igatsus on nii suur ja sügismasendus ei lase mul elada... :((

Avapauk

Nonii, kool on nüüd avapaugu saanud ja kui ma olen üdini aus endaga, siis... ma olen veidi ehmunud, kui palju on selle erilafriike ja kui võhik mina olen. Kuidas ma seal küll hakkama saan?? Aga alles esimene nädal möödas, ehk läheb paremaks. Inimesi on seal iseenesest erinevaid. Osad on, kes teavad palju ja on uhked ja vb natuke isegi liiga tähtsad selle üle. Teised on need, kes teavad nii mõndagi, aga on päris sõbralikud. Kahjuks või õnneks pole ma veel liiga palju aega leidnud, et inimestega lähemalt tuttavaks saada. Ainult "tere" ja "head aega" ja nii on. Aga täna isegi sai juba natuke uuritud nt kes rebaste peole läheb ja tundub, et inimesed vähemalt üritavad tuttavaks saada. Kuigi mõned küll seisavad oma nurkades ja kes veel mingist vanast ajast tuttavad, need väga ei tundu üldse tutvumisaltid. Aga eks näis, mis inimesed on ja mis saama hakkab.
Vahepeal satun ikka tööle ka ja alles see oligi, kui juhtus üks väike tööõnnetus, kus oma kohmakusega suutsin endal klambri läbi näpu klammerdada ja see teeb siiani natuke valu. Kui see toimus, siis ma ei saanud alguses mitte midagi aru ja olin täiesti paffiks löödud ja šokis, kuni Maris klambri välja tõmbas ja ma hakkasin meeletut valu tundma. Oleksin tahtnud nutma puhkeda, aga ei julgenud, sest töökaaslased oleksid näinud, kui nõrk ma ikka olla võin. Puhastasime siis viinaga ära ja plaaster peale. Nüüd on ainult puutudes valus, aga muidu korras.
Töö ja kool on koos ikka päris väsitavad, pole nagu mitte mingit rutiini kah, ei oska enam väga õppida isegi kuidagi ja algus on raske, väga raske. Ma olen nädala lõpuks nii väsinud, et haiglane tunne tuleb isegi peale. Ja igakord kui tean, et mingi kohustus ootab, mis muidugi on üks-teise otsa, siis ma mõtlen, kas ma ikka olen füüsiliselt selleks valmis? Kas ma pean vastu? Kas ma jõuan lõpuni teha? Selle asemel, et end lihtsalt viimse piirini lükata... A vb nii ongi õigem.
Korteris elan küll nagu üksi juba, sest lihtsalt tundub, et siin korteris viibimine käib meil R.iga vahetustega. Mina tulen, tema läheb, tema tuleb, mina lähen. Nojah...

Paradiisi

Uskumatu...kui kiirelt juhtuvad asjad, eirit halvad.
Kuidas üks noor on jälle meie seast läinud. Kuidas see riivab inimesi ka siis, kui polnud sidemeid. Kuidas surm teeb alati kõik nii tuimaks ja tühjaks.
Kas maapeal on tõesti paradiis?...

Ma olen virr-varr jälle. Kool pole veel alanud isegi, aga tunnen nagu see kasvaks mul juba praegu üle pea kõik. Töö ja kool ja suhted teistega ja pere ja kool ja... Ma igatsen, nii kohutavalt väga igatsen, Austraaliat. Miks lähevad asjad nii?? Miks tahab alati inimene neid asju, mida ta ei saa, ükskõik kui väga ka ei ürita või ei pinguta. Võibolla isegi mõne saab, aga kui raske... ja miks?