Elu on ikka mõnikord täitsa huvitav ja hea!
Kuidas ikka spontaansed tegevused leiavad nii palju kannapöördeid, aga alati on kusagil lõpp ja lahendus.
Ma ei plaaninud kellegi sünnipäevale lähiajal minna ja veel vähem kuhugi, kus ma kedagi ei tea, aga mõnikord tuleb teha asju, mis on hirmutavad, et elu põnevam oleks. Võtsin siis riiulilt oma punase veini kaasa ja kimasin linna teise otsa. Ilmselgelt ei hakka ma ühistransporti kasutama ja ma ei pidanud kauaks sinna jääma kah, enda meelest vähemalt. Kui ma sinna saabusin, käis juba ''nii kõva pidu'', et mul oli raskusi tuppa saamisega, aga kõik ok. Esimene hetk oli küll nagu et...hmmmmm...what am i doing here? Who the fuck are these people? :D Kõik istusid nagu viielised ja toa keskel oli 5 pitsakarpi, kast õllet ja igal ühel väike pits. Mul oli väga awkward, sest sünnipäevalaps ise ei teadnud, et mingi pidu üldse toimuma hakkab ja veel vähem, et mingi võõras sisse sajab. Aga ei, mis seal ikka, kalli-kalli, vein üle antud ja sain oma koha voodiäärel. Alguses, nagu ikka, on päris raske leida teemat mida rääkida, kui kõik on põhimõtteliselt võõrad, aga ma hakkasin kohe jälgima, kes, mis ja milline on, ja siis juba oskan ma midagi öelda kah. Mulle sai loomulikult saatuslikuks see, et ma autoga olin ja ma mitte ei tahaks jätta seda kuhugi teise linna otsa, seega piirdusin ühe õlle ja pitsi viskiga. Aga esiteks, kes joob viskit pitsist?! WTF? :D Igatahes, kui ma ühel hetkel mõtlesin, et ma kaine ei taha olla ja seal purjus kah ei saa olla, et peaksin siis hakkama minema. Mille peale teised avasid vahuveini. Mitte minu lahkumise peale, vaid pigem, et mind täis joota, ma loodan. :D Ma muidugi jäin endale kindlaks ja panin juba riided selga, kui keegi tuli järsku geniaalsele mõttele, keset nädalat linna peole minna. Noo mõeldud, tehtud, aega läks kah kõvasti, aga kui juba minekuks läks, siis avastasime, et meid on liiga palju. :D Oh crap...aga ei ole hullu, head lambad peavad ära mahtuma...Kolm poissi tagaistmel ja üks tüdruk pikali üle nende. :D Jõudsime linna! Nalja kui palju, ma ei ole kindel, kas ma isegi kaine olin. Igatahes, viskasin kõik linnas maha, sõitsin ühikasse, panin auto ära ja jalutasin linna tagasi. Leidsin oma joomakaaslased sellisest urkast nagu labor...ei köida mind väga, ausalt öeldes, aga nähes, et seal ei ole mitte ühtegi teist hinge, peale minu hingede, siis oli nalja mul jälle nii palju, et tundsin kuidas mu põsed juba naermisest valutavad. Astusin sisse ja jooki voolas edasi ojadena. Ma teadsin, et pole ammu pidu pannud ja nv-l, kui normaalsed inimesed pidutsevad, olen ma koguaeg hõivatud, seega mõtlesin, et lasen end natukeseks lõdvaks ja lasen fantaasial lennata. Nii ka läks! Kui me seal olime juba mõnda aega jauranud, liikusime edasi levikasse. Seal ei jõudnudki kaua olla...üks kildudeks purunenud õlle ja juba tuldi ütlema, et minge välja alkohoolikud, me hakkame sulgema. Arusaadav. Värske õhk ei teinud mulle üldse head paraku. Iga hapniku sõõmuga jäin ma üha enam purju ja kodutee on kuidagi äraütlemata hägune mälestus. Ometigi ärkasin ma kodus ja oma voodis isegi. See kuidas ma tuppa jõudsin...ei mäleta ja enda arust jäin ma üldse vetsu magama, aga vb oli see uni? :D
Järgmine päev ei olnud muidugi üldse selline, et elada tahaks... :D aga valikut kah ei olnud... Samas iga asi toob naeratuse ja muige näole, nii et võin vast rahule jääda. :))
kolmapäev, 26. november 2014
esmaspäev, 24. november 2014
Meelitan Unematit
Päris raske on nii ikka, et nädal aega pole tööd ja koolis võtad kah rahulikult, et küll aega on selle kiire asjaga, kui siis ühtäkki terve nv veedan tööd rügades, teatmatuses, mis aeg on, kas on öö või on päev ja milleks ma seda kõike teen üldse? Nüüd on tsükkel nii sassis, et ma ei mäleta millal ma viimati magasin!?
