Lootes, et sel aastal tuleb tali teisiti, ja ennäe imet, tuligi!
Kõik on olnud suurepärane, tore ja hea, kuni eilse õhtuni, mil sain nii jahmatava ''kingi'' osaliseks, et selle tagajärjed on mulle endale veel väga segased ja selgusetud.
Alustan headest asjadest...
Kummalisel kombel pole sel aastal mitte kusagil jõulu ajal lund, mis on veidi harukordne, ent sellel on oma head ja vead...
23 dets panin Tlnast jooksu juba, lootes, et keskonna vahetus teeb mulle head, nagu ma alati loodan, olin väga positiivne ja ootusärevil.
Õhtul vajusin korraks imelisse unne ja pärast seda kuulasin, mis maailmas toimub ja kuidas Lõuna-Eesti inimesed peavad õigemaks elu- korraldada ja elada.
Järgmine päev oli maale minek. Mulle meeldib seal! Pole segajaid ja on rahu ja vaikus, isegi päike piilus korraks. Aitasin vanaemal suureks pidusööminguks ettevalmistusi teha ja taipasin, et seal on väga palju sarnaseid jooni mu emaga. Ometigi, kõik täiesti võõrad inimesed ju minu jaoks. Kuulasin lustakaid lugusid süldi tegemisest ja muudest viperustest, mis tegelikkuses polegi kõige hullemad asjad maailmas. Naljakas on imbuda mõnda jõulusöömingusse ja seda siis veel nautida ka, hoolimata sellest, mida teised arvavad. Tahaks, et mul oleks ka kunagi nii. See oli tore.
Järgmisel päeval suundusin oma koju, kus oli meid üllatavalt palju kogunenud. Ma ei tähista üldiselt jõule, ma ei hooli nendest ja minu jaoks on see päev nagu iga teine. Kiirelt sain veel vahepeal kokku vana muusikakooli rahvaga, kes pole ikka üldse muutunud.
Õhtusöögi osas otsustasin teha kannapöörde ja võtsin kapist välja serviisi, mida pole vist kunagi kasutatud. Sõime jõulusööki, nii palju kui meid siis õhtu lõpuks jäänud oli, kuid hinges tundsin ette juba, et midagi kriibib mind, midagi hakkab kohe juhtuma... Tundub, et mida vanemaks saan, seda rohkem võin oma sisetunnet usaldada.
See mis edasi sai...pole isegi väärt kirjutamist siia ma arvan...pean selle koormaga kuidagi teisiti tegelema, et see kergemaks ükskord läheks. Kas kunagi läheb?
Las siis jääda nii praegu. Selline teistmoodi jõuluaeg oli sel korral.
häid pühi
Pi
laupäev, 26. detsember 2015
teisipäev, 22. detsember 2015
Kukla mured
On paar asja, mis mul kuklas kükitavad ja millest peaksin siia read kirja saama, et ehk jääb siis rahulikumaks.
Alustan millestki toredast kõigepealt.
Poleks kunagi uskunud, et ma võin ka heaks ''lapseks'' saada, kellel hakkavad päkapikud käima. :) On loogiline, et neid pole olemas ja isegi kui oleks, ei jõuaks nad minuni, aga tegelikkuses tekitab see reaalselt nii hea tunde hommikul, kui ärkad ja näed, et sind on jälle premeeritud. Tunned korraks, nagu oleks su olemasolu vajalik ja oluline ja väike meene teeb pai hingele. Õnnehormoonid ärkavad ja saan uude päeva minna hea tujuga, isegi kui sisimas on halb, kurb või katkine tunne. Olen õppinud seda varjama, vähemalt ma ise arvan nii, tunnen nii ja loodan, et see kukub umbes täpselt nii välja, et enamus ajast ei tea keegi mida või kuidas ma end tunnen.
Isegi kui ma tahaksin end hästi tunda, siis tegelikkuses istub mul kuklas teadmine asjadest, mida ma ei julge ega taha kõva häälega välja öelda. Mida isegi ei julge kuhugi kirja panna... Kinnitan endale, et ''see'' muutub, et ''seda'' pole päriselt ja ''kõik'' saab korda. Ma ei julge vastupidise peale isegi mõelda, sest öeldakse, et mõttel on väga suur jõud. Tõsiasi on see, et ma ei peagi selle peale mõtlema, sest teatava tsükli järgselt meenutab ta mulle ise ennast, et kõik on tegelikult nii, et ma ei saa õnnelikuks. Ma ei saa kunagi rahu ega kindlustunnet. Mulle pole antud, seda õnne, mida ma tegelikult ainukese asjana siin maailmas vajan. Selle asemel vasardatakse, kuidas ma pole ''see'', et ma pole ''see õige'', ''see'' keda vajatakse, ''see'' kes teeb kõik heaks, ''see'' keda tegelikkuses oodatakse...
Kes see ''see'' on siis??? Ja miks või mis temas nii palju paremat on??
Ma olen muutunud ja muutnud end...väga palju muutunud. Viimasel ajal mõtlen tihti selle peale, mis toimus ja oli täpselt aasta tagasi... Ma tegin nii palju haiget ja valesid otsuseid, nii endale, kui ka enda jaoks olulistele ja kallitele inimestele. Nüüd, aasta hiljem, olen ma täiesti teine inimene. Ma ei karju peaaegu üldse, ma ei mäleta, millal ma endast nii välja läksin, et oleksin kelellegi teisele peale iseenda haiget teinud. Öeldakse, et inimesed ei muutu, aga ise enese näol näen ma, et see on vägagi võimalik. Muutumine oleneb vaid enesest ja inimestest, kes on su ümber.
Samas tulevik on nii tume... Isegi siis, kui kõik oli väga halvasti, ma teadsin alati, et kõik saab korda... Aga enam ma ei tea seda. Ma elan päev korraga ja loodan nii väga, et see ei lõppe veel, et see aeg või tsükkel ei saa veel läbi mu elus. Sest hoolimata ebaõnnest, mis minuga kaasas käib, tunnen ma, et olen õnnelik, kui ma vaid oskaks sellest kinni hoida. Samas, keegi ei saa kedagi kunagi kinni hoida...
Nagu ütlevad laulusõnad: ''If you love somebody, set them free!''
Pi.
Alustan millestki toredast kõigepealt.
Poleks kunagi uskunud, et ma võin ka heaks ''lapseks'' saada, kellel hakkavad päkapikud käima. :) On loogiline, et neid pole olemas ja isegi kui oleks, ei jõuaks nad minuni, aga tegelikkuses tekitab see reaalselt nii hea tunde hommikul, kui ärkad ja näed, et sind on jälle premeeritud. Tunned korraks, nagu oleks su olemasolu vajalik ja oluline ja väike meene teeb pai hingele. Õnnehormoonid ärkavad ja saan uude päeva minna hea tujuga, isegi kui sisimas on halb, kurb või katkine tunne. Olen õppinud seda varjama, vähemalt ma ise arvan nii, tunnen nii ja loodan, et see kukub umbes täpselt nii välja, et enamus ajast ei tea keegi mida või kuidas ma end tunnen.
Isegi kui ma tahaksin end hästi tunda, siis tegelikkuses istub mul kuklas teadmine asjadest, mida ma ei julge ega taha kõva häälega välja öelda. Mida isegi ei julge kuhugi kirja panna... Kinnitan endale, et ''see'' muutub, et ''seda'' pole päriselt ja ''kõik'' saab korda. Ma ei julge vastupidise peale isegi mõelda, sest öeldakse, et mõttel on väga suur jõud. Tõsiasi on see, et ma ei peagi selle peale mõtlema, sest teatava tsükli järgselt meenutab ta mulle ise ennast, et kõik on tegelikult nii, et ma ei saa õnnelikuks. Ma ei saa kunagi rahu ega kindlustunnet. Mulle pole antud, seda õnne, mida ma tegelikult ainukese asjana siin maailmas vajan. Selle asemel vasardatakse, kuidas ma pole ''see'', et ma pole ''see õige'', ''see'' keda vajatakse, ''see'' kes teeb kõik heaks, ''see'' keda tegelikkuses oodatakse...
