Eile oli Üks tore päev

19.07.2012 (neljap)

Miks ma ennast koguaeg pean ohustatuna tundma???… Kui ei ole üks on keegi teine mu teel ees, kui ei ole keegi teine, on keegi esimene jälle… L Krt küll ma ütlen noh, ei vea mul ikka üldse kohe.

Kolm nädalat suutsin olla normaalne… ja mis siis nüüd jälle?! Pean end kokku võtma! VÕTA KOKKU ENNAST PIRET!!! Kõik saab korda… sain isegi mingisse kooli sisse, kuigi ma ei usu, et see just see on, mida ma tahaks teha, aga mine sa tea tore ja hea ja lahe seal koolis võib olla ja ehk hakkab mulle see isegi meeldima ja paremini istuma.

Korter on kah nüüdseks välja vaadatud ja leping isegi sõlmitud, vaja veel ainult alla kirjutada ja augusti alguses sisse kolida. Siis tuleks muidugi kohe tööle minna, sest varsti on näpud põhjas, aga üür on mega kirves. Samas asukoht on mega hea!! Halba pole ikka ilma heata ja vastupidi.

Noh niisiis…mis vahepeal juhtunud on… Sooritasin arkis teooriaeksami edukalt, ainult ühe veaga ja panin sõidueksamile aja kirja. Nüüd on veel jäänud kaks ja pool nädalat, siis peaks kõik ponks olema. AGAAAAA…. Kaks ja pool nädalat????!!! Ma suren ära selle aja peale ja jõuan 100 korda autoga sõita enne seda. Hullumaja!!

Käisime eile kukeseeni otsimas metsas ja minu üllatuseks saime neid isegi päris hea posu. Tegin õhtul seenekastet ja kartulit, mis sai otsa kiiremini kui sõrmenipsu tegemine. Täna tegin kukeseene-pelmeeni suppi. Midagi täiesti uut ka minu jaoks, aga paganama hea tuli! J Eile õhtul käisime veel Vihulas ka, võtsime venna kah kampa ja käisime aerutamas natuke. Täitsa mõnna oli. Tundsingi juba nii suurt igatsust ja puudust vennaga kas või natukene koos aega veeta, et ühel päeval (ennem sellele mõeldes) kippus nutt vägisi kurku. Kui me Vihulast ära sõitsime oli taevas meeletult kenaks ja värviliseks muutunud, niisiis otsustasime poole tee peal, et pöörame otsa ringi ja sõidame kusagile mereäärde. Lähim koht oli vist Vainupea ja sinna me ka läksime. Kohutavalt külm oli, hirmus kõva tuul ja ma lausa vappusin värinatest, aga see maaliline pilt, mis taevast vastu vaatas ja mu silmi paitas, sundis mind veel seal külmal liival seisma ja seda hetke nautima. Lihtsalt uskumatu!

Autoga on kah saanud juba nii palju ringi rallida, et 70 liitrine paak on juba üle poole tühi ja pole veel nädalatki täis. Peaks hakkama kokku hoidma rohkem vist.

Minu esimene autu!! :P

16.07.2012(esmasp)

Ok, mõtlesin enne kirjutama hakkamist, et saan ainult head kirjutada vahelduseks, pole ju nagunii midagi ammu kirjutanud, aga EI!!!, siis ikka keegi peab kõik sõna kõige otsesemas mõttes ära nussima. Vabandust!

Aga ma alustaks ikka heaga, äkki läheb see paha tuju ja tunne selle aja peale minema?!

