Mida hullu?? Aeg on eriti kiirelt läinud... Viimast sissekannet tippisin lennujaamas ööbides, nüüd on aeg juba nii kaugel, et mul on Tallinnas oma korter ja töötöötöö. Palju õnne mulle! Varsti teen vb parimatele inimestele väikese soolaka isegi?!
Esiteks, olen iga päev edasi lükanud seda tegevust, et kirja panna erilisi pärleid oma päevast ja nüüd on muidugi kõik hea ja parem juba meelest ära läinud.
Mäletan ainult seda, et pärast reisi koju tulles tsillisin Rkvs, Leenuga ja värki. Aga midagi oli juba siis valesti. Igatahes, neljapäev oli väga jõhker. Ärkasin kuue paiku, sõitsin Tlna ja läksin oma vanasse kohta tööle, olin kella üheteistkümneni tööl seal ja kell 11 algas ka mu uues kohas mu vahetus. Wao, ma olen ikka osav. Olin tööl kella poole kaheteistkümneni õhtul. Lisaks tööle, oli tol õhtul ka mu esimene esinemine sealsel võluval terrassil. Ja seda poleks küll oodanud, kuidas need inimesed seda vastu võtsid. Nii kui ma suu lahti tegin, panid kõik oma söömisriistad käest ja jäid suu ammuli vahtima, see oli kohati isegi päris naljaks. Sellele järgnes eufooriline aplaus. Ma olin üüber hämmingus. Põhimõte oligi selles, et pärast esinemist tegin ma veel tööd edasi ja siis kõik ohhetasid ja ahhetasid, et ma kõike teen ja kui tubli jne. Ja paar tükki uurisid isegi, kus ma laulmist õppinud olen ja mida ma edasi teen jne. Nii põnev!!! Mis siis veel suvel saama hakkab??!!
Täna käis meil kohvikoolitaja külas ja küsis kuidas mul läinud ning rääkis, et linnas on juba jutt lahti läinud ja fb-s kah kõik kiidavad, et LeibRestos on hõbekõri! Waaaoooooo, mul endal on kah sees selline eufooria, nagu mingi kihisev vahvein, selline tunne on. Mullitan mõnusalt, aga mullid on elegantsed ja vaoshoitud. Ma armastan muusikat ikka nii väga!
Tol õhtul võtsin venna võtmed ja läksin nende poole, und ei tulnud absoluutselt, kuigi polnud maganud peaaegu üldse. Siis tuli vend, lasin ta tuppa ja lõpuks suutsin uinuda kah, aga pidin juba viis ärkama ja see oli nii raske, palju raskem kui kooli ajal, mil ma peaaegu üldse ei maganud. Siis pidi vend ärkama, et mind korterist välja lasta ja ma tõttasin poole seitsmeks juba jälle tööle. Olin lõunani tööl ja siis, oh ime lugu, Tom oli Tlnas, nii lahe oli teda üle saja aasta näha. Ta saatis mu neljaks uuesti tööle ja olin kaheksani tööl ning lippasin siis bussile, et Rkve sõita.
Laupäeval magasin kella kolmeni. Ossaaaa, ma pole vist kunagi nii kaua maganud ja parim uni ja hommik oli, juba ammu pole nii hea olnud, aga noh, pärast seda oli ikka terve ülejäänud päev veel hullem uni, kui ennem. Laupäeva õhtu oli veel ka jalka õhtu. Vaatasime Joonistatud mehega minu pool jalkat ja pärast tuli Leenu kah siia. Lahe, rääkisime ja tegime Nalja ja noh, Leenul kammis ikka täitsa ära...aga see selleks. Pühapäeval ajasin veitsa asju... ja uskumatu, aga ma käisin võrku mängimas või noh, pigem oli see siiski lollimängimine. Pärast seda tuli Leenu ja Joonistatud mees minu poole ja vahtisime treilereid. Naljakas, kahe super laheda inimesega koos möödus mu Rakveres veedetud aeg. Hiljem rääkisime lambist Leenuga, tunde. Nagu oleks minu ära saatmine olnud.
Parim oli muidugi eilne õhtu, kui käisime jalutamas ja tegime hulluseid. Ma naersin eile õhtul nii palju, et pisarad voolasid lausa ja kõht valutas. Nii hea, et sain ka Leenu tuju heaks teha. Kas või hetkeks, sest tal praegu keerulised ajad ja nii super oli meil koos!!! Läksime ka Madise poole ja see mis me seal korraldasime oli nii veider ja natuke on häbi kah, ausalt, aga meil oli nii hüsteeriliselt naljakas lihtsalt, et ma ei kahetse.
Täna olen ma väsinud... väsinud kõigest. Ja kahjuks olen Rakveres kah veel kõigele lisaks. Sain oma korteri Tallinnas ja olen ikka Rkvs, eriti masendav ikka. Aga jah, see on selleks, et homme pean juuksurisse minema. Muidu käisin täna Tlnas tööl ja kirjutasin lepingule kah alla, et elan nüüd Tlnas.
Üks mõte siia... ’Kas kõik on halvasti?’
esmaspäev, 30. mai 2011
kolmapäev, 25. mai 2011
Kõige pikem sissekanne Itaaliast!
Uskumatu!! Mu elu esimene öö lennujaamas. Super lahe! Tõeline seiklus ikka! See on üks parimaid puhkuseid ja reise üldse, mis mul kunagi on olnud.
Kui eilsest midagi kirjutada, või kui ma selle postitan on juba üleeile, aga hetkel veel eile, siis... Hommik oli meil varane, juba kaheksa ärkasime ja kõik asjad valma, hakkasime liikuma. Saime õnneks pakid hotelli veel jätta ja läksime autot tagasi viima. Kõik laabus justkui iseenesest. Väga hea! Selle sama autoga toodi meid linna tagasi ja võisime rahuliku südamega hommikust sööma minna. Mmm... una brioche’ i cappuccino ja võrratu ilm. Itaalia keel on tegelikult suhteliselt lihtne ja hakkab kohe külge. Kui ma siin kuu aega oleks, siis oskaks ma juba isegi aru saada ja rääkida. Igatahes, istusime seal võrratus välikohvikus üle tunni aja kindlasti, aeg läks lausa lennates. Pärast seda käisime veel poes ja ostsime itaallaste lemmik juustu. Sain ühtlasi ära proovitud espresso ja limoncello, ohoh! Varsti tuligi aeg minna bussile ja siis kahele rongile, et jõuda Milanosse. Ok, bussile jooksis ka miljon õpilast. Täitsa kummaline tundus see. Kartsin juba, et me ei saagi peale, samas poleks mul ka selle vastu midagi olnud, kui me ka poleks sinna saanud. Igatahes, tuli ka kolmas buss, mis oli lisa buss, ja me mahtusime sinna. Jõudsime ilusti rongile ja ka teisele rongile ja aeg lendas täna tõesti. Vähemalt minu jaoks. Milano on siiski uskumatult lahe linn. Kui ma kunagi veel Itaaliasse tulen, siis ma lähen sinna. Rongijaam oli hiiglaslik ja mega ilus. Olime seal umbes paar tundi ja ma oleks vist veelgi olnud, kui aega oleks olnud. Tulime siis bussiga mööda kiirteed lennujaama, kus selgus, et üle tee on üks Itaalia suurimaid kaubanduskeskusied. Wao!! Naug mine ära!!!! See oli ikka GRANDE!!! Meil oli ainult tund aega, et seal ringi vaadata, sest kell 22 see pangi kinni, aga me jõudsime 21 ja siis oli suht pekis värk. Aga midagi ikka nägime ja emotsioon oli võimas. Pärast väikest poerallit tulime lennujaama ja hakkasime oma asju nii pakkima, et kõik ikka ära mahuks ja kaalud kah klapiks. Okou, ma veitsa põen isegi selle pärast, kas me mitte kaalu ei ületanud vms. Neli pudelit alkot ja riided ja muu kraam... See ei ole just väga kerge jah. Kuidagi pakkisime siiski asjad ära, eks paistab mis saab. Kell südaöö peksti meid lennujaama teise otsa, aga kuna õues on võrratult soe ja mõnus olla, siis me kobisime hoopis õue. Nüüd on nii, et ma siin kriban kirjutada ja viidan aega. Vennaraas üritab natuke puhata. Ja nii me seda lennukit ootamegi. Kell 7.20 väljub...
Kui ma nüüd kirjutaksin veel midagi, mis eriti meelde jäi sellest võrratust reisist, siis peaksin vist alustama kohe esimesest päevast... Kui saabusime siia ja ei teadnud mitte midagi ega kedagi ja kõik sujus iseeneses. Mis näitab tegelikult, et ei tasu põdeda asjade pärast, mida muuta ei saa, mis tuleb, see tuleb nii või naa. Teiseks see esimene õhtusöök, kus vend sõi erinevate mereandidega pastat ja mulle lauldi itaalia keeles sünnipäeva laulu. Järgmine päev see, kuidas meil joppas autoga ja nii edasi. Muidugi on/oli asju, mida mõtlesime hiljem, et oleks pidanud teisiti tegema, et oleks olnud kasulikum või mõtekam, aga mis tehtud see tehtud. Ja kõik on ju hästi!?! Edasi... Pietra Ligure on üks võrratumaid paiku, selle vaatamata, et seal olid nii kitsad, käänulised ja järsud teed, et iga millimeeter mängis rolli, et elada või surra. Kõik läks ju siiski hästi?!:D Aga ausalt, ma pole veel mitte kunagi nii kramplikult auto uksest kinni hoidnud, et pärast käsi lausa valutas. Uskumatu koht noh! Ja meie hotell!!!! Miljoni vaade merele, öösel kuu merel, terrass, mis oli suurem, kui meie tuba (peaaegu), oma bassein, oma rand, lahked ja abivalmid ja sõbralikud inimesed. Oeh...mida veel hing ihkab? Ja kogu see rannik ja maastik üleüldse. Seda on võimatu sõnadega edasi anda, isegi piltidega on keeruline, sest see mida sa näed ise ja mida räägivad pildid, pole ikka päris see sama. Uskumatu koht! USKUMATU! Kui mul vaid oleks võimalik siia jääda... Pietra Ligures oli veel lahedaid asju ja inimesi. Käisime päris mitmel õhtul mäe tipus söömas. See oli mingi restorani laadne koht, aga mitte päris. Igatahes, seal küpsetas eriti häid pizzasi üks mees, kes nägi välja nagu Asteriks.:D Ja need pizzad olid maailma parimad, isegi Hagari omad pole nii head, ausalt, sealt saab maailma parimat pitsat. Vaieldamatult! Viimasel õhtul tuli välja veel see kah, et teenindajad, kes seal olid, olid kaksikud naised. :D Hahaa, alguses me ei saanud aru isegi, et kumb on kumb ja see tundus nii veidralt naljakas, sest me polnud neid varem koos seal näinud ja see oli nii hea kombo lihtsalt. Ja mis kõige naljakam on, on see, et itaallased pole üldse mitte hullud või imelikud või üleolevad või halvad. Näiteks prantslased on veidi ülbed ja kõrgem klass, aga itaalias sellist suhtumist pole. Igatahes, igal korral, kui mu vend ütles midagi sellist, et :`Need itaallased pole üldsegi mitte nii hullud nagu ma arvasin`, siis juhtus midagi väga koomilist. Kõigepealt, seal Asteriksi restoranis oli teisel õhtul palju inimesi ja üks mees näiteks tõstis endale lambist tooli pähe. See oli nagu üli koom lihtsalt. Huumor kuubis!! Siis, ühel palaval päeval läksime pärast randa ühte kohvikusse, kus veitsa näksisime ja nii kui mu vend jõudis jälle need sõnad öelda, juhtus midagi naljakat. Kas olete märganud, et mõnikord on kõnniteed piiratud mingite postidega. Siis, üks ülikonnas mees, kui peale vaatad, siis eeldaks, et mingi hullem ärikas, tõstis ühel hetkel telefoniga rääkides oma jala lambist selle posti peale. Vähe ei olnud naljakas või??!!! :D Haaahaaa! Me karjusime vennaga mõlemad hüsteeriliselt naerda, sest see oli tõesti olukord, mida iga päev ei juhtu. Naljakaid seiku veidratest inimestest on veelgi, aga sissekanne läheb juba liiga pikaks ja tahaks veel muust kah kirjutada. Näiteks sellest, kui lahe on mu vennaga koos reisida... See on uskumatu! Kui ta mulle lambist ütles millalgi, et lähme koos reisima, siis mul oli lihtsalt karp lahti ja ma ei uskunud, et ta tahab minuga koos lambist trippima minna. Seega ma suhtusin alguses sellesse veidi skeptiliselt. Esiteks, ei arvanud ma, et see üldse tõeks saab ja siis, kui juba lennupiletid olemas, siis ei osanud ma nagu midagi sellelt reisilt oodata. Tulemus oli muidugi uskumatu ja unustamatu puhkus. PUHKUS kõige otsesemas mõttes. Puhkus Eestist, puhkus kodust, puhkus eestlastest ja puhkus koledast ja külmast ilmast. Mul oli kõik, mida tahta. Hea toit, hea tuju, super ilm, rand + meri, hea sõber/sugulane ja reisikaaslane. Ühesõnaga, kõik oli olemas! Siiski saab kinnitust tõsiasi, et mu vend on mulle siin ilmas kõige kallim, tähtsam ja olulisem. Peab ikka olema tahtmine tulla sellise tiinekaga, nagu mina, Itaaliasse, sellistesse mägedesse ja lihtsalt olla. Ning kuulda selliseid sõnu, et ’tahaks siia veel jääda’ ja ’siin on tõesti uskumatult ilus’ jne. Wao!! Parim! Parim! Parim!
Ok, jutt läheb juba liiga pikaks, eks kes rohkem teada tahab, see kuuleb sellest reisist veel ja veel. Arvatavasti pajatan sellest nii kaua, kuni järgmine sihtpunkt on vallutatud. Praeguseks lõpetan, panen arvuti kotti tagasi, ja asun lennikut ootama jälle.:D CIAO!
PS! Ma ei lugenud seda kõike uuesti läbi, seega loodan, et ei pahandata, kui on kirjavead ja muud apsakad.
Tegelikult on tegu juba üleeilse sissekandega...ehk siis esmaspäeva ööl vastu teisipäeva kirjutatud.
Kui eilsest midagi kirjutada, või kui ma selle postitan on juba üleeile, aga hetkel veel eile, siis... Hommik oli meil varane, juba kaheksa ärkasime ja kõik asjad valma, hakkasime liikuma. Saime õnneks pakid hotelli veel jätta ja läksime autot tagasi viima. Kõik laabus justkui iseenesest. Väga hea! Selle sama autoga toodi meid linna tagasi ja võisime rahuliku südamega hommikust sööma minna. Mmm... una brioche’ i cappuccino ja võrratu ilm. Itaalia keel on tegelikult suhteliselt lihtne ja hakkab kohe külge. Kui ma siin kuu aega oleks, siis oskaks ma juba isegi aru saada ja rääkida. Igatahes, istusime seal võrratus välikohvikus üle tunni aja kindlasti, aeg läks lausa lennates. Pärast seda käisime veel poes ja ostsime itaallaste lemmik juustu. Sain ühtlasi ära proovitud espresso ja limoncello, ohoh! Varsti tuligi aeg minna bussile ja siis kahele rongile, et jõuda Milanosse. Ok, bussile jooksis ka miljon õpilast. Täitsa kummaline tundus see. Kartsin juba, et me ei saagi peale, samas poleks mul ka selle vastu midagi olnud, kui me ka poleks sinna saanud. Igatahes, tuli ka kolmas buss, mis oli lisa buss, ja me mahtusime sinna. Jõudsime ilusti rongile ja ka teisele rongile ja aeg lendas täna tõesti. Vähemalt minu jaoks. Milano on siiski uskumatult lahe linn. Kui ma kunagi veel Itaaliasse tulen, siis ma lähen sinna. Rongijaam oli hiiglaslik ja mega ilus. Olime seal umbes paar tundi ja ma oleks vist veelgi olnud, kui aega oleks olnud. Tulime siis bussiga mööda kiirteed lennujaama, kus selgus, et üle tee on üks Itaalia suurimaid kaubanduskeskusied. Wao!! Naug mine ära!!!! See oli ikka GRANDE!!! Meil oli ainult tund aega, et seal ringi vaadata, sest kell 22 see pangi kinni, aga me jõudsime 21 ja siis oli suht pekis värk. Aga midagi ikka nägime ja emotsioon oli võimas. Pärast väikest poerallit tulime lennujaama ja hakkasime oma asju nii pakkima, et kõik ikka ära mahuks ja kaalud kah klapiks. Okou, ma veitsa põen isegi selle pärast, kas me mitte kaalu ei ületanud vms. Neli pudelit alkot ja riided ja muu kraam... See ei ole just väga kerge jah. Kuidagi pakkisime siiski asjad ära, eks paistab mis saab. Kell südaöö peksti meid lennujaama teise otsa, aga kuna õues on võrratult soe ja mõnus olla, siis me kobisime hoopis õue. Nüüd on nii, et ma siin kriban kirjutada ja viidan aega. Vennaraas üritab natuke puhata. Ja nii me seda lennukit ootamegi. Kell 7.20 väljub...
