis mulle lambist 10 euri tippi, kuigi ma ei jõudnud peaaegu üldse temaga tegeleda. Ainult korra sain aega, et temaga rääkida ja siis oli kah see rääkimine midagi sellist, et ta küsisi, kus saaks rahulikult istuda ja inimesi jälgida ja kus ei toimuks kaklemist ja ma vastasin esimese asjana Clazz. Ma muidugi põhjendasin, et ma pole mingi kohalik ja ei tea kõiki kohti, aga see on parim valik mu meelest. Juhatasin ta sinna igatahes ja tundus, et ta oli tõsiselt häppi ja kõigega rahul!:D Siis olid veel kaks eestlast, kes jõud veini ja tegid niisama nalja. Ja üldse oli laupäev selline päev, et ma tundsin end nii kodus. Nagu oleks oma kodus külalisi võõrustanud ja siis nendega järgemööda tegelenud. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõni võib ikka haruldaselt vastik olla, aga need erilised, kes on head, need korvavad selle pahaduse.
Pühapäev ja esmaspäev olid muidugi parimad! Puhkepäevad ju!:D Pühapäev oli nii lebo, kaua magamist ja kinos käik. Õhtul oli eriti fun, sest Joonistatud mees oli mul külas ja siis me käisime vabakal Superstaari finaali vaatamas, kuigi mul jumalast ükskõik sellest, aga lihtsalt, seltskond oli parim. Inimesi ei olnudki seal väga palju ja õues oli suht jahe, me nagu mingid suvitajad, suhteliselt paljalt ja päris külm hakkas. Eriti naljakas oli muidugi vaadata inimeste reaktsiooni, kui võitjaks osutus tüdruk, mitte poiss. Eriti veider oli see, et mu meelest oli ta nii feik. Nagu oleks kõik liigutused kah maha kopeerinud rääkimata laulust ja kõigest muust. Aga sellepärast mul ongi sellest nii suva, et ma ei jaga seda matsu seal. Tänane päev on lihtsalt puhkepäev olnud. Poole ajast olen maganud lihtsalt ja õhtul käisin rattaga sõitmas ning mereääres vaadet nautimas.
Homme nädala aja pärast on kool läbi ja see on niiiii hea lihtsalt. Ainuke värk, et eksamid on mul küll kõik päris halvasti läinud vist, aga noh, mis seal ikka. Ma ei taha selle pärast põdeda, sest mul polegi neid eksamied vaja ju, kui ma minema lähen?!

Jubedus kuubis

Mul on öelda vaid üks lause...: TÄNA OLI MU ELU KÕIGE KOHUTAVAM, JUBEDAIM JA HIRMSAIM PÄEV!

