Mission failed

Kummaline, ükskõik kui hea inimene ma ka ei üritaks olla, siis ikka ja jälle saan mina ainult kõrvetada. Viimasel ajal olen ma teatud inimestele lausa persse pugenud, see on meeletu töö olnud, nii iseenda kallal, nii mu hoiakute ja käitumise kallal, kuni ma ei tea milleni välja. Ma olen kohutavalt väsinud sellest... ma olen siiralt kogu oma energia sellesse matnud. Kujutage ette, et tunnete muret mõne inimese pärast ja siis küsite ja uurite kuidas tal läheb, siis ta silmast silma ja suust suhu ütleb ühte asja, aga kui ta on kusagil kaugemal, siis just kui räägiks mõne kolmanda isikuga. Kõik mis ta suust tuleb on vale!!! Täielik pask!!! Ja see tegi mind isegi õnnelikuks, kui ma üritasin hea olla ja kõik ettetaha teha, et inimene tunneks end armastatuna ja hoituna. Mul oli koguaeg tunne, et mul on lootust ja see jõud, mis mind nüüd edasi sundis viima oma piire kaugemale, see oli võimas. Aga tegelikult pole ju kõik nii lihtne nagu näha?? Tõde on see, et ole sa kui hea tahad, sind kasutatakse siis lihtsalt ära ja valetatakse tuima näoga sulle otse silma. Mul polegi enam midagi öelda...mitte millegi kohta. Lihtsalt mu missioon kukkus rängalt läbi, nagu ikka! :(
Nüüd tuleb siis hakata uut asja treenima. Et ma sisendaksin endale, et neil on minuta parem ja neil on minuta hea ja nad ei taha mind näha ega minu olemasolust midagi teada. Ja siis kui ma end nii treenin...siis see ju toimib? Lihtsalt eesmärgid on vähe teised, kui need mis praegu olid! Ainuke komistuskivi võib olla motivaator. Kui pregusel juhul oli selleks arvamus, et kõik saab korda ja lootus selleks, siis mis mul nüüd on?? Võib-olla see, et teistel on minuta parem? Jah! Siis jääb mu heategevus motiiv alles, ma lihtsalt pean uskuma sellesse, et teen õiget asja, kui ära kaon, eemale hoian või...

Jälle nädal läinud--kuhu??

See on liiga meeletu, kuidas aeg lihtsalt jookseb minema..Ma ei tea kuhu noh!
Põhimõtteliselt olin ma sel nädalal koolis ja tööl ja juba ongi see nädal läbi ja ma olen terve nv tööl, aga kuidas see võimalik on, et kõik nii ruttu läheb?
Mis toimunud on?
Eeee...esmasp. oli pikk päev koolis ja õhtul olin natuke tööl. Ööbisin tol ööl esimest korda uues kohas. Creepy! Või ma ei tea, harjumatu...mis iganes. Teisipäeval lasin juba hommikul varvast ja tegin aega parajaks koolis istudes... siis käisin ttü juures mektorys, (that was fun). Kuna ma kohe üldse ei tahtnud ´´koju´´ minna, siis otsustasin tol õhtul veel laborisse minna ja passisin seal põhimõtteliselt nii kaua kuni tööle läksin. Lõpetasin südaööl... Kolmapäeval ma kooli minna ei jaksanud/suutnud. Lõunal läksin hoopis linna ja sain M.iga kokku. Käisime niisama mööda poode ja söömas ja krt ta tiris mu isegi solaariumisse... Aga noh, ei ole minu teema see..ei poodlemine ega solaarium ega mitte midagi sellist. Kohutav! Kust kuradi planeedilt ma olen??? ´´koju´´ jõudes olin väsinud ja ei viitsinud isegi laborisse minna. Õhtul tegin paar alkohoolsemat jooki ja muud põnevat polnudki. Neljapäeval jõudsin isegi peaaegu õigeks ajaks kooli ja olin väga konstruktiivne. Terve päeva jahmerdasin ringi ja olin õhtu lõpuni isegi laboris. Siis sain lõpuks selle korteri pasa kah kaelast ära. See backstabinggbitch isegi andis näole ja vedas oma persse kohale. Uskumatu! Õnneks on see peatükk mu elus nüüd läbi..ma siiralt loodan seda, et ma ei pea enam selle inimesega mignit tegemist tegema.! Õhtul sai veel natuke pokkerit mängitud ja vaieldud ja täna hommikul käisin Rkvs. Vahetasin rehvid ära, pesin autot veits, tõin riideid ja noh jah...ja nüüd ma siis istun siin tööl jälle.
Hakkasin praegu mõtlema, et mul on nii kahju nii paljudest asjadest. Kahju on oma ema vaadata nii...kuidas elu hakkab lõpusirgele jõudma, kuidas ta on vana ja väsinud ja ei saa midagi aru enam ega taha mitte midagi. :( Kahju on, kuidas ma ei suuda ikka lahti lasta inimestest, kes end minu sisse on söönud ja siis mulle noaga kõhtu virutavad, aga ma ikka vajan nende olemasolu. :( Kahju on, kuidas inimene ei saa aru, et tõde on ainuke oluline asi mulle, isegi kui on keegi teine ja mingid muud huvid, siis miks ei saa lihtsalt suud lahti teha ja öelda TÕDE??? Kahju on, et ma oma aega tahan matta kuhugi ja kellessegi, kes seda ei hinda ega vaja. :(
Millal ja kuidas see kõik küll ükskord lõpeb? ...