Kui ma nüüd kirjutaksin veel midagi, mis eriti meelde jäi sellest võrratust reisist, siis peaksin vist alustama kohe esimesest päevast... Kui saabusime siia ja ei teadnud mitte midagi ega kedagi ja kõik sujus iseeneses. Mis näitab tegelikult, et ei tasu põdeda asjade pärast, mida muuta ei saa, mis tuleb, see tuleb nii või naa. Teiseks see esimene õhtusöök, kus vend sõi erinevate mereandidega pastat ja mulle lauldi itaalia keeles sünnipäeva laulu. Järgmine päev see, kuidas meil joppas autoga ja nii edasi. Muidugi on/oli asju, mida mõtlesime hiljem, et oleks pidanud teisiti tegema, et oleks olnud kasulikum või mõtekam, aga mis tehtud see tehtud. Ja kõik on ju hästi!?! Edasi... Pietra Ligure on üks võrratumaid paiku, selle vaatamata, et seal olid nii kitsad, käänulised ja järsud teed, et iga millimeeter mängis rolli, et elada või surra. Kõik läks ju siiski hästi?!:D Aga ausalt, ma pole veel mitte kunagi nii kramplikult auto uksest kinni hoidnud, et pärast käsi lausa valutas. Uskumatu koht noh! Ja meie hotell!!!! Miljoni vaade merele, öösel kuu merel, terrass, mis oli suurem, kui meie tuba (peaaegu), oma bassein, oma rand, lahked ja abivalmid ja sõbralikud inimesed. Oeh...mida veel hing ihkab? Ja kogu see rannik ja maastik üleüldse. Seda on võimatu sõnadega edasi anda, isegi piltidega on keeruline, sest see mida sa näed ise ja mida räägivad pildid, pole ikka päris see sama. Uskumatu koht! USKUMATU! Kui mul vaid oleks võimalik siia jääda... Pietra Ligures oli veel lahedaid asju ja inimesi. Käisime päris mitmel õhtul mäe tipus söömas. See oli mingi restorani laadne koht, aga mitte päris. Igatahes, seal küpsetas eriti häid pizzasi üks mees, kes nägi välja nagu Asteriks.:D Ja need pizzad olid maailma parimad, isegi Hagari omad pole nii head, ausalt, sealt saab maailma parimat pitsat. Vaieldamatult! Viimasel õhtul tuli välja veel see kah, et teenindajad, kes seal olid, olid kaksikud naised. :D Hahaa, alguses me ei saanud aru isegi, et kumb on kumb ja see tundus nii veidralt naljakas, sest me polnud neid varem koos seal näinud ja see oli nii hea kombo lihtsalt. Ja mis kõige naljakam on, on see, et itaallased pole üldse mitte hullud või imelikud või üleolevad või halvad. Näiteks prantslased on veidi ülbed ja kõrgem klass, aga itaalias sellist suhtumist pole. Igatahes, igal korral, kui mu vend ütles midagi sellist, et :`Need itaallased pole üldsegi mitte nii hullud nagu ma arvasin`, siis juhtus midagi väga koomilist. Kõigepealt, seal Asteriksi restoranis oli teisel õhtul palju inimesi ja üks mees näiteks tõstis endale lambist tooli pähe. See oli nagu üli koom lihtsalt. Huumor kuubis!! Siis, ühel palaval päeval läksime pärast randa ühte kohvikusse, kus veitsa näksisime ja nii kui mu vend jõudis jälle need sõnad öelda, juhtus midagi naljakat. Kas olete märganud, et mõnikord on kõnniteed piiratud mingite postidega. Siis, üks ülikonnas mees, kui peale vaatad, siis eeldaks, et mingi hullem ärikas, tõstis ühel hetkel telefoniga rääkides oma jala lambist selle posti peale. Vähe ei olnud naljakas või??!!! :D Haaahaaa! Me karjusime vennaga mõlemad hüsteeriliselt naerda, sest see oli tõesti olukord, mida iga päev ei juhtu. Naljakaid seiku veidratest inimestest on veelgi, aga sissekanne läheb juba liiga pikaks ja tahaks veel muust kah kirjutada. Näiteks sellest, kui lahe on mu vennaga koos reisida... See on uskumatu! Kui ta mulle lambist ütles millalgi, et lähme koos reisima, siis mul oli lihtsalt karp lahti ja ma ei uskunud, et ta tahab minuga koos lambist trippima minna. Seega ma suhtusin alguses sellesse veidi skeptiliselt. Esiteks, ei arvanud ma, et see üldse tõeks saab ja siis, kui juba lennupiletid olemas, siis ei osanud ma nagu midagi sellelt reisilt oodata. Tulemus oli muidugi uskumatu ja unustamatu puhkus. PUHKUS kõige otsesemas mõttes. Puhkus Eestist, puhkus kodust, puhkus eestlastest ja puhkus koledast ja külmast ilmast. Mul oli kõik, mida tahta. Hea toit, hea tuju, super ilm, rand + meri, hea sõber/sugulane ja reisikaaslane. Ühesõnaga, kõik oli olemas! Siiski saab kinnitust tõsiasi, et mu vend on mulle siin ilmas kõige kallim, tähtsam ja olulisem. Peab ikka olema tahtmine tulla sellise tiinekaga, nagu mina, Itaaliasse, sellistesse mägedesse ja lihtsalt olla. Ning kuulda selliseid sõnu, et ’tahaks siia veel jääda’ ja ’siin on tõesti uskumatult ilus’ jne. Wao!! Parim! Parim! Parim!
Ok, jutt läheb juba liiga pikaks, eks kes rohkem teada tahab, see kuuleb sellest reisist veel ja veel. Arvatavasti pajatan sellest nii kaua, kuni järgmine sihtpunkt on vallutatud. Praeguseks lõpetan, panen arvuti kotti tagasi, ja asun lennikut ootama jälle.:D CIAO!
PS! Ma ei lugenud seda kõike uuesti läbi, seega loodan, et ei pahandata, kui on kirjavead ja muud apsakad.
Tegelikult on tegu juba üleeilse sissekandega...ehk siis esmaspäeva ööl vastu teisipäeva kirjutatud.
esmaspäev, 23. mai 2011
Tagasiteel juba
Teen lühidalt...kuna kõik halisevad, et ma olen arvutis oma reisi ajal. Mis tegelikult on igati loogiline, et ma vatan oma meili, kui selleks võimalus tuleb... Ja koguaeg ei saa päikese käes olla, mul on niigi juba päiksepiste.
Igatahes, eile õhtul käisime Finale Ligures, kus elu ikka käis kah. Ilmselt sellepärast, et nädalavahetus oli alanud. Nädala sees on ranniku ala täielikult välja surnud, aga nädala vahetusel elu keeb. Vaade oli seal võrratu ja noh, ma isegi ei oska sõnadega seda emotsiooni enam edasi anda, mida sellised kohad mulle avaldavad ja pakuvad!... Öösel oli näha välku, aga vihma vist siiski ei tulnud.
Täna oli kuumem õues, kui eile. Väga kuumem! Meie linnakeses toimus trilatoni võistlus, või õigemini toimus see tervel rannikul vms. Rahvast oli muidugi meeletult. Nägin elus esimest korda itaalia pulma ja igasugu muud lahedat. Keskväljakul näitas kraadiklaas kraade 44. :D Päris jõhkralt hull ikka! Aga päris nii vist ikka polnud...
Pärast lõunat hakkasime Alba poole tagasi sõitma. Valisime sel korral veidi parema tee... Mulle tundus, et siia jõudmine oli kiirem, kui sinna minek, aga tegelikult siiski polnud. Nende jõhkrate mägede vahel tiirutamine pani mul pea ringi käima ja päikesest hakkas pea kah valutama. Nüüd on juba kõik korras.
Albas käisime söömas ja linnas on muusika festival. Seega käisime albajazz kontserdil, mis oli täiega lahe minu arust. Mulle hullult meeldis. Algul jämmisid muusikud omavahel ja lõpuks laulis üks naine kah veel. Wao! Siis rallisime veel autoga ja tankisime ja homme algab päev juba varakult. Viime auto tagasi ja sõidame Milanosse. Mis seal saama hakkab, seda ei tea veel keegi...
Igatahes, eile õhtul käisime Finale Ligures, kus elu ikka käis kah. Ilmselt sellepärast, et nädalavahetus oli alanud. Nädala sees on ranniku ala täielikult välja surnud, aga nädala vahetusel elu keeb. Vaade oli seal võrratu ja noh, ma isegi ei oska sõnadega seda emotsiooni enam edasi anda, mida sellised kohad mulle avaldavad ja pakuvad!... Öösel oli näha välku, aga vihma vist siiski ei tulnud.
Täna oli kuumem õues, kui eile. Väga kuumem! Meie linnakeses toimus trilatoni võistlus, või õigemini toimus see tervel rannikul vms. Rahvast oli muidugi meeletult. Nägin elus esimest korda itaalia pulma ja igasugu muud lahedat. Keskväljakul näitas kraadiklaas kraade 44. :D Päris jõhkralt hull ikka! Aga päris nii vist ikka polnud...
Pärast lõunat hakkasime Alba poole tagasi sõitma. Valisime sel korral veidi parema tee... Mulle tundus, et siia jõudmine oli kiirem, kui sinna minek, aga tegelikult siiski polnud. Nende jõhkrate mägede vahel tiirutamine pani mul pea ringi käima ja päikesest hakkas pea kah valutama. Nüüd on juba kõik korras.
Albas käisime söömas ja linnas on muusika festival. Seega käisime albajazz kontserdil, mis oli täiega lahe minu arust. Mulle hullult meeldis. Algul jämmisid muusikud omavahel ja lõpuks laulis üks naine kah veel. Wao! Siis rallisime veel autoga ja tankisime ja homme algab päev juba varakult. Viime auto tagasi ja sõidame Milanosse. Mis seal saama hakkab, seda ei tea veel keegi...
laupäev, 21. mai 2011
Siesta!
Noonii, meil on siesta! Lõpuks sain aega ja mahti kirjutada kah. Eile ei jõudnud üldse. Kuid mitte, et oleks teinud midagi väga, aga see kuumus väsitab veidi küll ja teeb laisaks, aga ma ei kurda. Ma ausõna armastan seda ilma siin, seda kui õues on 33 kraadi sooja ja päike lõõmab taevas. Istun hetkel basseini ääres ja naudin vaadet merele. Ma ei taha ära minna siit. See teeb mind isegi nukraks veidi. Homme hakkame juba Eestile jälle lähemale sõitma. Nimelt siis Albasse tagasi ja esmaspäeval Milanosse ja teisip. tulebki juba lennuk tagasi. Sel korral veel koos minuga ma kardan, kuigi ma ei tahaks üldse...
Igatahes siis, eilsest päeval nii palju, et hommikul sõima ja nautisime niisama ilma ja siesta ajaks läksime alla linna. Nagu ikka, algas meie päev rannast, kus me veits aega peesitasime ja random inimesed nagu me oleme, ei plaaninud me midagi. Ühel hetkel mõtlesime, et sõidaks lampi rongiga mõnda teise linna. Sõitsime siis Savonasse. Iseenesest väga kena linn ja värki. Suur sadam, kus olid lausa kruisilaevad ja meeletult palju väikseid paate jne, aga mida polnud olid suveniiri poed. Terve linna peale oli ainult üks. Suht veider!? Peale seda linnas käiku olin suht läbi, sest sooja ilmaga palju kõndida pole just väga kerge ju.? Siis sõitsime jälle mäest ülesse ja panime asjad ära. Puhkasime veitsa ja käisime pesus ja õhtul läksime alla linna tagasi. Jalutasime niisama ja vaatasime ringi. Kuna me pole siiani aru saanud, mis ajal nad tegelikult söövad või midagi teevad, siis kella kümne paiku läksime me sööma. Kõht oli jube täis ja kuud kah veel ei paistnud. Jalutasime veel natuke ringi ja selles linnas, kus me elame, on väga rahulik. Inimesed jätavad lihtsalt auto aknad lahti ja pidusid väga vist ei toimu jne. Veits enne südaööd tulime hotelli tagasi ja ma läksin rõdule istuma ja merd vaatama. Umbes tund hiljem ärkasin ja selgus, et olin sinna samasse magama jäänud. Kobisin siis voodisse ja põõnasin rõõmsalt hommikuni välja.
Täna hommikul ärkasime varem, sest laupäev on siin turu päev ja me tahtsime kah ikka osa saada sellest. Pühapäeviti on siin üldse poed kinni. Hommikul käisime kohe poes ja siis turule. Turg oli nagu ehtne 1992 aasta Rakvere turg.:D Naljakas! Neil on siin veel selline kord, et keegi järjekorras kraaplema ei hakkaks, siis on tehtud selline süsteem, nagu Selveris salatiletis umbes. Et võtad oma numbri ja ootad järjekorras. Pärast turu tsilli läksime randa, siiski viimane päev ju ja tuleb võtta, mis võtta annab. Siis võtsime kerge eine seal ja jalutasime autoni ning tagasi hotelli. Ma käsin basseinis ujumas ja lebotasin veel. Ühesõnaga, täna on küll suhteliselt lihtsalt lebotamise päev olnud. See on tegelikult nii veider, sest ma pole harjunud lihtsalt olema, ehk mitte midagi tegema. Alguses oli see päris keeruline, aga nüüd mulle juba isegi meeldib. Meeldib, et ma ei pea mitte midagi tegema ja saan lihtsalt olla. Varsti enam ei saa ju...
Igatahes siis, eilsest päeval nii palju, et hommikul sõima ja nautisime niisama ilma ja siesta ajaks läksime alla linna. Nagu ikka, algas meie päev rannast, kus me veits aega peesitasime ja random inimesed nagu me oleme, ei plaaninud me midagi. Ühel hetkel mõtlesime, et sõidaks lampi rongiga mõnda teise linna. Sõitsime siis Savonasse. Iseenesest väga kena linn ja värki. Suur sadam, kus olid lausa kruisilaevad ja meeletult palju väikseid paate jne, aga mida polnud olid suveniiri poed. Terve linna peale oli ainult üks. Suht veider!? Peale seda linnas käiku olin suht läbi, sest sooja ilmaga palju kõndida pole just väga kerge ju.? Siis sõitsime jälle mäest ülesse ja panime asjad ära. Puhkasime veitsa ja käisime pesus ja õhtul läksime alla linna tagasi. Jalutasime niisama ja vaatasime ringi. Kuna me pole siiani aru saanud, mis ajal nad tegelikult söövad või midagi teevad, siis kella kümne paiku läksime me sööma. Kõht oli jube täis ja kuud kah veel ei paistnud. Jalutasime veel natuke ringi ja selles linnas, kus me elame, on väga rahulik. Inimesed jätavad lihtsalt auto aknad lahti ja pidusid väga vist ei toimu jne. Veits enne südaööd tulime hotelli tagasi ja ma läksin rõdule istuma ja merd vaatama. Umbes tund hiljem ärkasin ja selgus, et olin sinna samasse magama jäänud. Kobisin siis voodisse ja põõnasin rõõmsalt hommikuni välja.
Täna hommikul ärkasime varem, sest laupäev on siin turu päev ja me tahtsime kah ikka osa saada sellest. Pühapäeviti on siin üldse poed kinni. Hommikul käisime kohe poes ja siis turule. Turg oli nagu ehtne 1992 aasta Rakvere turg.:D Naljakas! Neil on siin veel selline kord, et keegi järjekorras kraaplema ei hakkaks, siis on tehtud selline süsteem, nagu Selveris salatiletis umbes. Et võtad oma numbri ja ootad järjekorras. Pärast turu tsilli läksime randa, siiski viimane päev ju ja tuleb võtta, mis võtta annab. Siis võtsime kerge eine seal ja jalutasime autoni ning tagasi hotelli. Ma käsin basseinis ujumas ja lebotasin veel. Ühesõnaga, täna on küll suhteliselt lihtsalt lebotamise päev olnud. See on tegelikult nii veider, sest ma pole harjunud lihtsalt olema, ehk mitte midagi tegema. Alguses oli see päris keeruline, aga nüüd mulle juba isegi meeldib. Meeldib, et ma ei pea mitte midagi tegema ja saan lihtsalt olla. Varsti enam ei saa ju...
reede, 20. mai 2011
Itaalias kolmas päev
Ciao!