Rand

Rannas käidud!
Täna on olnud meeletult emotsioonide rohke päeav. Lausa nii hull, et mul on kergelt paha olla ja pea valutab ja tahaks nutta ja naerda ja kõike korrata ja...
Hommikul, kella kaheksa paiku, kopputas keegi kusagil. Ma juba ehmusin, et keegi on mu ukse taga, aga see poleks võimalik, sest alt on maja uks ju lukus? Ma ei vaevunud end liigutama ja üritasin üle lärmi edasi magada. See õnnestus isegi. Kell pool üksteist helistas Joonas ja siis ärkasin ma ülesse. Ma absoluutselt ei viitsinud end täna liigutada. Pidin siiski linna minema, et saada mõningased asjad Rakverest, mida mu hea sõber oli abivalmis ja lahke tooma. Siiski on liiga palju asju, mida tahaksin veel saada sealt, aga lihtsalt pole aega ja tahtmist väga Rakveresse ronida. Lihtsalt selleks, et kohe järgmine päev tagasi sõita...!?
Täna oli võrratu ilm! 33 kraadi lausa vahepeal. Ok, tegelt oli see lausa jõhker kohati. Näiteks siis, kui bussiga Pirita randa sõit oli. Buss oli rahvast nii täis, et kõik hõõrusid üksteise vastu ja ma konkreetselt lugesin sekundeid, millal sealt maha saaksin juba astuda. Vesi oli 14 kraadi soe ja inimesi oli rannas ja ka vees nii palju, nagu oleks südasuvi olnud. Nagu, mis mõttes? Keegi enam tänapäeval tööl või kusagil ei käi või? Pärast suurt tunglemist bussis oli siiski ülihea rannas lebotada veidi. Aga jah, nagu juba selgeks on saanud, olen ma halva magnet, ehk siis, ma tõmban igasugust jama endale ligi. Näiteks täna, lisaks kõigele muule jamale, mis mind viimasel ajal varjutab, hakkavad mind juba ka väiksed segadused ähvardama. Kui suur võimalus on, et inimene on rahulikult rannas ja saab palliga pihta?? Ega väga suur vist ei ole...noo minuga lihtsalt juhutub, nagu näha. Üldse Tln ikka nii hea koht elamiseks. Koguaeg mingi tegevus käib ja midagi juhtub. Lambist Solarises mingi mammi õiendas täna jnejnejne. Igatahes, pärast randa ja taaskord väga piinarikast bussisõitu, oli väike kino. Filmi nimeks oli ’Koletu’. Ma nutsin... ja päääääris palju. Põhimõtteliselt võiks öelda, et ma nutsin terve filmi. Kui irooniline. Pärast filmi jooksin kohe vetsu, et oma nägu pesta ja kui peeglisse vaatasin, nägin et mu silmad on nutmisest jõhkralt paistes. Külm vesi päästis mu! Edasine oli lihtsalt tsill, jäätis ja päike. Ilm on ikka super. Vahet ei ole, mis kell on, õues on ikka soe. Kõik ilusti ära saadetud, mõistsin, et liiga pikk maa on jala koju minna, seega läksin hoopis venna juurde, et oma ratas sealt võtta. Mis aga selgus, oli see, et mu kallis vennake on haigeks jäänud. Keset suve?! Kui reaalne see on? Miks minu ja mu lähedastega nii random asjad ikka juhtuvad? Jama värk! Sain nämnäm süüa, pesin nõud, rääkisin natuke juttu, ning siis hüppasin ratta selga ja asusin teele. Orjenteeruvalt 20 min, kulus rattasõidule, et jõuda minu juurde. Ja ma ei sõitnud läbi vanalinna munakiviteed.
Oli hea lõpuks oma kodus olla, pärast nii emotsionaalset päeva, aga see polnud veel kõik. Tuli üks väike sõnelus jälle läbi elada ja tõdeda, et ma olen ikka nii kuradi kange inimene vahetevahel... Miks ma ei võik mõnikord järgi anda? Inimesed ikka teevad ju vigu? Kuid äkki ei näe nad oma tehtud vigu, või on asi selles, et ma ise ei näe, mida ma valesti teen? Selles ongi vast asi, et ma ise ei näe??!...

Puhkepäev

Puhkepäev tõi palju, või noh, kõike mida vaja. Ärkasin vaevaliselt, sest uni oli mega magus. Vend tuli mulle järgi ja me käisime söömas ja poodides, mulle vajalikke asju ostmas. Aeg lendas kuidagi kiirelt. Lõpuks võtsime ta tüdruku kah peale ja tulime kõik minu juurde. Koristasin natuke. Nad polnud kaua, sest kiirustasid kontserdile. Pärast seda sain lebosse lasta. Mõnulesin oma uhkes üksinduses, sõin ja olin netis. Nagu karta oli, pole ma veel hiljutisest jamast üle saanud ja nii läks jälle tuliseks vaidluseks minu ja mulle olulise inimese vahel. Millal küll kõik korda saab?? Igatahes, kuna täna oli mega ilus ja soe ilm, ei saanud ma loomulikult oma vabat päeva raisata kodus passimisele. Läksin õue. Jalutasin niisama ringi ja uurisin veel Tlnat ja seni avastamata kohti. Funfunfun! Uskuge või mitte, aga sain isegi Joonasega kokku natukeseks. Pole teda juba miljon aastat näinud. Eriti hull on ka see, et mul pole praegu oma telefoni ja pole seega ühtegi numbrit. Suht katastroof! Igatahes, läksime Solarise katusele istuma ja ma rääkisin talle reisist ja näitasin pilte kah. See on nii lahe, kui saad kellelegi üksikasjalikult mingeid huvitavaid seike rääkida, sest teda/kedagi tõsiselt huvitab see. Tänu talle sain ka oma aknad puhtaks. Nagu teada juba, on mu korteri lagi umbes kolme ja poole meetri kõrgune. On ka kaks hiiglaslikku akent, mille kõrgused on umbes kaks meetrit. Ja kuna Joonas nii lahkelt ennast kohe appi pakkus, neid pesema, siis loomulikult ei saanud ma ära öelda ja võimalust kasutamata jätta. Mina pesin seest ja Joonas, pikk poiss nagu ta on, pesi väljast, kõõludes seal nagu hull. Kartsin juba, et kukub alla, aga õnneks läks kõik hästi ja nüüd on mu aknad kah puhtad. Varsti saab vb isegi soolaka teha. Joonasele igatahes meeldis väga mu korter. Jesss!! Positiivne! Ma loodan, et homme tuleb hea ilm, siis saab ehk randa kah minna...

