Girls night

Ma polnud päris ammu nii lambist välja jõudnud ja nii toredasti ennast tundnud kui eile. Isegi ei uskunud, et enam nii oskan, aga näed sa siis..võta näpust.
Tegelikult oli üldse plaan pildistama minna Triinuga, aga pärast praktikat käisime selveris ja läksime tema poole natukeseks. Oli kokku lepitud, et ainult natukeseks ja edasi pildistama. Aga kuidagi aeg lausa lendas, nii palju oli koguaeg teha ja rääkida ja vaadata ja.. Kindlasti mitte ei vaja me alkoholi, et meil lõbus oleks. Naersime terve aja ja mul hakkasid kõhulihased lausa valutama! Pole ikka tükk tükk aega nii nalja saanud. Mingi hetk olime jõudnud aga selleni, et proovisime lihtsalt erinevaid riideid selga ja siis tuli juba taevast idee, et lähme siis linna äkki? Ei midagi klamuurset, vaid lihtsalt väike lõõgastus. Tulime viskasime auto linna ja liikusime edasi butterflysse, kus istusime ainukesena õues kahekesi tekikesed ümber ja tegime vessut ning ühed kokteilid. Ja jutt lihtsalt sujus ja sujus... ja sujus.. kuni... avastasin ennst suu ammuli ja ei suuda meenutada, kas ma üldse hingasin või hoidsin hinge kinni.? Sain teada midagi jahmatavat! Nii noor, nii väike türduk ja nii suured teod! Ja siis ma mõtlesin enda peale, kuidas ma tunnen, et seisan oma elus paigal ja kuidas mõni teine, kes on palju väiksem, on tegelikult palju tublim ja tugevam ja mõnes mõttes isegi asjalikum ehk?! Ja mingiks hetkeks lõi see kõik mul pildi nii selgeks. Milleks ma üritan meeldida inimestele, kes minust ei hooli ja kellele ei saagi keegi kunagi meeldida, sest nad iseendid meeldivad vaid endale?! Aga kui kaua suudan ma päriselt ennast nii rööbastel hoida ja oma meeli toita reaalsusega, enne kui unistused minu üle taas võimust võtavad?
Õhtu lõppes ka väga ilusti, saime mõlemad ilusti koju ja tuttu ja juba oligi jälle hommik, et minna praktikale.

Jaanid

Niisiis, kuum teema, jaanipäev!
Paneb ennastki imestama, kui üle ootuste oivaliselt ja rahulikult see päev mu elus sellel aastal möödus. Valasin täpselt null pisarat, ärritusin täpselt null korda ja oli täpselt seal, kus tundsin ennast hästi! Lisaks kõigele muule heale sujus kõik nii vabalt iseenesest paika ja sain mitmeid traditsioone järgida lausa.
Kui mul kell viis tööd lõpetades veel mitte mingit plaani ei olnud, siis juba tund hiljem oli kõik orgunnitud minu eest ja nii mulle just meeldibki. Sõitsin Kolka kus oli mu vend ja ta tüdruk ja veel mõned inimesed ning pole öelda mitte ühte halb sõna. Iga kord, ja ma mõtlen absoluutselt iga kord, kui sinna olen läinud, tunnen end seal kui sanatooriumis. Üli suur aed, imelise rohelise muruga. Meeletult suur maja (ja telekas millest jalkat vaadata :D) ja lahke pererahvas. Mida veel elult soovida!?
Sinna jõudes sain endal kõhu ilusti täis õgida ja jalka lõpuni vaadata. Pärast seda toimusid väiksed mängud (sulgpall ja muud pallid) millele järgnes sauna sooja panek, edasi tegime lõket ja läksime jalutama, et teha värske viht sauna jaoks. Tagasitulles sai juba sauna ja uuesti grillida. Käisime ka jaaniussi otsimas, aga mina ei näinud küll kedagi, ei tea, vb pole lihtsalt minu aeg veel. :)
Otsustasin siiski öösel tagasi Tallinnasse sõita, et saaksin homme (täna siis) kauem magada enne tööle minekut, ärkasin aga ikka juba kell 10. Mis aga tagasisõidu eriti adrenaliinirohkeks tegi oli see, et ma olin maani täis ja vaevu püsisin teel. Hahaha, ei ! just kidding! :D ma ei joonud eile midagi pm. Adrenaliinirohkeks tegi asja hoopis see, et udu oli ausalt nii paks, et ma ei näinud sõrmegi suhu pista. Ma pole vist mitte kunagi varem nii tihedas udus sõitnud. 110 asemel sõitsin 60-70ga ja isegi siis tegin möödasõitu, nii et see polnud tõesti naljaasi. Aga jõudsin elusalt ja tervelt Tallinnasst, seega on kõik okidoki.