Ma teen täna väga kiirelt ja lühidalt ja kokkuvõtvalt, sest ilge uni on mind tabamas praegu. Aga mulon vist kerge päikesepiste kah, mis teeb mind veidi uimaseks.
Hommikusöök oli tavaline, aga hea ja kõik vajalik oli olemas. Pärast seda tegime väikese interneti ringi ja ma lebotasin basseini ääres ja õppisin tööga seonduvaid asju. Keskpäeval otsustasime siis alla-linna minna. Ja ikka väga õigel ajal...just siis, kui kohalikel algas siesta. Mis tegelikult tähendas seda, et kõik kohad sulgesid end. Kuna siin on tegelikult kogu ranniku ala asustatud, siis kõik rannad on siin tasulised. Meie hotelliga kaasnes ka privaat rand, mis iseenesest oli tavaline rand, ainuke erinevus, et lamamistoolid olid ja varjud ja noh, teatav luksus siiski oli. Rannas liiva pole, on ime peenikesed ja väiksed kivikesed, ja päeval läksid need nii kuumaks, et põletas lausa tallaalust. Lebotasime siis rannas paar tundi ja küttis päris kuumaks, seega ma käisin isegi meres ära. Jube soolane, nagu ikka jõhkralt, aga seda paremini hoidis vesi pinnal. Kui me rannast ära läksime, oli mul tunne nagu ma poleks üldse päikest saanud, nahk tundus sama lumivalge nagu ennem. Pärast randa sõitsime aga hotelli tagasi ja imelikul kombel ma ei mäleta isegi, mida me siis tegime. Mingi hetk otsustasime igatahes minna Verezzisse. Ja ausalt, mitte kunagi veel pole sellist surmahirmu olnud. Selle kohaga siin Itaalias on kaks võimalust. Siin on võrratu õhk ja loodus ja soojus ja teine pool sellel värgil on see, et üks vale liigutus ja sa lõpetad kusagil 200 meetri sügavusel oru-kalju põhjas. Väga kohutav! Igatahes sinna Verenzzi viis selline tee, et iga kümne meetri tagant oli 180 kraadine pööre vasakule ja siis paremale ja siis veel mäest ülesse kah samal ajal. Suht hull!! Mul oli käsi jube totaalselt krampis juba sellest auto uksest kinni hoidmisest. Kui me sealt mäest alla tagasi jõudsime, tundsin end vaimselt nii kurnatuna, et oleksin tahtnud lihtsalt kuhugi peitu joosta. Kõht oli kah jube tühi ja need itaalased on mingid veidrikud ju. Neil käib iga asi kella järgi. Ilmselgelt siis kui meie otsustasime, et tahaks süüa, oli neil alles aperatiivi aeg ja ei mingit toidu võimalust. Saime siiski väikesed pizza lõigud ja jalutasime veel niisama vanalinnas, kuni mul hakkas veidi jahe. Arvatavasti sellepärast, et olin juba naha vahepeal punakamaks saanud ja kere oli kuumem, kui ümbritsev õhk, ehk siis, mul on vist mingi päikesepiste või kerge põletus. Pärast seda tulime hotelli taaskord. Vend hakkas tegelema oma tööga ja mina läksin jooksma. Mäest ülesse!:D Päris raske, isegi väga raske, sest need mäed siin on kõik umbes 40 kraadise nurga all. Suht keeruline! Alla joosta oli muidugi ime lihtne. Pärast seda käisin ujumas ja pesus ja siis läksime sööma. Tänane valik oli pizza, ikka täielik pizza päev. Arvatavasti Eestis ma enam pizzat ei söö ega taha!:D Me ei jaksanud neid ära süüa ja siis sai kaasa võtta. Jalutasime siis auto juurde ja sõitsime pimedas sellest jõhkrast mäest alla-linna. Wao, see linn on nii ilus, meri ja tuled ja... imeline! Inimesi siiski väga õhtul kusagil polnud, vb oli määrav see, et nädala sees, suvaline päev. Päeva ajal on siin küll võimatu liigelda, igal inimesel on siin vist oma auto. Ja siis tulime hotelli tagasi ja ma aitasin vennal ta tööd lõpetada, millega kokku jamasime kella kaheni peaaegu...
neljapäev, 19. mai 2011
Buongiorno
Buongiorno!
Hommik algas meil kell 7. Kui ma rõduukse avasin, tundus, et oli vihma sadanud. Läksime hommiku cappucinot jooma ja sööma ja tänavatel olid ka lombid. Okei?! Hommikul oli pilves ja suht nukker. Inimesi polnud väga, aga välikohvik, kus me istusime, oli armas. Teenindajad on siin toredad jne. Jube uurimine ja puurimine ja vaidlus käis meil selle üle, kas me lähme rendiautole järgi bussiga, jala või taksoga? Bussid sinna ei liikunud, jala oleks olnud me jäänudki seda maad käima, seega tuli võtta takso. Saime endale mõnusa väikese opel corsa. Täitsa kenake teine, mu meelest. Liiklus tundub Albas väga korralik ja inimlik, isegi rohkem kui Eestis. Ainuke värk, et piirangutest vist väga kinni ei peeta. Võtsime suuna Barolosse, mis on eriti kuulus just oma veinide poolest. Väga võluv linnake! Ausalt, uskumatult ilus, künka või meie mõistes mäe peal ja võrratu vaatega. Aww, tahaks elada seal. Suure isuga nagu me oleme, läksime mingisse poekesse sisse, kus oli tosin erinevat küpsist ja onuke, kes seda kohta pidas arvatavasti, oli mega sõbralik. Andis meile küpsiseid proovida ja värki. Ostsime siis mingid mõnusad saiakesed ja läksime pargipingile neid sööma. Lõpuks tuli ka päike veidike piiluma. Kartsin juba, et täna jääbki ilm koledaks. Pärast seda sõitsime edasi Serralungasse. Istun hetkel lampi õues, Fontanafredda veinimõisa juures, ja teeme aega parajaks. Paras aeg kirjutamiseks. Igatahes, kella kahe paiku tehakse meile ekstra veinimõisa külastus. Ootan juba huviga!!
Ossaa!!! Mul on ilmselge EUFOORIA! Ma pole kunagi midagi nii võrratut näinud, vist!! Aga okei, jätkan kõigepealt sealt, kus pooleli jäin.
Veinimõisas oli väga põnev. Valdas nii äratundmisrõõm, kui ka uusi asju sain teada. Kokkulepitud kella kahe asemel saabus üks naisterahvas poole kolme paiku. Kaasa tuli ka õpilane, kellest saab seal uus töötaja. Alustasime oma tuuri maapealsetest veinikeldritest. Hiiglaslikud tammevaadid ja muu värk ning ajalugu juurde. Peaks sellest veinimõisa külastusest tegema mingi kokkuvõtliku ja õpetliku kirjatöö, et teistele kah seda kõike edasi anda, mida mul õnnestus täna endasse imeda. Igatahes, mida aega edasi, seda sügavamale maa alla me suundusime. Päris jahedaks kiskus kah. Tammevaadid olid peaaegu kõik täidetud ja neid oli seal ikka meeletult. Erinevatest viinamarjasortidest nagu Nebbiolo, Moscato, Dolcetto jne. Uskuge või mitte, aga aastas ekspordib see mõis umbes 6 miljonit pudelit. See number tundub tegelikult ju päris suur.?! Igatahes, pärast punase veini vaatide vahel snorgeldamist, suundusime maa peale tagasi, kus oli tehas, kus on kogu töö tehakse. Alustades viinamarjade puhastamisest lõpetades pudelite sildistamisega. Kui tuur oli läbi, läksime ühte keldriruumi tagasi ja degusteerisime nelja veini. Kuna veinid olid meie omal valikul, siis valisime kaks valget ja kaks punast. Sest mina eelistan valget ja millegi pärast on nii, et mehed eelistavad punast.? Igatahes, valged olid mõlemad suurepärased veinid minu meelest. Arneis, Pradalupo2010 ja dessertvein kerge mulliga – Moscato, Moncucco 2009 (ühtlasi ka mu lemmik nendest) – olid valgeteks. Punased veinid mida proovisime olid: La Lepre, Dolcetto 2008 ja La Rosa, Barolo, Nebbiolo 2007 (mis oli mu venna lemmikuks). Punase veiniga on see lugu, et see on hea siis, kui ta on vanem, kui ta on juba kaua seisnud ja olnud. Mida noorem vein, seda toorem ja vähem küps see tundub. Kui see trall seal kõik läbi sai, asusime taas teele. Muideks tohib Itaalias sõita autoga, kuni 0.5 promilliga. Tee mida sõitma asusime, osutus minu jaoks vähemalt keerulisemaks ja ohtlikumaks kui ma arvata oskasin. Pidin koguaeg näpuga kaardil järge ajama ja samal ajal silmad ja kõrvad lahti hoidma, ning autooksest või millest iganes kramplikult kinni hoidma. Serralungast läks meeletult käänuline, ohtlikult kurviline ja kitsas tee Bossolascosse, sealt edasi läks tee juba veidi normaalsemaks, aga endiselt oli hirm, et kohe kohe paneme kellegagi pauku või lõpetame lihtsalt kusagil oru põhjas. Kohutav! Ausalt, ma pole veel kunagi kartnud niimoodi autoga sõita nagu täna. Usun, et isegi kõige kõvemad kutid ei tunneks end siin kindlalt. Sellele vaatamata, kihutavad kohalikud nii mis hirmus, mis võttis minul seest veel õõnsamaks. Sealt sõitsime edasi Cevasse, kus tekkis hullem segadus, sest see linn oli veel käänulisem ja kaljulisem ja orulisem, kus eelmised. Muideks selle piirkonnaga on üldse selline lugu, et see on meeletult mägine ala ja linnad on mingis mõttes kokku kasvanud, või neid just kui ühendaks mingi mõtteline joon, aga tegelikult siiski on nad teineteisest veidi eemal. Kuna me Cevas panime veits puusse, sõitsime me hoopis Savonasse välja ja üritasime kõigest hingest vältida maksustatud kiirteed. Wao! Seal tundsin ma esimest korda tõelist soojust ja SUVE! Sõitsime ligi 60 km mööda rannikut, mägedest üles ja alla jälle, et jõuda Pietra Liguresse. Lõpuks ometi! Kell oli umbes kaheksa, kui me õigesse linn-külasse jõudsime, aga see on VÕRRATU! Mul pole lihtsalt sõnu! Esiteks oli eriti sikk-sakk tee, kus praktiliselt üks auto teisest määda ei saa, tõusime taas mäkke. Kurvid olid 180 kraadi ja hullemad ja mul oli juba tõsine hirm! Viimaks leidsime ka oma hotelli, mille rõdul ma hetkel istun ja naudin võluvat punakas-kollakat kuud, mis sillerdab merel. Kell saab meie aja järgi kohe üks, ja mu vend läks just magama, aga ma vist ei lähegi magama, sest see on liiga ilus ja hea, et seda maha magada. Kui me auto pargitud saime, läksime sööma. Pizza oli täna eriti hea ja inimesed siin Ligures räägivad saksa ja inglise keelt ja kõik on nii sõbralikud ja head. Vaade meie toast on konkreetselt miljoni vaade ja hotellis on bassein, milles ma kella poole üheteistkümne ajal ujumas juba käisin. Õues on nii soe, et võin lihtsalt särgi väel olla ja nautida seda, mis mind hetkel ümbritseb. Kõik on SUPER!!!:D
Hommik algas meil kell 7. Kui ma rõduukse avasin, tundus, et oli vihma sadanud. Läksime hommiku cappucinot jooma ja sööma ja tänavatel olid ka lombid. Okei?! Hommikul oli pilves ja suht nukker. Inimesi polnud väga, aga välikohvik, kus me istusime, oli armas. Teenindajad on siin toredad jne. Jube uurimine ja puurimine ja vaidlus käis meil selle üle, kas me lähme rendiautole järgi bussiga, jala või taksoga? Bussid sinna ei liikunud, jala oleks olnud me jäänudki seda maad käima, seega tuli võtta takso. Saime endale mõnusa väikese opel corsa. Täitsa kenake teine, mu meelest. Liiklus tundub Albas väga korralik ja inimlik, isegi rohkem kui Eestis. Ainuke värk, et piirangutest vist väga kinni ei peeta. Võtsime suuna Barolosse, mis on eriti kuulus just oma veinide poolest. Väga võluv linnake! Ausalt, uskumatult ilus, künka või meie mõistes mäe peal ja võrratu vaatega. Aww, tahaks elada seal. Suure isuga nagu me oleme, läksime mingisse poekesse sisse, kus oli tosin erinevat küpsist ja onuke, kes seda kohta pidas arvatavasti, oli mega sõbralik. Andis meile küpsiseid proovida ja värki. Ostsime siis mingid mõnusad saiakesed ja läksime pargipingile neid sööma. Lõpuks tuli ka päike veidike piiluma. Kartsin juba, et täna jääbki ilm koledaks. Pärast seda sõitsime edasi Serralungasse. Istun hetkel lampi õues, Fontanafredda veinimõisa juures, ja teeme aega parajaks. Paras aeg kirjutamiseks. Igatahes, kella kahe paiku tehakse meile ekstra veinimõisa külastus. Ootan juba huviga!!
Ossaa!!! Mul on ilmselge EUFOORIA! Ma pole kunagi midagi nii võrratut näinud, vist!! Aga okei, jätkan kõigepealt sealt, kus pooleli jäin.
