Lennupiletid

Appi! Ma pean siit juba minema saama. See loll sügis rusub mind juba liialt ja mul tekib totaalne stress. Vihma sajab ja ilm on meeletult külm ja sompus. Kõige hullem on muidugi see, et kui ma varem olen reisil kusagil käinud on alati kõik minu eest ära tehtud ja ma pole pidanud millegi pärast põdema. Nüüd on kõik teisiti... Ma pean kõik ise otsima, uurima, puurima, vaatama, mõtlema jne. Wao, kui raske see on, poleks arvanud isegi. Tahame siit ju võimalikult kiirelt minema saada ja parim päev tegutsemiseks oli täna. Läksime Kristi juurde kontorisse ja hakkasime pileteid ostma. Ok, Ryanair on hea firma, kohe makstud, kohe piletid olemas, tuleb ainult välja võtta põhimõtteliselt ja ongi korras. Nii... oleks pidanud vist ikka alustama kohe Aussi piletitega, sest Airasia sakib sajaga. Kümme korda üritasime krediitkaardiga mekset sooritada ja noo ei õnnestu. Lootusetu! Mu tuju läks täiega alla... Mis nüüd saab, kui ei saa üldse piletit Aussi? Siis ikka ei saa ju minna... See oli nüüd küll nõme.

Viisa

Juheiiiii!!! Täna on mul palju millest kirjutada. Esiteks see, et kellele rõõmustav, kellele kurvastav uudis, aga ma sain täna viisa kätte ja nüüd on minek kindel. Nüüd võin ma kõigile rääkida, et jah, ma lähen Austraaliasse ja enam ma ei pea kartma, et vb ma ei saa viisat ja et sellest kõigest tuleb üks ilge jama jne. Eriti veider on muidugi see, et kui ma hommikul ärkasin, läksin esimese asjana vaatama, kas on midagi kirjutada, kas kopsupilt on kohale jõudnud, kas on mingit märki, et asi edeneb. Minu kurvastuseks polnud seal midagi. Juba 19 päeva ootan ja ootan ja ei midagi. Süüa polnud kodus midagi ja läksime hoopis venna poole, et filme tõmmata. Terve hunniku kogusime neid ja umbes kella kolme ajal otsustasin uuesti oma meili vaadata. Ja oi imede ime!!!! See oli seal! Mu viisa seisis seal ja mega pikk kiri. Appi!!! Ma olin nii õnnelik ja eufoorias, et hakkasin mööda tuba ringi kargama ja karjuma ja nii mega hea tunne oli lihtsalt. LÕPUKS OMETI!!! Pärast seda uurisin terve aeg lemmupileteid ja sain mega palju õnnitlusi nagu oleks sünnipäev olnud ja tundus, et paljud elavad mulle lausa kaasa selle sõidu puhul. Olin hämmingus, aga aitäh ja väga tore on/oli! Leppisime kokku, et tänast tuleb tähistada. Käisime Solarises ja ostsime toidukraami ja jooki ja pidu võis alata. Alustasime juba kell 6 õhtul, see oli küll huvitav! Tegin oma lemmik sööki ja panime filmi käima ja sõime ja jõime nii, et lõhkiminemise tunne oli juba. Siis tegime veel niisama pulli, jooksime õues ringi, karjusime, tegime pilte, käisime vaatekal, ma nutsin, ta vihastas jne. Nagu ehtsad venelased. Käisime veel enne koju tulekut burksi söömas ja kodus tikkus ühele uni ikka kiirelt peale. Ma passin siiamaani üleval ja kuna nii tähtis uudis oli teatada, siis otsustasin kirjutada kah. Pole jälle mingi terve igavik juba kirjutanud.

Üldse oli see eeline nädal täiesti crazy. Kolmapäevast alates olin iga hommik tööl + lõunal ja õhtul laulmine, aga ma ei kurda, sest mulle ju tõeliselt meeldib laulda ja nagunii olid need viimased korrad, sest kohe kohe on minek ja sügis hakkab kah, siis ei ole enam seda melu ja elu...Samuti on viimasel ajal olinud mega hirmsaid raskusi unega. Näen õudukaid ja ärkan ehmatades ülesse, endal higi voolab ja süda peksab. Laupäeval käisime Karliga Kristi sünnipäeval mängimas ja see oli üli fun mu meelest. Vanaaasta õhtu meenus täielikult ja see oli nii tore. Pühapäeaval oli Karlil muidugi selline pohmakas, et ta tuli mängima ilma pillita ja läks koju, et see ära tuua. Normaalne! See oli meie viimane mäng kah, sest nüüd pean ma hakkama tõsiselt asju ajama ja enam nalja ei ole. Loodan ja soovin ainult, et kõik hästi läheks ja midagi kiiva ei hakkakas kiskuma.

