Mulle tegelikult meeldib kirjutada ja asju välja mõelda, isegi üpris tihti kui aus olla, ja salamisi mõnikord loodan, et keegi kunagi loeb ja õpib mu vigadest või siis lihtsalt mõtleb mõnikord kaasa, aga samas ma ei julge kunagi mitte kellelegi seda jagada.
Paaril viimasel päeval olen oma ööd jälle tööl veetnud ja päeval ühikas unelenud. Sellistel hetkedel väsin ma kiiresti ja muutun liiga emotsionaalseks. Nii ka täna...olen nutnud, naernud, tuim olnud... ja mis peamine, mu peas on nii palju mõtteid ja asjad tunduvad nii segased, kuid samas nii selged. Ei saa aru täpselt?! Ega ei saa jah! Müstika, nagu ütleb üks hea sõber minu kohta.
Kui veider, või noh, vb ei ole kah veider, vb see on täiesti loomulik asjade käik maailmas, aga ma mõtlen nii tihti inimeste peale, kes mu elus on, et iga üks nendest on millegi poolest nii eriline, ma ei kujuta enam elu selleta ette. Mõni rohkem, mõni vähem, mõne puhul mõtlen üldse, et teeksin nii endale kui talle teene, kui enam ei suhtleks. Kuid tegelikult, ei maksa ilmselt võidelda sellega. Mõned nädalad tagasi korraks proovisin ja tulemus oli see, et olin mega õnnetu lihtsalt. Igal inimesel on mingi kild, mingi maagiline omadus tuua välja minus midagi nii head ja erilist, mis toob mu ellu päikese. Samas ei ole kunagi head ilma halvata ja iga hea taga või ees on peidus ka halvad asjad, mis on justkui elu keerdkäigud, mis tuleb läbida, et õnnelikuks saada.
Kui ma nüüd üldisemalt hakkan vaatama ja süübin sellesse, mis inimesi õnnelikuks teeb, kas või hetkeks rõõmsaks ja muige näole, siis see on üldiselt millegi saamine. Ükskõik mis kujul, ükskõik mis olekus, aga see on üks asi maailmas, mis kõiki kõigutab suuremal või vähemal määral. See ei pea olema materiaalne asi ega ka füüsiline, mõnikord piisab lihtsalt ka tundest, mõttest, teadmisest. Ikka ja jälle liiguvad mu mõtted paari nädala taguse juhtumi juurde, kus ma jõudsin järeldusele, et mõni elu on mulle siin maailmas olulisem, kui miski muu. Äkki see Elu aitab teha mul õigemaid valikuid? Ma tean, et Ta laseb mul endal otsustada, olla, katsetada ja proovida, aga kas ta andestab kõik mulle? Samas see pole mitte kellegi asi ja veel vähem tema oma...
Kui ma saaksin kasvõi ühe päeva elada kellegi teise kehas ja näha ennast kõrvalt...
