I can do it! Can I?

Have to be positive, have to be positive, positive, positive, POSITIVE!!! Have to... I am! I can do everything, I can do everything, I can, I can, I can... Can I??

Yeah, nagu arvata oli, ei tulnud midagi sellest välja, et üritasin eile magama minna. Kui ma mingi poole kahe või kahe ajal arvuti kinni panin, hakkasin raamatut lugema ja kolmeni välja. Lõpuks lihtsalt sundisin end raamatut käest panema ja magama. Nii umbes 30 min kulus veel uinumisele ja uitmõtetele. Hommik tuli ilmselgelt liiga kiiresti. Kell helises 06.55 (väike varu:D)Vajutasin kella kinni ja sulgesin uuesti silmad... Järsku kargasin voodist välja ja ehmatasin, et olen juba esimese tunni sisse maganud (inka). Fiuh, ei olnud veel. Kiire hommikusöök ja vaikne soe tuba panid mu taas raamatut lugema. Aga jälle surus aeg mulle peale (see teeb seda viimasel ajal kohe eriti intensiivselt). Panin raamatu ära ja läksin kooli. Lebooo NOT :D Vähemalt oli kuus tundi, hea seegi. Saksas oli töö - lugemine, Oh well, pole hullu! Täna oli koolis täitsa positiivne, sest paljud mainisid mu juuste uut värvi, mis tundus, et tõesti paljudele meeldis :) Sweet ;).Koju tulles olin nii läbi omadega, et jäin magama (1,5 h). Pärast seda oli vaja kindlalt õppida - inka, again!? So, hakkasin siis otsast närima seda...totaalne õudusunenägu. Seda materjali on lihtsalt liiga palju. Midagi ehk ikka jäi nende kõrvade vahele, eks homme paistab. Muud ei jõudnud teha kah väga. Mis iga päev on juba kujunud must do thing - klaver. Siis veel muidugi ajalugu ja kooliga kõik tänaseks. Kuigi homme on biukas kah töö, aga noh jah.

Hetkel on koolis ikka suht hullumaja, aga mul on mingi miljon muud asja millele ma mõtlen ja millega tegeleda tahan jne. Kuidas ma seda küll muudan? Have to focus - Help? Sellega seoses nuputasin ühe plaani välja, aga ma ei tea ikka, kas see on hea mõte - Tallinn? Have to think about that.

Hmm, lubasin veel, et edasipidi hakkavad positiivsed postitused tulema...Tänu õudus videole, mida (sa*) mulle saatsid, siis ei hakka ikka küll, sind hakkan nüüd hoopis öösel aknataga (ja peegli sees) hirmutamas käima!! :D

So, one girl told me yesterday: "I repeat my self by saying that you are stronger than you think you are" - I am? Am I? Ok..positiivsus just väga ei kiirga siiski mu sissekandest, jah? Aga päriselt, hetkel on kõik hästi, lausa super...(vb on ka natuke sarkasmi). Tuleb lihtsalt olla kannatlik. Kõigest 3 ja pool kuud veel? Wiii!!:) Mais ehk väike suprise kah!:)

Ja juba ongi 1. veeb. - mul on täna nimepäev :) Head nimedepäeva mulle siis :D Hõmm, igatahes, täna siis juba mingi neljas või viies öö, kus ma üritan normaalsemal ajal magama saada. Eks ma püüa täna rohkem siis. Hääd ööd:)

Mh, nii pikk sissekanne. Jälle!