Kes see ''see'' on siis??? Ja miks või mis temas nii palju paremat on??
Ma olen muutunud ja muutnud end...väga palju muutunud. Viimasel ajal mõtlen tihti selle peale, mis toimus ja oli täpselt aasta tagasi... Ma tegin nii palju haiget ja valesid otsuseid, nii endale, kui ka enda jaoks olulistele ja kallitele inimestele. Nüüd, aasta hiljem, olen ma täiesti teine inimene. Ma ei karju peaaegu üldse, ma ei mäleta, millal ma endast nii välja läksin, et oleksin kelellegi teisele peale iseenda haiget teinud. Öeldakse, et inimesed ei muutu, aga ise enese näol näen ma, et see on vägagi võimalik. Muutumine oleneb vaid enesest ja inimestest, kes on su ümber.
Samas tulevik on nii tume... Isegi siis, kui kõik oli väga halvasti, ma teadsin alati, et kõik saab korda... Aga enam ma ei tea seda. Ma elan päev korraga ja loodan nii väga, et see ei lõppe veel, et see aeg või tsükkel ei saa veel läbi mu elus. Sest hoolimata ebaõnnest, mis minuga kaasas käib, tunnen ma, et olen õnnelik, kui ma vaid oskaks sellest kinni hoida. Samas, keegi ei saa kedagi kunagi kinni hoida...
Nagu ütlevad laulusõnad: ''If you love somebody, set them free!''
Pi.
teisipäev, 15. detsember 2015
Kalli-musi-pai - suhkrusai
Lõppuks ometi on mul natuke aega kirjutada, mis kõik vahepeal juhtunud on ja juhtumata jäänud.
Kindlasti üks suurimaid sündmuseid minu jaoks on eelmisel nädalavahetusel toimunud ''suur'' sünnipäev. Suur on jutumärkides, sest sellest võtsime osa vaid meie kaks, aga kui see inimene vaid teaks kui kaua ma seda plaanisin juba ellu viia, siis see väärib juba eraldi medalit.
Kingituseks korraldasin talle selleks aastaks siis tema enda ära röövimise. Sõidutasin ta Pärnusse, kus lesisime mitu tundi erinevates saunades, Sellele järgnes ilus valgete lisadega hotellituba. Edasi viis tee meid kohustuslikus korras Steffani pitsasse, kus ma sain kah lõpuks esimest korda elus ära käidud Kahjuks pean tõdema, et oli küll toitev ja tore, aga mitte kuigi ahvatleva väsimusega ja mitte just top kolm minu jaoks. Aga ei, väga taskukohaste hindadega koht, ma ütleks. Kunagi satub veelgi ehk sinna. Sellest tunglevast torisevast rahvamassist, kes seal korduvalt käib, ma otseselt aru ei saa.
Edasi ootas meid ees pehme voodi ja mõnus uinak. Ausaltöeldes poleks ma uskunud, et saunatamine võib nii kopsu kokku viia, et pärast seda kohe magus uni tuleb. Ja nii see päevake kuluski. Järgmisel hommikul oli hommikusöök ja veepargi külastus. Ühesõnaga, meeldiv nädalavahetus kalli inimesega, kulub alati marjaks ära ja laeb akusid nii et vähe pole.
Sellele kõigele järgenes loomulikult minu puhul tüüpiliseks kujunenud karm reaalsus ja trobikond ebaõnnestumiseid. Auto tahtis otsad anda ja nüüd tuleb sellega tegelema hakata, ja kõik muud mured jooksevad ka alati sinna samma auku, kus juba mingi õnnetus ees ootab.
Üks hea asi siiski on! Pean auga tõdema, et saan sel semestril oma kooli asjadega väga tublisti hakkama. Alguse töökus on nüüd viljakuseks välja kujunenud, saan rahulikumalt vähemalt sellele lainel nüüd lõpuks hingata. Täna oli üks eksam ja neljapäeval veel üks kaitsmine ja siis on ''tere jõulud'' või midagi sellist. Jõule ma paraku väga ei oota, see pole millegi ega kellegagi seotud, lihtsalt 'not my kind of celebration'. Loodan siiski sisimas, et ei pea sel ajal üksi olema või midagi kurba läbi elama.
Päike.
Kindlasti üks suurimaid sündmuseid minu jaoks on eelmisel nädalavahetusel toimunud ''suur'' sünnipäev. Suur on jutumärkides, sest sellest võtsime osa vaid meie kaks, aga kui see inimene vaid teaks kui kaua ma seda plaanisin juba ellu viia, siis see väärib juba eraldi medalit.
Kingituseks korraldasin talle selleks aastaks siis tema enda ära röövimise. Sõidutasin ta Pärnusse, kus lesisime mitu tundi erinevates saunades, Sellele järgnes ilus valgete lisadega hotellituba. Edasi viis tee meid kohustuslikus korras Steffani pitsasse, kus ma sain kah lõpuks esimest korda elus ära käidud Kahjuks pean tõdema, et oli küll toitev ja tore, aga mitte kuigi ahvatleva väsimusega ja mitte just top kolm minu jaoks. Aga ei, väga taskukohaste hindadega koht, ma ütleks. Kunagi satub veelgi ehk sinna. Sellest tunglevast torisevast rahvamassist, kes seal korduvalt käib, ma otseselt aru ei saa.
Edasi ootas meid ees pehme voodi ja mõnus uinak. Ausaltöeldes poleks ma uskunud, et saunatamine võib nii kopsu kokku viia, et pärast seda kohe magus uni tuleb. Ja nii see päevake kuluski. Järgmisel hommikul oli hommikusöök ja veepargi külastus. Ühesõnaga, meeldiv nädalavahetus kalli inimesega, kulub alati marjaks ära ja laeb akusid nii et vähe pole.
Sellele kõigele järgenes loomulikult minu puhul tüüpiliseks kujunenud karm reaalsus ja trobikond ebaõnnestumiseid. Auto tahtis otsad anda ja nüüd tuleb sellega tegelema hakata, ja kõik muud mured jooksevad ka alati sinna samma auku, kus juba mingi õnnetus ees ootab.
Üks hea asi siiski on! Pean auga tõdema, et saan sel semestril oma kooli asjadega väga tublisti hakkama. Alguse töökus on nüüd viljakuseks välja kujunenud, saan rahulikumalt vähemalt sellele lainel nüüd lõpuks hingata. Täna oli üks eksam ja neljapäeval veel üks kaitsmine ja siis on ''tere jõulud'' või midagi sellist. Jõule ma paraku väga ei oota, see pole millegi ega kellegagi seotud, lihtsalt 'not my kind of celebration'. Loodan siiski sisimas, et ei pea sel ajal üksi olema või midagi kurba läbi elama.
Päike.
reede, 11. detsember 2015
Palun lase elada...
Seda lauset või õigemini fraasi, peaks iga inimene vähemalt korra mulle oma elus ütlema \\palun lase elada\\
Ilmselt ei ole viimasel ajal kõik päris korras minuga, sest mida rohkem aega edasi, seda enam ma tunnen ängi enda sees. Mitte, et ma seda varem poleks tundnud, aga kõik asjad juskui jooksevad valesti - jälle. Jooksevad kokku. Mitte ainult minul... vaid ka inimestel kellest hoolin. Kas tõesti on see saatus või midagi suuremat? Et tuleb lihtsalt läbi teha halb/kuri etapp ja siis läheb lihtsamaks? Teen endast olenevalt kõik, et aidata ja teha paremaks teiste olukorda, kuid on siiski üks asi, mida ma pole suutnud siiani õppida. Ma arvan, et kui ma selle ükskord endale selgeks teen, siis sellega minu elu saab läbi ja tuleb kusagil mujal uus.