Niisiis…kirjutasin viimati jälle nii ammu, et ei mäleta isegi enam kõike mis toimunud on… Mida tean on see, et käisime mingi päev Tlnas, koolikatsetel… See päev venis ikka meeletult pikaks. Siis mingi päev käisime autosid vaatamas ja reedel ostsin endale auto ära. Päris enda oma!!! Nii vinge! Reede õhtul pidime muidugi kohe rallima minema kah, mis lõppes minu jaoks juba varakult, sest väsisin päris ära ja mind visati koju ära. Mõned pidutsesid tol ööl aga kuni hommiku kella kümneni. Kui mina samal ajal ärkasin, hakkasin uuesti autot pesema ja poputama. Ta on tõesti kullatükk mulle. Väärt kogu mu tähelepanu!! Nüüdseks oleme juba kolm päeva siis ringi kärutanud. Kahjuks on juba päris mitu päeva padukat kah tulnud, et see ost oli ikka meeletult õigel ajal tehtud. Ainuke probleem on endiselt mu load, mis ootavad valmimist ja oma järjekorda. Aga ausõna enam pole palju jäänud.

Nii…mis see paha on siis… Miks inimesed aru ei saa?? Ma isegi ei oska seda kirjeldada hetkel mida ma tunnen või mis nii paha on, mis mind kurvaks ja kurjaks teeb. Lihtsalt see, kui sulle öeldakse alusetult väga halvasti ja kui ka pärast öeldakse, et seda ei mõeldud nii, siis kui juba mitu korda seda sama asja öeldakse, siis tekib juba liiga suur kahtlus, kas see ikka pole tõsi, kas ta seda mitte tõsiselt ei mõtle?? Ja see teeb õnnetuks, kurvaks, pahuraks… Paha, paha, paha, paha… Paha tuju, pahad mõtted, paha enesetunne… LÄHEB ÄRAAAAA!!

Ah, nii palju asju on veel, mis ajavad närvi mustaks, aga ma ei viitsi hetkel emoda… Tahaks lihtsalt kirjutada, aga isegi see tunne ja tuju on nüüd läinud. Tahaks lihtsalt kõik p***** saata jälle, aga sellel poleks kah mingit mõtet. Seega, olge head inimesed ja ärge lihtsalt ilma asjata kottige teisi inimesi, kui nad pole just midagi halba teile teinud!!

Natukene adrenaliini

05.07.2012(neljap)

Olen jälle kuidagi kadunud olnud vahepeal, aga viimane nädal mu elus on olnud juba täiesti talutav. Ütleks isegi, et elamuste rohke, põnev ja kohati uskumatu. Ma ei tea kuidas see kõik juhtus, aga hakkan vist järjepeale saama endaga taas.

See oli isegi kummaline… näed ühel päeval kirja, kus on ainult kolm sõna “sa oled parim” ja edasi läheb kõik nii nagu peab. Iseeneselikult! Sa tead, et see võid olla sina, aga sa ei saa selles iial kindel olla ja kui see lõpuks välja tuleb…oled sa õnnetipul. Sa tead, et on keegi, see keegi eriline…Sa ei tea vastuseid…miks, kuidas, kas, mida… Aga sa tead, et see on lootus, see on see päästevest, mis päästab mind kindlast surmast, hävingust…

Edasi läheb jälle kõik nii nagu õige on…nagu minema peab. Nagu ise oma saatuse seame!

Ma ei tea kes, aga keegi kuulis mu palveid. Edasine on minu enda kätes… Ma kas täiustan ennast ja võidan kõik või jään selliseks nagu olin ja kaotan rohkem kui mul eales olnud on. Peamine, et mu paks nahk aina paksemaks ja kuulikindlamaks läheks!

