neljapäev, 26. november 2015
esmaspäev, 16. november 2015
Kaks maffiakutti
Mõni hommik on nii naljakas kooli tulla, teeb kohe tuju heaks. Kui poleks neid kummalisi inimesi, oleks nii nii igav.
Niisiis, jõuan mina hommikul trammi peatusesse ja endamisi veel mõtlen, et kas lähen Kopli trammiga ühe peatuse või ootan oma õiget. Aga siis märkan ma kahte inimolevust. Sellised kes kohe kaugele silma hakkavad. Natuke pungiliku lohakuse ja välimusega, jättes ülbema poolse mulje, kuid samas naljaka. Umbes nagu mingi 60-70ndate maffia filmidest mingid vennad. Ühel pikemate juustega vennal on need keeliga ilusti pea kuju järgi soengusse keelitatud. Ees on täis tumedad mendi-päikeseprillid. Seljas helepruun nahast põlvedeni ulatuv mantel, mille hõlmad on eest valla. Alt paistab kena helesinine triiksärk ja jalas helepruunid matkasaapab. Teine vend - kiitsakam ja pikemat kasvu - varjab oma silmi ümarate ''the beatles''i aegsete päikeseprillide taha. Ta riietus on küll lihtsam, aga ta hoiak on karmim. Jalas on tal tumehallid püksid ja seljas suhteliselt õhuke jope.
Üritan kuulata pealt nende vestlust, aga ei saa mitte midagi aru ja ei julge väga lähedale küljealla neile kah pugeda. Lõpuks liigavuad nad trammile ja lähen ka peale.
Ainult üks lause jääb trammisõidust nendega koos mu kõrvu kõlama. ''Mu emal on pohhui!'' Esimene mõte oli, et kui vanad nad siis olla võivad, ja teine oli see, et ilmselt see noormees on millegi pärast haavunud. Läksin koos nendega Hobujaamas maha, aga nemad kõndisid kahekesi Rotermanni kvartali poole ja mina jäin oma uut trammi ootama.
See on päris kummaline, kuidas sellised imelikud inimesed mind nii enda poole suudavad tõmmata. Ma küll pelgan, aga mulle reaalselt meeldivad sellised huvitavad inimesed ja ma olen kohati tüdinenud tavalistest persoonidest. Sellepärast mulle meeldib koguaeg minna ja olla seltskondades, kus on kahtlased - segased inimloomad.
Pi.
Niisiis, jõuan mina hommikul trammi peatusesse ja endamisi veel mõtlen, et kas lähen Kopli trammiga ühe peatuse või ootan oma õiget. Aga siis märkan ma kahte inimolevust. Sellised kes kohe kaugele silma hakkavad. Natuke pungiliku lohakuse ja välimusega, jättes ülbema poolse mulje, kuid samas naljaka. Umbes nagu mingi 60-70ndate maffia filmidest mingid vennad. Ühel pikemate juustega vennal on need keeliga ilusti pea kuju järgi soengusse keelitatud. Ees on täis tumedad mendi-päikeseprillid. Seljas helepruun nahast põlvedeni ulatuv mantel, mille hõlmad on eest valla. Alt paistab kena helesinine triiksärk ja jalas helepruunid matkasaapab. Teine vend - kiitsakam ja pikemat kasvu - varjab oma silmi ümarate ''the beatles''i aegsete päikeseprillide taha. Ta riietus on küll lihtsam, aga ta hoiak on karmim. Jalas on tal tumehallid püksid ja seljas suhteliselt õhuke jope.
Üritan kuulata pealt nende vestlust, aga ei saa mitte midagi aru ja ei julge väga lähedale küljealla neile kah pugeda. Lõpuks liigavuad nad trammile ja lähen ka peale.
Ainult üks lause jääb trammisõidust nendega koos mu kõrvu kõlama. ''Mu emal on pohhui!'' Esimene mõte oli, et kui vanad nad siis olla võivad, ja teine oli see, et ilmselt see noormees on millegi pärast haavunud. Läksin koos nendega Hobujaamas maha, aga nemad kõndisid kahekesi Rotermanni kvartali poole ja mina jäin oma uut trammi ootama.