Veinimõisas oli väga põnev. Valdas nii äratundmisrõõm, kui ka uusi asju sain teada. Kokkulepitud kella kahe asemel saabus üks naisterahvas poole kolme paiku. Kaasa tuli ka õpilane, kellest saab seal uus töötaja. Alustasime oma tuuri maapealsetest veinikeldritest. Hiiglaslikud tammevaadid ja muu värk ning ajalugu juurde. Peaks sellest veinimõisa külastusest tegema mingi kokkuvõtliku ja õpetliku kirjatöö, et teistele kah seda kõike edasi anda, mida mul õnnestus täna endasse imeda. Igatahes, mida aega edasi, seda sügavamale maa alla me suundusime. Päris jahedaks kiskus kah. Tammevaadid olid peaaegu kõik täidetud ja neid oli seal ikka meeletult. Erinevatest viinamarjasortidest nagu Nebbiolo, Moscato, Dolcetto jne. Uskuge või mitte, aga aastas ekspordib see mõis umbes 6 miljonit pudelit. See number tundub tegelikult ju päris suur.?! Igatahes, pärast punase veini vaatide vahel snorgeldamist, suundusime maa peale tagasi, kus oli tehas, kus on kogu töö tehakse. Alustades viinamarjade puhastamisest lõpetades pudelite sildistamisega. Kui tuur oli läbi, läksime ühte keldriruumi tagasi ja degusteerisime nelja veini. Kuna veinid olid meie omal valikul, siis valisime kaks valget ja kaks punast. Sest mina eelistan valget ja millegi pärast on nii, et mehed eelistavad punast.? Igatahes, valged olid mõlemad suurepärased veinid minu meelest. Arneis, Pradalupo2010 ja dessertvein kerge mulliga – Moscato, Moncucco 2009 (ühtlasi ka mu lemmik nendest) – olid valgeteks. Punased veinid mida proovisime olid: La Lepre, Dolcetto 2008 ja La Rosa, Barolo, Nebbiolo 2007 (mis oli mu venna lemmikuks). Punase veiniga on see lugu, et see on hea siis, kui ta on vanem, kui ta on juba kaua seisnud ja olnud. Mida noorem vein, seda toorem ja vähem küps see tundub. Kui see trall seal kõik läbi sai, asusime taas teele. Muideks tohib Itaalias sõita autoga, kuni 0.5 promilliga. Tee mida sõitma asusime, osutus minu jaoks vähemalt keerulisemaks ja ohtlikumaks kui ma arvata oskasin. Pidin koguaeg näpuga kaardil järge ajama ja samal ajal silmad ja kõrvad lahti hoidma, ning autooksest või millest iganes kramplikult kinni hoidma. Serralungast läks meeletult käänuline, ohtlikult kurviline ja kitsas tee Bossolascosse, sealt edasi läks tee juba veidi normaalsemaks, aga endiselt oli hirm, et kohe kohe paneme kellegagi pauku või lõpetame lihtsalt kusagil oru põhjas. Kohutav! Ausalt, ma pole veel kunagi kartnud niimoodi autoga sõita nagu täna. Usun, et isegi kõige kõvemad kutid ei tunneks end siin kindlalt. Sellele vaatamata, kihutavad kohalikud nii mis hirmus, mis võttis minul seest veel õõnsamaks. Sealt sõitsime edasi Cevasse, kus tekkis hullem segadus, sest see linn oli veel käänulisem ja kaljulisem ja orulisem, kus eelmised. Muideks selle piirkonnaga on üldse selline lugu, et see on meeletult mägine ala ja linnad on mingis mõttes kokku kasvanud, või neid just kui ühendaks mingi mõtteline joon, aga tegelikult siiski on nad teineteisest veidi eemal. Kuna me Cevas panime veits puusse, sõitsime me hoopis Savonasse välja ja üritasime kõigest hingest vältida maksustatud kiirteed. Wao! Seal tundsin ma esimest korda tõelist soojust ja SUVE! Sõitsime ligi 60 km mööda rannikut, mägedest üles ja alla jälle, et jõuda Pietra Liguresse. Lõpuks ometi! Kell oli umbes kaheksa, kui me õigesse linn-külasse jõudsime, aga see on VÕRRATU! Mul pole lihtsalt sõnu! Esiteks oli eriti sikk-sakk tee, kus praktiliselt üks auto teisest määda ei saa, tõusime taas mäkke. Kurvid olid 180 kraadi ja hullemad ja mul oli juba tõsine hirm! Viimaks leidsime ka oma hotelli, mille rõdul ma hetkel istun ja naudin võluvat punakas-kollakat kuud, mis sillerdab merel. Kell saab meie aja järgi kohe üks, ja mu vend läks just magama, aga ma vist ei lähegi magama, sest see on liiga ilus ja hea, et seda maha magada. Kui me auto pargitud saime, läksime sööma. Pizza oli täna eriti hea ja inimesed siin Ligures räägivad saksa ja inglise keelt ja kõik on nii sõbralikud ja head. Vaade meie toast on konkreetselt miljoni vaade ja hotellis on bassein, milles ma kella poole üheteistkümne ajal ujumas juba käisin. Õues on nii soe, et võin lihtsalt särgi väel olla ja nautida seda, mis mind hetkel ümbritseb. Kõik on SUPER!!!:D
kolmapäev, 18. mai 2011
Itaalia!!:)
Eile oli ilmselge reisiärevus sees, sest uni ei tulnud väga. Hommik tuli sellel vaatamata väga ruttu. Aitäh kõigile õnne soovijatele ja Tom’ile, kes väga ilusasti laulis mulle, veel enne, kui ma õhku tõusin lennukiga. Täna hommikul lähme vennaga Itaaliasse siis. Olime umbes kaks tundi varem lennujaamas ja passisime, tegime aega parajaks. Ma ei teadnudki, et ta nii suure isuga on. Alles oli hommikusöök, siis lennujaamas võileib ja siis lennukis kah näksimist. Ise on ta nii õbluke, ei tea kuhu tal see läheb. Lennujaamas arvuti lahti kohe ja läks kaardi uurimiseks, sest kõik mis me teeme ja kuhu me lähme on tegelikult omal algatusel. Nii põnev!! Saime eriti soodsalt lennu ja noh inimesi on kah lennukis sellevõrra palju. Kõik istekohad on täis. Jah, olen hetkel lennukis ja kirjutan. Veel on jäänud kaks tundi lennata umbes. Kui ma selle ükskord postitan, siis olen ma juba arvatavasti hotellis ja eks ma siis täpsusta mis vahepeal veel on juhtunud. Läheb ilmselgelt seikluseks...! Õhku tõustes oli totaalne kergendus. „Jesss, saame minema siit!“
Raporteerin, mis vahepeal juhtunud on, kuni praeguse hetkeni. Lennuk jõudis oodatust varem kohale ja kõik laabus ladusalt. Saime kohe bussile, kuhu juhid meid ise lausa peale kutsusid. Buss suundus Milanose. Pean lihtsalt mainima, et hetke seisuga on siin võrratud teeolud. Kui arvatakse, et Itaalias või üldse lõunamaa inimestel on kombeks hiljaks jääda, siis praegused olukorrad on näidanud just vastupidist. Meie õnneks oleme jõudnud igale poole varem või täpselt, et asjad ilusti joonde saaks ajada. Milanos läksime rongijaama, mis oli tohutult suur. Ma arvan, et suurem isegi, kui Bergamo lennujaam. Meil on jopanud, nagu ausalt... Rongipiletid saime kiirelt, kuid piletile polnud kirjutatud mitte midagi peale siht- ja lõpppunkti. A hah, ei noo tore iseenesest ju?! Küsisime infost abi, kus ma kukkusin teenindajat tagant utsitama, ja siis vend ütles mulle, et ma loeksin, mis seinal kirjas on. Oih! Seal oli, et sellest infost ei tohi rongide kohta küsida. Eee?! Milleks see seal siis üldse oli? ’Tourist info’!? Geniaalne!! Ma vaistu järgi teadsin, et peame 6ndale perroonile minema. Jep, see oli õige. Edasi helistasime Eestisse ja saime välja uuritud ka selle, kus me ümber peame istuma. Ja oh ime lugu küll, selles rongis on hetkel isegi pistikupesa. Sain nüüd arvuti laadima panna ja nii umbes kolme tunni pärast peaksime Albas olema.
Nii, meie aja järgi siin on kell hetkel saamas üks. Ma kujutan ette, et mu sissekannet on veidi raske jälgida, sest iga lõik on eri ajal kirjutatud, aga kes tahab, see mõistab. Igatahes, peaksin juba magama kobima, sest homme tuleb hull päev. Või vähemalt hommik.
Nii siis... Kui me lõpuks süsteemist aru saime, läks rongidele jõudmine väga ladusalt. Meil oli mingi õnnepäev vist. Ei taha küll ära sõnuda, aga kõik jooksis iseenesest enam-vähem paika. Albas olime kohal kella seitsmeks. Lõpuks! Kui soe, kui mõnus, kui hea, kui täiuslik kõik oli!!! Ma vist jään siia. Mu vend tuleb nädala pärast Eestisse, aga mina jään siia! Kas pole mitte võrratu mõte?! Igatahes on Alba üks kena linnake. Väike ja mõnus, meenutab veidi Tallinna vanalinna, kus kõik majad kasvavad üksteisest välja. Aga ilus!! Panime asjad ära ja tõttasime sööki otsima. Proovisime pastat, nagu plaan oli. Vend sõi mereandidega, ma mingit eriti tsillist. Kunagi panen kusagile toidust ja muust pilte kah. Suht kuum!:D Ports oli muidugi hiiglaslik ja ära liikuda oli sealt üsna raske. AGA, ma ei saa mainimata jätta seda, et mulle lauldi seal esimest korda elus itaalia keeles sünnipäeva laulu ja toodi küünlaga tiramisu! Nämm!! Super õhtu noh! Sellest räägin ma veel pikalt kunagi arvatavasti!! Pärast seda, võtsime hotellist arvuti, et proovida linnas wifi leida. Lõppes see hoopis sellega, et istusime vanalinna keskel ja jõime klaasikese õlut ning nautisime sooja ja täiuslikku ilma. Pimedaks läheb siin muidugi väga vara. Lõpuks, nagu näha, saime ka wifi... Homme ootab meid ees aga palju katsumusi, sest üritame auto rentida, aga et sinna jõuda, tuleb läbida pikk tee.
Üritan homme jälle kirjutada, aga teie olge mõnusad ja aitäh armsatele inimestele, kes mind meeles pidasid!!!:)) CIAO!
Raporteerin, mis vahepeal juhtunud on, kuni praeguse hetkeni. Lennuk jõudis oodatust varem kohale ja kõik laabus ladusalt. Saime kohe bussile, kuhu juhid meid ise lausa peale kutsusid. Buss suundus Milanose. Pean lihtsalt mainima, et hetke seisuga on siin võrratud teeolud. Kui arvatakse, et Itaalias või üldse lõunamaa inimestel on kombeks hiljaks jääda, siis praegused olukorrad on näidanud just vastupidist. Meie õnneks oleme jõudnud igale poole varem või täpselt, et asjad ilusti joonde saaks ajada. Milanos läksime rongijaama, mis oli tohutult suur. Ma arvan, et suurem isegi, kui Bergamo lennujaam. Meil on jopanud, nagu ausalt... Rongipiletid saime kiirelt, kuid piletile polnud kirjutatud mitte midagi peale siht- ja lõpppunkti. A hah, ei noo tore iseenesest ju?! Küsisime infost abi, kus ma kukkusin teenindajat tagant utsitama, ja siis vend ütles mulle, et ma loeksin, mis seinal kirjas on. Oih! Seal oli, et sellest infost ei tohi rongide kohta küsida. Eee?! Milleks see seal siis üldse oli? ’Tourist info’!? Geniaalne!! Ma vaistu järgi teadsin, et peame 6ndale perroonile minema. Jep, see oli õige. Edasi helistasime Eestisse ja saime välja uuritud ka selle, kus me ümber peame istuma. Ja oh ime lugu küll, selles rongis on hetkel isegi pistikupesa. Sain nüüd arvuti laadima panna ja nii umbes kolme tunni pärast peaksime Albas olema.
Nii, meie aja järgi siin on kell hetkel saamas üks. Ma kujutan ette, et mu sissekannet on veidi raske jälgida, sest iga lõik on eri ajal kirjutatud, aga kes tahab, see mõistab. Igatahes, peaksin juba magama kobima, sest homme tuleb hull päev. Või vähemalt hommik.
Nii siis... Kui me lõpuks süsteemist aru saime, läks rongidele jõudmine väga ladusalt. Meil oli mingi õnnepäev vist. Ei taha küll ära sõnuda, aga kõik jooksis iseenesest enam-vähem paika. Albas olime kohal kella seitsmeks. Lõpuks! Kui soe, kui mõnus, kui hea, kui täiuslik kõik oli!!! Ma vist jään siia. Mu vend tuleb nädala pärast Eestisse, aga mina jään siia! Kas pole mitte võrratu mõte?! Igatahes on Alba üks kena linnake. Väike ja mõnus, meenutab veidi Tallinna vanalinna, kus kõik majad kasvavad üksteisest välja. Aga ilus!! Panime asjad ära ja tõttasime sööki otsima. Proovisime pastat, nagu plaan oli. Vend sõi mereandidega, ma mingit eriti tsillist. Kunagi panen kusagile toidust ja muust pilte kah. Suht kuum!:D Ports oli muidugi hiiglaslik ja ära liikuda oli sealt üsna raske. AGA, ma ei saa mainimata jätta seda, et mulle lauldi seal esimest korda elus itaalia keeles sünnipäeva laulu ja toodi küünlaga tiramisu! Nämm!! Super õhtu noh! Sellest räägin ma veel pikalt kunagi arvatavasti!! Pärast seda, võtsime hotellist arvuti, et proovida linnas wifi leida. Lõppes see hoopis sellega, et istusime vanalinna keskel ja jõime klaasikese õlut ning nautisime sooja ja täiuslikku ilma. Pimedaks läheb siin muidugi väga vara. Lõpuks, nagu näha, saime ka wifi... Homme ootab meid ees aga palju katsumusi, sest üritame auto rentida, aga et sinna jõuda, tuleb läbida pikk tee.
Üritan homme jälle kirjutada, aga teie olge mõnusad ja aitäh armsatele inimestele, kes mind meeles pidasid!!!:)) CIAO!
esmaspäev, 16. mai 2011
CIAO!!
Oih, milline päev! Kell on kohe kohe südaöö kah ja inimesed on täna eriti agarad minuga suhtlema. Ilmselt hoitakse mind ärkvel, sest kõik tahavad olla esimesed, kes mulle õigel päeval õnne soovivad!:D Nii armas tegelikult! Varsti saan teada, kes ees-mees!
Eile sain magama mingi pool kolm öösel vist. Ma arvan vähemalt?! Hommikul oli kell 6 äratus ja pool seitse hakkasin Tlna poole sõitma. Vedas! Sain autoga. Jube nokkimine ja tiksumine oli autos ja juba olingi kohal. Eriti kiire sõit tundus. Rõve ilm oli! Tibutas mingit jura ja värki... Viisin oma koti Telegraafi ja läksin oma uude töökohta, kus kell 9 pidi mul algama kohvikoolitus. See algas tegelikult pool kümme. Ma jõin nii palju cappucinosid, et kerge värin tuli juba sisse. Iseenesest ma kohvi ju ei joo, aga täna sai seda küll päris ohtralt tarbitud. Harjutasime südameid ka! Pärast seda tuli Karl kah restosse. Nimelt on Karl see kuju, kellega ma hakkan õhtuti seal restos elavat muusikat tegema. Olime jõudnud ühe loo proovida, kui Mind kupatati poodi, et ma enne veinikoolitust ikka midagi sööksin kah. Ok siis! Käisin Eleniga poes ja sõime mõlemad hiiglaslikud karbid Rimi salatit. Ma ei jaksanudki kõike ära süüa. Oi jaaa, ja siis läks joomiseks!:D Või noh, peaaegu!:D Igatahes pulli sai ja oli üks tore päev. Hommikul väike üledoos kohvist ja edasine päev oli kella ühest kella üheksani joomine. Ok, kui ma nüüd päris aus olen, siis päris nii ikka polnud. Vahuveini ühe pokaali jõin, edasine veini degusteerimine käis nii, et valged veinid, mida oli viis, proovisime, nuusutasime, maitsesime erinevate toitudega, ning alla ei neelanud eriti. Veini raiskamine küll, aga vastasel juhul oleks ma pärast paari pokaali nii purjus olnud, et poleks enam midagi aru saanud, ja samuti ka teised. Tunnine paus, mis meil kell neli oli, oli minul ringi trippimiseks. Käisin Balti jaamas, asju ajamas. Õue astudes tabas mind selline värkendav õhk, et tundsin, et veini aurud on mulle siiski veidi mõjunud. Tagasi tulles passisin veitsa niisama ja ajasin asju ja kella viiest läks punase veiniga tegutsemiseks. Proovisime vist kuute veini. Üks on kindel, punane vein pole minu vein. Mulle istub ikka valge rohkem, sest punane on liiga tummine minu jaoks. Ah jaa! Päeva tegid positiivseks veel mu uued töökaaslased, kes kiitsid mu imelist eesti keele oskust ja mu väljendust, sest nad ise ei saanud oma konspektidest aru ja minu sõnakasutus on vahel päris naljakas.:D Seega oli sellega igasugu naljakaid lugusi... Nt, kui ma kirjutasin, et mingi vein ja kitsejuust on hea kooslus, ehk siis minu keeli 'vein ja juust jooksevad kenasti koos', või et vein on 'kergelt sirgjooneline' jne. Lahe!? Ma olen ikka nii andekas mõnikord. Igatahes, pärast seda tegime Karliga proovi veel ja mõtlesime kava (lugusi) ja siis ma jõudsin isegi ühe kannujoogi(kokteili) juua ja hakkasin koos vihma ja päikesega umbes üheksa paiku koju liikuma. Käisin Telegraafist läbi ja oh imet, inimesed ikka eriti lahked. Kes kutsus kohvi jooma, kes andis mulle vihmavarju. Wao?! Mis toimub?:D Koju sain, ootas mind ees maailma parim kook. Nagu päriselt, ma pole elus mitte kunagi midagi nii head saanud!!
Õhtu kulges edasi pakkides ja rääkides inimestega ja nüüd tegelikult on juba selgunud ka kõige agaram õnnesoovija:D
Aitäh!:D
Ja ärge mind siis liiga igatsege. Ma juba varsti Itaaliast tagasi ja toon teile kuhjaga PÄIKEST sealt!:D
Bye! CIAO!:D
pühapäev, 15. mai 2011
Selline päev siis
Hahaa, Eesti on ikka uskumatult tubli!!... Mul on siiralt kahju, et kulutasin oma aega selle jura vaatamisele eile. Oleks võinud hoopis lugeda selle asemel või midagi kasulikku teha. Siiski polnudki eilne õhtu kõige jubedam. Kui mul alguses oli väga nukker ja kurb tuju, siis öösel läks juba paremaks. Iroonitsesime emaga üksteise võidu, kuni kõik pööras naljakas. Lisaks sellele, rääkisin eile õhtul ühe eriti hea ja erilise inimesega, kes pani mind erinevatele asjadele mõtlema ja üldse oli nii hea temaga rääkida. Kindlalt üks põhjus või lahendus või mis iganes, mis muutis mu tuju heaks!
