
Ma olen... sõnatu. Kõik on läinud... lihtsalt, kiirelt, mõtlematult, pidurdamatult. Kas nüüd tuleb aeg kässarit tõmmata? Millalgi see juhtub ju, nii või naa, varem või hiljem, sest mu rõõmul ja õnnel on piirid siiski. Vist?!
Kui aus olla, siis ma ei suuda meenutada, mida ma üleeile õhtul... Ah jaa, muidugi, juba tuligi meelde, kuidas oleksingi saanud unustada. Venitasin oma aega nagu tatti, et see juba kaheksa saaks ja ma saaks minna Leenu juurde. Nii veidralt chill on meil koos. Lampi asjadest rääkimine ja naermine... Nii hea, et ma olen jälle mina ja, et tema on õnnelik! Värvisin siis ta juuksed ära ja samal ajal rääkisime inglise keeles, et ma saaksin harjutada. Usun, et ka temal ei läinud see mööda külgi alla. Kui kõik valma oli, läks tema Madise poole jalkat vaatama ja mina sain kokku Joonistatud mehega. Random, ta on nii kummaline vahel, aga heas mõttes. Vist?! Oih, kasutan vastuseid ’võibolla’ ja ’vist’ liiga palju viimasel ajal. See on halb tegelikult. Kaob konkreetsus ja ausus, seda ma küll ei taha. Pean hakkama seda endast välja juurutama. Igatahes, tundus nagu oleks me juba viis tundi koos olnud, aga tegelikult oli ainult kolm tundi möödas, seega, aeg ei lennanudki eile nii nagu tavaliselt. Aga see on tõesti veider... Ta ütleb, et ma olen üliinimene, sest suudan temas nii palju erinevaid emotsioone tekitada, et see on lausa uskumatu. Eufooriast kurbuseni välja. Ma olen tõesti mingi üllitis siis. Kuid üha rohkem hakkab ka mulle tunduma, et mul on emotsioonid seinast seina.
Igatahes, hommikul helistas Tom. Wao, see oli küll uskumatu. Ja me rääkisime peaaegu pool tundi, igasugustest asjadest. Ta kutsus mind külla kah, aga ma kahjuks ei jõudnud minna. Mitte, et ma oleks midagi üliolulist või kiiret teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida midagi tegema. Seega, mu päev koosnes passimisest. Pärast paaritunnist vaimset ettevalmistust, läksin jooksma. Hiljem tegin süüa ja passisin taaskord. Tahtsin tegelikult täna midagi teha kah, et ma ei tunneks nii suuri süümekaid sellest, et ma mitte midagi ei tee. Ints kutsus kah pärast muusikakooli välja ja Helenega pidin kokku saama. Okei, toimus siiski väga vale arvestus ja õhtu lõpuks, olid kõik, peale Helene, minu peale solvunud, vihased või pettunud. Nimelt, kui ma ootasin Leenu kõnet, et temaga enne kokku saada, kui Ints lõpetab, siis seda ei tulnud. Nojah, mis seal ikka. Ka Joonistatud mees ütles, et täna ta linna ei liigu jne. Otsustasin siis poodi minna, üksinda, ja koju tulla ning kooki tegema hakata. Mu õhtu tegi siiski kannapöörde. Kui ma olin napilt 300 meetrit kodust eemal, helistas Joonistatud mees, et kus ma olen ja, et ta võtab mu peale. Eee...ööö...üüü...?? Mis asja nagu? Ta ei pidanud ju linna tulema ja nagu, midaaaa?? Okei. Loomulikult oli mul hea meel teda näha ja värki. Natukese aja pärast helistas Ints. Ja no deem, alati peavad kõik asjad ju samal ajal juhtuma. Leppisime siis nii kokku, et saame kõik ühika ees kokku. Kui Leenu õue koperdas, jäime me lambist sinna rääkima. Alguses istusin ma autos, lõpuks otsustas Leenu kah istuda. Ints aga keeldus katekooriliselt. Miks? Ei tea. Mingil hetkel tuli mulle väga tähtis kõne, mis muudab/muutis mu tulevikku, või vähemalt suve plaane ja värki. Täna on palju asju juba selgemaks saadud, see on ainult positiivne. Igatahes, kui otsustasime liikuma hakata ja väikese tiiru teha, solvus Ints vist väga ja läks minema. Mul oli paha tunne, aga ma ei saanud midagi muuta kah ju.? Rallisime läbi linna ja rääkisime erinevatest