Halb on see, et ma endiselt ei oska seda teha... //lasta lahti inimestest//... Ma klammerdun, alati! Ja see tapab kõik, viib kõik hukatusse. Hoolimata sellest, et ma adun, mis mu problem on, ei oska, suuda või saa ma sellest jagu. See oleks nagu minust suurem...
Ma soovin vaid, et inimesed kellest hoolin, tunneksid ennast hästi!
Mis siis viimasel ajal toimunud on??
Ma olen jälle vähem kirjutama hakanud. Head mõtted tulevad just siis, kui end voodis kerra kerin ja liiga kaootiline tundub siis arvuti või paberi ja pliiatsi järgi haarata. Midagi erilist pole nagunii oelda...või siiski?
Kool läheb omasoodu, sellega on nagu on. Kahjuks on nüüd kuidagi kõik toppama jäänud ja ma ei taha väga sellega tegeleda. Mitte, et ma millegi muuga tahaksin...
Pime on koguaeg, ja mitte ainult õues, ka minu sees. Ootan iga päev, et tuleks keegi ja tekitaks valguse, vahetaks kasvõi pinri ära. Mida enam ma ootan, seda rohkem on tunne, justkui püüaks tuult väljal. Ma ei saa kätte teda. Ta ei tule...
Pi.
Ilmselt ei ole viimasel ajal kõik päris korras minuga, sest mida rohkem aega edasi, seda enam ma tunnen ängi enda sees. Mitte, et ma seda varem poleks tundnud, aga kõik asjad juskui jooksevad valesti - jälle. Jooksevad kokku. Mitte ainult minul... vaid ka inimestel kellest hoolin. Kas tõesti on see saatus või midagi suuremat? Et tuleb lihtsalt läbi teha halb/kuri etapp ja siis läheb lihtsamaks? Teen endast olenevalt kõik, et aidata ja teha paremaks teiste olukorda, kuid on siiski üks asi, mida ma pole suutnud siiani õppida. Ma arvan, et kui ma selle ükskord endale selgeks teen, siis sellega minu elu saab läbi ja tuleb kusagil mujal uus.
Halb on see, et ma endiselt ei oska seda teha... //lasta lahti inimestest//... Ma klammerdun, alati! Ja see tapab kõik, viib kõik hukatusse. Hoolimata sellest, et ma adun, mis mu problem on, ei oska, suuda või saa ma sellest jagu. See oleks nagu minust suurem...
Ma soovin vaid, et inimesed kellest hoolin, tunneksid ennast hästi!
Mis siis viimasel ajal toimunud on??
Ma olen jälle vähem kirjutama hakanud. Head mõtted tulevad just siis, kui end voodis kerra kerin ja liiga kaootiline tundub siis arvuti või paberi ja pliiatsi järgi haarata. Midagi erilist pole nagunii oelda...või siiski?
Kool läheb omasoodu, sellega on nagu on. Kahjuks on nüüd kuidagi kõik toppama jäänud ja ma ei taha väga sellega tegeleda. Mitte, et ma millegi muuga tahaksin...
Pime on koguaeg, ja mitte ainult õues, ka minu sees. Ootan iga päev, et tuleks keegi ja tekitaks valguse, vahetaks kasvõi pinri ära. Mida enam ma ootan, seda rohkem on tunne, justkui püüaks tuult väljal. Ma ei saa kätte teda. Ta ei tule...
Pi.
neljapäev, 26. november 2015
esmaspäev, 16. november 2015
Kaks maffiakutti
Mõni hommik on nii naljakas kooli tulla, teeb kohe tuju heaks. Kui poleks neid kummalisi inimesi, oleks nii nii igav.
Niisiis, jõuan mina hommikul trammi peatusesse ja endamisi veel mõtlen, et kas lähen Kopli trammiga ühe peatuse või ootan oma õiget. Aga siis märkan ma kahte inimolevust. Sellised kes kohe kaugele silma hakkavad. Natuke pungiliku lohakuse ja välimusega, jättes ülbema poolse mulje, kuid samas naljaka. Umbes nagu mingi 60-70ndate maffia filmidest mingid vennad. Ühel pikemate juustega vennal on need keeliga ilusti pea kuju järgi soengusse keelitatud. Ees on täis tumedad mendi-päikeseprillid. Seljas helepruun nahast põlvedeni ulatuv mantel, mille hõlmad on eest valla. Alt paistab kena helesinine triiksärk ja jalas helepruunid matkasaapab. Teine vend - kiitsakam ja pikemat kasvu - varjab oma silmi ümarate ''the beatles''i aegsete päikeseprillide taha. Ta riietus on küll lihtsam, aga ta hoiak on karmim. Jalas on tal tumehallid püksid ja seljas suhteliselt õhuke jope.
Üritan kuulata pealt nende vestlust, aga ei saa mitte midagi aru ja ei julge väga lähedale küljealla neile kah pugeda. Lõpuks liigavuad nad trammile ja lähen ka peale.
Ainult üks lause jääb trammisõidust nendega koos mu kõrvu kõlama. ''Mu emal on pohhui!'' Esimene mõte oli, et kui vanad nad siis olla võivad, ja teine oli see, et ilmselt see noormees on millegi pärast haavunud. Läksin koos nendega Hobujaamas maha, aga nemad kõndisid kahekesi Rotermanni kvartali poole ja mina jäin oma uut trammi ootama.
See on päris kummaline, kuidas sellised imelikud inimesed mind nii enda poole suudavad tõmmata. Ma küll pelgan, aga mulle reaalselt meeldivad sellised huvitavad inimesed ja ma olen kohati tüdinenud tavalistest persoonidest. Sellepärast mulle meeldib koguaeg minna ja olla seltskondades, kus on kahtlased - segased inimloomad.
Pi.
Niisiis, jõuan mina hommikul trammi peatusesse ja endamisi veel mõtlen, et kas lähen Kopli trammiga ühe peatuse või ootan oma õiget. Aga siis märkan ma kahte inimolevust. Sellised kes kohe kaugele silma hakkavad. Natuke pungiliku lohakuse ja välimusega, jättes ülbema poolse mulje, kuid samas naljaka. Umbes nagu mingi 60-70ndate maffia filmidest mingid vennad. Ühel pikemate juustega vennal on need keeliga ilusti pea kuju järgi soengusse keelitatud. Ees on täis tumedad mendi-päikeseprillid. Seljas helepruun nahast põlvedeni ulatuv mantel, mille hõlmad on eest valla. Alt paistab kena helesinine triiksärk ja jalas helepruunid matkasaapab. Teine vend - kiitsakam ja pikemat kasvu - varjab oma silmi ümarate ''the beatles''i aegsete päikeseprillide taha. Ta riietus on küll lihtsam, aga ta hoiak on karmim. Jalas on tal tumehallid püksid ja seljas suhteliselt õhuke jope.
Üritan kuulata pealt nende vestlust, aga ei saa mitte midagi aru ja ei julge väga lähedale küljealla neile kah pugeda. Lõpuks liigavuad nad trammile ja lähen ka peale.
Ainult üks lause jääb trammisõidust nendega koos mu kõrvu kõlama. ''Mu emal on pohhui!'' Esimene mõte oli, et kui vanad nad siis olla võivad, ja teine oli see, et ilmselt see noormees on millegi pärast haavunud. Läksin koos nendega Hobujaamas maha, aga nemad kõndisid kahekesi Rotermanni kvartali poole ja mina jäin oma uut trammi ootama.
See on päris kummaline, kuidas sellised imelikud inimesed mind nii enda poole suudavad tõmmata. Ma küll pelgan, aga mulle reaalselt meeldivad sellised huvitavad inimesed ja ma olen kohati tüdinenud tavalistest persoonidest. Sellepärast mulle meeldib koguaeg minna ja olla seltskondades, kus on kahtlased - segased inimloomad.