Tänane hommik algas kohe tööga. Ladusin paar tundi puid ja koristasin ja koristasin veel ja lõpuks sain vist valmis kah. Siis tuli mu vend koju. Mina läksin linna Selline veider tunne oli... Nagu läheks inimestega hüvasti jätma või midagi sellist. Sain Intsuga kokku, et talle ta raamat tagasi anda. Võtsime Madise poolt ta kitarri võimu kah, ning ta mängis mulle natuke enda pool. Siis läksime ühika juurde, kus ootasime veits aega ning Leenu tuli välja. Ta andis mulle juba sünnipäeva kingituse ära. Aww...see oli nii nunnu. Esiteks oli kollasele paberile pandud meie sõbrapilt ja siis oli kirjutatud ümber igasugu lahedaid asju. Kuidas me kokku saime, siis milline oli meie teine kohtumine ja palju palju muid lahedaid juhtumeid! Nii lahee!! See on tõsiselt vinge värgeldus. Lisaks sellele oli veel must pipar ja mega suur sokolaad. Ah jaaa, ja kaart, millel oli kirjas, et ma sain nelja aastaseks! :D Hahaa, geniaalne! Ülim! Need asjad, mis seal paberil olid kirjas, olid nii ilusad ja head hetked, et ma pidin pisara lausa poetama selle auks. Väga armas!! Lõpuks lasime Leenul pessu minna ja käisin Intsuga veel poes. Ta saatis mu koju ja kodus hakkas mu pea ikka jõhkralt laamendama. Otsustasin, et lähen homme Tallinna, mitte täna. Lihtsalt tuleb vara-vara tõusta homme. Edasine päev/õhtu on lihtsalt kulgenud... Ootan juba teisipäeva! Ja ausalt, mingi veider elevus on sees. Ei tea isegi, miks. Ju peab nii olema.
Aga olge mõnusad ja arrivederci amici!! :D
Tänane hommik algas kohe tööga. Ladusin paar tundi puid ja koristasin ja koristasin veel ja lõpuks sain vist valmis kah. Siis tuli mu vend koju. Mina läksin linna Selline veider tunne oli... Nagu läheks inimestega hüvasti jätma või midagi sellist. Sain Intsuga kokku, et talle ta raamat tagasi anda. Võtsime Madise poolt ta kitarri võimu kah, ning ta mängis mulle natuke enda pool. Siis läksime ühika juurde, kus ootasime veits aega ning Leenu tuli välja. Ta andis mulle juba sünnipäeva kingituse ära. Aww...see oli nii nunnu. Esiteks oli kollasele paberile pandud meie sõbrapilt ja siis oli kirjutatud ümber igasugu lahedaid asju. Kuidas me kokku saime, siis milline oli meie teine kohtumine ja palju palju muid lahedaid juhtumeid! Nii lahee!! See on tõsiselt vinge värgeldus. Lisaks sellele oli veel must pipar ja mega suur sokolaad. Ah jaaa, ja kaart, millel oli kirjas, et ma sain nelja aastaseks! :D Hahaa, geniaalne! Ülim! Need asjad, mis seal paberil olid kirjas, olid nii ilusad ja head hetked, et ma pidin pisara lausa poetama selle auks. Väga armas!! Lõpuks lasime Leenul pessu minna ja käisin Intsuga veel poes. Ta saatis mu koju ja kodus hakkas mu pea ikka jõhkralt laamendama. Otsustasin, et lähen homme Tallinna, mitte täna. Lihtsalt tuleb vara-vara tõusta homme. Edasine päev/õhtu on lihtsalt kulgenud... Ootan juba teisipäeva! Ja ausalt, mingi veider elevus on sees. Ei tea isegi, miks. Ju peab nii olema.
Aga olge mõnusad ja arrivederci amici!! :D
laupäev, 14. mai 2011
Nädalake läbi juba
Oih, oli vist naiivne minust arvata, et kui mul hakkab vaheaaeg, siis on mul rohkem aega kirjutamiseks. Päris ongi... Töötöötöö, aga ausalt ma isegi ei kurda, sest see on ainuke, mis aitab halbu mõtteid eemale hoida ja väsitab piisavalt, et ka pärast seda ei tule need pähe. Kuigi jah, kui aus olla, siis praegu on küll sada muret. Eriti suur mure on see korteri jama, kui selle saaks kaelast ära, siis saaks isegi juba hingata.
Päevad lähevad kah kõik mega kiirelt. Ei tea, mida ma esmaspäeval tegin. Teisipäeval sõitsin juba Tallinnasse, siis olid talgud ja majaveini välja valimine jne. Päev oli väga töökas ja pikk. Kolmapäeval läksin juba poole seitsmeks hommikul tööle ning pärast seda koolitusele. Jälle väga väsitav päev. Tulemuseks oli see, et kell kümme läksin ma juba magama. Neljapäev täpselt sama moodi. Neljapäeval sain esimest korda elus veini dekanteerida. Wao, see oli täitsa lahe ja huvitav, võttis alguses käed isegi värisema, aga ära tegin. Mu uued töökaaslased tunduvad päris toredad, loodetavasti nii ka jääb!. Üks tüdruk oli nõus minuga isegi korterit tulema vaatama. Vedas mul, veel enam, et ta on selline tugev tüdruk, et temaga ei pea küll midagi kartma. Lahe! Pärast kõike seda ei olnud mulle sellest kiirest päevast veel küll, läksin jooksma. Tallinnas on hea joosta, esiteks sellepärast, et avastad kohti, kus varem pole käinud ja teiseks sellepärast, et nii palju on mõeldud inimestele, kes midagi teha tahavad, sest igalpool on ratta ja muud rajad ja see on super lausa. Pärast, endalegi imestuseks pikemat ringi kui tavaliselt, olin tol õhtul üksi korteris ja vaatasin veitsa seda Euro asja kah, ning siis magama. Reedene päev algas ebaõnnestumistega, sest pisin seitsmeks tööle minema, aga hommikul vajutasin kella kinni, õnneks oli teine äratus kah. See oli küll pool seitse, aga ma jõudsin siiski kohale, hilinesin ainult paar minutit. Õnneks! Hotellis oli aga mingi saksa grupp, ja nendega oli üldse mingi veider ’case’. See selleks... Läksin töölt varem ära, oma uude töökohta, et kokku saada ühe poisiga, kellega koos me hakkame seal elavat muusikat tegema. Appi!! Ta on andekas, ausalt! Alguses laulis ta mingit oma lugu, mis oli päris hea, siis proovisime midagi koos kah ja nii see läks. Nüüd pean lisaks kõigele muule hakkama veel lugusi otsima ja proovi tegema ja esmaspäeval peaks meil juba prooviesinemine olema. Oh god! Pean jõudma... Teisipäeval on mu sünnipäev ja ongi hea, et ma siis Itaaliasse lähen. Tahaks juba niiiniii väga minna. Kõige kurvem on olla Rakveres, kui kõik asjad hakkavad korraga tuksi minema. Aga ma olen tugev ja saan hakkama. Ükskõik mis kive ja kaikaid mulle ette ei loobita.
Tänase päeva kokkuvõte on see, et hommikul tegin kodus veitsa tööd, siis käisin proovis, siis passisin niisama ja ajasin äri. Kui kõik olid mulle täna juba korra vaimselt üritanud ajupesu teha, siis õhtul juhtus midagi veel imelikumat. Kõigepealt, olid kõik bussid juba läinud ja ma Potsule ei saanud. Siis ütles Tom, et tal auto täis, siis ikka lõpuks polnud täis ja tuldi mulle järgi. Samal ajal astus lambist sisse Joonistatud mees ja ma olin väga hämmingus. Lõpptulemus oli see, et tema viis mu hoopis Potsule ja Tom koos teistega sõitis meie ees. Sellest mis seal oli, pole mul midagi öelda. Tore oli Joonast näha. Ühel hetkel otustas Joonistatud mees, et läheb ära. Viskas mind koju ja läks oma sõbra juurde. Ma ei teagi, miks ma Potsu ei jäänud, aga ju polnud täna minu päev. Kõik on mulle mingit kuradi ’mind fucki’ teinud kah, nii et oligi vb hea, et ma koju tulin.
Vaatan nüüd seda eurovisiooni...Nii palju meeslauljaid on, täitsa uskumatu kohe. Igatahes, järgmine nädal olen alguses jälle Tallinnas, ja oma sünnipäeval lähen Itaaliasse puhkama, palju õnne siis mulle, ja ehk saan end natukeseks kõigest ja kõigist välja lülitada siis. Üritan kirjutada kah vahepeal, aga eks ole näha, kas jõuab ja mis saab.
Päevad lähevad kah kõik mega kiirelt. Ei tea, mida ma esmaspäeval tegin. Teisipäeval sõitsin juba Tallinnasse, siis olid talgud ja majaveini välja valimine jne. Päev oli väga töökas ja pikk. Kolmapäeval läksin juba poole seitsmeks hommikul tööle ning pärast seda koolitusele. Jälle väga väsitav päev. Tulemuseks oli see, et kell kümme läksin ma juba magama. Neljapäev täpselt sama moodi. Neljapäeval sain esimest korda elus veini dekanteerida. Wao, see oli täitsa lahe ja huvitav, võttis alguses käed isegi värisema, aga ära tegin. Mu uued töökaaslased tunduvad päris toredad, loodetavasti nii ka jääb!. Üks tüdruk oli nõus minuga isegi korterit tulema vaatama. Vedas mul, veel enam, et ta on selline tugev tüdruk, et temaga ei pea küll midagi kartma. Lahe! Pärast kõike seda ei olnud mulle sellest kiirest päevast veel küll, läksin jooksma. Tallinnas on hea joosta, esiteks sellepärast, et avastad kohti, kus varem pole käinud ja teiseks sellepärast, et nii palju on mõeldud inimestele, kes midagi teha tahavad, sest igalpool on ratta ja muud rajad ja see on super lausa. Pärast, endalegi imestuseks pikemat ringi kui tavaliselt, olin tol õhtul üksi korteris ja vaatasin veitsa seda Euro asja kah, ning siis magama. Reedene päev algas ebaõnnestumistega, sest pisin seitsmeks tööle minema, aga hommikul vajutasin kella kinni, õnneks oli teine äratus kah. See oli küll pool seitse, aga ma jõudsin siiski kohale, hilinesin ainult paar minutit. Õnneks! Hotellis oli aga mingi saksa grupp, ja nendega oli üldse mingi veider ’case’. See selleks... Läksin töölt varem ära, oma uude töökohta, et kokku saada ühe poisiga, kellega koos me hakkame seal elavat muusikat tegema. Appi!! Ta on andekas, ausalt! Alguses laulis ta mingit oma lugu, mis oli päris hea, siis proovisime midagi koos kah ja nii see läks. Nüüd pean lisaks kõigele muule hakkama veel lugusi otsima ja proovi tegema ja esmaspäeval peaks meil juba prooviesinemine olema. Oh god! Pean jõudma... Teisipäeval on mu sünnipäev ja ongi hea, et ma siis Itaaliasse lähen. Tahaks juba niiiniii väga minna. Kõige kurvem on olla Rakveres, kui kõik asjad hakkavad korraga tuksi minema. Aga ma olen tugev ja saan hakkama. Ükskõik mis kive ja kaikaid mulle ette ei loobita.
Tänase päeva kokkuvõte on see, et hommikul tegin kodus veitsa tööd, siis käisin proovis, siis passisin niisama ja ajasin äri. Kui kõik olid mulle täna juba korra vaimselt üritanud ajupesu teha, siis õhtul juhtus midagi veel imelikumat. Kõigepealt, olid kõik bussid juba läinud ja ma Potsule ei saanud. Siis ütles Tom, et tal auto täis, siis ikka lõpuks polnud täis ja tuldi mulle järgi. Samal ajal astus lambist sisse Joonistatud mees ja ma olin väga hämmingus. Lõpptulemus oli see, et tema viis mu hoopis Potsule ja Tom koos teistega sõitis meie ees. Sellest mis seal oli, pole mul midagi öelda. Tore oli Joonast näha. Ühel hetkel otustas Joonistatud mees, et läheb ära. Viskas mind koju ja läks oma sõbra juurde. Ma ei teagi, miks ma Potsu ei jäänud, aga ju polnud täna minu päev. Kõik on mulle mingit kuradi ’mind fucki’ teinud kah, nii et oligi vb hea, et ma koju tulin.
Vaatan nüüd seda eurovisiooni...Nii palju meeslauljaid on, täitsa uskumatu kohe. Igatahes, järgmine nädal olen alguses jälle Tallinnas, ja oma sünnipäeval lähen Itaaliasse puhkama, palju õnne siis mulle, ja ehk saan end natukeseks kõigest ja kõigist välja lülitada siis. Üritan kirjutada kah vahepeal, aga eks ole näha, kas jõuab ja mis saab.
pühapäev, 8. mai 2011
Ema ja päev
Ma ei teagi mida kirjutada...Tahaks midagi öelda, aga ma ei taha kellegi tundeid riivata, seega jätan siia kirjutamata asjad, mis mind painavad ja kedagi jõhkralt riivata võivad. Need isegi ei paina mind, aga teevad mind mõtlikuks ja nukraks. Hakkan jälle end kaotama? Ei, seda ei juhtu enam, seda ei saa juhtuda, sest ma ei lase sellel enam juhtuda. Esiteks juba selle pärast, et ma ei lase endale kedagi nii lähedale, et keegi mulle halba ja haiget saaks teha. Olen õppinud distantsi hoidma ja ausalt öeldes on pohhuism kõige tugevam relv üldse, kõige ja kõigi vastu!
Täna on emadepäev! Ma ei tea, kas see tuleb mu nurka surutud tujust praegu või mulle lihtsalt ei meedigi absoluutselt mitte üks tähtpäev. Vähe sellest, et ema on jauranud terve nädala juba sellest, et pühapäev on emadepäev, siis jauravad ka kõik teised sel teemal. Mis aga on eriti kummaline, on see, et tegelikult mina küll ei mäleta, et meie peres oleks kunagi hullult ’seda’ päeva tähistatud. Päev nagu iga teine ju? Või ei ole? Noo, kui enne oli, siis enam igatahes pole. Püüan siiski võimalikult neutraalne olla. Arvan, et täna on üksi olemise päev. Ma pole täna väga seltsiv, isegi enda seltskond tundub üleliigne.
Eile õhtul, kui ma õue läksin, oli plaanis alguses üksi minna. Tahtsin minna Vallikale päikest vaatama, kuidas see loojub ja lihtsalt olla. Ilmselgelt peaks enamik seda ebanormaalseks ja noh, ma polegi tavaline ja normaalne, nii et minult ei tasu ka midagi normaalset oodata. Poolel teel tekkis aga veider tunne, nagu oleks pidanud kellelegi helistama, sest pärast pidu olid kõik nagu ära kadunud. Tundus, et kõigil on suva, kuidas keegi end tunneb ja mis toimub. Helistasin Leenule – ta oli Kamiga. Nojah, pole midagi siis. Millalgi sain Joonistatud mehega kokku ja tsillisime lambist. Aga midagi oli nagu valesti, mu süda aimas halba. Ja õhtul see halb hakkas ka saabuma minuni. Unwelcome inimesed ja muu stuff... Koju jõudes oleksin tahtnud lihtsalt end ära peita, kõige ja kõigi eest, emotsoone nagu polnudki ja samas olid sellised, et ma oleks nagu kuri olnud millegi peale??! Kui ma korraks arvuti lahti tegin, hakkas rääkima inimene, kes mõni aeg tagasi ütles, et ta ei suhtle minuga enam. Mul läks kõik sassi, ma ei teadnud, kas vastata või täita ta soov ja temaga mitte suhelda, nagu ta tahtis? Pika juurdlemise peale otsustasin, mitte midagi öelda, ja panin parem arvuti kinni tagasi. Raske... Emotsioonid käisid jälle üle pea ja pea peal kokku. Fakkkk! Tahaks juba unustada kõik selle ja Eestist ära saada. Jah, tahaks päriselt Eestist ära saada. Alustaks muidugi Tlnasse, kuid täna emaga jalutades mõtlesin, et kui teda enam pole, siis mul pole ka kohustusi enam Eestis, ja olen üpris kindel, et ma ei taha siia enam jääda siis.
Hommikud on vastikud! Ma ei suuda oma silmi avada. Isegi, kui mul see niinimetatud vaheaeg hakkas, pidin täna varakult ärkama, sest ma teadsin, et ema on juba ammu üleval. Ta oli õues, kui tordi ja lilled tuppa viisin. Jah, need tegid ta tuju heaks, aga ta ei muutu kunagi...