Kuniks ma jälle midagi kirjutan... Ah jaa, kindlasti tuleb ka Aussi kohta eraldi blogi, eks annan sellest siis teada kah;)

Kurbkurb

Ma ei salli enda juures ühte asja...see on see, et ma olen nii kuradi otsustusvõimetu. Kui palju võimalusi ja kõike muud on, aga ma lihtsalt ei tea mis on õige ja mis vale. Ja mu nõrgim lüli on see, et ma olen andestaja... Fakkk, miks noh?? Miks ma ei suuda oma südant kalgiks teha ja kordki elus mõelda endale ja oma heaolule??

Viimased päevad on päris kiirelt läinud. Hommikul ülesse, siis tööle ja siis esinema ja koju ja õhtu tuleb tavaliselt meeletu kiirusega ja nii ongi. Järgmine päev jälle ülesse ja otsast peale.

Pühapäeva õhtul oli küll veitsa morn olla ja läksin rändama. Sain Tauntsiga kokku ja me rääkisime maast ja ilmast. Kella kümneaeg tuli meeletu uni ja ma otsustasin koju minna. Öösel oli pea võimatu magada. Kõik oli nii valesti ja pahasti ja... Ühesõnaga kohutav öö...Esmaspäev oli veel hullem. Vaikisin terve päeva ja tuju oli meeletult paha ja noh, ma vihkan kui inimesed nii teevad. Teevad midagi halba ja siis teevad näo, et ei saa aru, mida nad valesti tegid ja üritavad alati väita, et kõik on nii nagu olema peab. Noo fuk it, kui ei ole nii, siis ei tasu seda ka väita. Ükskord saab mu mõõt täis, aga mitte veel. Mul on liiga suur süda selleks ja ma andestan... Ja isegi kui mul on sisemiselt meeletult valus ja ma oma pisaraid varjan, siis tean, et varem või hiljem tuleb hetk, kus ma kõik lihtsalt välja purskan. Praegu soovin isegi, et see tuleks pigem varem, enne kui ma mõne vale otsuse teen ja seda siiralt sügavalt kahetsema pean.