Pi.
pühapäev, 15. november 2015
Reede õhtu täis sündmusi
Ma tahaks tihemini kirjutada. Tahaks kõik asjad suuta kirja panna, et neid siis tulevikus mäletada ja meenutada, et teada mis oli ja olnud on.
Esiteks: Reede õhtune tankimine
Kas pole tore, kui sul on luksuslik auto tagumiku all ja sa tunned end kui kuningas, hoolimata sellest, et reaalsus näitab, kuidas sa pole selleks etapiks veel oma elus valmis. Kuidas sul pole piisavalt raha, et oma autosse korralikult isegi kütet osta. Kui ainuke reedeõhtune tegevus on sõita tanklast tanklasse, kus siis 5 või 10 euro kaupa paaki jälle täiendada. Omamoodi naljakas ja lõbus-põnev kogemus, aga kas see on elu, mida elada? Ei tegelikult, olen ja peangi olema väga tänulik selle reede eest, kus mul ei lasted üksi kodus mossitada ja vihane olla ja mul on hea meel, et suudan vahel ka väikestest asjadest rõõmu tunda.
Teiseks: Inimestel pole piire
Iga kord jõuan selleni. Mul oleks nagu väljenditest kriis, kasutan tihti seda sama. Samas võiksin ma seda ümber sõnastada ka, et ''inimlooma julmus on piiritu''. Hmm...samas päris hea, see sõnastus ma mõtlen.
See viimase aja situatsioonide kulg on äärmiselt hirmutav olnud. Paar päeva tagasi, väidetav meeletu terroristide rühitus, rünnanud inimesi ja tapnud võikalt üle saja süütu inimese. Mida vittu auaslt nagu?? Ma saan aru, et see on kõik nii rassistlik nüüd ja blaablaa eks, aga ausalt! Kui ei oska olla, siis palun vabandust, aga me ei saa teid Euroopasse lasta nii. Vb kui natuke arenete veel. Ja loomulikult pole kõik ühte moodi ja kõik moslemid ei tee sama moodi jnejne. Ometi on enamus valged inimesed suutnud kasvatada endas mingisugusegi väärikuse ja distsipliini, aga nemad ei ole. Tundub, et läheb lihtalt aega veel. Me ei saa neile leiba suhu toppides loota, et nad hakkavad meile kuuletuma. Orja aeg on läbi! Selline hirmutamine ja rahva kontrollimine paneb tundma, kui üürike on elu, kui väga tuleb hinnata neid, kes sul on ja neile tähelepanu pöörata!
Kolmandaks: Tahaks vaid aidata
Ma tean, et ma ei ole täiesti terve ja täisväärtuslik inimene. Mul on tihti ärevushäireid ja emotsioonide kontrollimatust, aga ma pole kellegi poole viimasel ajal selle murega pöördunud. Üritan ise hakkama saada, rahulikuks jääda või siis ise ennast aidata. Alati see ei mõju... Äkki ongi see loogiline, ma ei tea. Eriti õudne on aga siis, kui näed ja kuuled inimesest keda sa kunagi teadsid ja kui halvasti temal läheb ja kõik on... tahaks lihtsalt ahastada ja aidata. Aga kuidas? Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha abi? Keda on üritatud aidata, aga see pole olnud piisav? Elu on õnnetu ja täis õnnetust, ühe puhul rohkem, teise puhul vähem. Teades, mida see inimene tunneb ja läbi elab, kes end kontrollida ei suuda... paneb mind kurvastama ja samal ajal ka vihastama. Ta ei kontrolli ennast ja oma tegusid ja kui ta ükskord ärkab... võib olla liiga hilja. :(
Ei tahaks kurva tooniga lõpetada. Rääkides üldisest olust ja elust hetkel, on raske ja kiire, koguaeg kool ja töö ja mud polegi. Loodan, et kirjutan varsti jälle :)
Pi.
Esiteks: Reede õhtune tankimine
Kas pole tore, kui sul on luksuslik auto tagumiku all ja sa tunned end kui kuningas, hoolimata sellest, et reaalsus näitab, kuidas sa pole selleks etapiks veel oma elus valmis. Kuidas sul pole piisavalt raha, et oma autosse korralikult isegi kütet osta. Kui ainuke reedeõhtune tegevus on sõita tanklast tanklasse, kus siis 5 või 10 euro kaupa paaki jälle täiendada. Omamoodi naljakas ja lõbus-põnev kogemus, aga kas see on elu, mida elada? Ei tegelikult, olen ja peangi olema väga tänulik selle reede eest, kus mul ei lasted üksi kodus mossitada ja vihane olla ja mul on hea meel, et suudan vahel ka väikestest asjadest rõõmu tunda.
Teiseks: Inimestel pole piire
Iga kord jõuan selleni. Mul oleks nagu väljenditest kriis, kasutan tihti seda sama. Samas võiksin ma seda ümber sõnastada ka, et ''inimlooma julmus on piiritu''. Hmm...samas päris hea, see sõnastus ma mõtlen.
See viimase aja situatsioonide kulg on äärmiselt hirmutav olnud. Paar päeva tagasi, väidetav meeletu terroristide rühitus, rünnanud inimesi ja tapnud võikalt üle saja süütu inimese. Mida vittu auaslt nagu?? Ma saan aru, et see on kõik nii rassistlik nüüd ja blaablaa eks, aga ausalt! Kui ei oska olla, siis palun vabandust, aga me ei saa teid Euroopasse lasta nii. Vb kui natuke arenete veel. Ja loomulikult pole kõik ühte moodi ja kõik moslemid ei tee sama moodi jnejne. Ometi on enamus valged inimesed suutnud kasvatada endas mingisugusegi väärikuse ja distsipliini, aga nemad ei ole. Tundub, et läheb lihtalt aega veel. Me ei saa neile leiba suhu toppides loota, et nad hakkavad meile kuuletuma. Orja aeg on läbi! Selline hirmutamine ja rahva kontrollimine paneb tundma, kui üürike on elu, kui väga tuleb hinnata neid, kes sul on ja neile tähelepanu pöörata!
Kolmandaks: Tahaks vaid aidata
Ma tean, et ma ei ole täiesti terve ja täisväärtuslik inimene. Mul on tihti ärevushäireid ja emotsioonide kontrollimatust, aga ma pole kellegi poole viimasel ajal selle murega pöördunud. Üritan ise hakkama saada, rahulikuks jääda või siis ise ennast aidata. Alati see ei mõju... Äkki ongi see loogiline, ma ei tea. Eriti õudne on aga siis, kui näed ja kuuled inimesest keda sa kunagi teadsid ja kui halvasti temal läheb ja kõik on... tahaks lihtsalt ahastada ja aidata. Aga kuidas? Kuidas sa aitad inimest, kes ei taha abi? Keda on üritatud aidata, aga see pole olnud piisav? Elu on õnnetu ja täis õnnetust, ühe puhul rohkem, teise puhul vähem. Teades, mida see inimene tunneb ja läbi elab, kes end kontrollida ei suuda... paneb mind kurvastama ja samal ajal ka vihastama. Ta ei kontrolli ennast ja oma tegusid ja kui ta ükskord ärkab... võib olla liiga hilja. :(
Ei tahaks kurva tooniga lõpetada. Rääkides üldisest olust ja elust hetkel, on raske ja kiire, koguaeg kool ja töö ja mud polegi. Loodan, et kirjutan varsti jälle :)
Pi.
reede, 30. oktoober 2015
Pi
Nonii, ma pole jälle ikka väga pikka aega kirjutanud. Vahepeal oli isegi suletud see blogi jne. Aga kõik teed viivad alati siia tagasi. miks? lihtne, sest kõige parem on iseendast targema inimesega suhelda, kes mõistab sind ja ei halvusta ega kurjusta... see inimene ollakse ISE!
Üldse on viimasel ajal tunne, et hakkan vaikselt hulluma. Räägin ise endaga ja arutan asju endaga läbi koguaeg, viskan iseendaga nalja ja lohutan ise ennast. Miks? Sest kedagi teist ei ole olemas :D See on naljakalt irooniline ja samal ajal teeb haiget ka. Kõigest võiks lihtsalt koguaeg pohhui olla, siis saaks natukene rahulikumalt elada. Aga eiiiii!!!