Nädal läks kiirelt

Nonii...mul on mingi ülehelikiiruse tempo taga olnud viimasel ajal, aga ilmselt see ongi hea. See nädal läks küll meeletult kiirelt-
veetsin selle laboris ja tegelesin jäägitult nende asjadega seal, midagi küll kahjuks valmis ei saanud, aga natuke hakkas lõpus juba looma ja see tekitas hea tunde. Emotsioonid on muiudugi täiesti ülessealla käinud, eks see ole sellest, et mu aju pole saanud puhata, absoluutselt.
Esmaspäeval, kui ma laborisse läksin ja see saaga alguse sai, oli lihtsalt üks suur hirm, et midagi ei saa valmis jne. Kui aus olla, siis see hirm pole kuhugi kadunud. Aga oli tol päeval umbes kuueni laboris, koju jõudes kohe magama, sest eelnev öö oli vahele jäänud ja hommikul jäle laborisse. Ah jaa, vahepeal oli ju talv kah jälle!
Teisipäev möödus jälle linnulennul, sel päeval olin vist peaaegu kaheksani laboris, koju jõudes ei saanudki koju minna, sest ma ei tahtnud selle bitchiga kokku puutuda ja ootasin veits autos, et nad oma asju minema tassiks. Neil läks liiga kaua, selle ajaga käisin oma venna juures ja kui lõpuks koju sain, olin surmväsinud ja nutsin end lihtsalt magama. Kolmapäev ei alanud üldsegi mittegi ilusti...ma olin lihtsalt nii läbi ja ainult nutsin. Ma mäletan, et vaatasin peeglisse ja kinnitasin endale, et ma olen tugev ja tubli ja et ma saan kõigega hakkama, aga mitte midagi ei aidanud, ma lihtsalt ei suutnud oma pisaraid mitte kuidagi kinni hoida. Nii nuttes suutsin ma end riidesse panna ja autosse istuda. Nii nuttes sõitsin ma isegi laborisse ja ka seal läks asi käest ära. Ma lihtsalt nutsin... See oli nii õudne, ükskõik kui väga ma ka ei üritanud neid pisaraid tagasi hoida ja seda valu endasse peita...enam ei aidanud mitte midagi. Kohutav!
Õhtuks olin ma täiesti läbi jälle. Saatsin sõnumeid, millele mitte keegi ei vastanud ja kui ma lõpuks magama jäin ja hommikul ärgates polnud ikka ühtegi vastust, siis kartsin nii kohutavalt, et midagi halba on juhtunud. Õnneks olid kõik elus ja terved, see oli taaskord mu haiglane mõttemaailm. Neljapäev möödus endiselt raskelt, aga otsustasin varem laborist ära minna, et ajule rahu anda. Ma ei teagi, kas mõelda, et see õhtu lõppes hästi või mitte..., aga ma leidsin jälle natuke rahu. Tänu jumalale! Ma olen nüüd aru saanud veel ühest asjast, et isegi kui inimesed ei mõista, miks ma nii väga vajan seda inimest enda kõrvale, siis ma tunnen, et isegi kui ma talle midagi ei tähenda, siis ma tunnen end hästi ja rahulikumana, kui ta minuga suhtleb ja kui ma tean, et temaga on kõik hästi. Ehk siis, kui ma olen teadmatuses olen ma suitsiider, aga kui ma saan natukenegi tema elust osa, olen ma palju rahulikum. Ja ma õpin sellega leppima.! Mul ei ole hetkel valikut nagunii...valik on, kas olen surnumatja ja mitte keegi ei saa ega suuda minuga suhelda või üritan kogu hingest andestada ja rahulik olla ja vabamalt asju võtta ja tänulik olla, et seegi mu elus olemas on. Jah, ma pean tänulik olema! Ja ma olengi, sest mitte keegi ei saa aru ega üritagi aru saada.. Aga mu hing saab rahu nii. Ja ma tõesti ei suuda seda ängi enam taluda. Pean  positiivselt mõtlema! Kõik saab korda!
Reedel oli mul palju parem olla, sest olin kindel, et temaga on kõik korras... Keegi küll mu saladust ei teadnud, aga kõik tundsid end paremini kindlasti, et ma ei nutnud ega roomanud emotsioonitult emotsioonidega ringi. Pärast laborit käisin ühikas, aga ikka ei õnnestunud peale sattuda oma kaaslasele. Täna siis lõpuks läks õnneks...
Astusin uksest sisse ja tehti kohe ristküsitlus. Ei mis, tundub tore, väga rahulik ja väga oma asjasse pühendunud. See on tore! Onju? Ma kardan ainult, et kuidas ta sellesse suhtuma hakkab, kui ma hakkan öösel sinna sisse sadama...  Niigi kurtis, kuidas tema ärkab ja naabriplika alles magama läheb siis. Saagu mis saab, mul pole väga hetkel muud valikut.
Ma siin mõtlesin, et huvitav, kuidas ma seda nimetama peaks, kas ma saan seda ´koduks´ nimetama hakata? Vaevalt! Neverever!!! Ma pole siiani veel ühtegi ööd seal veetnud..täna olen kah poole viieni tööl, siis pean kusagil natuke magama ja siis kooli. Ei julge küll eriti sinna minna, pool viis hommikul, eks kui rohkem harjun kunagi... vb siis. Aga ma ei julge isegi harjutada.. Noh, varsti pole enam väga valikut, siis tuleb nagunii teha logistika ümber.
Seniks...
head ööd----`´

