Nonii...
Paar päeva olen mõelnud kirjutada, aga kuidagi tegemist on olnud.
Paar päeva tagasi, kui olin öösel tööl, tegin ühe avastu enda jaoks, et ma poleg maailma kõige hullem inimene. Ma tean, et pole ilus teiste asjades sorida, aga keegi oli juhuslikult oma kõik kontod mu arvutis lahti jätnud ja öösel on alati igav, seega ma lugesin. Lihtsalt lugesin asju seal, ma ei teinud mitte mdiagi muud ja pärast logisin tema heaolu nimel kõik välja ikkagi. Aga ma ei uskunud, et pealtnäha nii tugevad inimesed võivad nii nõrgaks osutuda.
Nüüd juba mitu aastat tagasi oli maailmas üks suhe, mis ei kestnud kaua, maksimaalselt 4 kuud, aga millised tagajärjed sellel on..
Tra, ma tahaks nii väga kirjutada, aga ma ei oska sõnu ritta seada. Fakkkk!
Nii proovin veelkord siis...
Oli üks suhe ja poiss oli nagu poiss ikka, ajas paska ja samas oli tark ja armus ära vist. Tüdruk oli nagu tüdruk ikka, nii kaua oli kõik huvitav, kuni käis tagaajamine ja kui kõik oli käes ja koguaeg olemas, oli igav. Tüüpiline!
Mis aga toimus oli see, et tüdruk oli vist suht kinnine ja poiss üritas teda koguaeg muuta, lootes sellega teda avada. Et tüdruk räägiks, mis teda vaevab. Aga asjad ei käi päris nii, nagu elu on näidanud. Ka mina tegin kunagi sellise vea! Aga kangutades ei saa midagi! Aega on vaja! Ja nii see poiss aina tõukas tüdrukut temast tegelikult eemale, kuni mõlema mõõt sai täis ja poiss ründas tüdrukut. Pärast teda tekkis lihtsalt hirm. Ma ei kujuta ette seda, aga vb see poiss on siiani armunud. Sest pärast kolme aastat üritab ta ikka veel selle tüdrukuga rääkida vahelduva eduga ja ütleb, et armastab teda siiani ja kahetseb oma tegusi.
Ma muidugi ei viitsinud kõik asju lugeda ja ma ei tea reaalselt, kas ta sebib kedagi teist ja kõik on vale ja mäng ta jaoks või ta mõtleb tõsiselt selle tüdruku suhtes, aga kohati oli tunne nagu loeks mingit raamatut ''armastan sind, aga sa mind vist mitte'' Hullult huvitav oli muidugi ja päris palju jäi tegelikult teadmata, aga see polegi selleks. Lihtsatl väike ajaviide! :)
reede, 30. mai 2014
kolmapäev, 21. mai 2014
Avastused
Nii kiire on, või tegelikult ei ole üldse, aga mu päevad kujunevad kõik sellisteks, et ärkan, lähen tööle, istun seal oma 10 tundi umbes ja tagasi koju ning kohe magama. Lõbus elu! Ma ei teagi, kas tõesti vanus surub peale või mis värk on...
Tegin täna mõned avastused kuidas saada tutvusi?! Või noh, ma ei teinud seda tegelikult täna, ma teadsin seda juba enne, aga üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kui kerge see NII on... Nimelt pole vaja mitte midagi muud teha, kui suitsetama hakata. Ja siis koguaeg istuda seal välisukse ees ja kimuda oma parimat sõpra ja siis pläkutada kõigi nendega, kes seal sinuga koos oma elu hävitavad. Parim lahendus! Aga ma sellegi poolet ei plaani suitsetajaks hakata!
Teine lahendus on see, et kuigi sa pead järgmine hommik tööle minema, siis POHHUI!? ´´Ärka´´ lihtsalt kell pool kaks öösel, et nüüd on ju ideaalne aeg minna koridori peale karjuma ja jooksma! Jah! See on lihtsalt parim! Ja sa leiad veel endale hulgaliselt purjus tuttavaid, kellele teeb näiteks su nimi nalja, kes väänavad paar tundi oma keelt, et seda öelda ja kes seda enam järgmine hommik ei mäleta! Sama käib ka sinu enda kohta! :D Sa ei mäleta homme mitte ühtegi nendest nimedest. Nii kohutavat lõbus ju! Ja mis veelgi enam, nad lähevad ju KÕIK minema ja ma ei kohtu enam mitte iial nende türklaste ja hispaanlaste ja tont teab veel kellega... Ja juba temperamendi vahe on nii suur, et ma ei viitsiks nendega isegi kirjavahetust pidada vms. Ma ei usu, et nad tahaksid ka, sest neil on oma rahvusperekond siin, kes on põhisuhtluses, seega, pole mõttet toppida kah! Aga see selleks...