See on päris kummaline, kuidas sellised imelikud inimesed mind nii enda poole suudavad tõmmata. Ma küll pelgan, aga mulle reaalselt meeldivad sellised huvitavad inimesed ja ma olen kohati tüdinenud tavalistest persoonidest. Sellepärast mulle meeldib koguaeg minna ja olla seltskondades, kus on kahtlased - segased inimloomad.
Pi.
pühapäev, 15. november 2015
Reede õhtu täis sündmusi
Ma tahaks tihemini kirjutada. Tahaks kõik asjad suuta kirja panna, et neid siis tulevikus mäletada ja meenutada, et teada mis oli ja olnud on.
Esiteks: Reede õhtune tankimine
Kas pole tore, kui sul on luksuslik auto tagumiku all ja sa tunned end kui kuningas, hoolimata sellest, et reaalsus näitab, kuidas sa pole selleks etapiks veel oma elus valmis. Kuidas sul pole piisavalt raha, et oma autosse korralikult isegi kütet osta. Kui ainuke reedeõhtune tegevus on sõita tanklast tanklasse, kus siis 5 või 10 euro kaupa paaki jälle täiendada. Omamoodi naljakas ja lõbus-põnev kogemus, aga kas see on elu, mida elada? Ei tegelikult, olen ja peangi olema väga tänulik selle reede eest, kus mul ei lasted üksi kodus mossitada ja vihane olla ja mul on hea meel, et suudan vahel ka väikestest asjadest rõõmu tunda.
Teiseks: Inimestel pole piire
Iga kord jõuan selleni. Mul oleks nagu väljenditest kriis, kasutan tihti seda sama. Samas võiksin ma seda ümber sõnastada ka, et ''inimlooma julmus on piiritu''. Hmm...samas päris hea, see sõnastus ma mõtlen.
See viimase aja situatsioonide kulg on äärmiselt hirmutav olnud. Paar päeva tagasi, väidetav meeletu terroristide rühitus, rünnanud inimesi ja tapnud võikalt üle saja süütu inimese. Mida vittu auaslt nagu?? Ma saan aru, et see on kõik nii rassistlik nüüd ja blaablaa eks, aga ausalt! Kui ei oska olla, siis palun vabandust, aga me ei saa teid Euroopasse lasta nii. Vb kui natuke arenete veel. Ja loomulikult pole kõik ühte moodi ja kõik moslemid ei tee sama moodi jnejne. Ometi on enamus valged inimesed suutnud kasvatada endas mingisugusegi väärikuse ja distsipliini, aga nemad ei ole. Tundub, et läheb lihtalt aega veel. Me ei saa neile leiba suhu toppides loota, et nad hakkavad meile kuuletuma. Orja aeg on läbi! Selline hirmutamine ja rahva kontrollimine paneb tundma, kui üürike on elu, kui väga tuleb hinnata neid, kes sul on ja neile tähelepanu pöörata!
Kolmandaks: Tahaks vaid aidata
Ma tean, et ma ei ole täiesti terve ja täisväärtuslik inimene. Mul on tihti ärevushäireid ja emotsioonide kontrollimatust, aga ma pole kellegi poole viimasel ajal selle murega pöördunud. Üritan ise hakkama saada, rahulikuks jääda või siis ise ennast aidata. Alati see ei mõju... Äkki ongi see loogiline, ma ei tea. Eriti õudne on aga siis, kui näed ja kuuled inimesest keda sa kunagi teadsid ja kui halvasti temal läheb ja kõik on... tahaks lihtsalt ahastada ja aidata. Aga kuidas? Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha abi? Keda on üritatud aidata, aga see pole olnud piisav? Elu on õnnetu ja täis õnnetust, ühe puhul rohkem, teise puhul vähem. Teades, mida see inimene tunneb ja läbi elab, kes end kontrollida ei suuda... paneb mind kurvastama ja samal ajal ka vihastama. Ta ei kontrolli ennast ja oma tegusid ja kui ta ükskord ärkab... võib olla liiga hilja. :(
Ei tahaks kurva tooniga lõpetada. Rääkides üldisest olust ja elust hetkel, on raske ja kiire, koguaeg kool ja töö ja mud polegi. Loodan, et kirjutan varsti jälle :)
Pi.
