Vahel on mõnus, kui vihma sajab, nagu täna. Tunnen kuidas see ilm nutab koos minuga, see ei vaibu hetkekski, veel enam, ta tõstab hoogu ja muutub maruks. Ilmselgelt jagab loodus mu kurbust endaga, sest mitte keegi teine ei hooli.
Ma istun tööl, mõtlen oma kurbi mõtteid, mis mu südame ja kõik mu sees lihtsalt puruks rebib ja ma lihtsalt olen. Mu keha on siin, mu hing on kusagil mujal ja mu mõtted on üldse mingis kolmandas kohas.
Ma tahaks 'appi' karjuda, lihtsalt kogu hingest, aga pole mitte kellelegi karjuda ja on tunne justkui häält ei oleks. Kedagi pole. Tunnen end nii üksi.
Kuidas ma nii edasi lähen? Mis minust nii küll saab? Kellele ma saaksin toetuda, et saada jõudu edasi liikumiseks? Kes mind maaslamajat püsti aitaks?
Vastus nendele kõigidele küsimustele on ilmselt, et 'mitte keegi'...
Ma tean, et olen ise süüdi... ja edasi?...
reede, 28. august 2015
neljapäev, 27. august 2015
Suits
Poleks kunagi uskunud, et iga kord kui närvi lähen, tunnen, et pean tubaka, nikotiini ja selle rõveda pulga järele oma käe ulatama. Kahjuks olen viimasel ajal koguaeg närvis, närviline, õnnetu, rahutu...
Ise olen süüdi! Olen jah!
Aga lahendus? Ma ei oska leida lahendust...
Sest mitte üks idee ei rahulda mind, mitte midagi ei tee mind selliseks inimeseks kes ja mis ma olla tahaks. Kas tõesti aitab sellisel juhul ainult surm?
Eile ostsin oma elu esimese tubakapaki ja kui aus olla, oli mul nii suur hirm, et pidin lihtsalt mingi suvalise asja veel poest kaasa haarama, et müüja ei vaataks mind imelikult. Kuigi vähe pohhui mida teised arvavad ju. Miks see mulle mõnel hetkel nii palju korda läheb(?) Ja samas mõnel teisel hetkel on nii pohhui, et ma võin enda alandada lasta ja mida kõike veel, aga see jätab mind külmaks, mida keegi arvab.
Kuidas ma küll oma elu ükskord lõpuks ära fiksin, nii et ma koguaeg midagi vittu ei keera? Mida ma tegema pean? Kes annab mulle vastused ja õpetab mind? Ja miks ma ei kuula kunagi targemaid?
Kui keegi korraks küsiks ja tunneks reaalselt huvi, kuidas ma end tunnen... ma isegi ei oskaks midagi öelda, sest mul on tunne, et kedagi ei koti ja kui aus olla siis mind kah ei koti. Sest ma näen, et teistel on palju halvem, teised kannatavad selle pärast, et ma üldse olemas olen. Fakkk!!!
Ise olen süüdi! Olen jah!
Aga lahendus? Ma ei oska leida lahendust...
Sest mitte üks idee ei rahulda mind, mitte midagi ei tee mind selliseks inimeseks kes ja mis ma olla tahaks. Kas tõesti aitab sellisel juhul ainult surm?
Eile ostsin oma elu esimese tubakapaki ja kui aus olla, oli mul nii suur hirm, et pidin lihtsalt mingi suvalise asja veel poest kaasa haarama, et müüja ei vaataks mind imelikult. Kuigi vähe pohhui mida teised arvavad ju. Miks see mulle mõnel hetkel nii palju korda läheb(?) Ja samas mõnel teisel hetkel on nii pohhui, et ma võin enda alandada lasta ja mida kõike veel, aga see jätab mind külmaks, mida keegi arvab.
Kuidas ma küll oma elu ükskord lõpuks ära fiksin, nii et ma koguaeg midagi vittu ei keera? Mida ma tegema pean? Kes annab mulle vastused ja õpetab mind? Ja miks ma ei kuula kunagi targemaid?