I have been sober..

Ma igatsen nii väga kellegagi rääkimist, aga eriti just temaga.. :( Ma olen /sober/ olnud juba 3 päeva, see tähendab seda, et ei mina ega tema ole 3 päeva mitte mingisugust ühendust otsinud ega võtnud. Mind enam ei ole elavatekirjas tema jaoks arvatavasti... ja ma üritan koguaeg oma mõtteid sellest eemale saada, aga ma ei suuda. Tapan ja matan end töösse jälle, lootes, et siis ma ei mõtle sellele. Aga tõde on see, et üritan end nii väsinuna hoida, et ma ei suuda midagi tunda, teha ega emotsioone omada. Ongi jäänud lihtsalt tühjus ja kurbus. Need korrad, kui ma lõpuks voodisse jõuan, ma lihtsalt tunnen ängi ja nutan end magama... iga kord, kui silmad avan, algab kogu ring otsast. :(
Ma tean, et tema veedab hetkel imelist aega ja mul on sisimas hea meel tema yle, et talle see nii lihtne on, et ta nii kiiresti edasi liigub, et on keegi, kes temast hoolib...tema arvates. Ilmselt ongi juba ammu ta nii tundnud. Tundnud hoolivust kellegi teise vastu ja sellep2rast see ka nii lihtne talle on. Mina istun oma tunnete otsas t2iesti yksi..pole neid kuhugi visata voi toppida...
Mul on j22nud vaid unistus ja m2lestused...
Ma soovin, et ma ei tunneks enam midagi... :(

I am still fallin'