Ja siis millegipärast...ma ei tea miks, on järgmisel päeval selline tunne, nagu inimesed oleks ilgelt pettunud sinus, et sa nendega ei hänginud eile öösel või et sa ei räägi neile oma elulugu. Pärast seda, kui oled korraks juba eemale astunud, oledki väljas! :D Mulle on küll selline õppetund antud praegu, mulle tundub. Aga vb ma oma suurest igavusest mõtlen lihtsalt liiga palju asju välja?!
Tegin täna mõned avastused kuidas saada tutvusi?! Või noh, ma ei teinud seda tegelikult täna, ma teadsin seda juba enne, aga üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kui kerge see NII on... Nimelt pole vaja mitte midagi muud teha, kui suitsetama hakata. Ja siis koguaeg istuda seal välisukse ees ja kimuda oma parimat sõpra ja siis pläkutada kõigi nendega, kes seal sinuga koos oma elu hävitavad. Parim lahendus! Aga ma sellegi poolet ei plaani suitsetajaks hakata!
Teine lahendus on see, et kuigi sa pead järgmine hommik tööle minema, siis POHHUI!? ´´Ärka´´ lihtsalt kell pool kaks öösel, et nüüd on ju ideaalne aeg minna koridori peale karjuma ja jooksma! Jah! See on lihtsalt parim! Ja sa leiad veel endale hulgaliselt purjus tuttavaid, kellele teeb näiteks su nimi nalja, kes väänavad paar tundi oma keelt, et seda öelda ja kes seda enam järgmine hommik ei mäleta! Sama käib ka sinu enda kohta! :D Sa ei mäleta homme mitte ühtegi nendest nimedest. Nii kohutavat lõbus ju! Ja mis veelgi enam, nad lähevad ju KÕIK minema ja ma ei kohtu enam mitte iial nende türklaste ja hispaanlaste ja tont teab veel kellega... Ja juba temperamendi vahe on nii suur, et ma ei viitsiks nendega isegi kirjavahetust pidada vms. Ma ei usu, et nad tahaksid ka, sest neil on oma rahvusperekond siin, kes on põhisuhtluses, seega, pole mõttet toppida kah! Aga see selleks...
Ja siis millegipärast...ma ei tea miks, on järgmisel päeval selline tunne, nagu inimesed oleks ilgelt pettunud sinus, et sa nendega ei hänginud eile öösel või et sa ei räägi neile oma elulugu. Pärast seda, kui oled korraks juba eemale astunud, oledki väljas! :D Mulle on küll selline õppetund antud praegu, mulle tundub. Aga vb ma oma suurest igavusest mõtlen lihtsalt liiga palju asju välja?!
pühapäev, 18. mai 2014
22 viimane taks
Eile oli mul siis sünnipäev ja kuigi ma olen juba ammu endaga sõlminud kokkuleppe, et see päev ei vääri tähistamist, siis salamisi ootasin ja lootsin ma midagi muud, kui seda, mida see päev mulle pakkus. Ehk oli ka probleem selles, et olin torisev ja väsinud eelnevast õhtust...mis oli äraütlemata tore. Käisin paari töökaaslasega väljas ja mulle ilmselgelt istub paremini selline suhe inimestega, kus nemad ei tea mind ja mina neid...liiga palju. Selline pinnapeale, kuigi se kõlab üpris halvustavalt. Aga mida rohkem saad inimesi tundma, seda enam näed, kui ahvid ja küüned enda poole kõik on. See selleks.
Üleeile oli tore!
Eile algas mu hommik liiga vara ja kõik oli hea alguses. Mõtlesin, et teen tähistamisega iseenda jaoks varakult algust ja avasin väikse siidrikese. Siis korjasime kokku mõned inimesed, kellega käisime Keila joal, aga kuna ma ei tundnud ennast üldsegi nii vabalt ja hästi kui oleksin tahtnud ja eeldanud, siis tundus, et kõigil oli nagu igav ja halb. Otsustasime, et lähme kõik puhkame natuke ja siis vaatame mis õhtul saab. Keegi muidugi ei maganud ja õhtul linna minnes lihtsalt jätkus torisemine ja ninakirtsutamine, mis kokkuvõttes võib öelda, et rikkus mu õhtu. Ma olen nii pettunud.
Tänane päev on lihtsalt kurb olnud. Olen aasta vanem jälle ja tunnen, kuidas kõik on nii tühine. Selline sisemine äng ja masendus on lihtsalt, kuigi iseenesest on ju kõik hästi?! Ma olen lihtsalt nii pettunud endas ja inimestes, kelle ma enda ümber valin või lasen. Läbi aegade... midagi pole muutunud! :(
Täna on lihtsalt üks selline päev, kus ma norin ja noriks velgi kõigiga tüli, siis tahaks lihtsalt jõuetult maha kukkuda ja pool tundi nutta, ning siis läheks see kuri ja paha minu seest välja. Ootan juba, et saaks end tühjaks nutta...
Palju Õnne Mulle!
Üleeile oli tore!
