Nonii...mul on mingi ülehelikiiruse tempo taga olnud viimasel ajal, aga ilmselt see ongi hea. See nädal läks küll meeletult kiirelt-
veetsin selle laboris ja tegelesin jäägitult nende asjadega seal, midagi küll kahjuks valmis ei saanud, aga natuke hakkas lõpus juba looma ja see tekitas hea tunde. Emotsioonid on muiudugi täiesti ülessealla käinud, eks see ole sellest, et mu aju pole saanud puhata, absoluutselt.
Esmaspäeval, kui ma laborisse läksin ja see saaga alguse sai, oli lihtsalt üks suur hirm, et midagi ei saa valmis jne. Kui aus olla, siis see hirm pole kuhugi kadunud. Aga oli tol päeval umbes kuueni laboris, koju jõudes kohe magama, sest eelnev öö oli vahele jäänud ja hommikul jäle laborisse. Ah jaa, vahepeal oli ju talv kah jälle!
Teisipäev möödus jälle linnulennul, sel päeval olin vist peaaegu kaheksani laboris, koju jõudes ei saanudki koju minna, sest ma ei tahtnud selle bitchiga kokku puutuda ja ootasin veits autos, et nad oma asju minema tassiks. Neil läks liiga kaua, selle ajaga käisin oma venna juures ja kui lõpuks koju sain, olin surmväsinud ja nutsin end lihtsalt magama. Kolmapäev ei alanud üldsegi mittegi ilusti...ma olin lihtsalt nii läbi ja ainult nutsin. Ma mäletan, et vaatasin peeglisse ja kinnitasin endale, et ma olen tugev ja tubli ja et ma saan kõigega hakkama, aga mitte midagi ei aidanud, ma lihtsalt ei suutnud oma pisaraid mitte kuidagi kinni hoida. Nii nuttes suutsin ma end riidesse panna ja autosse istuda. Nii nuttes sõitsin ma isegi laborisse ja ka seal läks asi käest ära. Ma lihtsalt nutsin... See oli nii õudne, ükskõik kui väga ma ka ei üritanud neid pisaraid tagasi hoida ja seda valu endasse peita...enam ei aidanud mitte midagi. Kohutav!
Õhtuks olin ma täiesti läbi jälle. Saatsin sõnumeid, millele mitte keegi ei vastanud ja kui ma lõpuks magama jäin ja hommikul ärgates polnud ikka ühtegi vastust, siis kartsin nii kohutavalt, et midagi halba on juhtunud. Õnneks olid kõik elus ja terved, see oli taaskord mu haiglane mõttemaailm. Neljapäev möödus endiselt raskelt, aga otsustasin varem laborist ära minna, et ajule rahu anda. Ma ei teagi, kas mõelda, et see õhtu lõppes hästi või mitte..., aga ma leidsin jälle natuke rahu. Tänu jumalale! Ma olen nüüd aru saanud veel ühest asjast, et isegi kui inimesed ei mõista, miks ma nii väga vajan seda inimest enda kõrvale, siis ma tunnen, et isegi kui ma talle midagi ei tähenda, siis ma tunnen end hästi ja rahulikumana, kui ta minuga suhtleb ja kui ma tean, et temaga on kõik hästi. Ehk siis, kui ma olen teadmatuses olen ma suitsiider, aga kui ma saan natukenegi tema elust osa, olen ma palju rahulikum. Ja ma õpin sellega leppima.! Mul ei ole hetkel valikut nagunii...valik on, kas olen surnumatja ja mitte keegi ei saa ega suuda minuga suhelda või üritan kogu hingest andestada ja rahulik olla ja vabamalt asju võtta ja tänulik olla, et seegi mu elus olemas on. Jah, ma pean tänulik olema! Ja ma olengi, sest mitte keegi ei saa aru ega üritagi aru saada.. Aga mu hing saab rahu nii. Ja ma tõesti ei suuda seda ängi enam taluda. Pean positiivselt mõtlema! Kõik saab korda!
Reedel oli mul palju parem olla, sest olin kindel, et temaga on kõik korras... Keegi küll mu saladust ei teadnud, aga kõik tundsid end paremini kindlasti, et ma ei nutnud ega roomanud emotsioonitult emotsioonidega ringi. Pärast laborit käisin ühikas, aga ikka ei õnnestunud peale sattuda oma kaaslasele. Täna siis lõpuks läks õnneks...
Astusin uksest sisse ja tehti kohe ristküsitlus. Ei mis, tundub tore, väga rahulik ja väga oma asjasse pühendunud. See on tore! Onju? Ma kardan ainult, et kuidas ta sellesse suhtuma hakkab, kui ma hakkan öösel sinna sisse sadama... Niigi kurtis, kuidas tema ärkab ja naabriplika alles magama läheb siis. Saagu mis saab, mul pole väga hetkel muud valikut.
Ma siin mõtlesin, et huvitav, kuidas ma seda nimetama peaks, kas ma saan seda ´koduks´ nimetama hakata? Vaevalt! Neverever!!! Ma pole siiani veel ühtegi ööd seal veetnud..täna olen kah poole viieni tööl, siis pean kusagil natuke magama ja siis kooli. Ei julge küll eriti sinna minna, pool viis hommikul, eks kui rohkem harjun kunagi... vb siis. Aga ma ei julge isegi harjutada.. Noh, varsti pole enam väga valikut, siis tuleb nagunii teha logistika ümber.
Seniks...
head ööd----`´