muusika mu kõrvadele

Bljäääää...selline sõda sai praegu iseendaga maha peetud. Kas kirjutada midagi või mitte.? Hommikul, kui rongiga Tlna poole põrutasin, arvasin tegelikult, et super aeg kirjutamiseks. AGA... ma polnud veel otsapidi isegi Kadrinas, kui olin juba end sisse seadnud nagu viimane kodutu. Uinusin seal kõva pingi peal lausa imeväel. Ja ei seganud mind ei müra, teised inimesed ega ka midagi muud. Hea on Tlnas olla. Kõik mida ma vajan on siin! Muusika, tööh palju inimesi jne. Ärkasin Ülemiste peatuses ja logisesin Baltani välja. Kui rong peatus oli jalg nii pehme, et oli raske end kõndima sundida. Suundusin tööle. Lebo, täna oli hea päev. Kõik jooksis nii rahulikult ja ilusti. Hotellis on muidugi mingi mega turvavalve ja ei julge väga istuda ega astuda, sest igasugu asjamehed on meil seal. Islandi president ja erinevad peaministrid ja nõunikud jnejnejne. Lõunal tundus ilm veidi kahtlane ja ma siiralt kahtlesin, et täna kedagi terrassile tuleb, aga võta näpust. Enne meid oli seal juba mitu inimest. Kohe otse võimenduse ees istusid kolm meest, suhteliselt vanad ja väitsid end endise presidendi Lennart Meri tuttavad olevat. Mehed olid pärit Soome-Rootsi vahelt ja olid ülisõbralikud. Täna oli üldse ülimalt lahe päev, publiku mõttes just! Onukesed tegid meile mitu jooki välja, filmisid meid ja pildistasid, olid niisama eufoorias ja jätsid tippi kah. Suurepärane algus päevale! Ühes fännid magasid meil seal hoovis sohvadel ja plaksutasid koguaeg, niiiii mõnna! Kui me asjad kokku pakkisime ja ära läksime, saime veel ohtralt kiiduvõnu ja koju ma täna lausa lendasin. Oli plaan jooksma minna, üle mingi saja aasta juba vms?? Mõeldud tehtud! Jooksin vana Patarei vangla juurde ja tagasi. Pole küll palju, aga midagi ikka. Käisin kiirelt pesus ja juba jooksin järgmisele esinemisele. Pidime Karliga hotellis kokku saama, aga uskumatu, ma jõudsin varem kui tema. Hotelli ees oli neli mendi autot ja veel mingid turvad...eeee....nice. Nende autode vahele oli ära eksinud ja Joonas. Sõitis siis too meiega Piritale kaasa ja kuulas isegi natuke laulu ja sõi. Siis pidi ta kuhugi tõttama ja nii läks. Aga meil oli loomulikult jälle superlahe jämmida! Top oli rahvast täis, ma polegi enne seal nii palju inimesi vist näinud. Enamus olid soomlased ja seoses selle purje regatiga sinna maandunud. Ja trall hakkas jälle peale. Üks mees tuli ja tahtis kitarri proovida, tegi meile jooke välja ja kutsus oma purjekaga sõitma. Me kahtlesime ja kõhklesime meeletult ja kuna ma pean hommikul tööl kah olema, siis üritasime viisakalt keelduda, aga ega siis keegi eitavat vastust ei arvesta. Kuidagi saime ikka rahu sõlmitud ja nad lahkusid kuhugi parajasti siis kui meie sööma hakkasime. Hea! Või mitte?? Peaksin vb rohkem uusi asju proovima...aga olen täna tõeliselt värinud tegelikult. Peaksin hoopis magama minema, et homme jälle särada. Ah jaa, täna oli ju see vabaduse laul vms...taksot saada oli võimatu. Lõpuks mul siiski näkkas ja saime asjad linna tagasi toodud. Lisaks tasuta jookidele ja rahale sain isegi ühe lille fännilt. Täna oli ikka mega positiivne tagasiside. Super! Homme siis jälle, kui Karl haigeks ei jää...tal oli täna veits halb olla.

Seniks cheers! Kuni ma jälle kirjutada viitsin kunagi! J

Just a sec in Rkv

Mõnikord tunnen, et sõnad lausa voolavad mu seest välja, et panna kirja kõik see, mida vaja ja isegi midagi, mis on vähem vajalik. Aga kuidagi soiku hakkan vajuma, üha enam leian põhjuseid, miks mitte kirjutada. Kahju tegelikult!

Kerides aega tagasi mu viimase nö sisuka postituseni, siis unustasin tänada Joonast, kes mind natuke aitas blogiga ja kui nüüd sealt jätkata, kus pooleli jäin, siis pole nagu väga midagi rääkida, samas on nagu päris palju. Kõigest nagu väga ei taha kah...

Eee...igatahes nagu arvata oli, on viimased päevad suhteliselt katastroofilised ja samas naljakad olnud. Ma ei teagi, kus otsast alustada ja millisega lõpetada. Ühel õhtul läksin õue jalutama, et natuke mõelda ja sain kokku Marisega. Rääkisime maast ja ilmast ja ühel hetkel ütles ta mulle, et ma oma kätt talle näitaks. Okou! Poleks uskunud, et sealt selline reaktsioon tuleb. Ta vedas mind sõna otseses mõttes väevõimuga traumakasse. Issake, nii veider oli seal, kell 1 öösel ja meil läks mingi tund aega. Mega põrutus oli ja haav tehti puhtaks ning seoti ilusti kinni. Seega, võib öelda, et pääsesin isegi õnnelikult. Töölt sain muidugi vabaks, sest midagi teha väga ei saa. Peale laulmise muidugi:D See on nii mõnna ikka. Aga jah, sellline laiskus on hetkel peal, et ei viitsi rohkem midagi kirjutada...

Ah jaa, käisin täna tööl siis, midagi rasket küll tegema ei pidanud ja passisin pm. Pärast laulsin ja saingi koju. Ja siis tuli täiesti lambist, nagu välk selgest taevast, et läheks Rakveresse. Siin ma nüüd olen ja isegi imestan... Homme Tlna tagasi juba.

midaiganes

avarii...