Eile algas mu hommik liiga vara ja kõik oli hea alguses. Mõtlesin, et teen tähistamisega iseenda jaoks varakult algust ja avasin väikse siidrikese. Siis korjasime kokku mõned inimesed, kellega käisime Keila joal, aga kuna ma ei tundnud ennast üldsegi nii vabalt ja hästi kui oleksin tahtnud ja eeldanud, siis tundus, et kõigil oli nagu igav ja halb. Otsustasime, et lähme kõik puhkame natuke ja siis vaatame mis õhtul saab. Keegi muidugi ei maganud ja õhtul linna minnes lihtsalt jätkus torisemine ja ninakirtsutamine, mis kokkuvõttes võib öelda, et rikkus mu õhtu. Ma olen nii pettunud.
Tänane päev on lihtsalt kurb olnud. Olen aasta vanem jälle ja tunnen, kuidas kõik on nii tühine. Selline sisemine äng ja masendus on lihtsalt, kuigi iseenesest on ju kõik hästi?! Ma olen lihtsalt nii pettunud endas ja inimestes, kelle ma enda ümber valin või lasen. Läbi aegade... midagi pole muutunud! :(
Täna on lihtsalt üks selline päev, kus ma norin ja noriks velgi kõigiga tüli, siis tahaks lihtsalt jõuetult maha kukkuda ja pool tundi nutta, ning siis läheks see kuri ja paha minu seest välja. Ootan juba, et saaks end tühjaks nutta...
Palju Õnne Mulle!
esmaspäev, 12. mai 2014
Ebaviisakad inimesed
Lihtsalt nii nii närvi ajavad sellised ebaviisakad inimesed, kellel lihtsalt elementaarsus puudub täiesti. Nagu mida vi**u tegelikult ka??? Hommikul vara on vaja juba olla maailma kõige crumpim inimene v?? Käisin poes ja mitte üks ainus müüa ei öelnud tere, head aega, palun ega aitäh... Okeiii. Meeldiv! Ja siis veel on vaja mingil vana mutil mu asju togida, mul seljas elada ja nägusid teha v? T**a ausalt, ma ei tea noh...olge kodus siis, kui nii p****s olukord on... äkki läheb paremaks päeva peale. Suht mul sees keeb nüüd ja pühaviha täis...
reede, 9. mai 2014
Eile
Midagi head siis vahelduseks...
Kooliga on praegu ühel pool, eksamid on tehtud ja asjad on kõik esitatud, jäänud on veel vaid tulemused ära oodata. Ja siis algab praktika! Loodetavasti laabub kõik imeliselt ja hästi.
Selle tulemusena olen muidugi hirmus palju lihtsalt lebotanud, seepe vaadanud ja lebotanud, eks nii need lisakilod tulevad :D Tööl olen kah suht vähe olnud, mu enda meelest vähemalt. Aga vb ongi see saatuse tahe, et ma oma sünnipäeva kuu lihtsalt lebotaks ja puhkaks ja rasva koguks. Mul on alati miljon vabandust, miks mitte ennast liigutada. Tubli! Loll ongi see kes vabandust ei leia!
Igatahes...olen ''kinda'' dilemma ees, kas kustutada ära oma facebooki konto või mitte, olen seda juba umbes 10 korda kinni pannud ja lahti teinud. Mu ainukesed hirmud on, et kuidas mu ema ja vend mind kätte saavad ja kooliga seotud grupp. Kõik muu on nii nagu on. Kord on ja siis pole... Ehk siis jah, kuni ma otsutada pole suutnud, eks ma siis pendeldan nagu totakas.
Kuna kaugemastest sündmustest on raske rääkida, sest ma ei oska midagi hetkel meenutada, siis räägin näiteks eilsest. Käisin niinimetatud öölaulupeol, mis oli täielik pettumus mu jaoks. Ma pole iial näinud nii loidu publikut ja nii vähe emotsioonikat tegevust laval. Ma tõesti ei arva, et asi oli ainult minus, sest kõik oli liiga külm ja kaugel minu jaoks ja inimeste nägudest võis näha, et ka teiste jaoks. Pärast seda oli täitsa tore isegi. Istusime natuke rout13nes ja kuna mul on iga päev ju vaba päev, siis lasin end vabaks ilusti. Mõni vinguviiul aga peab siiski mind siis asendama :D ja väga pikale üritus ei läinud isegi. Aga ega see ei tähenda, et ma täna peale lebotamise ja magamise midagi asjalikku teinud oleks, oh ei.
Ah jaa, eile käisin tegelikult ühes ülihuvitavas kohas veel! Lennusadamas toimus niinimetatud lahtiste uste päev meie oma miinijahi laevale ja nii toredad poisid seal kõik rääkisid huvitavaid asju ja..vot see oli emotsioon. Üks tore! Ainult veidike külm hakkas, sest ilmad on nagu nad on.
Aga juba haigutan jälle...see tähendab vist, et on aeg seepi vaadata, kuni magama uuesti jään :))
Kooliga on praegu ühel pool, eksamid on tehtud ja asjad on kõik esitatud, jäänud on veel vaid tulemused ära oodata. Ja siis algab praktika! Loodetavasti laabub kõik imeliselt ja hästi.