Kui kaua võib inimene kadunud olla?
Ma tunnen nagu mitte midagi ei muutuks...et mitte midagi ei lähe paremaks... Kaua veel nii? Ma vahepeal tõesti tundsin, et mul on lootust, et kõik läheb nüüd hästi. Aga ei! Mis tegelikult on, on vaid hirm ja kõledus tundmatuse ees. Ma kardan päriselt nii kohutavalt, aga mitte keegi ei saa sellest aru. Ma ei tea...ma ei tea, kui kaua ma jaksan veel väliselt näida tugev ja seesmiselt nii tükkideks olla, et mul on raske viimasel ajal oma pisaraid kinni hoida. Mis minust üldse saab nüüd??? :(
Ma poleks uskunud, et see korteri asi võib veel koledamaks minna... et ühel hetkel, kui üüri maksmine on, et siis oldakse lihtsalt kadunud ja kõik kohustused on minu kanda?? Kuidas nii saab? Kus on inimeste mõistus ja tunded ja ma ei tea... inimene ise!? Kuidas saab keegi üldse midagi sellist teha teisele??? Miks mina pean oma elus koguaeg nii hullusti võitlema, et veri on ninast väljas konstantselt?? Ma ei jaksa... ma ausalt ei jaksa enam varsti... üldse... mitte midagi enam... Kõik on justkui... nagu ma jookseks koguaeg vastu tuult, aga see pole mingi tühine tuul... see ei lase mul teha mitte ühtegi sammu edasi, aga seeeest kolm alati tagasi... Miks?? :'(
Miks ma IKKA VEEL üritan hoida kinni inimesest, kes minust ei hooli absoluutselt?... Ma tean miks, sest ma ei usalda kedagi teist ja isegi kuigi ta on mu usaldust kuritarvitanud... on mõnikord tunne, et tema on mulle kõige lähemale pääsenud. Ma ei taha enam kunagi kedagi nii lähedale lasta, mitte iial! :( Mis aga on kõige jubedam, on see, et  mulle piisaks ka lihtsalt sellest, kui ta oleks mu sõber, et teda lihtsalt huvitaks, kuidas mul läheb, et ta lihtsalt kuulaks mind kasvõi :'(... tema aga ainult naudib mulle haiget tegemist, tundub nagu... igakord kui ma nutan või endast välja lähen, siis tema saab sellest indu juurde ja teeb veel valusamalt haiget :( Ja see ei peleta mind??!!! :'( Tahaks lihtsalt ära kaduda...mis minust küll nüüd saab? :( Ma oleks nagu rongi alla jäänud, aga miks ma ikka veel elus olen? :'(
Kas saab veel sügavamale kukkuda? Mul on tunne, et ma ei jõua enam sellest needusekaevust välja ronida... Annan alla vist parem... ... ...

Pole üksi, aga üksik olen ma...