Üks mõte veel siia sissekandesse. Vaatasin hiljaaegu ühte sarja, kus üks tüdruk bloggis päris palju ja isegi ükskõik kui nõme bitch ta ka polnud, on mul teatav kiiks temast tulnud. Nimelt olen hakanud oma peas bloggima koguaeg. Avastan enesele teadmata, et teen näoga miimikat ja mõtlen asju, mida võiksin sama hästi ka kirjutada, aga mitte kõva häälega välja öelda. Kas see teeb mind imelikuks? Hmm ja isegi kui teeb?!Keegi iial ei pane tähele seda anyways! Kahju on muidugi ühest asjast...mul on tunne, et ainuke inimene, kes üldse kunagi mu sissekandeid luges, ei tee seda enam...aga vb ongi õigem kõigil eluga edasi minna.

Nagu mu ema täna ütles: ´´sa oled juba vana ja mõtle hoolega, kuidas ja kellega sa oled, sest ühel hetkel oled sa juba päriselt vana ja siis enam tagasiteed ei ole´´

There really is no love!?

Kuidas võtta... on ema armastus ja õdede/vendade armastus, aga armastu kui sellises tähenduses, mida kõik siin maailmas loodavad ja unistavad leida, äkki seda ei eksisteerigi päriselt?
Huvitav on see, et mõnikord on tähtsam hoopis see, et su sõber sinust hooliks ja oleks su sõber ja sind toetaks, kui see, et ta sind armastaks. Mis asi on üldse armastus? Ikka ja jälle jõuan ma selle küsimuse juurde tagasi, just enda jaoks, mitte teiste pärast. Või noh, mõnikord ka teiste pärast, kui ma vaatan maailmas ringi, aga ikkagi tõmban paralleele endaga. Kas ma kunagi üldse olen tundnud seda tunnet? Või ongi kõik see alati jäänud armumise ja turvatunde taha kinni?
On selge, et ma hoian enda ümber endiselt inimesi, kes on mulle olulised ja tekitavad teatava turvatunde. Ma ei kujuta ette ka, mida ma teeks või kuidas oleksid asjad siis kui neid ei oleks. Aga kas see on armastus? Mõnikord on mul tunne, et ma hoian neid lihtsalt kinni, nad ei saa nii ju avastada ja otsida ning leida seda, millest nad unistavad. Ja ehk hoian ka ennast sellega kinni... et ei lase saatusel endani juhtida midagi uut? Samas, mis peaks takistama seda midagi uut, kui see oleks õige?
Mõnikord on tunne, et ka mõni sõprus ei ole õige, siis kui kõik on juba liiga valesti läinud. Kas siis on ainuke lahendus lihtsalt need inimesed oma elust kustutada? Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et ükskõik kui hea ma ka olla ei püüaks, leidub ikka ja alati keegi, kellele mitte midagi ei sobi! Ma ei mõista lihtsalt! Ma ei saa aru, kas ma olen siis midagi valesti teinud? Ja tüüpiliseim reaktsioon sellistel puhkudel on see, et kui ma küsin, siis ilmselt eeldatakse, et ma tean vastust küsimusele ``kas ma olen midagi valesti teinud`` ise. Aga selles ongi probleem, et ma ei tea kunagi seda vastust, kui ma seda küsin. Milleks ma seda üldse küsima peaks??!! Ja parim lahendus on muidugi see, et mulle ei öelda kah seda! Mis siis teha? Nüüd juba... mitte midagi enam. Ma olen leppinud sellega, et maailmas on küsimusi, millele ehk ei olegi vastuseid. Ja eriti mulle, kellel on koguaeg miljon küsimust... Nii ma siis juurdlengi omaette ja loodan ja ootan, et kunagi tuleb see, millest kõik inimesed unistavad!

:)

Mõni harv juhus!

MM imeb!
Mul on mitmeid päevi järjest mõtted ainult sellel olnud, et miks ja kuidas ja mida valesti tehakse. Oleksin tahtnud veidi teisiti, kas või näiteks eilset mängu või mõnda eelimist... Nõrk kaitse, lollid vead, liiga head mängijad või poolkõvad mängijad... Samas keegi peab ju lahkuma nagu ka päriselus.
Tegelikult panen mingit segast, selline tunne nagu poleks ammu maganud ja oleks mitu ööd-päeva üleval olnud. Kuigi magan igal öösel vähemalt 6 tundi, kõik kokku pole see siiski piisav tundub. Lahkusin täna lausa varem praktikalt ja tööle kah ei läinud, lihtsalt selleks, et olla iseendaga, mõelda, puhata, arutada. Ilm on hea, aga ma ei jaksa isegi õue minna. Õnneks ei ole mu uut naabrit kah siin, nii et saan rahus puhata.