Selle tulemusena olen muidugi hirmus palju lihtsalt lebotanud, seepe vaadanud ja lebotanud, eks nii need lisakilod tulevad :D Tööl olen kah suht vähe olnud, mu enda meelest vähemalt. Aga vb ongi see saatuse tahe, et ma oma sünnipäeva kuu lihtsalt lebotaks ja puhkaks ja rasva koguks. Mul on alati miljon vabandust, miks mitte ennast liigutada. Tubli! Loll ongi see kes vabandust ei leia!
Igatahes...olen ''kinda'' dilemma ees, kas kustutada ära oma facebooki konto või mitte, olen seda juba umbes 10 korda kinni pannud ja lahti teinud. Mu ainukesed hirmud on, et kuidas mu ema ja vend mind kätte saavad ja kooliga seotud grupp. Kõik muu on nii nagu on. Kord on ja siis pole... Ehk siis jah, kuni ma otsutada pole suutnud, eks ma siis pendeldan nagu totakas.
Kuna kaugemastest sündmustest on raske rääkida, sest ma ei oska midagi hetkel meenutada, siis räägin näiteks eilsest. Käisin niinimetatud öölaulupeol, mis oli täielik pettumus mu jaoks. Ma pole iial näinud nii loidu publikut ja nii vähe emotsioonikat tegevust laval. Ma tõesti ei arva, et asi oli ainult minus, sest kõik oli liiga külm ja kaugel minu jaoks ja inimeste nägudest võis näha, et ka teiste jaoks. Pärast seda oli täitsa tore isegi. Istusime natuke rout13nes ja kuna mul on iga päev ju vaba päev, siis lasin end vabaks ilusti. Mõni vinguviiul aga peab siiski mind siis asendama :D ja väga pikale üritus ei läinud isegi. Aga ega see ei tähenda, et ma täna peale lebotamise ja magamise midagi asjalikku teinud oleks, oh ei.
Ah jaa, eile käisin tegelikult ühes ülihuvitavas kohas veel! Lennusadamas toimus niinimetatud lahtiste uste päev meie oma miinijahi laevale ja nii toredad poisid seal kõik rääkisid huvitavaid asju ja..vot see oli emotsioon. Üks tore! Ainult veidike külm hakkas, sest ilmad on nagu nad on.
Aga juba haigutan jälle...see tähendab vist, et on aeg seepi vaadata, kuni magama uuesti jään :))
laupäev, 3. mai 2014
Armastuse terrorist
See koik on veninud juba loputult, nii palju on haiget saadud, nii palju on õnnetuid, aga ma ei tunne enam piire, ma ei oska enam tagasi minna ja kas ma tahan isegi?
Kolm aastat tagasi tutvusin noormehega, kes tõi mulle kuu ja päikese, maa ja taeva. Meie suhte alguses reisisime me koos palju ja koik oli imeline. Aga me olime nii noored siis, nii kohutavalt noored ja rumala. Tal oli palju austajaid, ja ma tundsin tihti, et ka mina olen lihtsalt üks suvaline austaja tema jaoks. See mõte oli nii kurnav ja ahastama panev. Pidin midagi ette võtma, ma olin sunnitud lihtsalt. Kiindusin temasse liialt ja olin valmis ühel päeval isegi oma elu kallale minema, lihtsalt selleks, et ta ei läheks kellegi teise juurde. Ma ei mõistnud lihtsalt, mida oli neil, mida minul ei olnud?
Eestis elasime koos üürikorteris ja käisime mõlemad nii koolis kui ka tööl. Kui ma aga ühel päeval töölt koju tulin, polnud teda enam seal ja mitte ühtegi tema asja ka ei olnud. Süüdistasin kõiges ennast, et olin ta enda juurest oma armukadedusega minema peletanud. Ta telefon oli välja lülitatud, ta ei vastanud mu kirjadele facebookis ega ka meilitsi. Ma olin koletis ja inimvare korraga. Tol päeval jooksin ringi nagu totakas. Alustasin bussijaamast, lootes, et ta on veel seal, aga teda polnud. Nutsin ja jooksin mööda linna ja küsisin, kas keegi on näinud teda. Helistasin ta sõpradele, aga keegi ei teadnud midagi. Mu suurin hirm oli, et temaga on midagi juhtunud.