Hmm...viisamel ajal on hakanud jälle halbu asju juhtuma. Või ma kujutan ette?? Vaevalt küll, need halvad asjad on juba isegi näha, mitte ei jää ainult minu mõttemaailma piirile..

Kõige kohutavam asi, mis üldse viimase aja segadustele praeguseks tipuks on, on see, et eile juhtus õnnetus/avarii minuga. Kõige totram on see, et mina polnud selles süüdi ja laus lollus on see, kuidas see kõik üldse juhtus. Sõitsin rattaga venna juurde, kui järsku mingi tolgus nimega Raul mulle ette/kõrvalt sisse sõitis ja siis jäi aeg seisma... Ma suutsin sada mõtet mõelda, enne kui ma vastu asfaldit prantsatasin. Siis jooksis mingi naine juurde ja uuris kas kõik on korras. Raul ütles, et temaga on, aga ma ei suutnud midagi öelda. Olin vist natuke palju traumeeritud. Tõusin püsti ja ei tundunud et nagu midagi üldse viga oleks. Ratas oli muidugi endaga suhteliselt õhtul ja sellega enam sõita ei ole võimalik. Kuidagi suutsin siiski venna juurde jõuda ja seal hakkas alles trall pihta, kui ma avastasin, et mu käsi on hullult katki ja kui veel viina sinna peale panime...oi bljaaaaaa, see oli nii sitaks valus, et... ma ei taha seda isegi meenutada mitte enam. Kunagi! Niih, haav puhas, panime plaastrid/sidemed peale ja elu läks edasi. Kõik tundus ok, kuni käsi hakkas aina hullemini valutama. Tänaseks on asjad juba nii kaugel, et mu käsi valutab konstantselt ja ma ei läinud isegi tööle täna. Käisin apteegis, et sidet osta ja end kinni siduda. Et ma endale viga ei teeks, selleks tuleks mind vist üleni kipsiga üle kallata ja kõigest isoleerida. Ei tea kas see isegi aitaks. Jalg sai kah kriimustada ja põrutada, aga sellega pole nii hullu.

Loomulikult on teatud draamad mind jälitamas jälle. Ja natuke kurjaks teeb see, et inimesed eeldavad, et ma kõik välja pläterdaks...kõik, mis isegi ei pruugi tõsi olla. Ja siis on vaja sellest muidugi kohe mingi plamaaz korraldada. Aga milleks?? Milleks ma pean üldse rääkima asjadest, mida pole`?? Issake. Mõned võiks suureks kasvada.! Ja üldse...milleks mõelda välja mingeid jamasid, mis ei puuduta neid ja siis nendest vihjata ja edasi vaikida... Kui nad sellest juba enda asja teevad, siis võiksid nad ka vastutust kanda, mitte pead liiva alla peita!

gjfghdfhdjhfg

long time no seen

Wao, ma pole nüüd ikka väga pikalt kirjutanud. Tegelt kunagi kirjutasin kah, aga ma ei postitanud seda ära ja sinna see tol korral jäi siis kah. Aga vahepeal on väga palju juhtunud ja sunniviisiliselt peaksin midagi tähtsat vahelduseks kirja kah panema.

Hmm...mis siis vahepeal juhtunud on..?

Mu arvuti andis otsad, nagu arvata oli. Ja ma olin lihtsalt sunnitud minema endale uut arvutit ostma. Selleks kulus ka hea spetsialist ära, keda polnud juba kes teab kui kaua näinud. :) Tänud selle eest!!

Olen juba pea nädal haige olnud... suvel on ju eriti tore haige olla.

Järgmine pommuudis on see, et 15 august on Leivas mu viimane tööpäev ja ma lõpetan seal ametlikult.

Ja hea on see, et kuni augusti lõpuni saan ma Telegraafis laulda. Wiiii!!!! NIiiiiii hea!!!:)jeah!!

Üks uudis on veel...aga ma ei julge sellest enne rääkida, kui üks lüli sellest juba kindel on...siis saan sellest siia kah kirjutada. Igatahes, hetkel üritan otsida parimat inimest enda asemele mu pisikesse korterisse ja ka netipulk on kaubaks.

cheers!!:D