Kui keegi korraks küsiks ja tunneks reaalselt huvi, kuidas ma end tunnen... ma isegi ei oskaks midagi öelda, sest mul on tunne, et kedagi ei koti ja kui aus olla siis mind kah ei koti. Sest ma näen, et teistel on palju halvem, teised kannatavad selle pärast, et ma üldse olemas olen. Fakkk!!!
neljapäev, 20. august 2015
Kunagi tuleb aeg, kus pahad saavad karistatud
Mõnikord on tunne, et tahaks mõne inimese lihtsalt ära kägistada, sest mõni lihtsalt on nii kuradi tänamatu haige värdjas! See miks ma hetkel nii vihane olen jälle, jääb ka mulle arusaamatuks. Enne oli kõik hästi ja nüüd, nii kui mõni peast katki inimene oma suu lahti teeb, on mul kogu tuju rikutud. Miks ma end ikka ja jälle mõjutada lasen sellistel olenditel? Vähe pohhui ju! Ma ei jõua ära oodata, et see viimane aasta juba seljatatud saaks ja ma saaksin nelja tuule poole liikuda. Saaksin nautida asju ja inimesi, kes mind rõõmsaks ja õnnelikuks teevad. Leida endale ja oma elule mõtte ehk? Loo iroonia on tegelikult see, et ma olen juba eesmärgiks võtnud, et aastake mis nüüd tuleb, olen ma justkui vang. Ma olen end vaimselt ja füüsiliselt juba sellele tasandile viinud, et mul on vaja mingi asi lõpetada ja maksku see mis maksab, mul pole hinda. Olen lükata-tõmmata ja oma psüühhikas valmis kõige hullemateks õudusteks.
Mis ''kõige parem'', on see, et need inimesed ise on enda arust nii faking head ja toredad, et kõik on ju koguaeg nii hästi. Türa kuidas nad aru ei saa, et nende debiilsuse mängimine on ammu läbi nähtud... ma lihtsalt istun ja kannatan! Pean tugev olema! Isegi eile, haaah, vaadates ota inimestele, kes arvavad, et ma ei tea nende plaani ja mõtteid, nähes kuidas nad lihtsalt lambalikult naeratavad ja head nägu teevad. No tehke, kaua jaksate! Küll tuleb kord, kus kõik mis teed teisele tuleb endale tagasi.
Kui asjale positiivselt läheneda, siis ma tean, et mingi lootus ikka on. Ma teen selle hullumeelse aasta ära ja siis kui kõik läheb hästi ja saatus soosib mind (mida saatus üldiselt ei tee), et siis on mul võimalik õnne nautida ehk. Lootus sureb viimasena. ;)
Ma kujutan ette, et kui ma tasa ja targu liigun, siis inimesesd lihtsalt ei ole valmis selleks mis juhtuma võib hakata ja asjad hakkavad juhtuma ainult selle pärast, et neil on pohhui (!), et neile meeldib manipuleerida ja haiget teha (!) ja, et nad ei hooli muust kui vaid endast (!), alati on nii.
Pii.
Mis ''kõige parem'', on see, et need inimesed ise on enda arust nii faking head ja toredad, et kõik on ju koguaeg nii hästi. Türa kuidas nad aru ei saa, et nende debiilsuse mängimine on ammu läbi nähtud... ma lihtsalt istun ja kannatan! Pean tugev olema! Isegi eile, haaah, vaadates ota inimestele, kes arvavad, et ma ei tea nende plaani ja mõtteid, nähes kuidas nad lihtsalt lambalikult naeratavad ja head nägu teevad. No tehke, kaua jaksate! Küll tuleb kord, kus kõik mis teed teisele tuleb endale tagasi.
Kui asjale positiivselt läheneda, siis ma tean, et mingi lootus ikka on. Ma teen selle hullumeelse aasta ära ja siis kui kõik läheb hästi ja saatus soosib mind (mida saatus üldiselt ei tee), et siis on mul võimalik õnne nautida ehk. Lootus sureb viimasena. ;)
Ma kujutan ette, et kui ma tasa ja targu liigun, siis inimesesd lihtsalt ei ole valmis selleks mis juhtuma võib hakata ja asjad hakkavad juhtuma ainult selle pärast, et neil on pohhui (!), et neile meeldib manipuleerida ja haiget teha (!) ja, et nad ei hooli muust kui vaid endast (!), alati on nii.
Pii.