Holokaust

Täna olen veelgi emotsionaalsem, kui eile. Nagu ka eile, vajutasin oma kella kinni ja põõnasin tuimalt edasi. Ärkasin selle peale, et mu vend lükkas lärmakalt mu toa ukse valla ja hakkas hambaharjade kohta mingit teemat ajama! Nagu wat? :D Anyway, vaatasin kella ja mõistsin siis, et olen jälle liiga kaua maganud. Deem... Kuigi mul on mingi probleem viimasel ajal magamisega nii-ehk-naa. Leian igal ööl alles kolmeaeg voodi ülesse. Uncool! Kuigi sellel on ka omad plussid, näiteks see, et öösel on nii hea vaikne ja rahulik, kas või lihtsalt selleks, et omi mõtteid mõelda. Mõttd tulevad üldse öösel nii paganama head. Kahjuks hommikule mõtlemine tõmmab tuju alla jälle.
Pärast eriti särtsakat ja temperamentset äratust olin krapsti voodist väljas kah. Mmmm... ema oli pannkooke teinud, nice!! Üritasin õppida... See oli küll väga lootusetu üritus. Chillisime siis rõõmsalt kõik ja vaatasime TTV-st saate kordust, mille lõpus ma laulsin! Pärast seda hakkasid nad tagasi Tln-a sõitma ja mina hakkasin õppima, seda rõõmu polnud siiski kauaks, sest ma lihtsalt ei suutnud keskenduda. Jälle! Mängisin siis hoopis klaverit, olen viimasel ajal üldse oma pilli nii armunud, et võiksingi seda ainult teha, päevad ja ööd, lihtsalt olla ja laulda ja mängida. AGA see ei toida ju kedagi, pean õppima. Käisin siis jooksmas hoopis, sest mul oli totaalne energi ülejääk. Nii hea tunne on alati pärast seda. Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kui lõpuks piisavalt rahulik jälle olin, avasin ma oma lemmikaine – ajaloo. Lugesin allikat Holokaustist ja juutidest ja oh imedeimet, hakkasin jälle vesistama. Olen ikka liiga...mis see õige sõna nüüd oleks? Mh, ei leia õiget sõna seda väljendamaks hetkel. Aga üks on kindel, ma ei tohiks sellesse suhtuda nii, nagu oleksin ise seal olnud ja minuga oleksid sellised koledused juhtunud, mida nende süütute inimeste kohta lugesin. Kui kohutav ja hirmus nende elu ikka oli. Naised, mehed, lapsed kokku surutud imetillukesse kambrikesse, kus oli minimaalselt õhku ja kõige tipuks veel gaas, et neid lämmatada. Miks ometi? Nad ei olnud ju mitte midagi kurja teinud!? Oh, ei taha sellele isegi mõelda mitte. Pärast neid melanhoolia hetki pühendasin end pisukeseks ajaks ka bioloogiale ja lõpetasin õhtu taas teleka ees. Ma varem ei vahtinud üldse nii palju telekat. Ei vaadanudki üldse, aga viimased nädalavahetused olen teleka ees veetnud põhimõtteliselt. Dislike!
Nii, üritaks siis täna äkki varem magama kobida, kuigi und vist väga ei tule veel. Homme on hea päev, kuus tundi ainult koolis. Kannatan ära, kui saksa keeles muidugi tööd ei tule. Hope not! :)

Crappy

Tõeline deprekas tuleb peale... Kole ilm ja kurvad mõtted, väsimus mitte millestki ja kõige tipuks veel sõnum, mida ei oodanud (parem, kui poleks saanud!). Oeh! Vahel mõtlen, et miks me teeme nii palju vigu? Aga sellepärast, et vigadest ju õpitakse! Aga miks peab vigadest õppima? Miks pole me juba targad sündides? Miks me ei õpi teiste vigadest? Miks me muretseme? Miks? Miks? Miks? Las läheb kõik nii nagu minema peab... Milleks mõelda sellele, mida muuta ei saa? AGA, kus on piir? Piir muutuva ja muutumatu vahel? Kas on üldse kindlat piiri? Või on vaid hägustunud joon kusagil? Üks on kindel. Ei saa muuta seda, kes sa oled ja milline sa oled. Või saab? Konnast sai ju prints, napakast nohikust populaarne poiss/tüdruk, koletisest kaunitar. Seega, välimust saab muuta? Sisemus jäi siiski samaks ju. Miks on siis ikkagi välimus nii oluline kõigile? Miks ei süveneta, et õppida tundma maailma ja inimesi nii nagu nad on? Mille kuradi pärast on vaja alati ilu, enne kui sisusse süüvida otsustatakse? Oh god, miks ma alati kõike nii hinge võtan? On täna mingi küsimise õhtu mul? Üks küsimus teise järel.
Oh well. Vaatasin täna kahte filmi lausa ja millegi pärast olen ma täna kas täiesti emotsioonitu või üle-emotsionaalne. St. nutsin mõlema filmi lõpus. Miks? Sellepärast, et see on niiiiiii totaalselt võlts lihtsalt. See ongi vaid film. Kunagi ei ole päriselt nii, et algul palju draamat, siis veel draamat ja natuke veel draamat ja lõpuks mingi fucking happy end. Fuck it! I hate this! Ma ei vihka õnnelikku lõppu, aga see on nii...võlts, ebaehtne, teeseldud, ebareaalne, ebaaus, petlik, väär, ebaõige, ekslik, vale, butafoorne, fantaseeritud, väljamõeldud, bluff, udujutt, umbluu, fantaasiavili – farss, totaalselt! Mitte midagi ei lähe siin elus nii!!! Mitte midagi... Ja kui korraks tekkib ka tunne, et kõik hakkab muutuma, et pääsemine sellest okkarägastikust pole kaugel, siis ei tasuks seda pettekujutelma uskuda, see on vaid hetkeline. Ideaali purustajaid on kahjuks kõvasti rohkem, kui selle loojaid.
The end!