Siis algas tõeline põrgu. Ma helistasin tööle ja ütlesin, et perekondlikel põhjustel ei saa umbes nädal tööle tulla, ise samal ajal paaniliselt nuttes. Õnneks oli mul väga mõistev tööandja ja ta ei küsinud rohkem midagi. Ma võtsin autovõtmed ja sõitsin meie kodulinna. Leidsin ta sealt! Šoki seisund oli nüüd juba mõned tunnid kestnud ja olin omadega täiesti läbi, kukkusin ta ette maha lihtsalt. Ta ei teinud väljagi sellest. Karjus mu peale, et ma minema läheks ja et ta ei taha mind enam kunagi näha. Nüüd sellele mõeldes..väga täiskasvanulik see küll ei ole, või mis? Olin alandatud, aga jäin oma kohale ja palusin ja anusin seal nagu viimane lollakas, et ta minuga lihtsalt räägiks natuke, olin liiga sõltuvuses temast. Ta kuulas mind siis nii umbes pool tundi ja siis ütles, et läheb tuppa ja ma pean ära minema. Mul polnud valikut. Läksin koju ja lukustasin end oma tuppa. Veetsin seal nädala või nii ja ühel päeval otsustas ta mulle kirjutada. Lihtsalt küsida, et kuidas mu läheb... Aga mul oli väga halvasti, olin söömata ja joomata ja nutnud teadmata aja ning lihtsalt ei saanud enam voodist välja. Ta tuli mind vaatama ja ma nägin, et tal oli minust kahju, aga ilmselt ei tundnud ta enam midagi. Kõik mida ma soovisin selleks ajaks, oli vaid see, et ta suhtleks minuga kui sõber kasvõi. Nii saigi kokku lepitud. Ma läksin tagasi tööle ja ta käis mul aegajalt külas. Ta oli muutunud. Hoidis ilmselgelt kinni inimestest, kes teda ei tahtnud ja temast ei hoolinud, ja ei teinnud väljagi nendest, kes tahtsid ja vajasid, kes tema eest kõigeks valmis olid. Alkoholist sai tema parim sõber ja nii on see praeguseni kahjuks.
Kui mul aga uued sõbrad tekkisid, muutus tema armukadedaks ja paranoiliseks. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ma olen kõigest loobunud, lihtsalt selleks, et tema nii tahab. Oma sõpradest, oma huvidest, oma perest isegi mingis mõttes. Kõik selleks, et ta tahaks miniga koos olla, sest mul on mingisugune haige opsessioon selle alkohooliku vastu. Ta lähedus muudab mu rahulikuks, aga ta käitumine mind õnnetuks. Ma tean, et see on vale, et ma lasen üldse endaga nii manipuleerida, aga ma ei oska seda lõpetada. Ma tahaks, et ta tahaks mind ja minuga koos olla, kas või sõbrana, aga ma ei saa ju inimest sundida või kinni hoida. On ilmselge, et ta armastab kedagi teist või mis veel enam, ei armasta kedagi. Ja nähes ta tühja südant, teeb see mind lihtsalt nii kurvaks, et ta kõiges halvas alati mind süüdistab, kuigi olen ilmselt ainus, kes talle päriselt ainult parimat soovib, mida iganes ta mulle halba ei ürita teha.
Nüüd õpin iga päev temast eemaldumist. See pole kerge ja kõige hullem on see, et iga uus päev on nagu otsast peale alustaks. Pole mitte kedagi kunagi nii palju armastanud, kui teda ja kui see terror kunagi läbi peaks saama, siis ilmselt tekib lihtsalt hirm armastuse ees. Aga tean vähemalt nüüd, et neil tüdrukutel polnud kunagi mitte midagi, oli lihtsalt see tema ``paha poisi imago``, mis naisi ta poole tõmbas. Aga kus on siis õiglus ja ausus ja armastus siin maailmas?
Kolm aastat tagasi tutvusin noormehega, kes tõi mulle kuu ja päikese, maa ja taeva. Meie suhte alguses reisisime me koos palju ja koik oli imeline. Aga me olime nii noored siis, nii kohutavalt noored ja rumala. Tal oli palju austajaid, ja ma tundsin tihti, et ka mina olen lihtsalt üks suvaline austaja tema jaoks. See mõte oli nii kurnav ja ahastama panev. Pidin midagi ette võtma, ma olin sunnitud lihtsalt. Kiindusin temasse liialt ja olin valmis ühel päeval isegi oma elu kallale minema, lihtsalt selleks, et ta ei läheks kellegi teise juurde. Ma ei mõistnud lihtsalt, mida oli neil, mida minul ei olnud?
Eestis elasime koos üürikorteris ja käisime mõlemad nii koolis kui ka tööl. Kui ma aga ühel päeval töölt koju tulin, polnud teda enam seal ja mitte ühtegi tema asja ka ei olnud. Süüdistasin kõiges ennast, et olin ta enda juurest oma armukadedusega minema peletanud. Ta telefon oli välja lülitatud, ta ei vastanud mu kirjadele facebookis ega ka meilitsi. Ma olin koletis ja inimvare korraga. Tol päeval jooksin ringi nagu totakas. Alustasin bussijaamast, lootes, et ta on veel seal, aga teda polnud. Nutsin ja jooksin mööda linna ja küsisin, kas keegi on näinud teda. Helistasin ta sõpradele, aga keegi ei teadnud midagi. Mu suurin hirm oli, et temaga on midagi juhtunud.
