See on liiga meeletu, kuidas aeg lihtsalt jookseb minema..Ma ei tea kuhu noh!
Põhimõtteliselt olin ma sel nädalal koolis ja tööl ja juba ongi see nädal läbi ja ma olen terve nv tööl, aga kuidas see võimalik on, et kõik nii ruttu läheb?
Mis toimunud on?
Eeee...esmasp. oli pikk päev koolis ja õhtul olin natuke tööl. Ööbisin tol ööl esimest korda uues kohas. Creepy! Või ma ei tea, harjumatu...mis iganes. Teisipäeval lasin juba hommikul varvast ja tegin aega parajaks koolis istudes... siis käisin ttü juures mektorys, (that was fun). Kuna ma kohe üldse ei tahtnud ´´koju´´ minna, siis otsustasin tol õhtul veel laborisse minna ja passisin seal põhimõtteliselt nii kaua kuni tööle läksin. Lõpetasin südaööl... Kolmapäeval ma kooli minna ei jaksanud/suutnud. Lõunal läksin hoopis linna ja sain M.iga kokku. Käisime niisama mööda poode ja söömas ja krt ta tiris mu isegi solaariumisse... Aga noh, ei ole minu teema see..ei poodlemine ega solaarium ega mitte midagi sellist. Kohutav! Kust kuradi planeedilt ma olen??? ´´koju´´ jõudes olin väsinud ja ei viitsinud isegi laborisse minna. Õhtul tegin paar alkohoolsemat jooki ja muud põnevat polnudki. Neljapäeval jõudsin isegi peaaegu õigeks ajaks kooli ja olin väga konstruktiivne. Terve päeva jahmerdasin ringi ja olin õhtu lõpuni isegi laboris. Siis sain lõpuks selle korteri pasa kah kaelast ära. See backstabinggbitch isegi andis näole ja vedas oma persse kohale. Uskumatu! Õnneks on see peatükk mu elus nüüd läbi..ma siiralt loodan seda, et ma ei pea enam selle inimesega mignit tegemist tegema.! Õhtul sai veel natuke pokkerit mängitud ja vaieldud ja täna hommikul käisin Rkvs. Vahetasin rehvid ära, pesin autot veits, tõin riideid ja noh jah...ja nüüd ma siis istun siin tööl jälle.
Hakkasin praegu mõtlema, et mul on nii kahju nii paljudest asjadest. Kahju on oma ema vaadata nii...kuidas elu hakkab lõpusirgele jõudma, kuidas ta on vana ja väsinud ja ei saa midagi aru enam ega taha mitte midagi. :( Kahju on, kuidas ma ei suuda ikka lahti lasta inimestest, kes end minu sisse on söönud ja siis mulle noaga kõhtu virutavad, aga ma ikka vajan nende olemasolu. :( Kahju on, kuidas inimene ei saa aru, et tõde on ainuke oluline asi mulle, isegi kui on keegi teine ja mingid muud huvid, siis miks ei saa lihtsalt suud lahti teha ja öelda TÕDE??? Kahju on, et ma oma aega tahan matta kuhugi ja kellessegi, kes seda ei hinda ega vaja. :(
Millal ja kuidas see kõik küll ükskord lõpeb? ...