Avamispidu!

Oh, kus tahaks praegu alles kirjutada... igasugustest põnevatest asjadest, mis Tallinnas ikka juhtuvad ja mis elu nii põnevaks teevad. Mul jäi eile mainimata, et mu töökaaslane nägi paljast, jah ihualasti naist, linnas ringi jalutamas. Suht random. Täna, kui ma tööle kõndisin, oli keegi kusagilt katuselt vist alla kukkunud/hüpanud ja mu teel oli hulganisti kiirabisid ja päästjaid. Hmm, ma räägin ju, et Tlnas igav ei hakka.
Läksin juba varakult uude restorani kah ja seal käis terve päev vaikne töö, ehk ettevalmistused õhtuseks avamispeoks. Pidu oli ülilahe!!...Kuna oli pühapäev, siis inimesed ei olnud seal kaua, ainult need, kes rohkem omadeks juba saanud. Lisaks kõigele, sain jälle tohutult kiidusõnu oma laulhääle eest ja taaskord uue tööpakkumise. Mis paneb mind mõtlema?? Kas ma peaksin äkki haarama mõnest muust võimalusest?? Appi, see on ikka nii keeruline...
Täna juhtus ikka halbu asju kah, nagu kord ja kohus minu puhul! Esiteks, oli mul päeval jube halb tuju, aga see oli vist väsimusest. Ma lihtsalt ei viitsinud mitte kellegagi suhelda, nii siiber oli nendest. Õhtul, kui restosse tulid külalised, tuli mul kohe elu sisse. Ja ma sain ju laulda! See paneb mu elama!! Täna oli superluks laulda kah!!! Nagu oleks mu kontsert olnud vms, kõik plaksutasid ja koguaeg, pärast igat lugu. Uskumatu lihtsalt!!:D Aga noh, halb asi, mis veel juhtus on see, et mu telefon kukkus jäävette ja pm on hetkel suhtliselt väga halvad lood... Sest mul pole võtta kusagilt mingit telefoni. Ok, tegelt käisin pärast tööd ja võtin oma vennalt telefoni ära, aga ikkagi, väga s*** tunne on, sest mulle meeldis mu tel. Ja ma ei raatsi uuele raha kah kulutada. Või noh, mul polegi selleks raha. Ja ühesõnaga, ärge imestage, kui te mind kätte ei saa, sest mul lihtsalt ei pruugi telefoni olemas olla!! Suht jama värk...
Mis aga hea on, on see, et mul on nüüd kaks vaba päeva. Lausa kaks!!:D Super!! Aga ma jään linna. Ma ei hakka oma vabadel päevadel praegu maale sõitma, sest kui mul uut telefoni vaja on, siis mul tuleb kokku hoida. Ühesõnaga, täna olen ma küll väsinud ja peaksin juba tuttu minema. Eks homme ole näha, mida puhkepäev toob?!:D