Siis algas tõeline põrgu. Ma helistasin tööle ja ütlesin, et perekondlikel põhjustel ei saa umbes nädal tööle tulla, ise samal ajal paaniliselt nuttes. Õnneks oli mul väga mõistev tööandja ja ta ei küsinud rohkem midagi. Ma võtsin autovõtmed ja sõitsin meie kodulinna. Leidsin ta sealt! Šoki seisund oli nüüd juba mõned tunnid kestnud ja olin omadega täiesti läbi, kukkusin ta ette maha lihtsalt. Ta ei teinud väljagi sellest. Karjus mu peale, et ma minema läheks ja et ta ei taha mind enam kunagi näha. Nüüd sellele mõeldes..väga täiskasvanulik see küll ei ole, või mis? Olin alandatud, aga jäin oma kohale ja palusin ja anusin seal nagu viimane lollakas, et ta minuga lihtsalt räägiks natuke, olin liiga sõltuvuses temast. Ta kuulas mind siis nii umbes pool tundi ja siis ütles, et läheb tuppa ja ma pean ära minema. Mul polnud valikut. Läksin koju ja lukustasin end oma tuppa. Veetsin seal nädala või nii ja ühel päeval otsustas ta mulle kirjutada. Lihtsalt küsida, et kuidas mu läheb... Aga mul oli väga halvasti, olin söömata ja joomata ja nutnud teadmata aja ning lihtsalt ei saanud enam voodist välja. Ta tuli mind vaatama ja ma nägin, et tal oli minust kahju, aga ilmselt ei tundnud ta enam midagi. Kõik mida ma soovisin selleks ajaks, oli vaid see, et ta suhtleks minuga kui sõber kasvõi. Nii saigi kokku lepitud. Ma läksin tagasi tööle ja ta käis mul aegajalt külas. Ta oli muutunud. Hoidis ilmselgelt kinni inimestest, kes teda ei tahtnud ja temast ei hoolinud, ja ei teinnud väljagi nendest, kes tahtsid ja vajasid, kes tema eest kõigeks valmis olid. Alkoholist sai tema parim sõber ja nii on see praeguseni kahjuks.
Kui mul aga uued sõbrad tekkisid, muutus tema armukadedaks ja paranoiliseks. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ma olen kõigest loobunud, lihtsalt selleks, et tema nii tahab. Oma sõpradest, oma huvidest, oma perest isegi mingis mõttes. Kõik selleks, et ta tahaks miniga koos olla, sest mul on mingisugune haige opsessioon selle alkohooliku vastu. Ta lähedus muudab mu rahulikuks, aga ta käitumine mind õnnetuks. Ma tean, et see on vale, et ma lasen üldse endaga nii manipuleerida, aga ma ei oska seda lõpetada. Ma tahaks, et ta tahaks mind ja minuga koos olla, kas või sõbrana, aga ma ei saa ju inimest sundida või kinni hoida. On ilmselge, et ta armastab kedagi teist või mis veel enam, ei armasta kedagi. Ja nähes ta tühja südant, teeb see mind lihtsalt nii kurvaks, et ta kõiges halvas alati mind süüdistab, kuigi olen ilmselt ainus, kes talle päriselt ainult parimat soovib, mida iganes ta mulle halba ei ürita teha.
Nüüd õpin iga päev temast eemaldumist. See pole kerge ja kõige hullem on see, et iga uus päev on nagu otsast peale alustaks. Pole mitte kedagi kunagi nii palju armastanud, kui teda ja kui see terror kunagi läbi peaks saama, siis ilmselt tekib lihtsalt hirm armastuse ees. Aga tean vähemalt nüüd, et neil tüdrukutel polnud kunagi mitte midagi, oli lihtsalt see tema ``paha poisi imago``, mis naisi ta poole tõmbas. Aga kus on siis õiglus ja ausus ja armastus siin maailmas?
Üks lugu minu elust
Okei, et keegi või mõni üksik ei peaks siin 10 korda seda sama viimast postitust lugema võtan end täna kokku ja kirjutan midagi...aga ilmselt läheb see natuke pikaks.
Niisiis...üks jutt minu elust .....
Olen mingisugusel talendishow moodi üritusel ja publiku seas on inimene, keda olen pidanud kõige tähtsamaks oma elus juba väga pikka aega, aga ehmatuseks märkan, et ta istub tüdruku kõrval, kelle vastu tal kunagi tunded olid. Kas see võib midagi tõsist olla? Mu peas on korraga tühjus ja miljon küsimust..Ehmun ja keeran etteaste vussi. Põrgusse! Olen pühaviha täis ja marsin otse lavalt tema poole. Ta lihtsalt teeb oma külma ja kalki irvet mulle näkku ja see ajab mind veelgi enam närvi. Küsin siis, et miks ta irvitab ja kas nende vahel on midagi. Selle peale vastab tema mulle: ``ja kui ongi? mis siis on?`` Ja irvitab edasi. Ma olen inimvare...Tahaks kokku kukkuda või siis lüüa teda ja seda lipakat! Ma vihkan neid!!! Mõlemat! Nuttes jooksen minema, teadmata suunas ja teadmata mis mind ees ootab...