Neljapäev vastu reedet - mitte.
Reede vastu laupäeva - mitte, sest siis olin ma tööl. Saabusin kella kuue või seitsme paiku ja siis läks mu toanaaber parajasti minema. Isegi oleks saanud magada, aga mingi aeg hakati E. sünnipäeva asju ära koristama ja hull möla läks lahti. Surusin padja kõvemini näkku endale ja korrutasin, et pean magama, aga siis helises mu telefon ja pidin T'le hakkama asju seletama. Iseenesest mulle meeldib inimesi aidata, aga tal on ALATI kombeks helistada siis kui mina alles magan... Seega reede möödus suht ringi loivates, midagi teha polnud ja midagi teha väga ei tahtnud kah. Süüa tegin üle pika aja, mida üksi oli raske hävitada, nagu ikka, ja õhtul suundusin jälle tööle tagasi.
Laupäev vastu pühapäeva - mitte, sest siis olin tööl. Tol õhtul lõpetasin veidi varem ja sain koju nelja paiku, aga...hmm, ma ei mäeltagi mis siis sai. Läksin vist ikkagi magama ja ärkasin migni 11 aega, pole just raske arvata kuidas?! T. helistas mulle jälle! :D Siis oli juba kindel, et uuesti magama nagunii ei saa jääda. Olenemata sellest, et ma olen niiöelda ''maganud'', ei ole ma korralikult uinunud kordagi veel selleks ajaks. Päev polnudki kõige raisatum, aga ma olin nagu zombi. Käisime väikse Rocca tiiru ja siis tehti mulle kooki! :D Nii hea! Sain täna seda isegi kooli kaasa võtta ja öelda, et see on ekstra mulle tehtud! :P
Kuigi ega ma eile kah tööst ei pääsenud...ja nii ongi mul täna ikka konkreetne laiba tunne, lisaks sellele suudan ma kõigiga tülli minna vist?!
Kooli jõudes vaidlesin kohe õppejõuga, siis ütlesin kursaõdedele sitasti, kui mulle midagi ei meeldinud, aga õnneks nad on arusaajad ja viskasid lihtsalt mu kulul nalja siis natuke. Ja noo viimane piisk karikasse oli siis kui elutähtsa inimesega tülli läksin ja seda kah muidugi täiesti absurde asja pärast. Ma lihtsalt mõnikord ei mõista teda absoluutselt. Ühel hetkel on ta üli hea inimene, maailma parim, ja järgmine hetk ta lihtsalt nokib ja huiab lõputult... Nagu nimme just?!
Ja nüüd ma siis olen oma une otsingutel. Korraks üritasin peale kooli isegi magada, aga kui arvestada seda pisikest fakti, et ma ei suutnud koju jõudes end pool tundi liigutada, et isegi mantlit ära võtta, siis kõik mu üritused on täna juba eos liiva jooksnud. Õnneks on veel inimeine, kes minu eest hoolitseda tahavad ja esimene päkapikk täna juba käis mul, kes tõi mulle 2 siidrit, et ehk see aitab mul unne suikuda. :) Inimesed on ikka nii ilusad ja head!
Ja kui mul paha tuju on, siis edaspidi loen ma luuletust, mis on ainult mulle tehtud! :D
'Piret – tead su naeratus sulatab, see mu südame põhjani ulatab. Su kenade silmade kelmikas sära, mu mõttest kõik halva viib täiesti ära . Mis sinuta peale hakkaks mu hing? Ilma sinuta piin oleks lõpmatu ring. Valguse oled sa minusse toonud, tänu sinule õnne olen ma joonud. Aitäh, et valguse minule tõid, Ja mu päris magusat kooki sa sõid.'
Päike! :P
Neljapäev vastu reedet - mitte.
Reede vastu laupäeva - mitte, sest siis olin ma tööl. Saabusin kella kuue või seitsme paiku ja siis läks mu toanaaber parajasti minema. Isegi oleks saanud magada, aga mingi aeg hakati E. sünnipäeva asju ära koristama ja hull möla läks lahti. Surusin padja kõvemini näkku endale ja korrutasin, et pean magama, aga siis helises mu telefon ja pidin T'le hakkama asju seletama. Iseenesest mulle meeldib inimesi aidata, aga tal on ALATI kombeks helistada siis kui mina alles magan... Seega reede möödus suht ringi loivates, midagi teha polnud ja midagi teha väga ei tahtnud kah. Süüa tegin üle pika aja, mida üksi oli raske hävitada, nagu ikka, ja õhtul suundusin jälle tööle tagasi.