Suurlinna rõõmud

Nii palju siis sellest ’õhtu vaba’ olemisest.
Sain magada umbes neli tundi täna öösel ja hommikul tõttasin juba tööle. Mari-Els oli tööl ja ta on ikka nii tsill inimene, mulle väga meeldib temaga koos töötada. Nagu juba kombeks on saanud, pean seal varem lõpetama ja lippama oma uude kohta. Täna oli menüü- ja veinikoolitus. Mis venis ja venis ja venis ja venis ja... Ma pidin sinna samma lauale magama jääma. Kohutav! Algajad õpivad veine avama ja mul on sellest nii kõrimulguni. Kas minuga harjutas keegi kümnete pudelite viisi avamist?? EI! Töö käigus pidin õppima. Miks siis nüüd nii?? See röövis ka kogu mu väärtusliku aja täna. Plaanist, midagi kasulikku täna teha, ei tulnud midagi välja. Passisime seal siis ja nii see aeg kulus. Toidud olid loomulikult ülimalt head ja toit ja vein koos... appi, millised kombinatsioonid. Minust saab veel veiniarmastaja seal nii. Ma ei teagi nüüd kas see oli kuue või seitsme ajal, kui ma sealt minema sain. Jalutasin vaikselt koju ja nautisin seda, et saan päikest ja loodust nautida ja lõpuks ometi ka üks õhtu, kus saan varem koju. Issand kui hea, kui on oma kodu, oma enda korter, kuhu tulla ja lihtsalt olla. Puhata maailmast ja inimestest ja kärast ja mürast ja mölast ja... Mmmm, parim tunne hetkel. Kui kaua ma olen seda oodanud, et saabuks hetk, kus ma saan olla peidus kõigi ja kõige eest. Nii väga vajasin seda oma kohakest. Mitte et mul midagi inimeste vastu oleks. Ei, absoluutselt mitte. Aga lihtsalt, ma olen selline poheemlase hing, et vajan vahetevahel aega ainult iseendale. Täna sain!! Jessss!!! Ja kui enne oli juba kohutav masendusepilv minu poole rühkimas, siis nüüd on juba palju parem. Nimelt, kella üheksa paiku oli megailus päike ja ma käisin jooksmas ja noh, jooksmine suudab mind alati rahustada. Tõeline teraapia, eriti kui probleemid või jamad hakkavad kuhjuma. Istusin Linnahalli katusel ja vaatasin, kuidas päike silmapiiri vajub.
Korterist saan veel nii palju öelda, et kuigi see on megaväike, on see just paras mulle. Mulle meeldib siin, siin on hea aura. Saan rahulikult magada ja igal hommikul, ükskõik kui vähe ma ka maganud olen, vaatan peeglisse ja naeratan. Ma olen õnnelik! Olen rahul, et olen eemal kõigest ja kõigist. Kes iganes seda lauset nüüd loeb, siis palun võtke arvesse, et see pole kellelegi suunatud. Ma armastan ja hoolin inimestest, aga mulle lihtsalt meeldib suurlinn ja see, et keegi mind ei tea jne. Et kui ma hommikul oma korterist välja astun ja päikseprillid ette panen, siis saan tuimalt kõndida läbi Balti jaama, ja tean, et keegi ei tea mind ja mina ei tea kedagi ja kõigil on kõigist suva. Pole mingit väikelinna jõllitamist ja muud sellist. Igatahes, homme on hullumaja jälle...Peaksin tegelikult juba magama. Aga esmaspäev ja teisipäev on täiesti vabad päevad. Ootan juba huviga, sest ilmad pidid kah veel ilusamak ja ka soojaks minema!!:D

