Ciao!
Ma teen täna väga kiirelt ja lühidalt ja kokkuvõtvalt, sest ilge uni on mind tabamas praegu. Aga mulon vist kerge päikesepiste kah, mis teeb mind veidi uimaseks.
Hommikusöök oli tavaline, aga hea ja kõik vajalik oli olemas. Pärast seda tegime väikese interneti ringi ja ma lebotasin basseini ääres ja õppisin tööga seonduvaid asju. Keskpäeval otsustasime siis alla-linna minna. Ja ikka väga õigel ajal...just siis, kui kohalikel algas siesta. Mis tegelikult tähendas seda, et kõik kohad sulgesid end. Kuna siin on tegelikult kogu ranniku ala asustatud, siis kõik rannad on siin tasulised. Meie hotelliga kaasnes ka privaat rand, mis iseenesest oli tavaline rand, ainuke erinevus, et lamamistoolid olid ja varjud ja noh, teatav luksus siiski oli. Rannas liiva pole, on ime peenikesed ja väiksed kivikesed, ja päeval läksid need nii kuumaks, et põletas lausa tallaalust. Lebotasime siis rannas paar tundi ja küttis päris kuumaks, seega ma käisin isegi meres ära. Jube soolane, nagu ikka jõhkralt, aga seda paremini hoidis vesi pinnal. Kui me rannast ära läksime, oli mul tunne nagu ma poleks üldse päikest saanud, nahk tundus sama lumivalge nagu ennem. Pärast randa sõitsime aga hotelli tagasi ja imelikul kombel ma ei mäleta isegi, mida me siis tegime. Mingi hetk otsustasime igatahes minna Verezzisse. Ja ausalt, mitte kunagi veel pole sellist surmahirmu olnud. Selle kohaga siin Itaalias on kaks võimalust. Siin on võrratu õhk ja loodus ja soojus ja teine pool sellel värgil on see, et üks vale liigutus ja sa lõpetad kusagil 200 meetri sügavusel oru-kalju põhjas. Väga kohutav! Igatahes sinna Verenzzi viis selline tee, et iga kümne meetri tagant oli 180 kraadine pööre vasakule ja siis paremale ja siis veel mäest ülesse kah samal ajal. Suht hull!! Mul oli käsi jube totaalselt krampis juba sellest auto uksest kinni hoidmisest. Kui me sealt mäest alla tagasi jõudsime, tundsin end vaimselt nii kurnatuna, et oleksin tahtnud lihtsalt kuhugi peitu joosta. Kõht oli kah jube tühi ja need itaalased on mingid veidrikud ju. Neil käib iga asi kella järgi. Ilmselgelt siis kui meie otsustasime, et tahaks süüa, oli neil alles aperatiivi aeg ja ei mingit toidu võimalust. Saime siiski väikesed pizza lõigud ja jalutasime veel niisama vanalinnas, kuni mul hakkas veidi jahe. Arvatavasti sellepärast, et olin juba naha vahepeal punakamaks saanud ja kere oli kuumem, kui ümbritsev õhk, ehk siis, mul on vist mingi päikesepiste või kerge põletus. Pärast seda tulime hotelli taaskord. Vend hakkas tegelema oma tööga ja mina läksin jooksma. Mäest ülesse!:D Päris raske, isegi väga raske, sest need mäed siin on kõik umbes 40 kraadise nurga all. Suht keeruline! Alla joosta oli muidugi ime lihtne. Pärast seda käisin ujumas ja pesus ja siis läksime sööma. Tänane valik oli pizza, ikka täielik pizza päev. Arvatavasti Eestis ma enam pizzat ei söö ega taha!:D Me ei jaksanud neid ära süüa ja siis sai kaasa võtta. Jalutasime siis auto juurde ja sõitsime pimedas sellest jõhkrast mäest alla-linna. Wao, see linn on nii ilus, meri ja tuled ja... imeline! Inimesi siiski väga õhtul kusagil polnud, vb oli määrav see, et nädala sees, suvaline päev. Päeva ajal on siin küll võimatu liigelda, igal inimesel on siin vist oma auto. Ja siis tulime hotelli tagasi ja ma aitasin vennal ta tööd lõpetada, millega kokku jamasime kella kaheni peaaegu...