Laupäev vastu pühapäeva - mitte, sest siis olin tööl. Tol õhtul lõpetasin veidi varem ja sain koju nelja paiku, aga...hmm, ma ei mäeltagi mis siis sai. Läksin vist ikkagi magama ja ärkasin migni 11 aega, pole just raske arvata kuidas?! T. helistas mulle jälle! :D Siis oli juba kindel, et uuesti magama nagunii ei saa jääda. Olenemata sellest, et ma olen niiöelda ''maganud'', ei ole ma korralikult uinunud kordagi veel selleks ajaks. Päev polnudki kõige raisatum, aga ma olin nagu zombi. Käisime väikse Rocca tiiru ja siis tehti mulle kooki! :D Nii hea! Sain täna seda isegi kooli kaasa võtta ja öelda, et see on ekstra mulle tehtud! :P
Kuigi ega ma eile kah tööst ei pääsenud...ja nii ongi mul täna ikka konkreetne laiba tunne, lisaks sellele suudan ma kõigiga tülli minna vist?!
Kooli jõudes vaidlesin kohe õppejõuga, siis ütlesin kursaõdedele sitasti, kui mulle midagi ei meeldinud, aga õnneks nad on arusaajad ja viskasid lihtsalt mu kulul nalja siis natuke. Ja noo viimane piisk karikasse oli siis kui elutähtsa inimesega tülli läksin ja seda kah muidugi täiesti absurde asja pärast. Ma lihtsalt mõnikord ei mõista teda absoluutselt. Ühel hetkel on ta üli hea inimene, maailma parim, ja järgmine hetk ta lihtsalt nokib ja huiab lõputult... Nagu nimme just?!
Ja nüüd ma siis olen oma une otsingutel. Korraks üritasin peale kooli isegi magada, aga kui arvestada seda pisikest fakti, et ma ei suutnud koju jõudes end pool tundi liigutada, et isegi mantlit ära võtta, siis kõik mu üritused on täna juba eos liiva jooksnud. Õnneks on veel inimeine, kes minu eest hoolitseda tahavad ja esimene päkapikk täna juba käis mul, kes tõi mulle 2 siidrit, et ehk see aitab mul unne suikuda. :) Inimesed on ikka nii ilusad ja head!
Ja kui mul paha tuju on, siis edaspidi loen ma luuletust, mis on ainult mulle tehtud! :D
'Piret – tead su naeratus sulatab, see mu südame põhjani ulatab. Su kenade silmade kelmikas sära, mu mõttest kõik halva viib täiesti ära . Mis sinuta peale hakkaks mu hing? Ilma sinuta piin oleks lõpmatu ring. Valguse oled sa minusse toonud, tänu sinule õnne olen ma joonud. Aitäh, et valguse minule tõid, Ja mu päris magusat kooki sa sõid.'
Päike! :P
pühapäev, 23. november 2014
Saamine teeb meid õnnelikuks?!?
Mulle tegelikult meeldib kirjutada ja asju välja mõelda, isegi üpris tihti kui aus olla, ja salamisi mõnikord loodan, et keegi kunagi loeb ja õpib mu vigadest või siis lihtsalt mõtleb mõnikord kaasa, aga samas ma ei julge kunagi mitte kellelegi seda jagada.
Paaril viimasel päeval olen oma ööd jälle tööl veetnud ja päeval ühikas unelenud. Sellistel hetkedel väsin ma kiiresti ja muutun liiga emotsionaalseks. Nii ka täna...olen nutnud, naernud, tuim olnud... ja mis peamine, mu peas on nii palju mõtteid ja asjad tunduvad nii segased, kuid samas nii selged. Ei saa aru täpselt?! Ega ei saa jah! Müstika, nagu ütleb üks hea sõber minu kohta.
Kui veider, või noh, vb ei ole kah veider, vb see on täiesti loomulik asjade käik maailmas, aga ma mõtlen nii tihti inimeste peale, kes mu elus on, et iga üks nendest on millegi poolest nii eriline, ma ei kujuta enam elu selleta ette. Mõni rohkem, mõni vähem, mõne puhul mõtlen üldse, et teeksin nii endale kui talle teene, kui enam ei suhtleks. Kuid tegelikult, ei maksa ilmselt võidelda sellega. Mõned nädalad tagasi korraks proovisin ja tulemus oli see, et olin mega õnnetu lihtsalt. Igal inimesel on mingi kild, mingi maagiline omadus tuua välja minus midagi nii head ja erilist, mis toob mu ellu päikese. Samas ei ole kunagi head ilma halvata ja iga hea taga või ees on peidus ka halvad asjad, mis on justkui elu keerdkäigud, mis tuleb läbida, et õnnelikuks saada.