''Ma pole kunagi päris üksi, aga ma tunnen end alati nii üksikuna...''
See on tõsi, mitte iial ei ole ma täiesti üksi, alati on keegi, kes on kusagil ja ta ei pruugi sind kuulata, aga siis kuulad sina teda ja ta on siiski olemas. Ilmselt see ongi üksindus siis, kui oled kellegi liiga lähedale endale lasknud, aga ta ei hinda seda. Ta ei hooli ega austa seda... Ja kui sellest lõpuks aru saada, siis on ikka loomulikult valus ja raske, aga suudad endale silma vaadata ja öelda, et kui sa nüüd edasi ei liigu, siis millal veel? 'siis ei tee sa seda mitte iial' Seega, praegu on aeg! Tõsiselt!
Mind äratati juba kell 7, mingi tobeda peretüliga... jäin uuesti magama.. nägin, kuidas ilus poiss üritas mulle läheneda jaaaaa... kell helises... Deeeem you, stupid clock! :D See 'boostis' mu tuju ilmselgelt! Lugesin hommikul veel materjale tänaseks ja rääkisin natuke ühe sõbraga, kes aussi läheb. Deem, ma olen niiii kohutavalt kade, ma tunnen kuidas mu süda ja hing kuulub täielikult sellele mandrile. Haige 'obsess'!!!! Igatahes, hetk hiljem avastasin end juba oma ühe Austraalia sõbraga rääkimast ja noo, see jutt kiskus ikka eriti ära kuhugi... :D ('kinda proposed me':))
Anyway... pärast tundi aega lobisemist avastasin, et kell on nii palju, et pean kooli minema. M. on Eestis tagasi ja korjas mu peale. Olin nii põnevil oma jutuajamisest, et plärasin kõik kohe välja, nagu tõeline pubekas, on 'obvious', et see oli nali, aga siiski tegi mu tuju heaks ja 5+ selle eest. Koolis oli ka tore ja hea, see õhkkond ja meie ühine seltskond, tõesti aitab ilmselt kaasa sellele, et mulle tundub, et ma teen õiget asja ja olen õiges kohas. Koju mul muidugi minna ei lubatud peale kooli ja ilmselt oligi hea. M. viis mu enda juurde. Hahahah :D sõin halvaks läinud suppi, tegime ahjus juustusaiu ja jõime teed. Midagi konstruktiivset vist ei teinudki, kui ma nüüd järele mõtlen. Hakkasime hoopis telekat vaatama :D mingitest 'shopahoolikutest', mis oli päris jahmatav ausalt öeldes, kui mul telekas oleks, siis ma võiks vist ajatajuta vahtida seda mulli, aga mida see mulle annaks? 'Right?' Pärast seda algas see saade, kus emad oma väikeseid lapsi sunnivad meiki kandma ja ilusaid kleite selga panema ja omavahel siis võistlema, et kellel ilusam 'barbie' välimus on. Waoo...miks küll?? Lapsed nutavad ja karjuvad ja ikka sunnitakse tegema..Samas nad tunduvad segaduses, sest nad arvavad, et armastavad gramuuri, aga miks nad siis nutavad? Nad ilmselt on rohkem segaduses sellest, kui mina.
Õhtu on olnud vaikne... Rääkisin emaga tunnikese, või õigemini, tema rääkis ja ma kuulasin ja nüüd ma siis istun jälle, õlletoop ees ja peaksin oma kirjalikke töid hakkama vorpima ilmselget, aga motti pole nii. Ootan, et tuleks mingi uudis, aga ei tule! Ootan, et saaksin minema siit, et algaks uus leht mu elus, aga veel ei hakka! Tahaks ka Austraaliasse...!

VIHANE

Kui ma end hommikul hästi tundsin, siis nüüd olen ma jälle enda peale vihane... Ma ei suuda, ma lihtsalt ei suuda end kokku võtta ja kontsentreeruda. Homme on kooli jaoks jälle mingi mahukas värk selgeks teha vaja ja minu mõtted on hoopis kusagil mujal... Palju kaugemal...
Ma olen nii vihane, et ma lasen ikka inimestel endale pähe istuda, aga ma arenen selles osas, aga ikkagi! Kurat võtaks noh!!!!! Mul on justkui tunne, et vean iseennast alt koguaeg ja mulle ei meeldi see, see pole õige. See on väga kohutavalt halb ju???!!!!
Jah, okei, naistepäev oli tore isegi natuke, sain kingi ja sain süüa, aga tõesti, halloooo, kui see peaks kõik korda tegema nüüd, siis maailm eksib ikka rängalt. Ma vihkan neid tundeid enda sees, ma vihkan seda, et ma ei oska neid tundeid varjata ja vaigistada... Meeletu! ''Parim'' asi üldse või nagu hüsteeriliselt haige ja vaimukas on muidugi see, et milleks see kink ja söök, kui me isegi pole sõbrad? Kui tobe! Ma otsustan juba mingi sajas kord, et okei, nüüd on kõik, ma ei suhtle ega vasta enam enne kui midagi muutub... Aga selles ju ongi point, kuidas mulle see lihtsalt kohale ei jõua, et mitte sittagi ei muutu, minust ei saa ta sõpra ja vastupidi. Selleks on tal mingid teised loomad ja mul on niiiiiii kuradi pohhui sellest lihtsalt. See mida ma näen, et ta teeb, ehk ongi hea (''?''), paneb mind teda ehk vihkama. Praegu on küll selline tunne, et ma lihtsalt sooviks, et mul oleks mälukaotus tema kohalt. Uskumatu, kui isekas ja halb võib üks inimene olla. Mu hämming ja imestus on lihtsalt niiiiiii lõputu. Hmm...vb käib see ringiratast ja siis ma ei tunnegi selle lõpu tõesti kunagi? Aga kuidas see ring seisma panna? Või kuidas ma selle katki lõikaks? Et ma enam kunagi ei hämmastuks selle üle, millised inimesed tegelikult on? Ainuke mõte, mis mu aju korraks riivas oli see, et ma pean ise sama tundetuks, isekaks, emotsioonituks sitakotiks hakkama, kellel on lihtsalt kogu maailmast pohhui?! Aga see ei õnnestuks niivõinaa, ma olen üritanud... Ma ei tea noh, türa küll ausalt, kus see õiglus siin maailmas on????!!!! Ma olen nii vihane lihtsalt praegu :( :@