Koerailm

Nii nii. Nagu lubasin, siis olin täna tublim, aga ikka ei jõua kõike tehtud, mida plaaninud olen. Hommik oli üpris masendav. Olin liiga väsinud, et end liigutada. Seega vajutasin kell 10.30 oma äratuse kinni ja lihtsalt olin. Avasin raamatu ja lugesin, voodist välja tulemata, u. tunnikese. Pool 12 tuli ema ja ütles, et oleks aeg liigutama hakata. Ärkasin lõpuks ja taarusin kööki, kus hakkasin kõrvitsat lõikama ja lõikasin nii umber viis korda omale kätte. Nüüd on mu vasakul käel paar armi isegi. Siis tuli venna juuksurist ja me arutasime temaga igasugu eluliselt tähtsaid asju. Ta viis mind kella kaheks muusikakooli, kus valisime Janaga laulu välja ja tegime proovi veidi, duettide konkurssiks. Edasine asjade kulg oli sootuks teisiti, kui olin plaaninud. Mingi aeg, kui koju olin jõudnud, värvisime mul juukseid hoopis.
Kui nüüd üdini aus olla, pole tänane päev üldsegi mitte mingi eriline lust ja lillepidu olnud. Selline tülpimus ja äng on kallal lihtsalt. Aga ilmselt on see kõik sellest jubedast koerailmast tingitud. Aknast välja küll vaadata ei taha, süda läheb pahaks kohe, rääkimata siis veel õue minekust. Fui!! Ma jälestan selliseid torme, kus õue minnes tõmmab hinge kinni ja mitte midagi ei näe, isegi oma varba ette mitte.
Praegu pühendan end jälle raamatule, siis peaks midagi vast õppima kah hiljem.
Muideks nägin isegi und, aga praegu täpselt ei mäleta, mis see oli... Pärast tuletan meelde ehk? :)

Minu ingel

Lugu sellest, kuidas ma leidsin oma ingli! :)

Ma pean tihti kogema hetki, kus tunnen ennast süüdi tegude pärast, mis ei sõltunud minust, tunnen valu hetkede pärast, mida pole mina põhjustanud, tunnen puudu inimestest, keda mu ümber pole (enam)...liiga tihti isegi.

See oli tavaline päev, ilmselgelt laupäev. Ma mäletan veel ainult seda, et oli novembr (20/2010). Oli Intsu aftekas, sest nagu ka kõikide teiste sünnipäevadele, ei jõudnud ma ka tema omale, soses oma kiire tööeluga. See õhtu ei unune kunagi...Olin totaalselt üleväsinud, kuid otsustasin end sinna kohele vedada koos Tom-iga. Ma ei pidanud kahetsema. Kohtusin paari uue inimesega ja mis peamine, leidsin sealt eest Leenu. Täiesti võõras inimene mulle iseenesest, kuid mingi eriline side nagu oli?! Või kujutasin ma seda endale lihtsalt ette? Olime juba pea paar aastat samas koolis käinud, aga polnud teineteist varem näinud. (Paraku pean tõdema, et ka hetkel ei trehva me just tihti). Ta on veidrik, nagu mina. Haah, meil on nii palju ühiseid jooni, see on lausa uskumatu ja hämmastav... Kaks poisilikku plikat nagu me oleme :D Anyway... Ta rääkis ja rääkis ja rääkis, võiks arvata, et ta üritas endast mingit lühiülevaadet esitada, aga omamoodi oli see lahe! Pärast niisama lällamist otsustati filmi "Inception" vaatama hakata. Mina olin selleks ajaks ikka liiga unedemaale lähenemas juba. Otsustasin siiski alguses, et jään vaatama, kuid ärkasin alles siis, kui film lõppes. Mäletan ainult seda, et vahepeal oli heli nii vali, et ei lasknud mul unenägu näha, seega olin suhteliselt poolunes. Pärast väitsid kõik muidugi, et ma norskasin, aga ma ei usu seda, sest mina ei norska, olen selles kindel!!! Pärast filmi oli kell juba päris palju ning teised läksid Leenut saatma ja Tom saatis mind koju. See oli esimene kohtumine...