Kui ma nüüd üldisemalt hakkan vaatama ja süübin sellesse, mis inimesi õnnelikuks teeb, kas või hetkeks rõõmsaks ja muige näole, siis see on üldiselt millegi saamine. Ükskõik mis kujul, ükskõik mis olekus, aga see on üks asi maailmas, mis kõiki kõigutab suuremal või vähemal määral. See ei pea olema materiaalne asi ega ka füüsiline, mõnikord piisab lihtsalt ka tundest, mõttest, teadmisest. Ikka ja jälle liiguvad mu mõtted paari nädala taguse juhtumi juurde, kus ma jõudsin järeldusele, et mõni elu on mulle siin maailmas olulisem, kui miski muu. Äkki see Elu aitab teha mul õigemaid valikuid? Ma tean, et Ta laseb mul endal otsustada, olla, katsetada ja proovida, aga kas ta andestab kõik mulle? Samas see pole mitte kellegi asi ja veel vähem tema oma...
Kui ma saaksin kasvõi ühe päeva elada kellegi teise kehas ja näha ennast kõrvalt...
Paaril viimasel päeval olen oma ööd jälle tööl veetnud ja päeval ühikas unelenud. Sellistel hetkedel väsin ma kiiresti ja muutun liiga emotsionaalseks. Nii ka täna...olen nutnud, naernud, tuim olnud... ja mis peamine, mu peas on nii palju mõtteid ja asjad tunduvad nii segased, kuid samas nii selged. Ei saa aru täpselt?! Ega ei saa jah! Müstika, nagu ütleb üks hea sõber minu kohta.
Kui veider, või noh, vb ei ole kah veider, vb see on täiesti loomulik asjade käik maailmas, aga ma mõtlen nii tihti inimeste peale, kes mu elus on, et iga üks nendest on millegi poolest nii eriline, ma ei kujuta enam elu selleta ette. Mõni rohkem, mõni vähem, mõne puhul mõtlen üldse, et teeksin nii endale kui talle teene, kui enam ei suhtleks. Kuid tegelikult, ei maksa ilmselt võidelda sellega. Mõned nädalad tagasi korraks proovisin ja tulemus oli see, et olin mega õnnetu lihtsalt. Igal inimesel on mingi kild, mingi maagiline omadus tuua välja minus midagi nii head ja erilist, mis toob mu ellu päikese. Samas ei ole kunagi head ilma halvata ja iga hea taga või ees on peidus ka halvad asjad, mis on justkui elu keerdkäigud, mis tuleb läbida, et õnnelikuks saada.
Kui ma nüüd üldisemalt hakkan vaatama ja süübin sellesse, mis inimesi õnnelikuks teeb, kas või hetkeks rõõmsaks ja muige näole, siis see on üldiselt millegi saamine. Ükskõik mis kujul, ükskõik mis olekus, aga see on üks asi maailmas, mis kõiki kõigutab suuremal või vähemal määral. See ei pea olema materiaalne asi ega ka füüsiline, mõnikord piisab lihtsalt ka tundest, mõttest, teadmisest. Ikka ja jälle liiguvad mu mõtted paari nädala taguse juhtumi juurde, kus ma jõudsin järeldusele, et mõni elu on mulle siin maailmas olulisem, kui miski muu. Äkki see Elu aitab teha mul õigemaid valikuid? Ma tean, et Ta laseb mul endal otsustada, olla, katsetada ja proovida, aga kas ta andestab kõik mulle? Samas see pole mitte kellegi asi ja veel vähem tema oma...
Kui ma saaksin kasvõi ühe päeva elada kellegi teise kehas ja näha ennast kõrvalt...
laupäev, 22. november 2014
'Dramaatiline surm'
Uskumatu...milline lendlev ja piiritu fantaasia, ma ei suuda seda uskuda. Kuidas suudab üks inimene nii ulmelisi, fantastilisi ja samas nii kaootilisi jutte luua oma peas...kui ta vaid paneks need kirja.
Tulen koju ja mu toakaaslane räägib telefoniga (ps! ma tean, et pole ilus pealt kuulata, aga ega see teda kuidagi ei seganud ja mida rohkem ma kaasa muigasin, seda entusiastlikumalt ta edasi vestis!):
*'' Jah, ma juba Dianaga olen arutanud seda, kuidas ma suren, see on nii põnev, ma räägin sulle kohe...