Hetkel on lihtsalt tunne, et see kool ja töö tapavad mu ikka sajaga ja ainuke inimene kelle peale ma lootsin, et saan loota ja toetuda, seda inimest pole tegelikult olemas. So fuck that! Fuck everybody, and fuck everything!
Fuck you!
Pi
Üldse on viimasel ajal tunne, et hakkan vaikselt hulluma. Räägin ise endaga ja arutan asju endaga läbi koguaeg, viskan iseendaga nalja ja lohutan ise ennast. Miks? Sest kedagi teist ei ole olemas :D See on naljakalt irooniline ja samal ajal teeb haiget ka. Kõigest võiks lihtsalt koguaeg pohhui olla, siis saaks natukene rahulikumalt elada. Aga eiiiii!!!
Hetkel on lihtsalt tunne, et see kool ja töö tapavad mu ikka sajaga ja ainuke inimene kelle peale ma lootsin, et saan loota ja toetuda, seda inimest pole tegelikult olemas. So fuck that! Fuck everybody, and fuck everything!
Fuck you!
Pi
reede, 25. september 2015
Nii hea, et Sa olemas oled
M6nikord olen ma ikka reaalselt rumal!
Pole midagi hullemat, kui kaotada inimene, kes sinust tegelikult hoolib, sind armastab ja vajab. Ehk vajab isegi nii palju, et sellest ei saagi enne aru, kui kord ilma ollakse ja elu justkui kaotab m6tte...
Ma olen 6nneseen, k6ige otsesemas m6ttes. Olin maha m2ngimas oma v6imalust olla tingimusteta 6nnelik ja armastatud, lihtsalt oma lolluste p2rast. Aga tundub, et saatus ja keegi k6rgem teadis paremini, mis mulle tegelikult hea on. Ja pean t2nama 6nne, et see yks ja ainus inimene, oli just see, kes ise minust kinni hoidis ja hoolimata minu rumalusest n2itas mulle, mis tegelikult on v6itlemist v22rt! V22rt rohkem kui miski muu siin maailmas! See ongi just see inimene, kelle k6rval uinudes unustan ma maailma mured ja kelle k6rval 2rgates saan uue hingamise ja naeratuse n2ole. Yksk6ik kui suur ka hirm ei ole, et mis saab siis kui ta enam minus seda ei n2e, ei saa ma j2tta kasutamata v6imalust olla 6nnelik. 6nnelikum kui kunagi varem!
Ta on mu lemmik inimene siin maailmas! J22n talle elu l6puni t2nuv6lglaseks, et ta mind 2ra ei visanud.
Kuigi jube hirmus on. Hirm on temast ilma j22da iga p2ev ja armukadedusega suudan ma seda koguaeg ainult v6imendada. Hirm on isegi 8elda talle, et ma armastan teda, sest see teeb mu n6rgaks, manipuleeritavaks ja haavatavaks. Ma ei saa ju omati lasta endaga m2ngida. Aga ma tean, et ma ei taha temaga ega ta tunnetega m2ngida. Kahetsen, et seda tegin. Ja t6de on see, et ma armastan seda inimest p2riselt. Tunnen, et ta on minu teine pool :)
:* Pii!
Pole midagi hullemat, kui kaotada inimene, kes sinust tegelikult hoolib, sind armastab ja vajab. Ehk vajab isegi nii palju, et sellest ei saagi enne aru, kui kord ilma ollakse ja elu justkui kaotab m6tte...
Ma olen 6nneseen, k6ige otsesemas m6ttes. Olin maha m2ngimas oma v6imalust olla tingimusteta 6nnelik ja armastatud, lihtsalt oma lolluste p2rast. Aga tundub, et saatus ja keegi k6rgem teadis paremini, mis mulle tegelikult hea on. Ja pean t2nama 6nne, et see yks ja ainus inimene, oli just see, kes ise minust kinni hoidis ja hoolimata minu rumalusest n2itas mulle, mis tegelikult on v6itlemist v22rt! V22rt rohkem kui miski muu siin maailmas! See ongi just see inimene, kelle k6rval uinudes unustan ma maailma mured ja kelle k6rval 2rgates saan uue hingamise ja naeratuse n2ole. Yksk6ik kui suur ka hirm ei ole, et mis saab siis kui ta enam minus seda ei n2e, ei saa ma j2tta kasutamata v6imalust olla 6nnelik. 6nnelikum kui kunagi varem!
Ta on mu lemmik inimene siin maailmas! J22n talle elu l6puni t2nuv6lglaseks, et ta mind 2ra ei visanud.
Kuigi jube hirmus on. Hirm on temast ilma j22da iga p2ev ja armukadedusega suudan ma seda koguaeg ainult v6imendada. Hirm on isegi 8elda talle, et ma armastan teda, sest see teeb mu n6rgaks, manipuleeritavaks ja haavatavaks. Ma ei saa ju omati lasta endaga m2ngida. Aga ma tean, et ma ei taha temaga ega ta tunnetega m2ngida. Kahetsen, et seda tegin. Ja t6de on see, et ma armastan seda inimest p2riselt. Tunnen, et ta on minu teine pool :)
:* Pii!
pühapäev, 6. september 2015
Mõtte mõlgutus
Ma olen iga päevaga üha rohkem segaduses, mida oma elult ootan ja kuidas asju lahendada. Ma olen juba harjumuseks muutnud selle, et kui on probleem tekkinud, siis üritan selle est põgeneda ja end töösse uputada, kuniks asjad ise lahenema peaksid.
Ja ikka ja jälle, kui kogu lootus on kadunud mu maailams ja mull milles elada üritan on katki, nii et ma suudan ainult riismeid riisuda, leidub ikkagi kusagil keegi, kes tahab mind terveks teha ja seda ise, ilma, et ma midagi paluks või ootaks või üldse räägiks. Ma poleks iial uskunud, et inimesed, kelle ma leian teisest euroopa otsast, võivad minust rohkem hoolida, kui omad.
Seega pean suured tänud kallile Lilyle kinkima, et ta alati teab, mis nuppu vajutada, et pomm kahjutuks teha.
Ühtlasi, ma tean, et ei saa hetkel kedagi jälle usaldada ja, et olen ise selles süüdi, aga mulle tundub, et ma käitusin väga rumalalt ja oleksin äärepealt kaodanud inimese, kes hindab mind ja keda mina austan väga väga palju. Miks sellised väärad otsused üldse langetanud olen, ei tea. Muuta ei saa minevikku, ainut tulevikku. Ja lootus sureb viimasena, kõik on võimalik ja igale probleemile on alati lahendus, isegi kui me seda kohe ei näe.
Hinges ikka kripeldab, et kui elus midagi väga valesti läheb, siis tahan selle oma kehale jäädvustada. Hakkasin täna uurima, et mida mu uus projekt võiks tähendada ja jõudsin hoopis parima seletuseni oma viimase projekti kohta. Ikka on nii, et inimesed alati küsivad, mida üks või teine tähendab, aga tõde on see, et iga inimese jaoks tähendavad ja seostuvad need erinevate asjadega.
Minu jaoks on täpselt see kirjeldus: stands for guidance, direction and finding a way home - idee on alati järgida oma unistusi. It is symbolic of staying your course in life and to not give up no matter how rough things may seem. It will guide me where I need to be. Samuti see kaitseb mind rasketel aegadel ja eriti vetes ja alati jätab kindlustunde, et ma jõuan koju, kus iganes see siis ka poleks.
Pii!
Ja ikka ja jälle, kui kogu lootus on kadunud mu maailams ja mull milles elada üritan on katki, nii et ma suudan ainult riismeid riisuda, leidub ikkagi kusagil keegi, kes tahab mind terveks teha ja seda ise, ilma, et ma midagi paluks või ootaks või üldse räägiks. Ma poleks iial uskunud, et inimesed, kelle ma leian teisest euroopa otsast, võivad minust rohkem hoolida, kui omad.