asjadest. Lõpuks jõudsime jutuga sinna, mis minust saab, nüüd juba vähem kui viie päeva pärast.?! Kui ma selle välja ütlesin, muutusid nii Leenu, kui ka Joonistatud mees tõsiseks. Kuid, kui Leenu jätkas jutustamist, siis Joonistatud mees muutus ikka väga tõsiseks, kurvaks, pettunuks. Suudan temas vist päriselt igasuguseid emotsioone tekitada... Läksime laiali, tema oma teed ja meie Leenuga Selverisse, kus kohtusime Kamiga, kellel paistis kah pahur tuju olevat, või kui mitte pahur, siis kusagil eemal. Igatahes, ei saanud ma aru, see oli mingi meeste värk täna vist?? Solvuda, pettuda, haavuda, kurvastada jne. Hakkasin just maksma, kui mulle tuli sõnum: “Sorri“. Eee, a hah, aga nagu...mis sorri, mille eest ta vabandab, mis juhtus üldse? Ma ei saanud midagi aru. Poest väljudes helistasin. Kam ja Leenu kõndisid ees ära ja ma üritasin asjadest aru saada. Ridade vahelt lugemine pole ilmselgelt mu tugevaim külg, kuid sel korral see lõpuks siiski õnnestus. Ta oligi pettunud sellepärast, mida ta kuulis, et ma lähen juba kohe-kohe Rakverest ära jne. Mh...see tegi mulle ka kurva tuju. Poleks arvanud, et keegi minust nii hoolib või, et kellelegi võiks korda minna, kus ma viibin või millega tegelen??! Nii segane lugu!! Saatsime Leenuga Kami bussile ja tulime minu juurde. Chill, jälle! Nii cool on Leenuga koos randomilt olla. Tegime teed, Leenu luges Cosmot ja rääkisime mu emaga juttu. Ma tegin samal ajal kooki. Kui kook ahjus, läks ema tuttu ja me hakkasime jalkat vaatama ja niisama rääkima. Kook välja ja asusime maiustama + jõime kuuma koogi kõrvale külma piima ja vaatasime jalkat. Eriline kombo ikka! Uskumatu, Helenele vist tõesti meeldis mu kook, ikka väga, sest isegi mu ema ei suuda viite koogitükki järjest ära süüa, aga tema suutis, super! Tundus, et maitses siis vist! See innustab mind! Vaatasime jalka lõpuni ja ma saatsin ta koju.
Tänane päev kulub jälle passimisele ära arvatavasti. Hommikul pidime Leenuga jooksma minema, aga mõlemad põõnasime poole üheteistkümneni, seega jäi see ära. Olen lihtsalt uimerdanud, kell 4 lähen muusikakooli, sellest saab mu päeva tipphetk, sest siis ma teen midagi kasulikku kah! Ilm on kah nii kole ja paha, et polegi mingit tahtmist midagi teha. Võiks juba reede olla!!
Kui aus olla, siis ma ei suuda meenutada, mida ma üleeile õhtul... Ah jaa, muidugi, juba tuligi meelde, kuidas oleksingi saanud unustada. Venitasin oma aega nagu tatti, et see juba kaheksa saaks ja ma saaks minna Leenu juurde. Nii veidralt chill on meil koos. Lampi asjadest rääkimine ja naermine... Nii hea, et ma olen jälle mina ja, et tema on õnnelik! Värvisin siis ta juuksed ära ja samal ajal rääkisime inglise keeles, et ma saaksin harjutada. Usun, et ka temal ei läinud see mööda külgi alla. Kui kõik valma oli, läks tema Madise poole jalkat vaatama ja mina sain kokku Joonistatud mehega. Random, ta on nii kummaline vahel, aga heas mõttes. Vist?! Oih, kasutan vastuseid ’võibolla’ ja ’vist’ liiga palju viimasel ajal. See on halb tegelikult. Kaob konkreetsus ja ausus, seda ma küll ei taha. Pean hakkama seda endast välja juurutama. Igatahes, tundus nagu oleks me juba viis tundi koos olnud, aga tegelikult oli ainult kolm tundi möödas, seega, aeg ei lennanudki eile nii nagu tavaliselt. Aga see on tõesti veider... Ta ütleb, et ma olen üliinimene, sest suudan temas nii palju erinevaid emotsioone tekitada, et see on lausa uskumatu. Eufooriast kurbuseni välja. Ma olen tõesti mingi üllitis siis. Kuid üha rohkem hakkab ka mulle tunduma, et mul on emotsioonid seinast seina.