Pärast hommikusööki läksime linna ja ostsime talle kingad. Jalutasime veel natukene niisama, mis on täiesti uskumatu, sest ma lihtsalt ei suuda temaga kaua koos olla. Isegi tund on mõnikord liiast, samas, kui mõnel teisel juhul on isegi täiesti okei. Igatahes, see tema nõme näägutamine ja virisemine ja otsustusvõimetus ja kõik see... Õhhhh, ma ei või lihtsalt, ma ei kannata seda ja ma pole mingi faking mõtetelugeja, et peaksin aru saama, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad ja tahavad. Ja see ei käi ainult mu ema kohta. Ridade vahelt ma kah lugeda ei oska ja polegi vaja, kellele midagi ei meeldi, siis alati on võimalus lihtsalt minema kõndida, nagu ikka inimesed teevad ja juba kombeks on saanud. Ja krt, tal on vaja alati ka midagi vastu öelda. Ta võib isegi teada, et mul on õigus, aga tal on vaja ikka näägutada ja targutada ja vastupidist väita. Milleks??? Kõige kohutavam asja juures on see, et ma lollakas teen tihti sama viga. See on mingi värdjas päritud komme vist. Ja see on NÕME! Ma ei taha selline olla!! Tahan olla mina - Päike! Haah, see on sama nagu siis, kui ema hakkab mind kellegagi võrdlema... Ütleb, et ma olen ikka nii sarnane sellele ja tollele või, et mul on kellegagi sarnased näojooned või mis iganes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle ei meeldi noh! Ma ei taha olla nagu teised!! Ja ma ei taha sarnaneda kellelegi, igatahes mitte nii! Ma tean, et minul ja Leenul on mingeid ühiseid jooni, ja see on ok, aga ma ei taha nii, et mu ema või keegi kolmas tuleb ja hakkab mingeid lambikasid paralleele tõmbama, mida tegelikult ei eksisteeri isegi.
Ühesõnaga jah, täna on varjamise päev olnud, sest kohe kui ma koju jõudsin, läksin õue, oma hoovi kõige tagumisse nurka ja kuni praeguseni olen lihtsalt omaette olnud. Lugesin ja mõtlesin ja kirjutasin ja kuulasin muusikat. Parim asi siin maal olles ongi see, et mul on suur hoov, kus saan rahus olla. Võin oma asjad mööda hoovi laiali jätta (nagu tel., raamat või mis iganes muu) ja keegi ei saa neid ära võtta ega ära lõhkuda ega midagi teha. Õues on täna väga mõnus ilm kah, ainult mingi jobi tuul on. See võiks minema kaduda, siis oleks palju parem. Aga sukeldun nüüd oma raamatusse tagasi, sest hetkel sain vist kõik öeldud, mis mul öelda oli. Hakkas palju parem kah kohe! Kirjutamine on ikka üks hea teraapia, parem kui rääkimine, sest rääkides vähesed kuulavad ja veel vähesemad mõistavad.
Täna on emadepäev! Ma ei tea, kas see tuleb mu nurka surutud tujust praegu või mulle lihtsalt ei meedigi absoluutselt mitte üks tähtpäev. Vähe sellest, et ema on jauranud terve nädala juba sellest, et pühapäev on emadepäev, siis jauravad ka kõik teised sel teemal. Mis aga on eriti kummaline, on see, et tegelikult mina küll ei mäleta, et meie peres oleks kunagi hullult ’seda’ päeva tähistatud. Päev nagu iga teine ju? Või ei ole? Noo, kui enne oli, siis enam igatahes pole. Püüan siiski võimalikult neutraalne olla. Arvan, et täna on üksi olemise päev. Ma pole täna väga seltsiv, isegi enda seltskond tundub üleliigne.
Eile õhtul, kui ma õue läksin, oli plaanis alguses üksi minna. Tahtsin minna Vallikale päikest vaatama, kuidas see loojub ja lihtsalt olla. Ilmselgelt peaks enamik seda ebanormaalseks ja noh, ma polegi tavaline ja normaalne, nii et minult ei tasu ka midagi normaalset oodata. Poolel teel tekkis aga veider tunne, nagu oleks pidanud kellelegi helistama, sest pärast pidu olid kõik nagu ära kadunud. Tundus, et kõigil on suva, kuidas keegi end tunneb ja mis toimub. Helistasin Leenule – ta oli Kamiga. Nojah, pole midagi siis. Millalgi sain Joonistatud mehega kokku ja tsillisime lambist. Aga midagi oli nagu valesti, mu süda aimas halba. Ja õhtul see halb hakkas ka saabuma minuni. Unwelcome inimesed ja muu stuff... Koju jõudes oleksin tahtnud lihtsalt end ära peita, kõige ja kõigi eest, emotsoone nagu polnudki ja samas olid sellised, et ma oleks nagu kuri olnud millegi peale??! Kui ma korraks arvuti lahti tegin, hakkas rääkima inimene, kes mõni aeg tagasi ütles, et ta ei suhtle minuga enam. Mul läks kõik sassi, ma ei teadnud, kas vastata või täita ta soov ja temaga mitte suhelda, nagu ta tahtis? Pika juurdlemise peale otsustasin, mitte midagi öelda, ja panin parem arvuti kinni tagasi. Raske... Emotsioonid käisid jälle üle pea ja pea peal kokku. Fakkkk! Tahaks juba unustada kõik selle ja Eestist ära saada. Jah, tahaks päriselt Eestist ära saada. Alustaks muidugi Tlnasse, kuid täna emaga jalutades mõtlesin, et kui teda enam pole, siis mul pole ka kohustusi enam Eestis, ja olen üpris kindel, et ma ei taha siia enam jääda siis.
Hommikud on vastikud! Ma ei suuda oma silmi avada. Isegi, kui mul see niinimetatud vaheaeg hakkas, pidin täna varakult ärkama, sest ma teadsin, et ema on juba ammu üleval. Ta oli õues, kui tordi ja lilled tuppa viisin. Jah, need tegid ta tuju heaks, aga ta ei muutu kunagi...
Pärast hommikusööki läksime linna ja ostsime talle kingad. Jalutasime veel natukene niisama, mis on täiesti uskumatu, sest ma lihtsalt ei suuda temaga kaua koos olla. Isegi tund on mõnikord liiast, samas, kui mõnel teisel juhul on isegi täiesti okei. Igatahes, see tema nõme näägutamine ja virisemine ja otsustusvõimetus ja kõik see... Õhhhh, ma ei või lihtsalt, ma ei kannata seda ja ma pole mingi faking mõtetelugeja, et peaksin aru saama, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad ja tahavad. Ja see ei käi ainult mu ema kohta. Ridade vahelt ma kah lugeda ei oska ja polegi vaja, kellele midagi ei meeldi, siis alati on võimalus lihtsalt minema kõndida, nagu ikka inimesed teevad ja juba kombeks on saanud. Ja krt, tal on vaja alati ka midagi vastu öelda. Ta võib isegi teada, et mul on õigus, aga tal on vaja ikka näägutada ja targutada ja vastupidist väita. Milleks??? Kõige kohutavam asja juures on see, et ma lollakas teen tihti sama viga. See on mingi värdjas päritud komme vist. Ja see on NÕME! Ma ei taha selline olla!! Tahan olla mina - Päike! Haah, see on sama nagu siis, kui ema hakkab mind kellegagi võrdlema... Ütleb, et ma olen ikka nii sarnane sellele ja tollele või, et mul on kellegagi sarnased näojooned või mis iganes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle ei meeldi noh! Ma ei taha olla nagu teised!! Ja ma ei taha sarnaneda kellelegi, igatahes mitte nii! Ma tean, et minul ja Leenul on mingeid ühiseid jooni, ja see on ok, aga ma ei taha nii, et mu ema või keegi kolmas tuleb ja hakkab mingeid lambikasid paralleele tõmbama, mida tegelikult ei eksisteeri isegi.
Ühesõnaga jah, täna on varjamise päev olnud, sest kohe kui ma koju jõudsin, läksin õue, oma hoovi kõige tagumisse nurka ja kuni praeguseni olen lihtsalt omaette olnud. Lugesin ja mõtlesin ja kirjutasin ja kuulasin muusikat. Parim asi siin maal olles ongi see, et mul on suur hoov, kus saan rahus olla. Võin oma asjad mööda hoovi laiali jätta (nagu tel., raamat või mis iganes muu) ja keegi ei saa neid ära võtta ega ära lõhkuda ega midagi teha. Õues on täna väga mõnus ilm kah, ainult mingi jobi tuul on. See võiks minema kaduda, siis oleks palju parem. Aga sukeldun nüüd oma raamatusse tagasi, sest hetkel sain vist kõik öeldud, mis mul öelda oli. Hakkas palju parem kah kohe! Kirjutamine on ikka üks hea teraapia, parem kui rääkimine, sest rääkides vähesed kuulavad ja veel vähesemad mõistavad.
Kui päris aus olla, siis igatsen vist...ikka veel?!
laupäev, 7. mai 2011
My hippie life
Niih, teen hästi lühidalt ja kiirelt, sest tahaks juba õue minna, kus on võrratult soe ja ilus ilm. Ma armastan päikest!
Eile hommikul püüdsin olla võimalikult entusiastlik ja taipasin, et kuidas mul see eksam ka ei läheks, siis tegelikult ei muutu sellest ju midagi?! 15 minutit hirmu ja oligi see läbi. KOOL ON LÄBIIIII!!! Wao, ma olen tubli olnud. 12 aastat on nüüdseks seljatatud ja ma ei pea iialgi sinna tagasi minema. Jumalikult hea tunne on, ülim kergendus. Ja milline lust on vaadata, kuidas teised alles seda pinki nühivad ja mina juba puhkust alustan.
Kohe pärast eksamit lausa jooksin Leenu juurde ja me läksime Põhjakasse, kus võtsime purksid ja siis trippisime niisama poodides. Milline aja raiskamine ju tegelikult? Aga ma ei suuda vastu panna, ei sellele, et mul ongi nüüd puhkus ja mul on õigus oma aega ka natuke raisata ja ka sellele, et Leenuga on meil alati nii funfunfun koos. Kaks hullu punapead! Jalutasime siis Põhjakast sama rõõmsalt tagasi ja värvisime minu juures juukseid ja siis läks Leenu puhkama paariks tunniks. Ma passisin lampi ja mõtlesin, mis õhtul teha võiks, sest olin kindel, et pean oma aastad selles koolis ilusti ja rõõmsalt ja ehk isegi natukene purjakil minema saatma. Seega, olin valmis kummutama hakkama!
Kui ma kaheksa paiku linna liikusin, et esmajärjekorras süüa osta ja siis ka juua, olid Leenu ja Kam juba linnas. Sain nendega Selveris kokku. Vaidlesime vähemalt pool tundi, et mida juua ja mis saab... Asi lahenes nii, et ostsime puhast ja cocat ja siis, nagu tavaliselt, ilmus Joonistatud mees ei kusagilt aj viskas mind ja Leenut minu juurde. Leenul aga polnud väga tuju, ehk oli lihtsalt väsinud? Igatahes, me mõjume teineteisele hästi ilmselgelt, sest natukese aja pärast tantsisime mõlemad mu toas ringi, ja proovisime mu veidraid riideid selga?! :D Ning siis... algas ikka tõeline hipi elu. Appi!! Ma armastan kõiki neid inimesi, kes eile minu juures käisid... Mis eriti veider, siis ma pole kunagi midagi sellist enda juures korraldanud, et lambist inimesed tulevad kokku ja istuvad ja tsillivad ja kõik on nii hea lihtsalt, et ei oskaks midagi enamat tahta kah. A no me Leenuga olime veits juba kamminud kah, sest tegime mu minivessarit ennem, mis toimis isegi ja oli üskumatult efektiivne. Kui Kam tuli, hakkasin temaga võidu kummutama, et nagu ma endale ja teistele juba lubasin, siis ma saadan ilusti ja suursuguselt selle kooli manalateele. Joonistatud mees ühines kah meiega, aga veidi hiljem, ja selleks ajaks olin mina juba natuke purjus, vist?! :D Natukese aja pärast tundsin juba, kuidas alkohol mulle mõjuma hakkas ja mu pea meeldivalt ringi käis ja mõnus oli olla nende toredate inimestega. Pidime Leenuga ka kluppi minema. Poisid on ikka nii...mitte klubi inimesed, sest nad keeldusid katekooriliselt kaasa tulemast. No jah, mis siis ikka, lähme siis kahekesi. Millegi pärast lükkasime seda minemist koguaeg edasi. Lõpuks saime ikka mu rõõmsast triibulisest toast välja ja õues tundsin, kuidas kõik jälle selgemaks sai. Saime ühika juures kokku Intsu, Madise ja ühe tüdrukuga. Algul pidi Madis kah meiega kluppi tulema, aga noo jah, nagu arvata oli, siis kõik inimesed hakkasid üksteist avastama seal, ja klubitajatest polnud enam kedagi alles, peale minu. Suure lunimise peale suutsin ikka Leenu endaga kaasa meelitada ja meil oli tohutult fun seal. Vähemalt minul oli! Ja arvan, et ka Leenul! Leppisime nii kokku, et tantsime tund aega ja siis lähme ära. Mõeldud, tehtud! Vahepeal oli Joonistatud mees läinud oma sõpradega mingile viinale järgi, Kam, Ints ja Mad olid läinud cocat tooma jne. Mis iganes! Kui me keskväljakul jälle kõik kokku saime, hakkas mul veelgi lõbusam, kui enne. Oleksin peaaegu saanud purskaevus supelda, sain pikemat aega Joonistatud mehe seljas istuda ja niisama mööda pinke joosta ja ringi karata! Ja mul oli niiiiiiii hea olla! Hahaa, kui Ints on purjus, siis ta on alati nii naljakas! Õnneks rääkis ta minuga jälle, ma juba kartsin, et ta ei suhtle minuga enam kunagi. Leenu hakkas ilmselgelt ära väsima, sest ta oli totaalselt vakka jäänud ja Mad kadus lampi mingil hetkel ära, ma seda ei pannudki tähele. Kui me olime seal veidi aega passinud ja laaberdanud, otsustasime minu juurde tagasi minna, ja Intsu võtsime kah kaasa! Nii hea oli olla. Vahepeal kerkis ka mingeid imelikke veidrusi ülesse, aga ma ilmselgelt hõljusin liialt pilvedes, et nendega oma pead vaevata.
Öö möödus rahulikult, kuigi sain ainult kolm tundi magada, kui sedagi. Lõpuks läks toas nii palavaks, et tegin akna lahti ja päike piilus mu aknast nii meelalt sisse, et ma lausa sulasin. Lisaks kõigele muule heale, laulsid ka linnud imeliselt täna hommikul. Ja mul oli selge tunne, et minu suvevaheaeg algab TÄNA! Umbes tunni aja pärast kuulsin oma ema akna taga, kes ütles enamvähem nii, et „Kui ma veel elada tahan, pean kohe ülesse ärkama!“ Aga mulle tegi see nii nalja ja arvatavasti ka talle endale, sest ta ei tundunud üldse kuri, kui ta nii ütles. Sellele vaatamata mürgeldasin oma toas tunnikese veel ja siis läksin puid saagima. Või õigemini Me saagisime täna puid ja Mina ladusin kõik imeilusasse riita! Sest kui ema neid laduda üritaks oleks karanteeritud tõsiasi, et nii kui ta selja keerab läheb see riit ümber. Aga minu omad paistavad veel üpris truult püsti püsivat.
Täna polegi väga muud jõudnud, sest umbes kolm või neli tundi kulus sellele ja siis käisime poes ja nüüd ma lampi passin ja kirjutan, aga nii kui valmis saan, siis lähen arvatavasti õue jalutama, sest ILM ON TÕESTI VÕRRATU!!
Eile hommikul püüdsin olla võimalikult entusiastlik ja taipasin, et kuidas mul see eksam ka ei läheks, siis tegelikult ei muutu sellest ju midagi?! 15 minutit hirmu ja oligi see läbi. KOOL ON LÄBIIIII!!! Wao, ma olen tubli olnud. 12 aastat on nüüdseks seljatatud ja ma ei pea iialgi sinna tagasi minema. Jumalikult hea tunne on, ülim kergendus. Ja milline lust on vaadata, kuidas teised alles seda pinki nühivad ja mina juba puhkust alustan.
Kohe pärast eksamit lausa jooksin Leenu juurde ja me läksime Põhjakasse, kus võtsime purksid ja siis trippisime niisama poodides. Milline aja raiskamine ju tegelikult? Aga ma ei suuda vastu panna, ei sellele, et mul ongi nüüd puhkus ja mul on õigus oma aega ka natuke raisata ja ka sellele, et Leenuga on meil alati nii funfunfun koos. Kaks hullu punapead! Jalutasime siis Põhjakast sama rõõmsalt tagasi ja värvisime minu juures juukseid ja siis läks Leenu puhkama paariks tunniks. Ma passisin lampi ja mõtlesin, mis õhtul teha võiks, sest olin kindel, et pean oma aastad selles koolis ilusti ja rõõmsalt ja ehk isegi natukene purjakil minema saatma. Seega, olin valmis kummutama hakkama!