Seega pean suured tänud kallile Lilyle kinkima, et ta alati teab, mis nuppu vajutada, et pomm kahjutuks teha.
Ühtlasi, ma tean, et ei saa hetkel kedagi jälle usaldada ja, et olen ise selles süüdi, aga mulle tundub, et ma käitusin väga rumalalt ja oleksin äärepealt kaodanud inimese, kes hindab mind ja keda mina austan väga väga palju. Miks sellised väärad otsused üldse langetanud olen, ei tea. Muuta ei saa minevikku, ainut tulevikku. Ja lootus sureb viimasena, kõik on võimalik ja igale probleemile on alati lahendus, isegi kui me seda kohe ei näe.
Hinges ikka kripeldab, et kui elus midagi väga valesti läheb, siis tahan selle oma kehale jäädvustada. Hakkasin täna uurima, et mida mu uus projekt võiks tähendada ja jõudsin hoopis parima seletuseni oma viimase projekti kohta. Ikka on nii, et inimesed alati küsivad, mida üks või teine tähendab, aga tõde on see, et iga inimese jaoks tähendavad ja seostuvad need erinevate asjadega.
Minu jaoks on täpselt see kirjeldus: stands for guidance, direction and finding a way home - idee on alati järgida oma unistusi. It is symbolic of staying your course in life and to not give up no matter how rough things may seem. It will guide me where I need to be. Samuti see kaitseb mind rasketel aegadel ja eriti vetes ja alati jätab kindlustunde, et ma jõuan koju, kus iganes see siis ka poleks.
Pii!
reede, 28. august 2015
Vihm
Vahel on mõnus, kui vihma sajab, nagu täna. Tunnen kuidas see ilm nutab koos minuga, see ei vaibu hetkekski, veel enam, ta tõstab hoogu ja muutub maruks. Ilmselgelt jagab loodus mu kurbust endaga, sest mitte keegi teine ei hooli.
Ma istun tööl, mõtlen oma kurbi mõtteid, mis mu südame ja kõik mu sees lihtsalt puruks rebib ja ma lihtsalt olen. Mu keha on siin, mu hing on kusagil mujal ja mu mõtted on üldse mingis kolmandas kohas.
Ma tahaks 'appi' karjuda, lihtsalt kogu hingest, aga pole mitte kellelegi karjuda ja on tunne justkui häält ei oleks. Kedagi pole. Tunnen end nii üksi.
Kuidas ma nii edasi lähen? Mis minust nii küll saab? Kellele ma saaksin toetuda, et saada jõudu edasi liikumiseks? Kes mind maaslamajat püsti aitaks?
Vastus nendele kõigidele küsimustele on ilmselt, et 'mitte keegi'...
Ma tean, et olen ise süüdi... ja edasi?...
Ma istun tööl, mõtlen oma kurbi mõtteid, mis mu südame ja kõik mu sees lihtsalt puruks rebib ja ma lihtsalt olen. Mu keha on siin, mu hing on kusagil mujal ja mu mõtted on üldse mingis kolmandas kohas.
Ma tahaks 'appi' karjuda, lihtsalt kogu hingest, aga pole mitte kellelegi karjuda ja on tunne justkui häält ei oleks. Kedagi pole. Tunnen end nii üksi.
Kuidas ma nii edasi lähen? Mis minust nii küll saab? Kellele ma saaksin toetuda, et saada jõudu edasi liikumiseks? Kes mind maaslamajat püsti aitaks?
Vastus nendele kõigidele küsimustele on ilmselt, et 'mitte keegi'...
Ma tean, et olen ise süüdi... ja edasi?...
neljapäev, 27. august 2015
Suits
Poleks kunagi uskunud, et iga kord kui närvi lähen, tunnen, et pean tubaka, nikotiini ja selle rõveda pulga järele oma käe ulatama. Kahjuks olen viimasel ajal koguaeg närvis, närviline, õnnetu, rahutu...
Ise olen süüdi! Olen jah!
Aga lahendus? Ma ei oska leida lahendust...
Sest mitte üks idee ei rahulda mind, mitte midagi ei tee mind selliseks inimeseks kes ja mis ma olla tahaks. Kas tõesti aitab sellisel juhul ainult surm?
Eile ostsin oma elu esimese tubakapaki ja kui aus olla, oli mul nii suur hirm, et pidin lihtsalt mingi suvalise asja veel poest kaasa haarama, et müüja ei vaataks mind imelikult. Kuigi vähe pohhui mida teised arvavad ju. Miks see mulle mõnel hetkel nii palju korda läheb(?) Ja samas mõnel teisel hetkel on nii pohhui, et ma võin enda alandada lasta ja mida kõike veel, aga see jätab mind külmaks, mida keegi arvab.
Kuidas ma küll oma elu ükskord lõpuks ära fiksin, nii et ma koguaeg midagi vittu ei keera? Mida ma tegema pean? Kes annab mulle vastused ja õpetab mind? Ja miks ma ei kuula kunagi targemaid?
Kui keegi korraks küsiks ja tunneks reaalselt huvi, kuidas ma end tunnen... ma isegi ei oskaks midagi öelda, sest mul on tunne, et kedagi ei koti ja kui aus olla siis mind kah ei koti. Sest ma näen, et teistel on palju halvem, teised kannatavad selle pärast, et ma üldse olemas olen. Fakkk!!!
Ise olen süüdi! Olen jah!
Aga lahendus? Ma ei oska leida lahendust...
Sest mitte üks idee ei rahulda mind, mitte midagi ei tee mind selliseks inimeseks kes ja mis ma olla tahaks. Kas tõesti aitab sellisel juhul ainult surm?
Eile ostsin oma elu esimese tubakapaki ja kui aus olla, oli mul nii suur hirm, et pidin lihtsalt mingi suvalise asja veel poest kaasa haarama, et müüja ei vaataks mind imelikult. Kuigi vähe pohhui mida teised arvavad ju. Miks see mulle mõnel hetkel nii palju korda läheb(?) Ja samas mõnel teisel hetkel on nii pohhui, et ma võin enda alandada lasta ja mida kõike veel, aga see jätab mind külmaks, mida keegi arvab.
Kuidas ma küll oma elu ükskord lõpuks ära fiksin, nii et ma koguaeg midagi vittu ei keera? Mida ma tegema pean? Kes annab mulle vastused ja õpetab mind? Ja miks ma ei kuula kunagi targemaid?
Kui keegi korraks küsiks ja tunneks reaalselt huvi, kuidas ma end tunnen... ma isegi ei oskaks midagi öelda, sest mul on tunne, et kedagi ei koti ja kui aus olla siis mind kah ei koti. Sest ma näen, et teistel on palju halvem, teised kannatavad selle pärast, et ma üldse olemas olen. Fakkk!!!
neljapäev, 20. august 2015
Kunagi tuleb aeg, kus pahad saavad karistatud
Mõnikord on tunne, et tahaks mõne inimese lihtsalt ära kägistada, sest mõni lihtsalt on nii kuradi tänamatu haige värdjas! See miks ma hetkel nii vihane olen jälle, jääb ka mulle arusaamatuks. Enne oli kõik hästi ja nüüd, nii kui mõni peast katki inimene oma suu lahti teeb, on mul kogu tuju rikutud. Miks ma end ikka ja jälle mõjutada lasen sellistel olenditel? Vähe pohhui ju! Ma ei jõua ära oodata, et see viimane aasta juba seljatatud saaks ja ma saaksin nelja tuule poole liikuda. Saaksin nautida asju ja inimesi, kes mind rõõmsaks ja õnnelikuks teevad. Leida endale ja oma elule mõtte ehk? Loo iroonia on tegelikult see, et ma olen juba eesmärgiks võtnud, et aastake mis nüüd tuleb, olen ma justkui vang. Ma olen end vaimselt ja füüsiliselt juba sellele tasandile viinud, et mul on vaja mingi asi lõpetada ja maksku see mis maksab, mul pole hinda. Olen lükata-tõmmata ja oma psüühhikas valmis kõige hullemateks õudusteks.