Vene pulm

Täna oli nii magus uni, et kuidagi ei tahtnud ärgata. Lükkasin aina kella edasi ja nii hea, et üks hommik oli vaba kah, saingi kauem magada. Kuigi alguses olin arvestanud, et käid poes ära, sest mul pole ju kodus mitte midagi peale alkoholi. Poodi ma muidugi ei jõudnud ja ka asjad on endiselt lahti pakkimata. Aga see selleks...
Käisin pesus ja hommik oli nii kena. Päike paistis ja kuigi õues oli jahe, oli nii mõnus olla. Jalutasin kella kahe paiku tööle ja alguses passisin niisama. Pidi olema kassakoolitus, aga noh, sinna see jäi, sest süsteem on nii kirves hetkel veel, et koolitaja peab sellest ennem ise läbi närima. Mis aga on väga õudne, on see, et esmaspäeval juba avame selle koha ja kassat ei oska keegi ja ühesõnaga on natuke jamasti.
Mingil hetkel hakkasime Dimaga tööle ja osad läksid koju. Täna oli meil väike venelaste pulm. Päris veider oli. See on muidugi superluks, et neil oli iseteenindus ja et nendega väga rääkima ei pidanud jne. Noo poleks väga saanud kah, sest keelt peale Dima keegi ei osanud kah. Katte tegemisega läks palju aega, sest kõik kes tööl on, on nii värske veri, et siis tuleb koguaeg kõik asjad neile ette nämmutada, et nad aru saaks mida teha ja kuidas teha. Aga siiski, nad võiksid natuke ajusid kah ragistada. Huvitav, kui mina alustasin, kas ma kah siis koguaeg passisin ja ootasin, et kästaks midagi teha?? Ma küll ei mäleta, et nii oleks olnud...? Ise tuleks ikka näidata pealehakkamist. Venelastest veel nii palju, et nagu teada, siis venelastel on mingi teema saia ja soolaga ja siis oli nende esimene mure kohe soola saamine. Kusjuurs nad väga palju isegi ei söönud, seega saime meie kah täna kõhud korralikult täis. Ja üldse oli väga tagasihoidlik ja vaikne pulm. Kui kell 23 sai, üritasime neile viisakalt öelda, et hakkame sulgema, aga selle kohaga on mingi needus vist. Kõik kes tulevad, need ei taha enam lahkuda. Raske juhus, aga nii see on. Nii olid nad seal peaaegu üheni. Õnneks olime tasapisi hakanud juba koristama ja kaua enam ei läinud. Veidral kombel oli probleeme ka arvemaksmisega. Mees, kes abiellus, ei joonud peaaegu üldse, aga ma ei kujuta ette kah, millest või kuidas ta nii rumal sai olla, et arvas, et hinnale on lisatud veel käibemaks otsa. Nagu...??? Helloooo, kas sa oled mingilt teiselt planeedilt? Siis ta passis seal leti ääres. Võttis oma telefoni välja ja hakkas kõiki asju uuesti üle korrutama, jagama, liitma ja lahutama. Lõpuks helistas bossile, kui see talle lõpuks selgeks asjad tegi, ei jäänud tal siiski muud üle, kui maksta. Koju sain liikuma umbes poole kahe paiku ja nii ongi. Homme jälle hommikul juba tööle, aga õhtu õhtu peaks vaba olema... Ehk saan midagi kasulikku ja asjalikku kah siis homme tehtud?!

Töötöötöö

Õhhhhh, jube, kui armukade ma võin olla. Nii hea, et keegi seda praegu ei näe või ei tunne. Iseenesest on see täiesti tühine ja pointless ju tegelikult, sest siin maailmas on kõik vabad otsustamaks ise oma tegude ja käikude ja mille iganes asjade üle veel. Seega, las minna ja las olla ja mina ei hakka kedagi torkima!
Olen täna surmväsinud, seega, homme on mul hommikupoolne vaba, kirjutan siis ehk midagi homme?!... Või noh, hetkel küll ootan päikest vist ja tahaks ikka midagi kirjutada. Homme tuleks poes kah käia, sest hetkel on mul külmikus ainult 2 pudelit veini ja juust. Hmm, milline kombo!:D
Tänane öö minu korterikeses polnudki väga hull, või siis oli nii sügavalt tappev uni, et ma ei tahtnud lihtsat ärgata. Enne seitset ärkasin, et olla kindel, et jõuan ikka kõik korda. Pole endiselt saanud aega, et asju lahti pakkida...deem!! Kell 8 algas mul tööpäev ja kell 11 baarikoolitus ja see oli nii lahe ja hea, sest minu venna tegi seda jne. Vahepeal tegime Karliga natukene õhtuks proovi ja õhtul oli meil uues kohas üritus. Uskumatu ikka, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, mida ma teen ja armastan nii väga. Waowaowao!! Tänane õhtu oli täielik müstika. Esiteks võtsid inimesed seda muusikat super hästi vastu ja olid vaimustuses ja nagu mu ülemus ütleb, siis kõik on mu häälest lummatud. Huvitav!:D Alguses keegi küll midagi ei öelnud, aga õhtujooksul sain veel hulganisti kiidusõnu ja isegi ühe uue tööpakkumise juba. Mille peale kuulsin oma ülemuselt, et ma olen üks tähtsamaid isikuid seal majas. Ei tea, kas peaks maad uurima, kus paremad väljavaated on??! Kuulsin ka sellist juttu, et minust on Tlnas juba mingi legend liikvele lastud. Haahaa, seda ma nüüd küll ei usu veel, aga nagu ka täna oli näha, siis see tõesti meelitab inimesi ligi. Super!
Ok, kaon nüüd vist ikka tuttu ära ja homme säran jälle!!:D