Kui ma kaheksa paiku linna liikusin, et esmajärjekorras süüa osta ja siis ka juua, olid Leenu ja Kam juba linnas. Sain nendega Selveris kokku. Vaidlesime vähemalt pool tundi, et mida juua ja mis saab... Asi lahenes nii, et ostsime puhast ja cocat ja siis, nagu tavaliselt, ilmus Joonistatud mees ei kusagilt aj viskas mind ja Leenut minu juurde. Leenul aga polnud väga tuju, ehk oli lihtsalt väsinud? Igatahes, me mõjume teineteisele hästi ilmselgelt, sest natukese aja pärast tantsisime mõlemad mu toas ringi, ja proovisime mu veidraid riideid selga?! :D Ning siis... algas ikka tõeline hipi elu. Appi!! Ma armastan kõiki neid inimesi, kes eile minu juures käisid... Mis eriti veider, siis ma pole kunagi midagi sellist enda juures korraldanud, et lambist inimesed tulevad kokku ja istuvad ja tsillivad ja kõik on nii hea lihtsalt, et ei oskaks midagi enamat tahta kah. A no me Leenuga olime veits juba kamminud kah, sest tegime mu minivessarit ennem, mis toimis isegi ja oli üskumatult efektiivne. Kui Kam tuli, hakkasin temaga võidu kummutama, et nagu ma endale ja teistele juba lubasin, siis ma saadan ilusti ja suursuguselt selle kooli manalateele. Joonistatud mees ühines kah meiega, aga veidi hiljem, ja selleks ajaks olin mina juba natuke purjus, vist?! :D Natukese aja pärast tundsin juba, kuidas alkohol mulle mõjuma hakkas ja mu pea meeldivalt ringi käis ja mõnus oli olla nende toredate inimestega. Pidime Leenuga ka kluppi minema. Poisid on ikka nii...mitte klubi inimesed, sest nad keeldusid katekooriliselt kaasa tulemast. No jah, mis siis ikka, lähme siis kahekesi. Millegi pärast lükkasime seda minemist koguaeg edasi. Lõpuks saime ikka mu rõõmsast triibulisest toast välja ja õues tundsin, kuidas kõik jälle selgemaks sai. Saime ühika juures kokku Intsu, Madise ja ühe tüdrukuga. Algul pidi Madis kah meiega kluppi tulema, aga noo jah, nagu arvata oli, siis kõik inimesed hakkasid üksteist avastama seal, ja klubitajatest polnud enam kedagi alles, peale minu. Suure lunimise peale suutsin ikka Leenu endaga kaasa meelitada ja meil oli tohutult fun seal. Vähemalt minul oli! Ja arvan, et ka Leenul! Leppisime nii kokku, et tantsime tund aega ja siis lähme ära. Mõeldud, tehtud! Vahepeal oli Joonistatud mees läinud oma sõpradega mingile viinale järgi, Kam, Ints ja Mad olid läinud cocat tooma jne. Mis iganes! Kui me keskväljakul jälle kõik kokku saime, hakkas mul veelgi lõbusam, kui enne. Oleksin peaaegu saanud purskaevus supelda, sain pikemat aega Joonistatud mehe seljas istuda ja niisama mööda pinke joosta ja ringi karata! Ja mul oli niiiiiiii hea olla! Hahaa, kui Ints on purjus, siis ta on alati nii naljakas! Õnneks rääkis ta minuga jälle, ma juba kartsin, et ta ei suhtle minuga enam kunagi. Leenu hakkas ilmselgelt ära väsima, sest ta oli totaalselt vakka jäänud ja Mad kadus lampi mingil hetkel ära, ma seda ei pannudki tähele. Kui me olime seal veidi aega passinud ja laaberdanud, otsustasime minu juurde tagasi minna, ja Intsu võtsime kah kaasa! Nii hea oli olla. Vahepeal kerkis ka mingeid imelikke veidrusi ülesse, aga ma ilmselgelt hõljusin liialt pilvedes, et nendega oma pead vaevata.
Öö möödus rahulikult, kuigi sain ainult kolm tundi magada, kui sedagi. Lõpuks läks toas nii palavaks, et tegin akna lahti ja päike piilus mu aknast nii meelalt sisse, et ma lausa sulasin. Lisaks kõigele muule heale, laulsid ka linnud imeliselt täna hommikul. Ja mul oli selge tunne, et minu suvevaheaeg algab TÄNA! Umbes tunni aja pärast kuulsin oma ema akna taga, kes ütles enamvähem nii, et „Kui ma veel elada tahan, pean kohe ülesse ärkama!“ Aga mulle tegi see nii nalja ja arvatavasti ka talle endale, sest ta ei tundunud üldse kuri, kui ta nii ütles. Sellele vaatamata mürgeldasin oma toas tunnikese veel ja siis läksin puid saagima. Või õigemini Me saagisime täna puid ja Mina ladusin kõik imeilusasse riita! Sest kui ema neid laduda üritaks oleks karanteeritud tõsiasi, et nii kui ta selja keerab läheb see riit ümber. Aga minu omad paistavad veel üpris truult püsti püsivat.
Täna polegi väga muud jõudnud, sest umbes kolm või neli tundi kulus sellele ja siis käisime poes ja nüüd ma lampi passin ja kirjutan, aga nii kui valmis saan, siis lähen arvatavasti õue jalutama, sest ILM ON TÕESTI VÕRRATU!!
neljapäev, 5. mai 2011
Tere emotsioonid
Ma olen hirmul..ma olen julge...ma olen kurb...ma olen rõõmus...ma olen paanikas...ma olen ükskõikne...ma olen segaduses...ma olen teadlik kõiketeadja...ma olen... Appiiiii!! Ma olen liiga emotsionaalne, kohe järgmisel hetkel olen nii tuim, et keegi võiks mulle sel samal hetkel piimapurgiga pähe lüüa ja ma ei teeks teist nägu kah. Kas asi on selles viimases eksamis homme? Homme...homme...homme... HOMMEEEE!!! Homme saab kõik läbi! Läbi! LÄBIIII!! Õhhh, tahaks praegu nahast välja pugeda. Ja siis?? Mis ma siis teen, kui ma oma nahast väljas olen? Haah, haige fantaasia. Äkki peaks jooksma minema? Äkki see rahustaks veidi? Tegelikult pole ju mitte midagi, mille pärast põdeda? Suva, kuidas läheb ja mis saab ja nii edasi. Aga mis siis kui...kui ma ei saa mõnest sõnast aru? Kui tekib mingi plokk ja ma ei suuda midagi öelda? Kui mu mõtted ei liigu sinna suunda, kuhu nad peaksid? Nii, ma rahunen maha nüüd...
Uni on kah, mingil veidral ajal, lambist tuleb ja sama lambist läheb ära kah. Ok, pean siit arvutist eemale saama, saan ehk rahuneda kah siis...
Uni on kah, mingil veidral ajal, lambist tuleb ja sama lambist läheb ära kah. Ok, pean siit arvutist eemale saama, saan ehk rahuneda kah siis...
Jalka, piim, kook, Leenu...
Ma olen... sõnatu. Kõik on läinud... lihtsalt, kiirelt, mõtlematult, pidurdamatult. Kas nüüd tuleb aeg kässarit tõmmata? Millalgi see juhtub ju, nii või naa, varem või hiljem, sest mu rõõmul ja õnnel on piirid siiski. Vist?!
Kui aus olla, siis ma ei suuda meenutada, mida ma üleeile õhtul... Ah jaa, muidugi, juba tuligi meelde, kuidas oleksingi saanud unustada. Venitasin oma aega nagu tatti, et see juba kaheksa saaks ja ma saaks minna Leenu juurde. Nii veidralt chill on meil koos. Lampi asjadest rääkimine ja naermine... Nii hea, et ma olen jälle mina ja, et tema on õnnelik! Värvisin siis ta juuksed ära ja samal ajal rääkisime inglise keeles, et ma saaksin harjutada. Usun, et ka temal ei läinud see mööda külgi alla. Kui kõik valma oli, läks tema Madise poole jalkat vaatama ja mina sain kokku Joonistatud mehega. Random, ta on nii kummaline vahel, aga heas mõttes. Vist?! Oih, kasutan vastuseid ’võibolla’ ja ’vist’ liiga palju viimasel ajal. See on halb tegelikult. Kaob konkreetsus ja ausus, seda ma küll ei taha. Pean hakkama seda endast välja juurutama. Igatahes, tundus nagu oleks me juba viis tundi koos olnud, aga tegelikult oli ainult kolm tundi möödas, seega, aeg ei lennanudki eile nii nagu tavaliselt. Aga see on tõesti veider... Ta ütleb, et ma olen üliinimene, sest suudan temas nii palju erinevaid emotsioone tekitada, et see on lausa uskumatu. Eufooriast kurbuseni välja. Ma olen tõesti mingi üllitis siis. Kuid üha rohkem hakkab ka mulle tunduma, et mul on emotsioonid seinast seina.
Igatahes, hommikul helistas Tom. Wao, see oli küll uskumatu. Ja me rääkisime peaaegu pool tundi, igasugustest asjadest. Ta kutsus mind külla kah, aga ma kahjuks ei jõudnud minna. Mitte, et ma oleks midagi üliolulist või kiiret teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida midagi tegema. Seega, mu päev koosnes passimisest. Pärast paaritunnist vaimset ettevalmistust, läksin jooksma. Hiljem tegin süüa ja passisin taaskord. Tahtsin tegelikult täna midagi teha kah, et ma ei tunneks nii suuri süümekaid sellest, et ma mitte midagi ei tee. Ints kutsus kah pärast muusikakooli välja ja Helenega pidin kokku saama. Okei, toimus siiski väga vale arvestus ja õhtu lõpuks, olid kõik, peale Helene, minu peale solvunud, vihased või pettunud. Nimelt, kui ma ootasin Leenu kõnet, et temaga enne kokku saada, kui Ints lõpetab, siis seda ei tulnud. Nojah, mis seal ikka. Ka Joonistatud mees ütles, et täna ta linna ei liigu jne. Otsustasin siis poodi minna, üksinda, ja koju tulla ning kooki tegema hakata. Mu õhtu tegi siiski kannapöörde. Kui ma olin napilt 300 meetrit kodust eemal, helistas Joonistatud mees, et kus ma olen ja, et ta võtab mu peale. Eee...ööö...üüü...?? Mis asja nagu? Ta ei pidanud ju linna tulema ja nagu, midaaaa?? Okei. Loomulikult oli mul hea meel teda näha ja värki. Natukese aja pärast helistas Ints. Ja no deem, alati peavad kõik asjad ju samal ajal juhtuma. Leppisime siis nii kokku, et saame kõik ühika ees kokku. Kui Leenu õue koperdas, jäime me lambist sinna rääkima. Alguses istusin ma autos, lõpuks otsustas Leenu kah istuda. Ints aga keeldus katekooriliselt. Miks? Ei tea. Mingil hetkel tuli mulle väga tähtis kõne, mis muudab/muutis mu tulevikku, või vähemalt suve plaane ja värki. Täna on palju asju juba selgemaks saadud, see on ainult positiivne. Igatahes, kui otsustasime liikuma hakata ja väikese tiiru teha, solvus Ints vist väga ja läks minema. Mul oli paha tunne, aga ma ei saanud midagi muuta kah ju.? Rallisime läbi linna ja rääkisime erinevatest asjadest. Lõpuks jõudsime jutuga sinna, mis minust saab, nüüd juba vähem kui viie päeva pärast.?! Kui ma selle välja ütlesin, muutusid nii Leenu, kui ka Joonistatud mees tõsiseks. Kuid, kui Leenu jätkas jutustamist, siis Joonistatud mees muutus ikka väga tõsiseks, kurvaks, pettunuks. Suudan temas vist päriselt igasuguseid emotsioone tekitada... Läksime laiali, tema oma teed ja meie Leenuga Selverisse, kus kohtusime Kamiga, kellel paistis kah pahur tuju olevat, või kui mitte pahur, siis kusagil eemal. Igatahes, ei saanud ma aru, see oli mingi meeste värk täna vist?? Solvuda, pettuda, haavuda, kurvastada jne. Hakkasin just maksma, kui mulle tuli sõnum: “Sorri“. Eee, a hah, aga nagu...mis sorri, mille eest ta vabandab, mis juhtus üldse? Ma ei saanud midagi aru. Poest väljudes helistasin. Kam ja Leenu kõndisid ees ära ja ma üritasin asjadest aru saada. Ridade vahelt lugemine pole ilmselgelt mu tugevaim külg, kuid sel korral see lõpuks siiski õnnestus. Ta oligi pettunud sellepärast, mida ta kuulis, et ma lähen juba kohe-kohe Rakverest ära jne. Mh...see tegi mulle ka kurva tuju. Poleks arvanud, et keegi minust nii hoolib või, et kellelegi võiks korda minna, kus ma viibin või millega tegelen??! Nii segane lugu!! Saatsime Leenuga Kami bussile ja tulime minu juurde. Chill, jälle! Nii cool on Leenuga koos randomilt olla. Tegime teed, Leenu luges Cosmot ja rääkisime mu emaga juttu. Ma tegin samal ajal kooki. Kui kook ahjus, läks ema tuttu ja me hakkasime jalkat vaatama ja niisama rääkima. Kook välja ja asusime maiustama + jõime kuuma koogi kõrvale külma piima ja vaatasime jalkat. Eriline kombo ikka! Uskumatu, Helenele vist tõesti meeldis mu kook, ikka väga, sest isegi mu ema ei suuda viite koogitükki järjest ära süüa, aga tema suutis, super! Tundus, et maitses siis vist! See innustab mind! Vaatasime jalka lõpuni ja ma saatsin ta koju.
Tänane päev kulub jälle passimisele ära arvatavasti. Hommikul pidime Leenuga jooksma minema, aga mõlemad põõnasime poole üheteistkümneni, seega jäi see ära. Olen lihtsalt uimerdanud, kell 4 lähen muusikakooli, sellest saab mu päeva tipphetk, sest siis ma teen midagi kasulikku kah! Ilm on kah nii kole ja paha, et polegi mingit tahtmist midagi teha. Võiks juba reede olla!!
Kui aus olla, siis ma ei suuda meenutada, mida ma üleeile õhtul... Ah jaa, muidugi, juba tuligi meelde, kuidas oleksingi saanud unustada. Venitasin oma aega nagu tatti, et see juba kaheksa saaks ja ma saaks minna Leenu juurde. Nii veidralt chill on meil koos. Lampi asjadest rääkimine ja naermine... Nii hea, et ma olen jälle mina ja, et tema on õnnelik! Värvisin siis ta juuksed ära ja samal ajal rääkisime inglise keeles, et ma saaksin harjutada. Usun, et ka temal ei läinud see mööda külgi alla. Kui kõik valma oli, läks tema Madise poole jalkat vaatama ja mina sain kokku Joonistatud mehega. Random, ta on nii kummaline vahel, aga heas mõttes. Vist?! Oih, kasutan vastuseid ’võibolla’ ja ’vist’ liiga palju viimasel ajal. See on halb tegelikult. Kaob konkreetsus ja ausus, seda ma küll ei taha. Pean hakkama seda endast välja juurutama. Igatahes, tundus nagu oleks me juba viis tundi koos olnud, aga tegelikult oli ainult kolm tundi möödas, seega, aeg ei lennanudki eile nii nagu tavaliselt. Aga see on tõesti veider... Ta ütleb, et ma olen üliinimene, sest suudan temas nii palju erinevaid emotsioone tekitada, et see on lausa uskumatu. Eufooriast kurbuseni välja. Ma olen tõesti mingi üllitis siis. Kuid üha rohkem hakkab ka mulle tunduma, et mul on emotsioonid seinast seina.