Esiteks: Reede õhtune tankimine
Kas pole tore, kui sul on luksuslik auto tagumiku all ja sa tunned end kui kuningas, hoolimata sellest, et reaalsus näitab, kuidas sa pole selleks etapiks veel oma elus valmis. Kuidas sul pole piisavalt raha, et oma autosse korralikult isegi kütet osta. Kui ainuke reedeõhtune tegevus on sõita tanklast tanklasse, kus siis 5 või 10 euro kaupa paaki jälle täiendada. Omamoodi naljakas ja lõbus-põnev kogemus, aga kas see on elu, mida elada? Ei tegelikult, olen ja peangi olema väga tänulik selle reede eest, kus mul ei lasted üksi kodus mossitada ja vihane olla ja mul on hea meel, et suudan vahel ka väikestest asjadest rõõmu tunda.
Teiseks: Inimestel pole piire
Iga kord jõuan selleni. Mul oleks nagu väljenditest kriis, kasutan tihti seda sama. Samas võiksin ma seda ümber sõnastada ka, et ''inimlooma julmus on piiritu''. Hmm...samas päris hea, see sõnastus ma mõtlen.
See viimase aja situatsioonide kulg on äärmiselt hirmutav olnud. Paar päeva tagasi, väidetav meeletu terroristide rühitus, rünnanud inimesi ja tapnud võikalt üle saja süütu inimese. Mida vittu auaslt nagu?? Ma saan aru, et see on kõik nii rassistlik nüüd ja blaablaa eks, aga ausalt! Kui ei oska olla, siis palun vabandust, aga me ei saa teid Euroopasse lasta nii. Vb kui natuke arenete veel. Ja loomulikult pole kõik ühte moodi ja kõik moslemid ei tee sama moodi jnejne. Ometi on enamus valged inimesed suutnud kasvatada endas mingisugusegi väärikuse ja distsipliini, aga nemad ei ole. Tundub, et läheb lihtalt aega veel. Me ei saa neile leiba suhu toppides loota, et nad hakkavad meile kuuletuma. Orja aeg on läbi! Selline hirmutamine ja rahva kontrollimine paneb tundma, kui üürike on elu, kui väga tuleb hinnata neid, kes sul on ja neile tähelepanu pöörata!
Kolmandaks: Tahaks vaid aidata
Ma tean, et ma ei ole täiesti terve ja täisväärtuslik inimene. Mul on tihti ärevushäireid ja emotsioonide kontrollimatust, aga ma pole kellegi poole viimasel ajal selle murega pöördunud. Üritan ise hakkama saada, rahulikuks jääda või siis ise ennast aidata. Alati see ei mõju... Äkki ongi see loogiline, ma ei tea. Eriti õudne on aga siis, kui näed ja kuuled inimesest keda sa kunagi teadsid ja kui halvasti temal läheb ja kõik on... tahaks lihtsalt ahastada ja aidata. Aga kuidas? Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha abi? Keda on üritatud aidata, aga see pole olnud piisav? Elu on õnnetu ja täis õnnetust, ühe puhul rohkem, teise puhul vähem. Teades, mida see inimene tunneb ja läbi elab, kes end kontrollida ei suuda... paneb mind kurvastama ja samal ajal ka vihastama. Ta ei kontrolli ennast ja oma tegusid ja kui ta ükskord ärkab... võib olla liiga hilja. :(
Ei tahaks kurva tooniga lõpetada. Rääkides üldisest olust ja elust hetkel, on raske ja kiire, koguaeg kool ja töö ja mud polegi. Loodan, et kirjutan varsti jälle :)
Pi.
Tellimine:
Postitused (Atom)