Ma olen 47 aastane, see on selline paras vanus, et ma olen selleks ajaks juba jõudnud midagi teha, ma olen väga edukas ja juba Roomas töötanud ja mu doktoritöö on täielik meistriteos. Ma olen vallaline, ma olen teinud edukat karjääri.
Tol õhtul tulen ma oma raamatu esitluselt, millel on väga lahe, äge, väga lõbus 'afterparty'. Ma kannan sel õhtul kõrgeid kontsi, kuigi ma ei armasta ikka veel neid, selle tõttu koperdan ma rõõmsas tujus ja natuke purjakil olekus koju. Mul on veripunane kleit, veinipunane ei saa olla, sest see ei sobi hiljem valguse ja värvigammaga kokku, aga selline peen 'Chanel'i' murtud-veripunane, mitte mingi poola litsi punane kleit. Peen huulepulk ja, soeng ja, kleit ja..ja nõnda ma siis rõõmsalt... see peab olema kas varakevad või hilissügis, sest selline teatud valgus, ere külm valgus on hommikul, mitte veel siis kui ma koju lähen, siis on veel suhteliselt pime või hämar.
Nii... ja ma elan Puurmani projekteeritud juugend stiilis kivimajas, mul on viie toaline korter, kus ma elan üksinda, mul on meeletult palju raamatuid, palju kunsti ja palju häid plaate, head muusikat. Ja aegajalt korraldan ma oma heade sõpradega veiniõhtuid, hea söögi ja seltskonnaga. Tol õhtul/ööl lähen ma oma 'fäänsisse' korterisse, rõõmsalt ümisen midagi ja astun..''tõnts, tõnts, tõnts..'' kõnnin, sest ma olen väsinud kontsadest. Ma olen parajalt purjakil, ma pole küll purjus, aga mõnusalt purjakil. Ja siis ee... ma...kõnnin juba ülesse, see on see esimene vahe, mis on seal see soklikorrusest ülesse trepist, kui ühtäkki ma mõtlen ''kurat, kas ma panin ikka välisukse kinni, mine persse, siin neid venelasi liigub'' ja siis ma astun, nagu ma praegu astun aegajalt astmetest mööda, kui mul hea tuju on või olen erutunud või midagi. Mõtlen veel samal ajal, et kuradi hästi on mul ikka kõik läinud, mul on äge, ideaalne korter, ma olen edukas, ma käin hästi riides, mul on karjäär, mul on väga toredad sõbrad ja mu perekonnal läheb hästi, mu vanematel ja mu vendadel ja... ja siis ma astun trepiastmest mööda ja ma lendan, ja ma lendan trepist alla sinna välisukse juurde. Ja siis, kuna see on juugend maja, siis seal on sellised rauast käsipuud ning ma löön pea ära, silmapilkne surm ja põhimõtteliselt mul on irve veel näos oma mõtetest, silmad jäävad ka kinni.
Jaaa.., ma mõtlen, et kas mul on soeng või juuksed lahti...pigem ikka soeng, aga nii, et üks juuksesalk ripub kõrvatagant õlapeale, see peab ilus olema, dramaatiline. Ja siis, hommikul avastab mu kojamees, kes elab esimesel korrusel, kes tuleb välisukse juurde luud käes ja siis ta leiab mu...uksest paistab valgus, mis moodustab värvigammasid erkkollasest tume lillani, aknaruutudest peegeldub tumedamaid varjundeid. Veripunasele kleidile langeb valgusviht, mis tekitab lillakamaid varjundeid ja ka mu näole langeb valgust veidi, nägu peab kindlasti valgustatud olema, see on väga oluline. Niisiis..kojamees avastab mu, kuid jääb suurest šhokist mind suu ammuli vahtima, aga kohe tuleb ka mu sõbranna, kes praegu elab Solnukis, kes on selleks ajaks saanud väga edukaks fotograafiks ja tegi ka minu raamatu jaoks pilte. Tema ei ole veel loomulikult koju jõudnnudki ja arvab, et ka mina kõvasti vintis ilmselt, ning ilmub mu ukse taha kahe kalli šampusega, fotokas on tal ka muidugi alati kaasas! Ja kui ta mind märkab, siis ta reaktsioon on, et ''Oh sa raisk! Kui hea valgus!'' ja hakkab mind pildistama... hahaha.. Seejärel, rahvusvaheliste restaureerimise kunstiajakirjade esikaantel on minu pilt..hahahaha.. 'autentne kompositsioon'. Ja siis kutsutakse politsei, antakse järgmisel päeval linna teade, mulle korraldatakse korralikud matused, ära saatmine Kaarli kirikust. Eesti kunstiakadeemia ja kõik Eesti kunsti asutused peavad liigutavaid kõnesid...aga see on juba teine jutt, kuidas mu matused toimuvad!''*
Ma panin selle teksti kirja täpselt nii nagu see parajasti tema huulilt jooksis ja koos tema emotsioonidega, seega on tekst veidi ligadi logadi ja mõtlike mõtte pausidega, aga lihtsalt enda jaoks, et seda meenutada, kui ta ära kolib, et oli ikka üks äraütlemata lahe inimene
Tulen koju ja mu toakaaslane räägib telefoniga (ps! ma tean, et pole ilus pealt kuulata, aga ega see teda kuidagi ei seganud ja mida rohkem ma kaasa muigasin, seda entusiastlikumalt ta edasi vestis!):
*'' Jah, ma juba Dianaga olen arutanud seda, kuidas ma suren, see on nii põnev, ma räägin sulle kohe...