Mis ''kõige parem'', on see, et need inimesed ise on enda arust nii faking head ja toredad, et kõik on ju koguaeg nii hästi. Türa kuidas nad aru ei saa, et nende debiilsuse mängimine on ammu läbi nähtud... ma lihtsalt istun ja kannatan! Pean tugev olema! Isegi eile, haaah, vaadates ota inimestele, kes arvavad, et ma ei tea nende plaani ja mõtteid, nähes kuidas nad lihtsalt lambalikult naeratavad ja head nägu teevad. No tehke, kaua jaksate! Küll tuleb kord, kus kõik mis teed teisele tuleb endale tagasi.
Kui asjale positiivselt läheneda, siis ma tean, et mingi lootus ikka on. Ma teen selle hullumeelse aasta ära ja siis kui kõik läheb hästi ja saatus soosib mind (mida saatus üldiselt ei tee), et siis on mul võimalik õnne nautida ehk. Lootus sureb viimasena. ;)
Ma kujutan ette, et kui ma tasa ja targu liigun, siis inimesesd lihtsalt ei ole valmis selleks mis juhtuma võib hakata ja asjad hakkavad juhtuma ainult selle pärast, et neil on pohhui (!), et neile meeldib manipuleerida ja haiget teha (!) ja, et nad ei hooli muust kui vaid endast (!), alati on nii.
Pii.
Mis ''kõige parem'', on see, et need inimesed ise on enda arust nii faking head ja toredad, et kõik on ju koguaeg nii hästi. Türa kuidas nad aru ei saa, et nende debiilsuse mängimine on ammu läbi nähtud... ma lihtsalt istun ja kannatan! Pean tugev olema! Isegi eile, haaah, vaadates ota inimestele, kes arvavad, et ma ei tea nende plaani ja mõtteid, nähes kuidas nad lihtsalt lambalikult naeratavad ja head nägu teevad. No tehke, kaua jaksate! Küll tuleb kord, kus kõik mis teed teisele tuleb endale tagasi.
Kui asjale positiivselt läheneda, siis ma tean, et mingi lootus ikka on. Ma teen selle hullumeelse aasta ära ja siis kui kõik läheb hästi ja saatus soosib mind (mida saatus üldiselt ei tee), et siis on mul võimalik õnne nautida ehk. Lootus sureb viimasena. ;)
Ma kujutan ette, et kui ma tasa ja targu liigun, siis inimesesd lihtsalt ei ole valmis selleks mis juhtuma võib hakata ja asjad hakkavad juhtuma ainult selle pärast, et neil on pohhui (!), et neile meeldib manipuleerida ja haiget teha (!) ja, et nad ei hooli muust kui vaid endast (!), alati on nii.
Pii.
teisipäev, 18. august 2015
'The Man from Earth'
Tere
Nägin täna üle pika aja ühte üli huvitavat ja head filmi!!! Soovitan kindlasti! Iseenesest väga deep ja mõnikord natuke ka 'mind-fuck', aga kui selline teema huvitab, siis see on just rusikas silmaauku. Filmi nimeks oli ''The Man from Earth'', mis iseenesest on juba 2007 aasta film ja olin ise kah üllatunud, et polnud seda varem vaadanud. Igatahes, see film meeldis mulle esiteks oma veidruste poolest ja jällegi sain tunnistust kui silmakirjalikud on inimesed, et nad näevad ja usuvad ainult seda mida nad tahavad. Kui tobe! Maailmas on nii palju asju, millel on mitu eri versiooni, eri külge, eri olekut, aga igaüks näeb asju nii nagu tema tahab ja üldiselt minnakse vooluga kaasa ja nähakse seda mida enamik mass näeb ja arvab. Sellest filmist üks näide on see, kui peategelane väidab midagi ja mitte keegi ei taha uskuda, et ta jutt vastab tõele ja kui ta lõpuks ütleb, et okei, see oli kõik väljamõeldis, siis kõik nutavad ja on pahased, et miks ta valetas...Lol, tegelikult oli kõik tõsi, ta lihtsalt pidi ütlema, et ta valetas, et need olvused maha rahustada. Kas seda saab nimetada siis äkki hädavaleks? Ja kuidas sellisel juhul nimetada neid inimesi? Hall mass? Ilmselt nii saabki seda tõlgendada... see vale, mida tuleb kasutada siis, kui tahad teisi päästa ja neid kes kõik usuvad ainult seda mida teised usuvad.
Pole veel päris kokku ennast suutud võtta selle kirjutamise koha pealt kah ja isegi kui tuleb hirmus kirg kirjutada, siis midagi ikka ja jälle viib mu mõtted mujale ja segab mind, seega üritan tasa ja targu siia maailma tagasi tulla. Lisaks on mu graafik samuti meeletult tihe... praktika, töö ja muud tegevused sisustab kõik mu aja, kaasa arvatud ka mu vaba aja.
Head und!
Pirate
Nägin täna üle pika aja ühte üli huvitavat ja head filmi!!! Soovitan kindlasti! Iseenesest väga deep ja mõnikord natuke ka 'mind-fuck', aga kui selline teema huvitab, siis see on just rusikas silmaauku. Filmi nimeks oli ''The Man from Earth'', mis iseenesest on juba 2007 aasta film ja olin ise kah üllatunud, et polnud seda varem vaadanud. Igatahes, see film meeldis mulle esiteks oma veidruste poolest ja jällegi sain tunnistust kui silmakirjalikud on inimesed, et nad näevad ja usuvad ainult seda mida nad tahavad. Kui tobe! Maailmas on nii palju asju, millel on mitu eri versiooni, eri külge, eri olekut, aga igaüks näeb asju nii nagu tema tahab ja üldiselt minnakse vooluga kaasa ja nähakse seda mida enamik mass näeb ja arvab. Sellest filmist üks näide on see, kui peategelane väidab midagi ja mitte keegi ei taha uskuda, et ta jutt vastab tõele ja kui ta lõpuks ütleb, et okei, see oli kõik väljamõeldis, siis kõik nutavad ja on pahased, et miks ta valetas...Lol, tegelikult oli kõik tõsi, ta lihtsalt pidi ütlema, et ta valetas, et need olvused maha rahustada. Kas seda saab nimetada siis äkki hädavaleks? Ja kuidas sellisel juhul nimetada neid inimesi? Hall mass? Ilmselt nii saabki seda tõlgendada... see vale, mida tuleb kasutada siis, kui tahad teisi päästa ja neid kes kõik usuvad ainult seda mida teised usuvad.
Pole veel päris kokku ennast suutud võtta selle kirjutamise koha pealt kah ja isegi kui tuleb hirmus kirg kirjutada, siis midagi ikka ja jälle viib mu mõtted mujale ja segab mind, seega üritan tasa ja targu siia maailma tagasi tulla. Lisaks on mu graafik samuti meeletult tihe... praktika, töö ja muud tegevused sisustab kõik mu aja, kaasa arvatud ka mu vaba aja.
Head und!
Pirate
esmaspäev, 17. august 2015
No Tere!
No Tere!
Ootasin päris kaua, et uuesti kirjutama hakata siia ja mul on tunne, et nüüd on aeg küps. Pärast Portugali ja Rumeeniat on muutunud päris palju mu elus ja ka olus, mu olekus ja käitumises, kuid nüüd tunnen, nimelt just täna töölt koju kõndides, et mis ka poleks on siiski alati inimesi, kes hoolivad ja toetavad, isegi kui nad pole ''omad joped''. Ja isegi asjad mis minu pahaduse tõttu on kaotsi läinud või mille ma olen suutnud totaalselt pekki keerata, on võimalik veel midagi alati muuta kui asi on ehe ja hea ja südamlik. Loodan, et leian aega, et siia rohkem kirjutada, et rohkem kunagi meenutada ja mäletada, miks on asjad maailmas just nii.