Igatahes, hommikul helistas Tom. Wao, see oli küll uskumatu. Ja me rääkisime peaaegu pool tundi, igasugustest asjadest. Ta kutsus mind külla kah, aga ma kahjuks ei jõudnud minna. Mitte, et ma oleks midagi üliolulist või kiiret teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida midagi tegema. Seega, mu päev koosnes passimisest. Pärast paaritunnist vaimset ettevalmistust, läksin jooksma. Hiljem tegin süüa ja passisin taaskord. Tahtsin tegelikult täna midagi teha kah, et ma ei tunneks nii suuri süümekaid sellest, et ma mitte midagi ei tee. Ints kutsus kah pärast muusikakooli välja ja Helenega pidin kokku saama. Okei, toimus siiski väga vale arvestus ja õhtu lõpuks, olid kõik, peale Helene, minu peale solvunud, vihased või pettunud. Nimelt, kui ma ootasin Leenu kõnet, et temaga enne kokku saada, kui Ints lõpetab, siis seda ei tulnud. Nojah, mis seal ikka. Ka Joonistatud mees ütles, et täna ta linna ei liigu jne. Otsustasin siis poodi minna, üksinda, ja koju tulla ning kooki tegema hakata. Mu õhtu tegi siiski kannapöörde. Kui ma olin napilt 300 meetrit kodust eemal, helistas Joonistatud mees, et kus ma olen ja, et ta võtab mu peale. Eee...ööö...üüü...?? Mis asja nagu? Ta ei pidanud ju linna tulema ja nagu, midaaaa?? Okei. Loomulikult oli mul hea meel teda näha ja värki. Natukese aja pärast helistas Ints. Ja no deem, alati peavad kõik asjad ju samal ajal juhtuma. Leppisime siis nii kokku, et saame kõik ühika ees kokku. Kui Leenu õue koperdas, jäime me lambist sinna rääkima. Alguses istusin ma autos, lõpuks otsustas Leenu kah istuda. Ints aga keeldus katekooriliselt. Miks? Ei tea. Mingil hetkel tuli mulle väga tähtis kõne, mis muudab/muutis mu tulevikku, või vähemalt suve plaane ja värki. Täna on palju asju juba selgemaks saadud, see on ainult positiivne. Igatahes, kui otsustasime liikuma hakata ja väikese tiiru teha, solvus Ints vist väga ja läks minema. Mul oli paha tunne, aga ma ei saanud midagi muuta kah ju.? Rallisime läbi linna ja rääkisime erinevatest asjadest. Lõpuks jõudsime jutuga sinna, mis minust saab, nüüd juba vähem kui viie päeva pärast.?! Kui ma selle välja ütlesin, muutusid nii Leenu, kui ka Joonistatud mees tõsiseks. Kuid, kui Leenu jätkas jutustamist, siis Joonistatud mees muutus ikka väga tõsiseks, kurvaks, pettunuks. Suudan temas vist päriselt igasuguseid emotsioone tekitada... Läksime laiali, tema oma teed ja meie Leenuga Selverisse, kus kohtusime Kamiga, kellel paistis kah pahur tuju olevat, või kui mitte pahur, siis kusagil eemal. Igatahes, ei saanud ma aru, see oli mingi meeste värk täna vist?? Solvuda, pettuda, haavuda, kurvastada jne. Hakkasin just maksma, kui mulle tuli sõnum: “Sorri“. Eee, a hah, aga nagu...mis sorri, mille eest ta vabandab, mis juhtus üldse? Ma ei saanud midagi aru. Poest väljudes helistasin. Kam ja Leenu kõndisid ees ära ja ma üritasin asjadest aru saada. Ridade vahelt lugemine pole ilmselgelt mu tugevaim külg, kuid sel korral see lõpuks siiski õnnestus. Ta oligi pettunud sellepärast, mida ta kuulis, et ma lähen juba kohe-kohe Rakverest ära jne. Mh...see tegi mulle ka kurva tuju. Poleks arvanud, et keegi minust nii hoolib või, et kellelegi võiks korda minna, kus ma viibin või millega tegelen??! Nii segane lugu!! Saatsime Leenuga Kami bussile ja tulime minu juurde. Chill, jälle! Nii cool on Leenuga koos randomilt olla. Tegime teed, Leenu luges Cosmot ja rääkisime mu emaga juttu. Ma tegin samal ajal kooki. Kui kook ahjus, läks ema tuttu ja me hakkasime jalkat vaatama ja niisama rääkima. Kook välja ja asusime maiustama + jõime kuuma koogi kõrvale külma piima ja vaatasime jalkat. Eriline kombo ikka! Uskumatu, Helenele vist tõesti meeldis mu kook, ikka väga, sest isegi mu ema ei suuda viite koogitükki järjest ära süüa, aga tema suutis, super! Tundus, et maitses siis vist! See innustab mind! Vaatasime jalka lõpuni ja ma saatsin ta koju.
Tänane päev kulub jälle passimisele ära arvatavasti. Hommikul pidime Leenuga jooksma minema, aga mõlemad põõnasime poole üheteistkümneni, seega jäi see ära. Olen lihtsalt uimerdanud, kell 4 lähen muusikakooli, sellest saab mu päeva tipphetk, sest siis ma teen midagi kasulikku kah! Ilm on kah nii kole ja paha, et polegi mingit tahtmist midagi teha. Võiks juba reede olla!!
teisipäev, 3. mai 2011
Inglise keel
Kui nüüd alustada sealt, kus ma pooleli jäin...
Pärast seda, kui olin esmaspäeval väikese äri teinud, käisin poes ja ostsin endale väga tsillise kastme, et oma piprajasoola vajadust rahuldada. Tulin koju ja tegin endale süüa ja hakkasin öösel põhimõtteliselt sööma. Oh, kui tore... Kas pole? Magama küll siis ei suutnud minna. Hakkasin hoopis mingeid inka ülesandeid lahendama. Ühel hetkel tuli mu väljamõeldud sõber mulle külla ja me chillisime lampi terve öö. Jõudsin vist ainult kaks tundi magada, kui sedagi, ja pidin juba kooli minema. Inkasse, kus olime alguses kolmekesi – Mari, mina ja Andri. Pärast liitusid meiega veel Sillu ja Andu ja õpetaja. Tunnike inkat ja suundusin koju tagasi. Arvata oli, et jään kohe magama, ja jäingi. Magasin umbes viieni ja hakkasin siis õppima, aga väga nagu ei osanud midagi õppida kah. Nii veeres terve õhtu kah minema ja varsti oligi aeg tagasi magama kobida.
Pärast seda, kui olin esmaspäeval väikese äri teinud, käisin poes ja ostsin endale väga tsillise kastme, et oma piprajasoola vajadust rahuldada. Tulin koju ja tegin endale süüa ja hakkasin öösel põhimõtteliselt sööma. Oh, kui tore... Kas pole? Magama küll siis ei suutnud minna. Hakkasin hoopis mingeid inka ülesandeid lahendama. Ühel hetkel tuli mu väljamõeldud sõber mulle külla ja me chillisime lampi terve öö. Jõudsin vist ainult kaks tundi magada, kui sedagi, ja pidin juba kooli minema. Inkasse, kus olime alguses kolmekesi – Mari, mina ja Andri. Pärast liitusid meiega veel Sillu ja Andu ja õpetaja. Tunnike inkat ja suundusin koju tagasi. Arvata oli, et jään kohe magama, ja jäingi. Magasin umbes viieni ja hakkasin siis õppima, aga väga nagu ei osanud midagi õppida kah. Nii veeres terve õhtu kah minema ja varsti oligi aeg tagasi magama kobida.
Tänane päev algas vara... kordasin veel enne ja siis läksin kooli. Neljandal korrusel toimus eksam, mitte aulas. M-klassi omad olid kõik ühes kalssis. Istusin akna all... Sain oma kirjutamise vihiku kätte ja hakkasgi peale. Kiri oli „complain“ ja essee oli teemal „Books today and tomorrow“ vms. Istusime Anduga viimase sekundini klassis. Siis oli 30 min pausi. Käisin vahepeal klassijuhatajaga rääkimas ja oligi aeg juba tagasi minna. Siis tuli kuulamine ja muu stuff, ning jälle istusime Anduga viimase hetkeni klassis. Pärast tänast ei taha ma aga enam kunagi inglise keele eksamist rääkida. Ma ei usu, et see eriti hästi läks ja vahet pole kah, kuidas see läks. Las see teema jääb sinna, kus on tema koht!! Mis aga kõige hullem, on see, et mul on terve päeva pea valutanud või veidralt mõista andnud, et nüüd ta kavatseb mu maha murda. Kui koju kõndisin ja tuul oli nii tugev, et oleks mu konkreetselt lendu tõstnud, siis hakkas mu peas kah hullem mürgel pihta. Ma siiski ei andnud alla ja läksin hoopis trummi tundi. Kujutate ette?? Peavaluga? Ei noh, ma olengi ju, “täiesti normaalne inimene“... Aga tund oli nii mõnus!! Peavalu kadus mingist hetkest alates ja ma sain end välja elada. Parim instrument, mis kunagi loodud on, arvatavasti!! Koju kõndides suutis tuju tagasi nulli minna. Väsimus, tülpimus, loll tuul ja külm ilm... Ma hakkasin mõtlema... Okou, mis nüüd siis saab?? Kõik on kohe läbi ja edasi?? Nii palju on võimalusi, aga samas pole mitte midagi, mitte ühtegi... Siiski, tegin enda jaoks ühe lõpliku otsuse. Pärast seda, kui ma terve öö olin väljamõeldud sõbraga asju arutanud ja täna veel mõtlesin nendel teemadel ja vaatasin ringi, ja sain aru, et kui siin pole midagi, siis kusagil mujal ehk ikka on??
pühapäev, 1. mai 2011
Tere Mai!:)
Ühesõnaga, olen meelitatud!! Poleks kunagi arvanud, mitte iialgi, et keegi võib minu pärast armukade olla? Minu?! Kuidas see võimalik saab olla? :D Väga naljakas...
Kui ma eile mõtlesin, et olen tubli ja õpin, siis sellest tuli välja midagi sellist, et ma passisin ligi neli tundi arvutis. Või isegi kauem? Suht masendav. Vahepeal käis suht tõsine vaidlus, selle üle, kas minna õhtul sünnipäevale või mitte.?! Olin juba otsustanud, et ei lähe... Aga noh, mind ei jäetud maha kah. Ok, kõik sõitsid juba ees ära ja Andu tuli mulle järgi ning kimas teistele järele. Kui Kadrina lähistele kohale jõudsime ja Diana Raudo autost välja astus, kukkus ta kohe halisema, et appi, kuidas kihutas ja plaaplaaplaa. See on ikka nii naljakas, kuidas mõned inimesed kardavad selliseid asju või üldse kardavad oma elu pärast või mis iganes. Mulle küll meeldib kihutada!! :D Pidu ei läinud alguses ikka üldse mitte käima. Ja ma juba kahetsesingi, et olin ikkagi tulnud. Ok, tegin siis ühe rummikoksi ja tiksusin omaette. Kutid hakkasid autodest rääkima... C525 või mis iganes...plaaplaaplaa. Ma pidin surema sinna!! Siis vahepeal läksid pooled minema kah. Toodi Annaka juurest vessar. Selgus, et pole hõbepaberit. Ok, polnud vaja kah. Siis sõitsid osad linna, et tuua parem varustus. Kui nad tagasi jõudsid, selgus, et pole tubakat. Nagu midaaaaa!!??? Kas midagi läheb nagu peab kah või?? Ok, käisin Anduga tanklas ja tõime tubakat. Lõpuks läks pidu käima kah. Lisaks kõigele muule proovisin esimest korda elus sigarit. Täitsa huvitav oli. Zebiga sai inglise keelt praktiseerida. Wao, ta on ikka üli lahe inimene ja Annakal on ikka täiega vedanud.! Wiiii, avastasin ka, et kui suulisele eksamile lähen, siis pean enne väiksed šotid tegema, jutt jookseb kohe paremini. Aga samas, ma ei kujuta ette, kuidas nii hommikul vara? :D See pole vist siiski väga reaalne. Igatahes, osad poisid käisid saunas, mis polnud eriline saun, nagu ma aru sain ja umbes ühe paiku hakkasime tagasi sõitma. Krt, ma ei saa ikka aru, kes Andule load andis?? Iga kord, kui ta sõidab, siis ta jõnksutab kuidagi nii, et mul hakkab lausa paha. Istusime neljakesi taga ja mind üritati kõigest väest välja suruda sealt, aga ilmselgelt olen ma tugevam! Igatahes, kui me sinna taha juba kolmekesi jäime, siis ma lihtsalt palvetasin, et ma võimalikult ruttu koju jõuaks, sest see jõnksutamine oli mu südame juba väga pahaks ajanud. Tuppa jõudes kukkusin kohe voodisse. Keha oli täiesti tuim. Ma ei jaksanud alguses isegi jopet seljast võtta. Lihtsatl lamasin seal... Natukese aja pärast olin nii tuim, et ei tundnud enam oma jalgu ja käsi. Wao, see oli midagi uut ja päris huvitav oli. Öösel hakkas ulmeliselt külm. Suutsin siis ennast kuidagi nii sisse mässida, et varsti magasin nagu nott ja hommikul tõttasin juba inkasse.
Tagasi kodus.. passisin, sõin, passisin veel, magasin, käisin jooksmas (võitlesin tuulega, sõna kõige otsesemas mõttes), nüüd kirjutan ja õhtu passin tühja arvatavasti. Eks ma homme õpi siis jälle, nagu segane. Aga kõige hullem on see, et mul on üks isu. Meeletu soolase ja tšilli isu, aga mul pole õrna aimu kah, mis see oleks, mida ma tahaks.
Ja ongi kõik. Üks nädal veel ja võin hüvasti jätta selle kõigega. Õpetajad, õpikud, tunnid, vahetunnid, pinged... Mis iganes! Ainult 1 nädal!!! Tahaks juba reedet! Can’t wait!
Kui ma eile mõtlesin, et olen tubli ja õpin, siis sellest tuli välja midagi sellist, et ma passisin ligi neli tundi arvutis. Või isegi kauem? Suht masendav. Vahepeal käis suht tõsine vaidlus, selle üle, kas minna õhtul sünnipäevale või mitte.?! Olin juba otsustanud, et ei lähe... Aga noh, mind ei jäetud maha kah. Ok, kõik sõitsid juba ees ära ja Andu tuli mulle järgi ning kimas teistele järele. Kui Kadrina lähistele kohale jõudsime ja Diana Raudo autost välja astus, kukkus ta kohe halisema, et appi, kuidas kihutas ja plaaplaaplaa. See on ikka nii naljakas, kuidas mõned inimesed kardavad selliseid asju või üldse kardavad oma elu pärast või mis iganes. Mulle küll meeldib kihutada!! :D Pidu ei läinud alguses ikka üldse mitte käima. Ja ma juba kahetsesingi, et olin ikkagi tulnud. Ok, tegin siis ühe rummikoksi ja tiksusin omaette. Kutid hakkasid autodest rääkima... C525 või mis iganes...plaaplaaplaa. Ma pidin surema sinna!! Siis vahepeal läksid pooled minema kah. Toodi Annaka juurest vessar. Selgus, et pole hõbepaberit. Ok, polnud vaja kah. Siis sõitsid osad linna, et tuua parem varustus. Kui nad tagasi jõudsid, selgus, et pole tubakat. Nagu midaaaaa!!??? Kas midagi läheb nagu peab kah või?? Ok, käisin Anduga tanklas ja tõime tubakat. Lõpuks läks pidu käima kah. Lisaks kõigele muule proovisin esimest korda elus sigarit. Täitsa huvitav oli. Zebiga sai inglise keelt praktiseerida. Wao, ta on ikka üli lahe inimene ja Annakal on ikka täiega vedanud.! Wiiii, avastasin ka, et kui suulisele eksamile lähen, siis pean enne väiksed šotid tegema, jutt jookseb kohe paremini. Aga samas, ma ei kujuta ette, kuidas nii hommikul vara? :D See pole vist siiski väga reaalne. Igatahes, osad poisid käisid saunas, mis polnud eriline saun, nagu ma aru sain ja umbes ühe paiku hakkasime tagasi sõitma. Krt, ma ei saa ikka aru, kes Andule load andis?? Iga kord, kui ta sõidab, siis ta jõnksutab kuidagi nii, et mul hakkab lausa paha. Istusime neljakesi taga ja mind üritati kõigest väest välja suruda sealt, aga ilmselgelt olen ma tugevam! Igatahes, kui me sinna taha juba kolmekesi jäime, siis ma lihtsalt palvetasin, et ma võimalikult ruttu koju jõuaks, sest see jõnksutamine oli mu südame juba väga pahaks ajanud. Tuppa jõudes kukkusin kohe voodisse. Keha oli täiesti tuim. Ma ei jaksanud alguses isegi jopet seljast võtta. Lihtsatl lamasin seal... Natukese aja pärast olin nii tuim, et ei tundnud enam oma jalgu ja käsi. Wao, see oli midagi uut ja päris huvitav oli. Öösel hakkas ulmeliselt külm. Suutsin siis ennast kuidagi nii sisse mässida, et varsti magasin nagu nott ja hommikul tõttasin juba inkasse.
Tagasi kodus.. passisin, sõin, passisin veel, magasin, käisin jooksmas (võitlesin tuulega, sõna kõige otsesemas mõttes), nüüd kirjutan ja õhtu passin tühja arvatavasti. Eks ma homme õpi siis jälle, nagu segane. Aga kõige hullem on see, et mul on üks isu. Meeletu soolase ja tšilli isu, aga mul pole õrna aimu kah, mis see oleks, mida ma tahaks.
Ja ongi kõik. Üks nädal veel ja võin hüvasti jätta selle kõigega. Õpetajad, õpikud, tunnid, vahetunnid, pinged... Mis iganes! Ainult 1 nädal!!! Tahaks juba reedet! Can’t wait!
Tellimine:
Postitused (Atom)