Keegi pole kunagi öelnud, et hüvastijätt oleks lihtne olnud... Ilmselt polegi, aga ilmselt on see veelgi raskem, kui pead hüvasti jätma kellegagi kellest väga hoolid, aga kes mingil põhjusel sulle ainult haiget teeb, kuigi koguaeg oled uskunud, et ka tema hoolib sinust kasvõi natuke.. Aga mis saab siis, kui sulle öeldakse või antakse mõista, et peaksid hoopis surnud olema, et teised end hästi saaksid tunda? See on lihtsalt märk ma arvan, märk sellest, et on aeg kaduda. Nõrgad inimesed ei suuda end tappa, nagu ka mina veel mitte, aga kaduda võib ju üritada. Ma pole kunagi varem ka seda suutnud, et ma tõesti ei vasta ega reageeri mitte millelegi. Ma ei tea, kuidas ma seda tegema peaks?! Kuidas ma saan mitte vastata inimesele, kelle sõnadest peegeldub appihüüe ja valu..aga ma tean, et on inimesi, kes nii suudavad. Ma ei teagi nüüd, kas neile au anda või neid maapõhja needa?!
Parim lahendus on ilmselt see, et sind blokitakse igalt poolt ja isegi kui sa tahaksid midagi jälle kirjutada, siis see õnneks ei jõua talle iial kohale...Aga mis saab siis, kui ta ei bloki ja ootab ja naudib lihtsalt seda, kuidas sa valust tegelikult maas vedeled, nutad, veritsed, hingata ei suuda... Kuidas tema lihtsalt selle peale irvitab ja minema jalutab, elust mõnu tunneb... Kas tõesti on võimalik kedagi nii palju siis vihkama hakata, et tõesti suudaks temast eemale hoida? Mõni oskab seda kindlasti, aga mul on tunne, et ma ei oska. Kes õpetaks mulle sellist oskust, rääkimisest üksi on ju vähe. Ma tean, et vajan midagi, mis mind eemale sellest hoiaks, aga üksildased tegevused ei aita kuidagi sellele kaasa ju. Mõtted ja tunded liiguvad ikka sinna aega tagasi, kus sind keegi veel vajas, kus keegi uskus sinusse, kus keegi unistas koos sinuga.. :'( appi kui valus mul on...
Ma tean, et pean ise ennast aitama ja ma leian, et hetkel on ainuke võimalus hüvastijätt. Kuigi mu hüvastijätule ei vastata ja eile käis peast läbi mõte, et huvitav, kas inimesega oleks lihtsalt hüvasti jätta, kui ta tõesti surnud oleks? Kui ma ta haual nutmas käiks, aga ma teaks, et siis on lootus igaveseks kadunud? Sest mu lollakas alateadvus ju endiselt loodab, et ta vastaks ja et ta kirjutaks. Kuigi ma tean et see on nii vale, see on meeletult vale...aga ta teeb seda, minust sõltumatult :(
Ma olen nii tuim, mu näos pole juba ammu mitte üks lihas liikunud ja ma ei suuda rääkida...ainult näpud liiguvad veel üle klaviatuuri ja mingis mõttes on see tuimus hea, ma tahaksin, et see tunne jääks püsima, kuni ma suudaks natuke elada jälle. Ma tahaks lihtsalt istuda tuima näoga ja mitte kellegagi kokku puutuda. Nii raske on voodist tõusta iga päev, sest ma tean, et mind ei oota mitte midagi ees...Tühjus on kõikjal, mu ümber ja mu sees...aga ma pean hakkama võitlema ise endaga, et ma ei üritaks täita seda tühjust jälle millegi sellisega, mis ei saaks kunagi mulle kuuluda. Imelik on see, et kui ma enda arust üritaksin olla realist, siis kõik teised arvaks ilmselt, et see on pessimism, aga mis parata?! Reaalsus on ju see, et ma olen läbi omadega, ma ei suuda mitte midagi teha ja ma ei taha. Ma tahaks lihtsalt oma toas olla siin Rkv kodus ja siia jääda, kuni surm mu ära viiks, sest ma ei tunne enam mitte midagi muud vajavat siin maailams...