Unless you mean it ;)

Ideaalne aeg kirjutamiseks on öö, olen seda korduvalt maininud, ma tean. Eriti kui olen tööl, nagu täna ja praegu.Veidi keeruline on üleval olla, sest ärkasin täna nii vara, aga eks see ole praegu murdepunkt, nagu paljude muude asjadega mu elus.
Kummaline, ma ikka ja endiselt imestan enda jaoks, et ma üritan suhelda inimesega kellega ei peaks, aga ma saan temast vabaks isegi ehk nii. Ilmselgelt pole see mulle kergem variant, aga kui talle on, eks ma siis aitan teda... Nagu juba harjumuseks on saanud. Ilmselt on kõik mõtlemise taga kinni. On reede, ta on väljas nagu kõik noored inimesed, ma tean mida ta teeb ;) ja see isegi ei morjenda mind. Või noh, muidugi on raske ja kriipiv ja reedetud tunne, aga kui aus olla, siis ma isegi oleksin õnnelik, kui ta kellegi endasuguse endale leiaks. Konks on ka asjal muidugi, tahaks lihtsalt tõde teada. Koguaeg!~Nagu 'no matter what', et lihtsalt ei oleks mu peas seitsesada küsimärki, vaid oleks kord ja puhtus...kristallselge kõik!
Kui täna väikse õues käigu endale korraldasin selle imelise päksega, mida ma siin maailmas kõige rohkem armastan, ja tuppa tagasi jõudsin, hakkasin nii palju mõtlema oma valikutele. Kuidas minust oleks võinud saada hoopis politseinik ja siis kui ma hakkasin oma fantaasia-seelikut kokku panema ja taipasin, et ma võiks sellega iga päev lihtsalt kõik oma vaba aja veeta...Kas see tähendab, et mulle siiralt meeldib see, mida ma teen?`Naljakas on aga see, et kõik mitte just ei laida, aga üritavad mind kahtlema panna oma valikus... alustades mu emast, kes absoluutselt ei taju, mida ma seal koolis teen, lõpetades inimestega, kes ei saa täpselt aru, mida ma õpin ja mis mu amet olema peaks. Kui aus olla, ma ei tea isegi, mis mu amet on... kus ma tööd võiksin saada ja mida ma täpselt tegema peaksin seal, aga ma tean, et on nüansse, mis minusse tõesti rahu toovad. Eks Eesti mõistes ole paljud erialad sellised. Või enam mitte?...
Igatahes jah, mässasin täna terve päeva oma fantaasia-seelikuga ja oleksin võinud veel jännata. Nii kohutavalt hea tunne oli, kui sain juba enam-vähem nii kaugele asjaga, et sain seda 'kinda' proovida. Ei teagi, migni eufooria laadne tunne. Tore! Midagi head ka, mis mind erutab :D
Hahaaa, rääkides erutusest, siis mulle on homseks maad ja ilmad jälle kokku lubatud, aga jumal tänatud, et ma midagi ei looda ega oota. Eks kusagil südamepõhjas ikka mingi salasoov ole, aga ausalt, ei tasu lootusi liialt hellitada nagu ma olen hakanud LÕPUKS OMETI aru saama! Ja kummaline, ma alguses kardsin nii kohutavalt väga üksindust ja üksi jäämist ja mida kõike veel. Aga ma olen hakanud ka sellest aru saama, et see inimene on ainult takistuseks minu elus olnud ja mul on nii palju inimesi, kes mind tegelikult toetaksid ka päriselt 'no matter what', mitte lihtsalt ei ütle seda... 'don't say it, unless you mean it!' ;)

Aeg teeb oma tööd!

