Tormiline nädal tuleb

 Oi jah, sellest tuleb nüüd küll üks pikk ja pingeline nädal. Loodan ainult, et ma midagi totaalselt vussi jälle ei keera, kui seda suudan, siis laabub ka kõik muu.

Aga nädal algab kohe homme mingi ränga koolipäevaga ja pärast seda tööle veel otse. Ja kui ma kunagi öösel koju jõuan, siis teoreetiliselt peaks valmistuma veel järgnevaks väga rängaks koolipäevaks jnejnejne. Oi jah, ma ei kujuta ette mis sellest tuleb või saab.! Aga loodan parimat, või kas ikka loodan?

Vb on asi lihtsalt selles, et see debiilne geomeetria on mul täielikult juba juhtme kokku lükanud ja üle pea kasvanud ja aju tossama ajanud. Lihtsalt jube, kuidas mingite nõmedate joonte tõmbamine võib kopsu üle maksa ajada. Nad on vist praeguseks hetkeks tõesti juba kohad vahetanud. Põrrrr :@

Aga, eks kui ma veel pärast seda tormilist nädalat elus olen ja see nõme lumi mind kah enda alla pole matnud, siis kirjutan jälle : ))

"Kevadine ärkamine"

26.10.2012 (Ree-de)

No niii, “Tere Ree-de!!”’

Naljakas, enne oli kõik valmis mõeldud, mida ma tahaks kirjutada ja öelda ja mõelda jne, aga nüüd…kõik peast pühitud.

AGA!!!! Täna ma luban, et tuleb positiivne!! :D

Lugesin enne natuke ühte blogi, kus oli kirjas sellest, et sõbrad kaovad ja tundub, et keegi ei vaja kedagi… See on nii vale, lihtsalt totaalselt vale. Inimesed jäävad lihtsalt mingiks ajaks soiku, eriti kui on astutud uude ellu, see pole enam nii, et koguaeg on aega. Tulevad uued sõbrad ja uued situatsioonid ja keegi ei unusta kedagi, lihtsalt läheb aega. See on ju nii?? Ma loodan vähemalt!

Anyway… käisin eile teatris. Ütleks nii, et see polnud just hiilgavaim tükk, mida näinud olen, aga oli HU-VI-TAV! Tegemist oli siis noorte muusikaliga, milles oli KÕIKE. Ilmselt kui ma oleks paar aastat noorem, tunduks see mulle ilgelt lahe ja ma oleks sellest tükist eufoorias, aga seekord jäi nii. Aga seal oli iseenesest tõesti kõike. Stseene, kus näitlejad end laval avasid ja vahekorda nö astusid, mis oli kohati päris reaalne, väga palju (Eesti kohta, ebaharilikult ja harjumatult palju) ilastamist ja suudlusi. Kõigele lisaks ka noorte tuntud Eesti poiste kirg ja suudlemine…. Hmm…see oli küll veider!? Või polnud? Oli küll! :D Aga tipnes muidugi kõik sellega, et Termika pool bändi mängis taustaks ja see mulle meeldis. Ühesõnaga, teatri- ja filmikriitik nagu ma enda arust olen, oli see keskpärane. Kummaliselt palju võis isegi oma eluga paralleele tõmmata.

AGA…eile oli kuidagi nii hea tunne koju tulla. Ma nii väga soovin, et see tuju ja tunne jääks, püsik, seisaks, oleks… Ma tahan endast kõik anda, et ma midagi vussi ei keeraks. Nagu öeldaks: “Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks”, ehk siis, see küll ei pea alati paika, sest mõnikord tehakse sulle ikka seda, mida sa ei oska oodata, ükskõik kui hea sa ise olnud oled, aga ma tõesti püüan. Igal võimalikul sammul. Ja mul on nüüd veidike uuenenud ja muutunud strateegia ka. Asi pole enam sellest, et tema ei suuda vb kiusatusele vastu panna ja annab pahedele järgi, vaid nüüd on asjad nii, et süüdi on see, kes ta sellele teele juhatab ja ässitab. Ja kui ma selle nurjatu l***** kätte saan, siis läheb tal lihtsalt väga väga halvasti!!!

Muud mul vist täna rohkem öelda polegi. Elu on hea ja nii see ka jääma peab! : )) Luv ya!!