Igatahes, hommikul helistas Tom. Wao, see oli küll uskumatu. Ja me rääkisime peaaegu pool tundi, igasugustest asjadest. Ta kutsus mind külla kah, aga ma kahjuks ei jõudnud minna. Mitte, et ma oleks midagi üliolulist või kiiret teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida midagi tegema. Seega, mu päev koosnes passimisest. Pärast paaritunnist vaimset ettevalmistust, läksin jooksma. Hiljem tegin süüa ja passisin taaskord. Tahtsin tegelikult täna midagi teha kah, et ma ei tunneks nii suuri süümekaid sellest, et ma mitte midagi ei tee. Ints kutsus kah pärast muusikakooli välja ja Helenega pidin kokku saama. Okei, toimus siiski väga vale arvestus ja õhtu lõpuks, olid kõik, peale Helene, minu peale solvunud, vihased või pettunud. Nimelt, kui ma ootasin Leenu kõnet, et temaga enne kokku saada, kui Ints lõpetab, siis seda ei tulnud. Nojah, mis seal ikka. Ka Joonistatud mees ütles, et täna ta linna ei liigu jne. Otsustasin siis poodi minna, üksinda, ja koju tulla ning kooki tegema hakata. Mu õhtu tegi siiski kannapöörde. Kui ma olin napilt 300 meetrit kodust eemal, helistas Joonistatud mees, et kus ma olen ja, et ta võtab mu peale. Eee...ööö...üüü...?? Mis asja nagu? Ta ei pidanud ju linna tulema ja nagu, midaaaa?? Okei. Loomulikult oli mul hea meel teda näha ja värki. Natukese aja pärast helistas Ints. Ja no deem, alati peavad kõik asjad ju samal ajal juhtuma. Leppisime siis nii kokku, et saame kõik ühika ees kokku. Kui Leenu õue koperdas, jäime me lambist sinna rääkima. Alguses istusin ma autos, lõpuks otsustas Leenu kah istuda. Ints aga keeldus katekooriliselt. Miks? Ei tea. Mingil hetkel tuli mulle väga tähtis kõne, mis muudab/muutis mu tulevikku, või vähemalt suve plaane ja värki. Täna on palju asju juba selgemaks saadud, see on ainult positiivne. Igatahes, kui otsustasime liikuma hakata ja väikese tiiru teha, solvus Ints vist väga ja läks minema. Mul oli paha tunne, aga ma ei saanud midagi muuta kah ju.? Rallisime läbi linna ja rääkisime erinevatest asjadest. Lõpuks jõudsime jutuga sinna, mis minust saab, nüüd juba vähem kui viie päeva pärast.?! Kui ma selle välja ütlesin, muutusid nii Leenu, kui ka Joonistatud mees tõsiseks. Kuid, kui Leenu jätkas jutustamist, siis Joonistatud mees muutus ikka väga tõsiseks, kurvaks, pettunuks. Suudan temas vist päriselt igasuguseid emotsioone tekitada... Läksime laiali, tema oma teed ja meie Leenuga Selverisse, kus kohtusime Kamiga, kellel paistis kah pahur tuju olevat, või kui mitte pahur, siis kusagil eemal. Igatahes, ei saanud ma aru, see oli mingi meeste värk täna vist?? Solvuda, pettuda, haavuda, kurvastada jne. Hakkasin just maksma, kui mulle tuli sõnum: “Sorri“. Eee, a hah, aga nagu...mis sorri, mille eest ta vabandab, mis juhtus üldse? Ma ei saanud midagi aru. Poest väljudes helistasin. Kam ja Leenu kõndisid ees ära ja ma üritasin asjadest aru saada. Ridade vahelt lugemine pole ilmselgelt mu tugevaim külg, kuid sel korral see lõpuks siiski õnnestus. Ta oligi pettunud sellepärast, mida ta kuulis, et ma lähen juba kohe-kohe Rakverest ära jne. Mh...see tegi mulle ka kurva tuju. Poleks arvanud, et keegi minust nii hoolib või, et kellelegi võiks korda minna, kus ma viibin või millega tegelen??! Nii segane lugu!! Saatsime Leenuga Kami bussile ja tulime minu juurde. Chill, jälle! Nii cool on Leenuga koos randomilt olla. Tegime teed, Leenu luges Cosmot ja rääkisime mu emaga juttu. Ma tegin samal ajal kooki. Kui kook ahjus, läks ema tuttu ja me hakkasime jalkat vaatama ja niisama rääkima. Kook välja ja asusime maiustama + jõime kuuma koogi kõrvale külma piima ja vaatasime jalkat. Eriline kombo ikka! Uskumatu, Helenele vist tõesti meeldis mu kook, ikka väga, sest isegi mu ema ei suuda viite koogitükki järjest ära süüa, aga tema suutis, super! Tundus, et maitses siis vist! See innustab mind! Vaatasime jalka lõpuni ja ma saatsin ta koju.
Tänane päev kulub jälle passimisele ära arvatavasti. Hommikul pidime Leenuga jooksma minema, aga mõlemad põõnasime poole üheteistkümneni, seega jäi see ära. Olen lihtsalt uimerdanud, kell 4 lähen muusikakooli, sellest saab mu päeva tipphetk, sest siis ma teen midagi kasulikku kah! Ilm on kah nii kole ja paha, et polegi mingit tahtmist midagi teha. Võiks juba reede olla!!