Niisiis, mis siis vahepeal juhtunud on. Hmm… iga kord kui nii palju aega möödas, siis on nii raske mõtteid koondada ja aru saada, mida üldse kirjutada. A mõnikord on nii, et tahaks nagu kirjutada ja siis lihtsalt ei oska midagi. Niisiis…olen natuke paha tüdruk olnud ja Sassis mesaga ringi rallinud ja siiani läks veel kõik õnnelikult. Olen paaril päeval käinud võrku tagumas ja tundub, et ma isegi arenen sellel alal väheke. Igatahes, lähimad sündmused mida ma veel mäletan on nädalavahetusest. Just siis kui on sompus ilm ja mõtled, et tuleb rahulik ja vaikne õhtu heas seltskonnas, hakkab telefon helisema. Jõudsime vaevu Ararati hõrgutavad palad pintslisse pista (mina küll vähe, sest ma ei jõudnud lõpuks üldse midagi süüa) kui juba ootas auto värava taga, et Tallinnasse sõita. Oli laupäeva õhtu. Mul tuli nüüd muidugi võidelda mitme päeva magamatusega, aga seltskond oli tore ja palju vaeva ei pidanud nägema. Õhtul sai sauna ja “surma” mängu mängida, pokkerit ja natuke juttu vesta. Selline rahulik istumine, mis minu oleku juures sobis mulle täielikult. Tuttu sai tol ööl umbes viie ajal. Pühapäeval ärkasin mina mingi kümne ajal juba. “Palju õnne sünnipäevaks, mu kallis venna!” – kõne oli tehtud ja koperdasin voodist välja. Tore võõrustaja praadis pelmeene ja mängisime kolmekesi kaarte kuni ülejäänud osa seltskonnast ärkas. Kuna plaani polnud, oli suht tõenäoline, et hakkame varsti Rakvere poole tagasi kimama, aga keegi väga nagu ei viitsinud ennast liigutada selles suhtes. Nii avati kell 15.00 keset päeva sampus ja pidu jätkus. Käisime siis poes, tõime söögikraami ja ühe rummi juurde ja nii see läks… S. ja mina tegime carbonarat ja pärast seda hakkasime monopoli mängima. Mille mina taaskord võitsin!! J Nii läks siis ka järgmine päev…ei tea kuhu, sest liiga kiirelt sai kuidagi kõik otsa. Kell 2 öösel käisime veel Harku järves ujumas ja vesi oli ikka hämmastavalt soe. Tõesti tore nädalavahetus oli. Kui tagasi tulime oli mul jälle meeletu köha kallal ja ma istusin vaikselt ja lürpisin teed, teised aga hakkasid millegi üle vaidlema ja targutama seal. Ma olin juba nii läbi omadega, et ei tahtnud isegi süveneda. Tuttu jälle mingi kuue ajal. Kuna võõrustaja läks esmaspäeval, nagu tubli inimene ikka, tööle, siis otsustasime me kah sealt nö “ajaaugust” minema hakata. Koju jõudes tegime nämmnämm ja puhkasime niisama.

Eee… teisipäeva ma eriti ei mäleta, huvitav mis siis toimus… ah jaa, olin vist kodus ja õhtul käisin jalkat mängimas.

Seeeest eilne õhtu oli väääääga põnev. Pidime alguses lihtsalt Viitnale ujuma minema. Ühel hetkel astus Sass autost välja ja mind pandi rooli. Alguses oli kõik tore. Jõudsime kohale, kes sulistas ja kes ujus natuke ja hakkasime siis tagasi sõitma. Metsavahel oli kõik ok, nii kui päris tee peale hakkas passis motoment tee ääres. Okou!!! Näitasid nad siis midagi käega ja mul kohe suur hirm, et nüüd on mu elu läbi ka. Hakkasin juba seisma jääma tee äärde, kui teised autosolijad ütlesid et ma edasi sõidaks. Kurat kus mu käed alles värisesid. Pole tõesti juba ammu nii suurt adreka laksu saanud. Kohutav, aga samas samal ajal nii lahe!!! Mul oli muidugi täielik null nüüd peas, ei teadnud kas eest ära kihutada või rahulikult sõita. Otsustasime siis lõpuks kuhugi kruusateele keerata. Veel pikka aega oli tunne, et kohe tulevad järgi ja siis on lips läbi. Jõudsime linna tagasi siis ja kohe sõitis mulle uus ment vastu…süda jättis vist paar lööki vahele ja ma unustasin hingata, aga läks jälle hästi. Käisime siis Tomi pool, ta tuli oma autoga ja läksime võrku mängima. Kuigi ma pole teab mis hea mängija ja Sass koguaeg nöögib mu kallal, siis ma vähemalt arenen.

Niisiis…loo moraal on… ee…ma ei teagi mis loo moraal on, aga õnn, et midagi hullu ei juhtunud ja loodetavasti hakkavad asjad nüüd korda saama.

Päikest!!