Järgmine hetk leian ennast Lõuna-Eestist, Võru lähistelt. Olen juba ammu tahtnud sinna muuseumisse minna ja palusin toda kallist inimest korduvalt, et ta minuga kaasa tuleks, aga asjata. Millegi pärast avastan ma, et mul puudub auto ja liikumisvahendiks on jalgratas, millega linna tagasi saaksin, aga liiklus on justkui välja surnud. Mitte kedagi ei ole maantel peale minu, terve selle aja kui üritan oma korteri poole vändata. Ma pole päris kindel kuhu linna ma isegi väntan, peas on lihtsalt kõik nii sassis ja endiselt miljon mõtet. Olen tihti enesetapule mõelnud, aga ma tean, et kõigil ei oleks sellest pohhui, isegi kui temal oleks! Mul on ju veel mille ja kelle nimel elada?! On ju? Või kas on ikka?
Linna piirile jõudes tunnen ära korterelamud, aga ei saa endiselt aru, mis linnas ma olen. Esimene maja, mis minust paremat kätt jääb on pooleliolev nelja või viie kordne maja. Mille erinevatel korrustel on hulgaliselt mehi...Nad on kõik üleni mustas ja hoiavad käes hiiglaslikke relvi, meenutaks nagu AK püsse. Liiga raske on öelda, mis margiga tegu on, sest nad on minust veel kaugel, ilmselt midagi AK-4 sarnast. Järsku aga käivad meeletud lasud ja ma olen hirmul...olen ju nii mitmeid kordi mõelnud suremisele, aga kardan siiski. Avastan labida, mille endale ette tõstan kui kaitsekilbi ja väntan elueest edasi. Imekombel ei taba mind mitte üks kuul. Kas nad siis ei tulistanudki mind?
Jõuan oma korteri nurgale ja viskan kohe ennast pikkali maha. Üritan ümber maja roomata, et siis uste juurde pääseda. Torman kolmanda trepikoja uksest sisse ja avastan, et ma ei tunne seal mitte midagi... Ilmselt olen eksinud?! Lähen järgmisesse trepikotta (neljas) ja kuulen kuidas mind hüüdes üks tüdruk mulle järgneb. Ma tean teda, aga ei mäleta ta nime enam. Me peaaegu et roomame neljandale korrusele, kus on mu korter ja näitan talle näpuga ühele uksele kolmest. Ta tormab mu korterisse ja vastu tormab talle keegi vanem naisterahvas. Ma ei tunne teda... Miks ta minu korteris on? Vanem proua tuleb koridori ja heidab koos meiega pikali, lasud õues lähevad aina intensiivsemaks ja neid tuleb juurde. Koridoris on üks sein klaasist ja kergitan ennast korraks, et üle trepikäepideme vaadata sellest välja. Näen kõrvalmaja aknasse, kus olen sihikul ühel Inglise mundris sõduril. Sama kiirelt prantsatan maha tagasi, tõmban ennast kägarasse ja hakkan nutma. Ma ei taha surra veel... Ma tõesti ei taha! Ma tahan oma pere juurde ja et see kõik lõppeks. Miks minuga sellised asjad peavad juhtuma?? :'(
Järgmisel hetkel näen Stevenit enda kõrval kükitamas ja küsimas, kus R. ja laps on? Ma olen segaduses, aga toibun siis ja ütlen, et nad peaksid emaga kodus olema. Aga majas kodus, mitte siin korteris. Ta küsib minult, et kuidas ma koju saaksin, kas ma olen autoga. Aga ma raputan pead. Selle peale ütleb ta, et mõni buss veel sõidab, aga et ma pean kiirustama. Ma ei saa aru temast väga, ta tugeva aktsendiga kiire inglise keel ajab mind paanikasse ja ma lihtsalt nutan. Siis ulatab ta mulle kaardi ja hakkab sinna midagi peale kriitseldama, ilmselt mingit trajektoori, mida mööda tsiviilisikud võivad sõja ajal käia, et neid kohe maha ei lastaks.
Edasi ei julge ma rääkida, sest ma ei tea tegelikult, mis edasi sai. Nagu aru võib saada, oli see mu unenägu ja ma ei julgenud seda edasi vaadata. Kas oleks saanud midagi veel halvemaks minna? Kas ma oleksin pääsenud ja oma pere juurde jõudnud? Või oleksin ma kuuli saanud ja maas piinelnud? Kes teab?! Mis siis veel saab, kui see on päris, kui see ongi mu tulevik? Miks me kõik nii hoolimatud peame olema üksteise suhtes?
Niisiis...üks jutt minu elust .....
Olen mingisugusel talendishow moodi üritusel ja publiku seas on inimene, keda olen pidanud kõige tähtsamaks oma elus juba väga pikka aega, aga ehmatuseks märkan, et ta istub tüdruku kõrval, kelle vastu tal kunagi tunded olid. Kas see võib midagi tõsist olla? Mu peas on korraga tühjus ja miljon küsimust..Ehmun ja keeran etteaste vussi. Põrgusse! Olen pühaviha täis ja marsin otse lavalt tema poole. Ta lihtsalt teeb oma külma ja kalki irvet mulle näkku ja see ajab mind veelgi enam närvi. Küsin siis, et miks ta irvitab ja kas nende vahel on midagi. Selle peale vastab tema mulle: ``ja kui ongi? mis siis on?`` Ja irvitab edasi. Ma olen inimvare...Tahaks kokku kukkuda või siis lüüa teda ja seda lipakat! Ma vihkan neid!!! Mõlemat! Nuttes jooksen minema, teadmata suunas ja teadmata mis mind ees ootab...