Pärast seda hakkasime läbi juhuste üha enam kohtuma. See oli nagu saatus. Olin Tallinnas, suhteliselt aktiivne päev seljataga. Kuidagi läksid asjad nii, et lambist uurisin, mis Joonase plaanid on? Sain aga teada, et Ints ja Leenu tulevad Tln-a ja plaanivad tema juurde ööseks jääda...Sain siis hoopis nendega lõpuks kokku. See kohtumine oli eriti huumor :D ja hommik oli fenomenaalne, vaevalt sellist enam kordub :), kuigi võiks. Õhtul sõitsime kolmekesi bussiga Rkv. Meil Leenuga oli ikka super klapp. Istusime nii, et mingi naine oli meie vahel ja mingil hetkel hakkasime lambist üle tema rääkima ja naerma. Haah, kui veider see on?! See ei mahu mulle pähe, kuidas me nii lambist üksteise otsa koperdasime?

Kui teda rohkem tundma õppisin, mõistsin teda veelgi paremini... Iga päevaga üha rohkem ja leidsin ühiseid jooni, mis meid veelgi lähendas ja ühendas.

Nüüd ongi tema minu ingel ja mina tema kringel :D Haaahaaaa!!!

Jätkub...

Telekasse :))

Nii paljust tahaks kirjutada, aga lihtsalt ei jõua, puht füüsiliselt. On reede õhtu ja mu kõht lausa valutab liigsest koogi söömisest, mille valmistasin 21.00 :D Oh mind veidrikut! Igatahes nii palju siis sellest. Olin täna telekas, laulsin ühes mälumängus Tallinn TV-s. Mälumängu nimi oli "Kes seljatab Tallinna?" Seda kordab pühapäeval kell 12 ja avastasin lehekülje http://www.tallinnatv.eu/ kus näitab seda kanalit online, seega kordust saab ka sealt check-ida. Mis aga eriti üllatas tänasel õhtul oli see, et kõik kes teadsid, et see saade on ja, et ma seal olen, ei vaadanudki seda :D ja vaatasid hoopis võhikud inimesed ning avaldasid oma arvamust...Olen üllatunud ja ausalt öeldes ei oska isegi mingit seisukohta võtta.

Igatahes...See reedene päev on tõesti lihtsalt kulgenud ja ma pole mitte midagi kasulikku teinud. Seega homme olen kindlasti tegusam. Ja wiiiiiii, mu vend tuleb homme Rkv-sse!!! Can't wait!! :)

Ps! Leenu rääkis täna nii huvitavatest unenägudest... Tahaks kah midagi täna öösel unes näha.

Teine tulemine

Talviselt endassetõmbunud põllulapid paistavad mu toa aknast. Milline jumalik hetk see on, kui päike paistab ja lumi sätendab. Täna paistis ja see oli tõesti võrratu!

Ma olen terve tänase päeva tegelikult mõelnud, et miks ma selle blogi ikka tegin? Mulle ei meeldi tavaliselt teistele kirjutada. Blogi peaksid kirjutama ikka need, kes on kusagil kaugel maal, kellel on midagi põnevat jagada ja nõu anda teistele. Siis aga jõudsin probleemi teisele küljele... Ma kirjutan endale ju?! Ma kirjutan, et vabaneda lihtsalt Sellest!

Tänane päev koolis oli rutiinne. See oli vist kolmas tund, kui Paul oma vihiku servale harilikuga kirjutas "täiega venib". Heh, teadsin täpselt, mida ta tundis, sest tundsin ise samuti. Kehaline oli mõnus, täna väsitas ikka korralikult ära kah. Mulle meeldib! Käisin raamatukogus.. Olen seal viimasel ajal eriti sage külastaja, ei teagi, kuidas see nii on läinud.

Oh, aga lõpuks on reede!! Ei mingit õppimist täna. Aeg kuulub täielikult mulle.

Esimene läheb alati aia taha.

Veider on alustada sama moodi, alguses elu, siis ka blogi... Nii nagu kõik teised... See sama rutiin, see sama vaade, see sama ühiskond, see sama on kõik üldse. Miks ma selle blogi tegin? Kunagi lubasin ju pühalikult, et mina küll seda ei tee. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem seda tehakse ja see on nii "in" lihtsalt. Ei mingeid piire, ei mingeid kohustusi, ei mingeid eksimusi. Kirjutame, mida iganes süda ihkab...?

Kes teab, see teab, et tüdinesin ilmselt vanast kombest ja otsustasin ümber kolida kah siis sellesse virtuaal väljundisse.

Igatahes... tõstkem nüüd kõik ilusti klaasid ja tervitagem mind (ka) siin virtuaal sotsiaalsuses. :)