Hämmastav, kui tugevaks aeg meid muudab.
Ma suudan andestada ikka liiga kergekäeliselt, aga ma tean, et pean tugev olema. Ilmselt olin rumal, et talle vastasin jälle, aga samas ma ei tunne, et ma midagi jälle kaotaks sellega, vähemalt mitte veel, kuni ma suudan tugev olla. Ja mis kõige parem, ma olen suutnud sellega ka oma igatsust leevendada. See nagu on ja pole ka enam...see on hea, ma usun! Ja mul ausalt öeldes on isegi sellest suva, kellega ta mida teinud on või teeb. Ma tean, et pean nüüd suutma distantsi hoida ja ehk kui uues kohas elan, siis see polegi enam nii raske. Tahaks juba ära kolida.
Homme saan mõned asjad minema viidud ja kui aus olla, siis ma ei tea, kuidas ma õppima hakkan, kui laud ja tool minema viiakse. :D aga ehk saan hakkama. Kõige raskem on muidugi makette valmistada, sest ma ei saa seda põrandal ega voodil lösutades teha.
Niisiis..kui ma mõtlen, mis vahepeal tominud on, siis iga päev mõtlen, et miski motiveerib mind end liigutama, aga seda imet pole siiski veel juhtunud. Õppisin kõvasti viimastel päevadel kah, sest tahtsin, et mul tänane inka töö ülihästi läheks. Aga nüüd kui see tehtud on..eks ole näha. :) Eile helistas veel Tom, oli tore temaga rääkida, õnneks ma pole enam selline ´suitsiider´ nagu ma nädal tagasi olin ja jutt jooksis meil tõesti hästi. Mul on hea meel, et ta lõpuks saab teha, mis talle meeldib...´kinda´.

Rohkem polegi midagi hetkel öelda vist...tahaks rohkem päikest, täna oli nii mõnus!

Kuidas mul läheb...

Kuhu ma jäänud olengi?
Laupäev vastu pühapäeva olin tööl ja aeg läks kuidagi normaalse kiirusega isegi. Hommikul tegid töökaaslased nalja ja tulid purjus peaga tööle, aga õnneks ma sain siis juba koju kah ja mingeid erilisi probleeme sellest ei tekkinud. Vist.
Hommikul üritasin veidi magada, aga kui ´backstabbing bitch´ oma kutiga sinna tuli ja nad midagi kõvasti laamendama hakkasid seal, siis ma enam magada ei suutnud. Õnneks nad võtsid mingeid asju lihtsalt ja läksid minema. Aga minu uni oli läinud, hea, et paar tundigi sain... Õnneks kirjutas mu vend mulle siis ja ma läksin linna, käisime söömas ja rehve kontrollimas ja sõitsime veel natuke niisama. Tõsiselt hea ´distraction´, sest ilmselt vastasel juhul oleks ma juba kirjutanud ´talle´. :( Niiiii kuradi raske on...
Koju jõudes võtsin end käsile ja õppisin vähe, aga midagi ei talletu, kui mul on peas sada muud mõtet. Otsustasin siis lugeda ja veel natuke õppida ja migni üheteistaeg juba põhku pugeda. Aga ma ei jäänud magama, oma imestuseks hakkasin hoopis nutma. Ja see oli kummaline, nagu kontrollimatud pisarad lihtsalt voolasid, aga ma konkreetselt ei nutnud ka. Ei teagi, mis see oli. Kas nüüd hakkab iga öö nii olema?
Nägin vist unes, et mu telefon helises ja kui oma telefoni vaatasin, oli seal sõnum. Temalt! :( Oh eiiiii... aga ma ei vastanud. Ülejäänud öö möödus lihtsalt väherdes, ma ei maganud vist absoluutselt, ei tea, nii õudne oli kuidagi... Hommikul oli suur kiusatus jälle vastata talle, aga ma tean, et see pole õige. Surusin selle tunde alla ja lugesin natuke. Siis tuli uus sõnum, et ma kannaks talle ühe vana raha ära ja kõik, mitte ühtegi sõna sellest, mis ta öösel oli saatnud. Ma olen nii õnnetu. Pisarad hakkasid jälle ise voolama ja ma ei suutnud neid takistada.
Tulin siis varem kooli, et ehk see aitab ´distractida´ mind veidi...aga ma ei tea, tõesti ei tea, mis minust saab. Ma olen nii nõrk ja kardan nii väga, et kohe kohe ma murdun ja vastan talle... :(