Ma olen 47 aastane, see on selline paras vanus, et ma olen selleks ajaks juba jõudnud midagi teha, ma olen väga edukas ja juba Roomas töötanud ja mu doktoritöö on täielik meistriteos. Ma olen vallaline, ma olen teinud edukat karjääri.
Tol õhtul tulen ma oma raamatu esitluselt, millel on väga lahe, äge, väga lõbus 'afterparty'. Ma kannan sel õhtul kõrgeid kontsi, kuigi ma ei armasta ikka veel neid, selle tõttu koperdan ma rõõmsas tujus ja natuke purjakil olekus koju. Mul on veripunane kleit, veinipunane ei saa olla, sest see ei sobi hiljem valguse ja värvigammaga kokku, aga selline peen 'Chanel'i' murtud-veripunane, mitte mingi poola litsi punane kleit. Peen huulepulk ja, soeng ja, kleit ja..ja nõnda ma siis rõõmsalt... see peab olema kas varakevad või hilissügis, sest selline teatud valgus, ere külm valgus on hommikul, mitte veel siis kui ma koju lähen, siis on veel suhteliselt pime või hämar.
Nii... ja ma elan Puurmani projekteeritud juugend stiilis kivimajas, mul on viie toaline korter, kus ma elan üksinda, mul on meeletult palju raamatuid, palju kunsti ja palju häid plaate, head muusikat. Ja aegajalt korraldan ma oma heade sõpradega veiniõhtuid, hea söögi ja seltskonnaga. Tol õhtul/ööl lähen ma oma 'fäänsisse' korterisse, rõõmsalt ümisen midagi ja astun..''tõnts, tõnts, tõnts..'' kõnnin, sest ma olen väsinud kontsadest. Ma olen parajalt purjakil, ma pole küll purjus, aga mõnusalt purjakil. Ja siis ee... ma...kõnnin juba ülesse, see on see esimene vahe, mis on seal see soklikorrusest ülesse trepist, kui ühtäkki ma mõtlen ''kurat, kas ma panin ikka välisukse kinni, mine persse, siin neid venelasi liigub'' ja siis ma astun, nagu ma praegu astun aegajalt astmetest mööda, kui mul hea tuju on või olen erutunud või midagi. Mõtlen veel samal ajal, et kuradi hästi on mul ikka kõik läinud, mul on äge, ideaalne korter, ma olen edukas, ma käin hästi riides, mul on karjäär, mul on väga toredad sõbrad ja mu perekonnal läheb hästi, mu vanematel ja mu vendadel ja... ja siis ma astun trepiastmest mööda ja ma lendan, ja ma lendan trepist alla sinna välisukse juurde. Ja siis, kuna see on juugend maja, siis seal on sellised rauast käsipuud ning ma löön pea ära, silmapilkne surm ja põhimõtteliselt mul on irve veel näos oma mõtetest, silmad jäävad ka kinni.