Kui ma vaid suuudaks

Haigena tulevad alati halvad mõtted ja paha tunne ja tuju peale… Nagu poleks ma kellelegi vajalik ega keegi ei hooliks minust. Seda eriti veel siis, kui pean olema täiesti üksi haigena. Pole kedagi, kes mind toetaks ja põetaks ja mu kõrval oleks, kui ma just kõige nõrgem ja hädisem olen. Tahaks nii nii nii väga, et see poleks nii…

Ja isegi siis, kui ma ainult kolmeks loenguks otsustan kooli minna, läheb ikka midagi valesti. Jõudsin siis kooli ja mida ma näen…ohoo, füsa õps on haige ja ta tundi ei toimu. A hah, aga?? Nüüd siis peaksin kaks tundi ootama ja vahtima jälle? Mul ikka üldse ei vea, mitte kunagi!!! Õnneks pidin siiski vaid 40 minti passima, sest saime mu “lemmikaine” geomeetria loengu ettepoole tõsta. Raske oli siiski… Silmad ei tahtnud kuidagi lahti siesta, pea käis ikka korralikult ringi ja süda ka veidi läikis. Ah jaa, see kuidas ma kooli jõudsin oli ooper omaette…tuikusin nagu viimane joodik, aga kohale sain ja koju sain ka, sama moodi.

Selle üksindusega võib või võiks ju iseenesest hairjuda, kui end sellega harjutada… aga kõik võtab aega. LIIGA PALJU AEGA! Suudaks ma vaid seda kõike.

Enne kui kooli läksin lugesin oma vanu postitusi ja see viis mind kuidagi ajas tagasi, ehk peaks jälle siis neid lugema minema, et aega viita, et see aeg juba kiiremini kaoks. Ja oleks jälle aeg magama minna, et mitte midagi tunda, kuulda, näha, teada, mäletada…

haige

22.10.2012

Oi jeap, ja olengi haige… Jube väsinud ja raske on olla, nii uimane ja mind justkui poleks olemaski… MA OLEN NII VÄSINUD KÕIGEST! Külmajudinad jooksevad mööda mind, kuigi olen mega paksult riides. Olen ilusti kodus täna olnud, aga pean veel täna kolme loengusse jõudma. Tööle ma siiski täna ei lähe. Halb on… Tahaks koguaeg lihtsalt magada… ma ei jaksa… isegi mitte kirjutada… L

lühi vs

Heh, naljakas...
Mõtlesin, et võiks oma tormilises elus nüüd taas midagi kirja panna, kas või selleks, et kunagi hiljem hea lugeda oleks, aga iga kord, kui hakkan kirjutama on peas tühjus.
Viimasel ajal on koguaeg aeg ja aur kulunud kas õppimisele või tööle.
Nädalavahetusel oli ka midagi toredat natuke, sest sai korraldatud nö "soolaleivakas" Mis oli muidugi kõige randomnimnamnom asi, mis minuga viimasel ajal juhtunud on vist. Sest idee tekkis ei rohkem ega vähem, kui 5 minutit enne poolt üheksat ja siis oli vaja lihtsalt mõned inimesed kohale kutsuda. Poleks arvanudki, et pisikesse korterisse võiks mahtuda rohkem kui kaks inimest ja nad võiks ennast siin isegi hästi tunda. Vähemalt mulle tundus, et polnud ju väga viga.
Minul muidugi nii hea ei olnud...sest olin juba mitu kuud suhteliselt võiks isegi öelda, et puhas olnud ja paar klaasi jooki panid mu pea korralikult ringi käima ja põsed õhetama :D Iiveldav asjaolu oli ka see, et pidin järgmine hommik 6.30 juba tööl olema. Ei..aga iseenesest laabus kõik kenasti, nii töö, kodu, kui kool.
piiiiis :D

ei jaksa ENAM!

6.10.2012(laup.)

Ma ei mäleta enam viimast korda kui kirjutasin ja ei tahagi mäletada…ma ei taha enam midagi mäletada. Mulle tundub, et on taas kätte jõudnud see hetk, kus ma olen täiesti murtud, murdunud ja katki. Ma ei oska enam tükke kokku panna ja mosaiiki kokku saada… Ma olen tühi ja kadunud. Päevad mööduvad nuttes ja üksi ning üksikuna olles. Nii valus ja paha ja raske ja nõme on… L

Tahaks nutta ja koguaeg nutan nagunii… pigem tahaks mitte nutta, enam!

Ma ei oska enam kirjutada isegi, rääkimata sellest, et ma ei oska kirjeldada mis mu sees ja mu ümber toimub, et oska ma ka enam ise endale ennast avada, et lihtsalt kirjutada, mida ma tunnen või et endale aru anda, mis või kes või miks ma olen?!

Tahaks rahuneda…tahaks, et kas või praegu seda kirja siin kirjutades ei voolaks mööda mu põski alla rasked ja suured pisarad, mis niigi juba mitmeid päevi on voolanud. Ma lihtsalt ei mõista, kus see kõik tuleb?

MA TÕESTI EI JAKSA ENAM!!!...

…

…