Kuidas mul siis praktikal läinud on...
Kolm nädalat sai nüüd suure vaevaga läbi ja üha enam tunnen ma, kuidas lihtsalt kasutatakse seal meiesuguseid ära, just meid keda on hea rakkesse ühendada ja takka lüüa. Lahkusin täna kell 2 ja selleks ajaks anti mulle posu ülessandeid mille kõik pidin valmis saama. Viimane tund läks linnulennul ja kõvasti higistades, aga tehtud sain! Raisk!
Koju sõites tundsin, et vajangi just seda aega omaette olemiseks. Tahaks lihtsalt oma autos istuda ja sõita teadmata suunas teadmata ajaks. Tahaks lihtsalt kaduda veidikeseks. Tulin siiski otse koju ja koridoris kohtusin ühe tõmmu prantslasega, keda ma polnud ammu näinud ja ka väliskeelt polnud kah ammu kõnelenud, seega tundus mu vestlus temaga kohmakas, aga saime teineteisest aru küll. Tegelikult olin aga just suundumas autosse, et oma telefon tuua ja magama minna. Hakkasin siis juba toas seepi vaatama ja vaikselt puhkereziimi vajuma kui kuulsin et keegi koputas. Alguses ehamtasin ära, aga siis läksin ikka vaatama. See sama vend seisis mu ukse taga ja hoidis käes mingit kinkekotti. Whaaaat? :D Okei! See oli mu sünnipäevakink tagantjärgi. Haha! Okeii, olime ainult paar korda enne suhelnud, see oli nii veider. Alguses ütlesin, et ei saa vastu võtta, et mis mõttes nagu, aga lõpuks taipasin, et kui tihti selliseid asju ikka minuga juhtub? :)) Tänasin teda väga ja andsin väikese kalli. Kingiks sain ehtsat prantsuse šokolaadi. Lahe! Ja asi ei olnud ju üldse selles, et mis ta tõi või midagi, vaid just see, et keegi siin maailmas ikkagi suudab veel teha asju, mis panevad mind üllatuma mõnikord ka heas mõttes. Mitte nii, et ma pean koguaeg kedagi kutsuma ja tegema ja mõtlema asju ja pärast ikka on mingi inin või lihtsalt mingi tuimus inimeste nägudes. Milleks?!

Lähen vist siiski õue! Head õhtut mulle! :D

No Drama!

Ooooor..??

Jalaga on kõik ok. Oli küll mingi hull põrutus vms ja lonkasin mitu päeva, aga nüüd on olla okei juba. Pole aega puhata ka ega trenni teha, seega sellega ei koorma hetkel jalga.
Graafik on küll mega täis topitud, otsustasin endast kõik mängu panna ja selle võrra tunnen, et see nädal venib rohkem kui iial enne mõni teinud on.
Hommikul ärkan vara, lähen praktikale vara, otse tööle, olen ööni tööl (õnneks saan jalkat vaadata) ja magama. Järgmine päev sama asi jälle. Mitte see aga ei muserda mind, vaid pigem vb see, et mul pole kellegagi midagi enam rääkida ja pole isegi kellega rääkida. Praktikal on ainult naised, kes on nagu ikka naised on... ussitavad natuke mulle tundub ja ma ausalt ei taha sellest osa saada. Ei viitsi lihtsalt! Teen hea näo pähe ja jätan mulje, et ma ei saa midagi aru. Nii on kergem, ma vähemalt loodan. See muiudugi nutune, et 4 nädalat tuleb veel tasuta orjata seal ja terve selle oldud aja jooksul olen vaid m6ned päevad nendest mdiagi õppinud. Nüüd on juba ammu lihtsalt tasuta töö ära kasutamine selle firma jaoks. Aga neid ei saa süüdistada ju, nad annavad kogenematule kogemuse. Pigem tuleb süüdlast otsida koolist, sest nahhui on vaja nii mitu nädalat selleks määrata. Ma ilmselt hakkan ära väsima enese rappimisest ja see veidi frustreerib mind peaks mainima. Tahaks lihtsalt mõnikord aja maha võtta ja kellegagi rääkida ja natuke kallistada vms. Imooooo!
Drama minu jaoks on aga see, et eile kui õhtul tööl olin, kirjutasid mu sõbrad ühikas, et keegi kolis mu tuppa, ja loomulikult poldud mind hoiatatud! Mida v***u!! Kas tõesti on nii raske kirjutada mingi ´note´, et keegi tuleb...?! What the hell nagu! Õnn oli et olid inimesed kes nägid ja korjasid mu rahakoti ja asjad ära ja koomale jne. Aga kui ma oleks seal paljalt maganud samal ajal? Või kui mul oleksid trussikud vedelenud igal pool? Miks ainult minul sellised mõtted pähe tulevad? Igatahes.. läksin mina öösel siis koju ja tema istus seal lauataga ja passis arvutis. Kui küsisin mis ta nimi on ja kes ta on, siis ta alguses ei öelnud midagi. Oli raske  aru saada, kas ta ikka oskab eesti keelt! Sain teada siiski, et Narvast ja ta kooli ja viimane aasta. Aga tal ju suvevaheaeg, nahhui ta ühikasse kolis siis juba?? Ma siiralt lootsin, et saan terve suve üksi seal elada, see oleks nii tore olnud, isegi kui see idee teeb minust bitchi. Enam ei saa ma üldse kusagil olla rahus :(
Eks paistab, mis saab..

Jalaluu

Tahtsin hakata kirjutama siis kui k6ik on h2sti aga siis on nii kiire koguaeg. Siis m6tlesin, et kirjutan kui k6ik on halvasti, aga siis on on k6ik nii halvasti, met masendus on... Ja nyyd on jalaluu kah katki ilmselt! Hurraaa!!