Jaaa.., ma mõtlen, et kas mul on soeng või juuksed lahti...pigem ikka soeng, aga nii, et üks juuksesalk ripub kõrvatagant õlapeale, see peab ilus olema, dramaatiline. Ja siis, hommikul avastab mu kojamees, kes elab esimesel korrusel, kes tuleb välisukse juurde luud käes ja siis ta leiab mu...uksest paistab valgus, mis moodustab värvigammasid erkkollasest tume lillani, aknaruutudest peegeldub tumedamaid varjundeid. Veripunasele kleidile langeb valgusviht, mis tekitab lillakamaid varjundeid ja ka mu näole langeb valgust veidi, nägu peab kindlasti valgustatud olema, see on väga oluline. Niisiis..kojamees avastab mu, kuid jääb suurest šhokist mind suu ammuli vahtima, aga kohe tuleb ka mu sõbranna, kes praegu elab Solnukis, kes on selleks ajaks saanud väga edukaks fotograafiks ja tegi ka minu raamatu jaoks pilte. Tema ei ole veel loomulikult koju jõudnnudki ja arvab, et ka mina kõvasti vintis ilmselt, ning ilmub mu ukse taha kahe kalli šampusega, fotokas on tal ka muidugi alati kaasas! Ja kui ta mind märkab, siis ta reaktsioon on, et ''Oh sa raisk! Kui hea valgus!'' ja hakkab mind pildistama... hahaha.. Seejärel, rahvusvaheliste restaureerimise kunstiajakirjade esikaantel on minu pilt..hahahaha.. 'autentne kompositsioon'. Ja siis kutsutakse politsei, antakse järgmisel päeval linna teade, mulle korraldatakse korralikud matused, ära saatmine Kaarli kirikust. Eesti kunstiakadeemia ja kõik Eesti kunsti asutused peavad liigutavaid kõnesid...aga see on juba teine jutt, kuidas mu matused toimuvad!''*
Ma panin selle teksti kirja täpselt nii nagu see parajasti tema huulilt jooksis ja koos tema emotsioonidega, seega on tekst veidi ligadi logadi ja mõtlike mõtte pausidega, aga lihtsalt enda jaoks, et seda meenutada, kui ta ära kolib, et oli ikka üks äraütlemata lahe inimene
pühapäev, 16. november 2014
Mõtle, siis ütle
Pidin taaskord enne kirjutama hakkamist üle lugema, mida ma eelmine kord üldse jaurasin siin, aga tegin siis lühidalt ja kui nüüd meenutada, siis on jälle elu teinud 180 kraadi pöördeid vahepeal.
Kui alustada kooliga ja tööga, siis hetkel on nagu kõik kergelt öelda kontrolli all veel, hoian kätt pulsil ja üritan end koguaeg järjel hoida. Tööd muidugi on hetkel vähem, sest hooajaliselt on lihtsalt nii, aga jään ehk ellu. See muidugi omakorda lisab mulle lisaaega, millega ma mõnikord mitte midagi tarka peale ei oska hakata.
Ühikas hakkavad kah peagi asjad muutuma. Nimelt on mu seni parim toakaaslane otsinud päris pikalt korterit ja on nüüd selle siis leidnud. Alguses ma sellesse nii väga ei süvenenud, aga tol õhtul kui ta teatas, et 1 dets on ta läinud, siis langesin tõesti masendusse ja läksin lihtsalt emoma kuhugi eemale teistest. Nüüd on juba pea et nädal jälle möödas ja ma olen selle mõttega leppinud, et tulgu mis tuleb. või kes?! Igatahes, olen jälle ühe hea inimese võrra rikkam.
Muidu olen kah päris tubli olnud. Parandasin alles paar päeva tagasi oma autot ühika ees ja kõik vahtisid suud ammuli. :D Täitsa lõbus oli! Tegin endale selle eest lausa pai, sest sain täiesti iseseisvalt hakkama ja mulle reaalselt meeldib selline värk. Vb oleksin pidanud minema auto ala õppima üldse. :D
Aga üleüldises mõttes on elu ikka keeruline... Üritad olla inimestega sõbralik ja sõber, aga nemad saavad ikka ja alati valesti aru. Ja siis kisub juba kõik kiiva...sest üritad nagu selgeks teha, et ou kuule sorri, aga oleme ehk lihtsalt sõbrad? Sellele järgneb aga hoopis, et noh oleme siis ja siis kaob inimene lihtsalt ära. Samas kui ma nagu reaalselt pean seda inimest oluliseks ja tähtsaks. See on asi, mis õpetab, et nii ei tohi teha kunagi, ei tohi öelda kellelegi, et ma kaon ära, sest arvan, et teistel on nii parem. Isegi kui see oleks nii, siis keegi ikka kannatab... Ma üritan nüüd täiega seda lauset vältida, et kaon ära või teen endaga midagi halba, teades, mida see teeb ja mis tunde tekitab!
Päike :)
Kui alustada kooliga ja tööga, siis hetkel on nagu kõik kergelt öelda kontrolli all veel, hoian kätt pulsil ja üritan end koguaeg järjel hoida. Tööd muidugi on hetkel vähem, sest hooajaliselt on lihtsalt nii, aga jään ehk ellu. See muidugi omakorda lisab mulle lisaaega, millega ma mõnikord mitte midagi tarka peale ei oska hakata.
