Mmmm....pole nii ammu kirjutanud siia jälle, aga lihtsalt, et endale kunagi meenutada kus ja mis ja kes ma olin mingil eluperioodil, siis panen midagi huvitavat ikka kirja kah.
Kahju, et elus asjad mõnikord liiga ootamatuid käike teevad, aga mõni hetk tuleb lihtsalt kõigest lahti lasta ja vaadata mis saama hakkab.
Enne kui Eestist lahkusin, olin kindel, et üks inimene jääb igavesti minuga, ükskõik mis tasandil siis, hingeliselt või füüsiliselt või kas või nii palju, et tunneb huvi, kas ma elus või surnud. Aga aeg muudab meid ja parandab haavad. Ma loodan, et ta on õnnelik, sest isegi kui ma ei tea kuidas tal läheb ja mis tema elus toimub, siis ma hoolin temast kuni surmani, sest nii on lihtsalt. Oli aeg, kus see inimene oli kogu mu elu ja minu teine pool ja seda ei suuda keegi ära võtta ei minult ega temalt. Isegi kui asjad ei laabu alati nii nagu tol hetkel tunduks õigem, siis ma tean, et nüüd me ilmselt mõistame mõlemad, et nii oli päriselt õigem ja parem. Mul on ainult nii kahju, et ma tema elu nii raskeks tegin. Ja kui ma saaksin, siis muudaksin seda, aga mis tehtud see tehtud ja aega tagasi me enam ei keera. Eks need hetked ja kannatused mis me läbi elasime õpetasid ja muutsid meid mõlemat tugevamaks ja iseseisvamaks ja selle kõik võlgnen ma talla. Isegi kui ma seda talle kunagi ei öelnud, ega ilmselt kunagi ei ütle ka, siis tänu talle olen ma see kes ma täna olen.
Aga elu võib ka ootamatult üllatada. Ühel hetkel kui arvad, et su parim sõber ongi su parim sõber, mis iganes ka poleks, mis iganes tulest ja veest läbi ei pea minema, siis reaalsus on see, et sellist asja ei eksisteeri kunagi. Nii sama palju nagu inimesed saavad suhetega 'üle türa' nii sama palju saadakse ka 'sõbra usaldusega'. Üks peadükk on nüüd sellega jälle läbi mu elus ja kurb on, väga kurb, sest hetkel oli tunne, et keegi ei mõistnud ja tundund mind nii hästi kui tema, aga iga inimene teeb oma valikud. Tema valik oli ära jalutada mu elust, lihtsalt! Kedagi me kinni hoida ei saa, kes tahab see läheb. Mida me aga teha saame, on valida neid, keda me üldse oma ellu laseme. Iga uus kogemus annab õppetunni, mis kasvatab paksema naha. Eks kui Eestisse jõuan ja iga asi neid kalleid inimesi mulle meenutava hakkavad, on ikka kurb, aga elu ei jää seisma. Ma olen nagu fööniks, mida enam mind põletatakse, seda erksamalt ma põlen ja tuhast tõusen.
Hoolimata kõigest halvast on siiski mõned inimesed, kellest ma hoolin meeletult palju, ükskõik millised nad ka poleks ja mis vigu nad ka ei teeks. Ma tean, et tagasi minnes mind oodatakse ja ma võin siiralt öelda, et ma pole varem nii tundnud. Ükskõik kus ja kui kaua ma olen Eestist eemal olnud, reisinud või elanud, siis ma pole kunagi tundnud, et mind ootaks seal midagi või keegi, et mul oleks põhjust sinna tagasi minna. Aga hetkel ma tunnen, et kui elu mind Eestisse hetkel tagasi suunab, siis mul on isegi põhjust, miks minna, ja ma ei puikle sellele jäärapäiselt vastu nagu ma tavaliselt teeksin.
:) Piret