Nüüd Tallinnas

Niisiis...kell on jube palju, aga täna on mu esimene öö mu oma korterikeses. Päris elevil ja isegi veidi kõle ja kõhe tunne on. Pole jõudnud ju siin veel asju lahti pakkida ega midagi teha, sest ma olen pm 24/7 tööl. Aga ma ei kurda, mulle meeldib see mida ma teen, ainuke paha asi on see, et jalad kipuvad valutama hakkama. Peaksin vist endale uues jalanõud muretsema...?
Päevad on veitsa sassis, sest mul pole isegi vahet enam, kas on öö või päev, rääkimata sellest, kas või mis päev on... Igatahes, teisipäeval käisin juuksuris ja pärast seda sain Leenuga kokku. Olen temaga viimased päevad nii palju koos olnud, et täitsa kummaline tunne tuleb. Aga mulle meeldib!! Käisime niisama ringi ja tegime paar pilti kah ja nagu alati oli meil funfun koos olla. Mingi aeg olin kodus kah ikka ja õhtul tahtis Joonistatud mees võrku mängima minna. Nojah, ta oleks ikka pidanud valima kellegi, kes mängida kah oskab. No tegelt Super Mario oskab, aga mina ja Leenu, kelle me suure meelitamise peale kah kohale meelitasime, ei oska ikka üldse. Aga kui juba ots lahti tehti, ei tahtnud enam keegi mängu lõpetada. Mängisime tol korral linnastaasionil ja kõrval oli jalka. Me olime viimased, kes staadionilt ära läksid ja pärast jalkat olid vihmutid tööle pandud. Mida muud meil ikka Leenuga teha oli, kui lampi minna ja joosta seal läbi vihmutite. Appiiiii!!! Nii mõnus ja ma ei saa lihtsalt noh... See emotsioon on minus kinni hetkel, mida ma saan, kui Leenuga koos olen, ja ma ei suuda seda hetkel sõnadesse panna. Aga üks on kindel, meil juba igav ei hakka!!! Kui ma lõpuks koju jõudsin hakkasin asju pakkima ja mingi aeg kobisin magama kah. Magada sain umbes 4 või 5 tundi, siis algas juba uus päev.
Täna sain autoga Tallinnasse, aga veits hiljem ja läksin tööle umbes tunnike hiljem. Väljasõit oli siiski 6.45, kuid Tlnas olin 8.30. Elekter oli kah kuhugi kadunud...? Kõik valgusfoorid olid tummad ja meil olevat hotellis kah elekter ära olnud. Hommik oli nagu ikka, kõik olid tusased ja kui hommikusöök läbi oli, muutusid inimesed normaalseks tagasi. Kella üheni olin hotellis ja veerand kaks algas mul uus vahetus mu uues kohas. Lõin täna baari taguse läikima ja panin kõik asjad nii nagu nad olema peaksid hakkama, et süsteem toimima hakkaks. Kella viie ajal tuli grupp. Veidrikud inimesed olid veitsa, aga noh, igasuguseid peab olema. Tänane tähelepanek on see, et kõik uurisid mu nime...??:D Hotellis olid mingid itaalia kodanikud, kes uurisid ja puurisid mu nimesilti ja üritasid seda võimalikult õigesti hääldada. Õhtul toimus sama ka Restos, kes üks mees koguaeg minuga mingit nalja üritas visata. Ok, mõni asi oli isegi naljakas, aga ta kah uuris koguaeg mu nimesilti ja see oli nii naljakas kohati.:D Nimelt seal on kirjas „ettekandja“ ja ta tegi nalja, et seal on „ettevõtja“ jne. Veidrikud lahkusid kell 23.00 nagu kord ja kohus ning me Brittaga hakkasime koristama. Ma olen nii osav boleerimises juba, et mul läks 15 min ja kõik klaasid olidki boleeritud. Harjutamine teeb meistriks ju! Tunniga oli baar jälle läikivaks nühitud, nii et, homme on mõnus sinna tagasi minna. Kuigi minu päev algab juba kell 8 hotellist jälle ja homme tuleb ilmselt sama pikk päev kui täna... Päris jõhker!! Korteris käin ainult magamas ja asju pole suutnud isegi lahti pakkida, aga nii kui vaba või vabam päev tuleb, siis teen seda.
Üritan siia nii palju kirjutada, kui praeguse kiire ajaga võimalik on ja jõuan, et keda huvitab, siis saab uurida kuidas mul läheb. Aga olge mõnnad ja eks ma varsti kirjutan, kuidas esimene öö möödus ka! Ah jaa, ja see peaks olema mu 100s sissekanne vist! Proosit ja selle terviseks!:D