teisipäev, 18. august 2015
'The Man from Earth'
Tere
Nägin täna üle pika aja ühte üli huvitavat ja head filmi!!! Soovitan kindlasti! Iseenesest väga deep ja mõnikord natuke ka 'mind-fuck', aga kui selline teema huvitab, siis see on just rusikas silmaauku. Filmi nimeks oli ''The Man from Earth'', mis iseenesest on juba 2007 aasta film ja olin ise kah üllatunud, et polnud seda varem vaadanud. Igatahes, see film meeldis mulle esiteks oma veidruste poolest ja jällegi sain tunnistust kui silmakirjalikud on inimesed, et nad näevad ja usuvad ainult seda mida nad tahavad. Kui tobe! Maailmas on nii palju asju, millel on mitu eri versiooni, eri külge, eri olekut, aga igaüks näeb asju nii nagu tema tahab ja üldiselt minnakse vooluga kaasa ja nähakse seda mida enamik mass näeb ja arvab. Sellest filmist üks näide on see, kui peategelane väidab midagi ja mitte keegi ei taha uskuda, et ta jutt vastab tõele ja kui ta lõpuks ütleb, et okei, see oli kõik väljamõeldis, siis kõik nutavad ja on pahased, et miks ta valetas...Lol, tegelikult oli kõik tõsi, ta lihtsalt pidi ütlema, et ta valetas, et need olvused maha rahustada. Kas seda saab nimetada siis äkki hädavaleks? Ja kuidas sellisel juhul nimetada neid inimesi? Hall mass? Ilmselt nii saabki seda tõlgendada... see vale, mida tuleb kasutada siis, kui tahad teisi päästa ja neid kes kõik usuvad ainult seda mida teised usuvad.
Pole veel päris kokku ennast suutud võtta selle kirjutamise koha pealt kah ja isegi kui tuleb hirmus kirg kirjutada, siis midagi ikka ja jälle viib mu mõtted mujale ja segab mind, seega üritan tasa ja targu siia maailma tagasi tulla. Lisaks on mu graafik samuti meeletult tihe... praktika, töö ja muud tegevused sisustab kõik mu aja, kaasa arvatud ka mu vaba aja.
Head und!
Pirate
Nägin täna üle pika aja ühte üli huvitavat ja head filmi!!! Soovitan kindlasti! Iseenesest väga deep ja mõnikord natuke ka 'mind-fuck', aga kui selline teema huvitab, siis see on just rusikas silmaauku. Filmi nimeks oli ''The Man from Earth'', mis iseenesest on juba 2007 aasta film ja olin ise kah üllatunud, et polnud seda varem vaadanud. Igatahes, see film meeldis mulle esiteks oma veidruste poolest ja jällegi sain tunnistust kui silmakirjalikud on inimesed, et nad näevad ja usuvad ainult seda mida nad tahavad. Kui tobe! Maailmas on nii palju asju, millel on mitu eri versiooni, eri külge, eri olekut, aga igaüks näeb asju nii nagu tema tahab ja üldiselt minnakse vooluga kaasa ja nähakse seda mida enamik mass näeb ja arvab. Sellest filmist üks näide on see, kui peategelane väidab midagi ja mitte keegi ei taha uskuda, et ta jutt vastab tõele ja kui ta lõpuks ütleb, et okei, see oli kõik väljamõeldis, siis kõik nutavad ja on pahased, et miks ta valetas...Lol, tegelikult oli kõik tõsi, ta lihtsalt pidi ütlema, et ta valetas, et need olvused maha rahustada. Kas seda saab nimetada siis äkki hädavaleks? Ja kuidas sellisel juhul nimetada neid inimesi? Hall mass? Ilmselt nii saabki seda tõlgendada... see vale, mida tuleb kasutada siis, kui tahad teisi päästa ja neid kes kõik usuvad ainult seda mida teised usuvad.
Pole veel päris kokku ennast suutud võtta selle kirjutamise koha pealt kah ja isegi kui tuleb hirmus kirg kirjutada, siis midagi ikka ja jälle viib mu mõtted mujale ja segab mind, seega üritan tasa ja targu siia maailma tagasi tulla. Lisaks on mu graafik samuti meeletult tihe... praktika, töö ja muud tegevused sisustab kõik mu aja, kaasa arvatud ka mu vaba aja.
Head und!
Pirate
esmaspäev, 17. august 2015
No Tere!
No Tere!
Ootasin päris kaua, et uuesti kirjutama hakata siia ja mul on tunne, et nüüd on aeg küps. Pärast Portugali ja Rumeeniat on muutunud päris palju mu elus ja ka olus, mu olekus ja käitumises, kuid nüüd tunnen, nimelt just täna töölt koju kõndides, et mis ka poleks on siiski alati inimesi, kes hoolivad ja toetavad, isegi kui nad pole ''omad joped''. Ja isegi asjad mis minu pahaduse tõttu on kaotsi läinud või mille ma olen suutnud totaalselt pekki keerata, on võimalik veel midagi alati muuta kui asi on ehe ja hea ja südamlik. Loodan, et leian aega, et siia rohkem kirjutada, et rohkem kunagi meenutada ja mäletada, miks on asjad maailmas just nii.
Head ööd :)
Pirate
Tellimine:
Postitused (Atom)