Ühikas hakkavad kah peagi asjad muutuma. Nimelt on mu seni parim toakaaslane otsinud päris pikalt korterit ja on nüüd selle siis leidnud. Alguses ma sellesse nii väga ei süvenenud, aga tol õhtul kui ta teatas, et 1 dets on ta läinud, siis langesin tõesti masendusse ja läksin lihtsalt emoma kuhugi eemale teistest. Nüüd on juba pea et nädal jälle möödas ja ma olen selle mõttega leppinud, et tulgu mis tuleb. või kes?! Igatahes, olen jälle ühe hea inimese võrra rikkam.
Muidu olen kah päris tubli olnud. Parandasin alles paar päeva tagasi oma autot ühika ees ja kõik vahtisid suud ammuli. :D Täitsa lõbus oli! Tegin endale selle eest lausa pai, sest sain täiesti iseseisvalt hakkama ja mulle reaalselt meeldib selline värk. Vb oleksin pidanud minema auto ala õppima üldse. :D
Aga üleüldises mõttes on elu ikka keeruline... Üritad olla inimestega sõbralik ja sõber, aga nemad saavad ikka ja alati valesti aru. Ja siis kisub juba kõik kiiva...sest üritad nagu selgeks teha, et ou kuule sorri, aga oleme ehk lihtsalt sõbrad? Sellele järgneb aga hoopis, et noh oleme siis ja siis kaob inimene lihtsalt ära. Samas kui ma nagu reaalselt pean seda inimest oluliseks ja tähtsaks. See on asi, mis õpetab, et nii ei tohi teha kunagi, ei tohi öelda kellelegi, et ma kaon ära, sest arvan, et teistel on nii parem. Isegi kui see oleks nii, siis keegi ikka kannatab... Ma üritan nüüd täiega seda lauset vältida, et kaon ära või teen endaga midagi halba, teades, mida see teeb ja mis tunde tekitab!
Päike :)
pühapäev, 2. november 2014
Julgetele tuleb õnn
Juudas kui ammu ma olen tahnud juba kirjutada, aga lihtsalt koguaeg on nii meeletult kiire. Igatahes on viimasest sissekandest juba poolteist nädalat möödas ja mul on nii palju asju vahepeal juhtunud.
Aga nüüd kirjutama hakates, ei tule nagu kohe midagi meelde...
Kooli on hetkel suht hullumaja ja nii palju on koguaeg teha, lasen ringi nagu orav rattas, aga tegin endaga midagi lahedat mida enam kunagi muuta ei saa, nyyd on sellest juba pea nädal ja ma tunnen end paremini kui iial enne. Ma olen nii uhke enda yle selle pärast ja veel huvitavamaks teeb selle asja see, et keegi ei tea, et mul see on :D
Nädalavahetus oli kah mul täitsa naljakas sel korral... Vedasin auto täit v66raid inimesi, olnud ise ainult 3 tundi maganud ja pärast seda magasin 13 tundi järjest. Ma ei arvanud, et une järgi magamine v6imalik on isegi...
K6ik muu hetkel mu elus on segasem kui iial varem... Kes s6imab, kes meelitab, kes eksisteerib ja kes ei eksisteeri... aga selline ongi vist elu, v6i on selline ainutl minu elu? Et ise elan keeruliseks selle??
Anyway, igaüks on oma õnne sepp ja seda olen ka mina. ;)
Aga nüüd kirjutama hakates, ei tule nagu kohe midagi meelde...
Kooli on hetkel suht hullumaja ja nii palju on koguaeg teha, lasen ringi nagu orav rattas, aga tegin endaga midagi lahedat mida enam kunagi muuta ei saa, nyyd on sellest juba pea nädal ja ma tunnen end paremini kui iial enne. Ma olen nii uhke enda yle selle pärast ja veel huvitavamaks teeb selle asja see, et keegi ei tea, et mul see on :D
Nädalavahetus oli kah mul täitsa naljakas sel korral... Vedasin auto täit v66raid inimesi, olnud ise ainult 3 tundi maganud ja pärast seda magasin 13 tundi järjest. Ma ei arvanud, et une järgi magamine v6imalik on isegi...
K6ik muu hetkel mu elus on segasem kui iial varem... Kes s6imab, kes meelitab, kes eksisteerib ja kes ei eksisteeri... aga selline ongi vist elu, v6i on selline ainutl minu elu? Et ise elan keeruliseks selle??
Anyway, igaüks on oma õnne sepp ja seda olen ka mina. ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)