Järgmine hetk leian ennast Lõuna-Eestist, Võru lähistelt. Olen juba ammu tahtnud sinna muuseumisse minna ja palusin toda kallist inimest korduvalt, et ta minuga kaasa tuleks, aga asjata. Millegi pärast avastan ma, et mul puudub auto ja liikumisvahendiks on jalgratas, millega linna tagasi saaksin, aga liiklus on justkui välja surnud. Mitte kedagi ei ole maantel peale minu, terve selle aja kui üritan oma korteri poole vändata. Ma pole päris kindel kuhu linna ma isegi väntan, peas on lihtsalt kõik nii sassis ja endiselt miljon mõtet. Olen tihti enesetapule mõelnud, aga ma tean, et kõigil ei oleks sellest pohhui, isegi kui temal oleks! Mul on ju veel mille ja kelle nimel elada?! On ju? Või kas on ikka?
Linna piirile jõudes tunnen ära korterelamud, aga ei saa endiselt aru, mis linnas ma olen. Esimene maja, mis minust paremat kätt jääb on pooleliolev nelja või viie kordne maja. Mille erinevatel korrustel on hulgaliselt mehi...Nad on kõik üleni mustas ja hoiavad käes hiiglaslikke relvi, meenutaks nagu AK püsse. Liiga raske on öelda, mis margiga tegu on, sest nad on minust veel kaugel, ilmselt midagi AK-4 sarnast. Järsku aga käivad meeletud lasud ja ma olen hirmul...olen ju nii mitmeid kordi mõelnud suremisele, aga kardan siiski. Avastan labida, mille endale ette tõstan kui kaitsekilbi ja väntan elueest edasi. Imekombel ei taba mind mitte üks kuul. Kas nad siis ei tulistanudki mind?
Jõuan oma korteri nurgale ja viskan kohe ennast pikkali maha. Üritan ümber maja roomata, et siis uste juurde pääseda. Torman kolmanda trepikoja uksest sisse ja avastan, et ma ei tunne seal mitte midagi... Ilmselt olen eksinud?! Lähen järgmisesse trepikotta (neljas) ja kuulen kuidas mind hüüdes üks tüdruk mulle järgneb. Ma tean teda, aga ei mäleta ta nime enam. Me peaaegu et roomame neljandale korrusele, kus on mu korter ja näitan talle näpuga ühele uksele kolmest. Ta tormab mu korterisse ja vastu tormab talle keegi vanem naisterahvas. Ma ei tunne teda... Miks ta minu korteris on? Vanem proua tuleb koridori ja heidab koos meiega pikali, lasud õues lähevad aina intensiivsemaks ja neid tuleb juurde. Koridoris on üks sein klaasist ja kergitan ennast korraks, et üle trepikäepideme vaadata sellest välja. Näen kõrvalmaja aknasse, kus olen sihikul ühel Inglise mundris sõduril. Sama kiirelt prantsatan maha tagasi, tõmban ennast kägarasse ja hakkan nutma. Ma ei taha surra veel... Ma tõesti ei taha! Ma tahan oma pere juurde ja et see kõik lõppeks. Miks minuga sellised asjad peavad juhtuma?? :'(
Järgmisel hetkel näen Stevenit enda kõrval kükitamas ja küsimas, kus R. ja laps on? Ma olen segaduses, aga toibun siis ja ütlen, et nad peaksid emaga kodus olema. Aga majas kodus, mitte siin korteris. Ta küsib minult, et kuidas ma koju saaksin, kas ma olen autoga. Aga ma raputan pead. Selle peale ütleb ta, et mõni buss veel sõidab, aga et ma pean kiirustama. Ma ei saa aru temast väga, ta tugeva aktsendiga kiire inglise keel ajab mind paanikasse ja ma lihtsalt nutan. Siis ulatab ta mulle kaardi ja hakkab sinna midagi peale kriitseldama, ilmselt mingit trajektoori, mida mööda tsiviilisikud võivad sõja ajal käia, et neid kohe maha ei lastaks.
Edasi ei julge ma rääkida, sest ma ei tea tegelikult, mis edasi sai. Nagu aru võib saada, oli see mu unenägu ja ma ei julgenud seda edasi vaadata. Kas oleks saanud midagi veel halvemaks minna? Kas ma oleksin pääsenud ja oma pere juurde jõudnud? Või oleksin ma kuuli saanud ja maas piinelnud? Kes teab?! Mis siis veel saab, kui see on päris, kui see ongi mu tulevik? Miks me kõik nii hoolimatud peame olema üksteise suhtes?
Tellimine:
Postitused (Atom)