Hüvastijätt

Keegi pole kunagi öelnud, et hüvastijätt oleks lihtne olnud... Ilmselt polegi, aga ilmselt on see veelgi raskem, kui pead hüvasti jätma kellegagi kellest väga hoolid, aga kes mingil põhjusel sulle ainult haiget teeb, kuigi koguaeg oled uskunud, et ka tema hoolib sinust kasvõi natuke.. Aga mis saab siis, kui sulle öeldakse või antakse mõista, et peaksid hoopis surnud olema, et teised end hästi saaksid tunda? See on lihtsalt märk ma arvan, märk sellest, et on aeg kaduda. Nõrgad inimesed ei suuda end tappa, nagu ka mina veel mitte, aga kaduda võib ju üritada. Ma pole kunagi varem ka seda suutnud, et ma tõesti ei vasta ega reageeri mitte millelegi. Ma ei tea, kuidas ma seda tegema peaks?! Kuidas ma saan mitte vastata inimesele, kelle sõnadest peegeldub appihüüe ja valu..aga ma tean, et on inimesi, kes nii suudavad. Ma ei teagi nüüd, kas neile au anda või neid maapõhja needa?!
Parim lahendus on ilmselt see, et sind blokitakse igalt poolt ja isegi kui sa tahaksid midagi jälle kirjutada, siis see õnneks ei jõua talle iial kohale...Aga mis saab siis, kui ta ei bloki ja ootab ja naudib lihtsalt seda, kuidas sa valust tegelikult maas vedeled, nutad, veritsed, hingata ei suuda... Kuidas tema lihtsalt selle peale irvitab ja minema jalutab, elust mõnu tunneb... Kas tõesti on võimalik kedagi nii palju siis vihkama hakata, et tõesti suudaks temast eemale hoida? Mõni oskab seda kindlasti, aga mul on tunne, et ma ei oska. Kes õpetaks mulle sellist oskust, rääkimisest üksi on ju vähe. Ma tean, et vajan midagi, mis mind eemale sellest hoiaks, aga üksildased tegevused ei aita kuidagi sellele kaasa ju. Mõtted ja tunded liiguvad ikka sinna aega tagasi, kus sind keegi veel vajas, kus keegi uskus sinusse, kus keegi unistas koos sinuga.. :'( appi kui valus mul on...
Ma tean, et pean ise ennast aitama ja ma leian, et hetkel on ainuke võimalus hüvastijätt. Kuigi mu hüvastijätule ei vastata ja eile käis peast läbi mõte, et huvitav, kas inimesega oleks lihtsalt hüvasti jätta, kui ta tõesti surnud oleks? Kui ma ta haual nutmas käiks, aga ma teaks, et siis on lootus igaveseks kadunud? Sest mu lollakas alateadvus ju endiselt loodab, et ta vastaks ja et ta kirjutaks. Kuigi ma tean et see on nii vale, see on meeletult vale...aga ta teeb seda, minust sõltumatult :(
Ma olen nii tuim, mu näos pole juba ammu mitte üks lihas liikunud ja ma ei suuda rääkida...ainult näpud liiguvad veel üle klaviatuuri ja mingis mõttes on see tuimus hea, ma tahaksin, et see tunne jääks püsima, kuni ma suudaks natuke elada jälle. Ma tahaks lihtsalt istuda tuima näoga ja mitte kellegagi kokku puutuda. Nii raske on voodist tõusta iga päev, sest ma tean, et mind ei oota mitte midagi ees...Tühjus on kõikjal, mu ümber ja mu sees...aga ma pean hakkama võitlema ise endaga, et ma ei üritaks täita seda tühjust jälle millegi sellisega, mis ei saaks kunagi mulle kuuluda. Imelik on see, et kui ma enda arust üritaksin olla realist, siis kõik teised arvaks ilmselt, et see on pessimism, aga mis parata?! Reaalsus on ju see, et ma olen läbi omadega, ma ei suuda mitte midagi teha ja ma ei taha. Ma tahaks lihtsalt oma toas olla siin Rkv kodus ja siia jääda, kuni surm mu ära viiks, sest ma ei tunne enam mitte midagi muud vajavat siin maailams...