Head ööd :)
Pirate
teisipäev, 26. mai 2015
Olen nagu fööniks
Mmmm....pole nii ammu kirjutanud siia jälle, aga lihtsalt, et endale kunagi meenutada kus ja mis ja kes ma olin mingil eluperioodil, siis panen midagi huvitavat ikka kirja kah.
Kahju, et elus asjad mõnikord liiga ootamatuid käike teevad, aga mõni hetk tuleb lihtsalt kõigest lahti lasta ja vaadata mis saama hakkab.
Enne kui Eestist lahkusin, olin kindel, et üks inimene jääb igavesti minuga, ükskõik mis tasandil siis, hingeliselt või füüsiliselt või kas või nii palju, et tunneb huvi, kas ma elus või surnud. Aga aeg muudab meid ja parandab haavad. Ma loodan, et ta on õnnelik, sest isegi kui ma ei tea kuidas tal läheb ja mis tema elus toimub, siis ma hoolin temast kuni surmani, sest nii on lihtsalt. Oli aeg, kus see inimene oli kogu mu elu ja minu teine pool ja seda ei suuda keegi ära võtta ei minult ega temalt. Isegi kui asjad ei laabu alati nii nagu tol hetkel tunduks õigem, siis ma tean, et nüüd me ilmselt mõistame mõlemad, et nii oli päriselt õigem ja parem. Mul on ainult nii kahju, et ma tema elu nii raskeks tegin. Ja kui ma saaksin, siis muudaksin seda, aga mis tehtud see tehtud ja aega tagasi me enam ei keera. Eks need hetked ja kannatused mis me läbi elasime õpetasid ja muutsid meid mõlemat tugevamaks ja iseseisvamaks ja selle kõik võlgnen ma talla. Isegi kui ma seda talle kunagi ei öelnud, ega ilmselt kunagi ei ütle ka, siis tänu talle olen ma see kes ma täna olen.
Aga elu võib ka ootamatult üllatada. Ühel hetkel kui arvad, et su parim sõber ongi su parim sõber, mis iganes ka poleks, mis iganes tulest ja veest läbi ei pea minema, siis reaalsus on see, et sellist asja ei eksisteeri kunagi. Nii sama palju nagu inimesed saavad suhetega 'üle türa' nii sama palju saadakse ka 'sõbra usaldusega'. Üks peadükk on nüüd sellega jälle läbi mu elus ja kurb on, väga kurb, sest hetkel oli tunne, et keegi ei mõistnud ja tundund mind nii hästi kui tema, aga iga inimene teeb oma valikud. Tema valik oli ära jalutada mu elust, lihtsalt! Kedagi me kinni hoida ei saa, kes tahab see läheb. Mida me aga teha saame, on valida neid, keda me üldse oma ellu laseme. Iga uus kogemus annab õppetunni, mis kasvatab paksema naha. Eks kui Eestisse jõuan ja iga asi neid kalleid inimesi mulle meenutava hakkavad, on ikka kurb, aga elu ei jää seisma. Ma olen nagu fööniks, mida enam mind põletatakse, seda erksamalt ma põlen ja tuhast tõusen.
Hoolimata kõigest halvast on siiski mõned inimesed, kellest ma hoolin meeletult palju, ükskõik millised nad ka poleks ja mis vigu nad ka ei teeks. Ma tean, et tagasi minnes mind oodatakse ja ma võin siiralt öelda, et ma pole varem nii tundnud. Ükskõik kus ja kui kaua ma olen Eestist eemal olnud, reisinud või elanud, siis ma pole kunagi tundnud, et mind ootaks seal midagi või keegi, et mul oleks põhjust sinna tagasi minna. Aga hetkel ma tunnen, et kui elu mind Eestisse hetkel tagasi suunab, siis mul on isegi põhjust, miks minna, ja ma ei puikle sellele jäärapäiselt vastu nagu ma tavaliselt teeksin.
:) Piret
Kahju, et elus asjad mõnikord liiga ootamatuid käike teevad, aga mõni hetk tuleb lihtsalt kõigest lahti lasta ja vaadata mis saama hakkab.
Enne kui Eestist lahkusin, olin kindel, et üks inimene jääb igavesti minuga, ükskõik mis tasandil siis, hingeliselt või füüsiliselt või kas või nii palju, et tunneb huvi, kas ma elus või surnud. Aga aeg muudab meid ja parandab haavad. Ma loodan, et ta on õnnelik, sest isegi kui ma ei tea kuidas tal läheb ja mis tema elus toimub, siis ma hoolin temast kuni surmani, sest nii on lihtsalt. Oli aeg, kus see inimene oli kogu mu elu ja minu teine pool ja seda ei suuda keegi ära võtta ei minult ega temalt. Isegi kui asjad ei laabu alati nii nagu tol hetkel tunduks õigem, siis ma tean, et nüüd me ilmselt mõistame mõlemad, et nii oli päriselt õigem ja parem. Mul on ainult nii kahju, et ma tema elu nii raskeks tegin. Ja kui ma saaksin, siis muudaksin seda, aga mis tehtud see tehtud ja aega tagasi me enam ei keera. Eks need hetked ja kannatused mis me läbi elasime õpetasid ja muutsid meid mõlemat tugevamaks ja iseseisvamaks ja selle kõik võlgnen ma talla. Isegi kui ma seda talle kunagi ei öelnud, ega ilmselt kunagi ei ütle ka, siis tänu talle olen ma see kes ma täna olen.
Aga elu võib ka ootamatult üllatada. Ühel hetkel kui arvad, et su parim sõber ongi su parim sõber, mis iganes ka poleks, mis iganes tulest ja veest läbi ei pea minema, siis reaalsus on see, et sellist asja ei eksisteeri kunagi. Nii sama palju nagu inimesed saavad suhetega 'üle türa' nii sama palju saadakse ka 'sõbra usaldusega'. Üks peadükk on nüüd sellega jälle läbi mu elus ja kurb on, väga kurb, sest hetkel oli tunne, et keegi ei mõistnud ja tundund mind nii hästi kui tema, aga iga inimene teeb oma valikud. Tema valik oli ära jalutada mu elust, lihtsalt! Kedagi me kinni hoida ei saa, kes tahab see läheb. Mida me aga teha saame, on valida neid, keda me üldse oma ellu laseme. Iga uus kogemus annab õppetunni, mis kasvatab paksema naha. Eks kui Eestisse jõuan ja iga asi neid kalleid inimesi mulle meenutava hakkavad, on ikka kurb, aga elu ei jää seisma. Ma olen nagu fööniks, mida enam mind põletatakse, seda erksamalt ma põlen ja tuhast tõusen.
Hoolimata kõigest halvast on siiski mõned inimesed, kellest ma hoolin meeletult palju, ükskõik millised nad ka poleks ja mis vigu nad ka ei teeks. Ma tean, et tagasi minnes mind oodatakse ja ma võin siiralt öelda, et ma pole varem nii tundnud. Ükskõik kus ja kui kaua ma olen Eestist eemal olnud, reisinud või elanud, siis ma pole kunagi tundnud, et mind ootaks seal midagi või keegi, et mul oleks põhjust sinna tagasi minna. Aga hetkel ma tunnen, et kui elu mind Eestisse hetkel tagasi suunab, siis mul on isegi põhjust, miks minna, ja ma ei puikle sellele jäärapäiselt vastu nagu ma tavaliselt teeksin.
:) Piret
laupäev, 14. märts 2015
Vahekokkuvõte
Pole nii ammu kirjutanud siia, aga ei oska nagu väga midagi öelda isegi...
Kõik on mu teises blogis suht olemas ja hetkel tunnen, et kõik on hästi ja sujub enam vähem. Ainuke mure on see, et ma olen mõnikord liiga sõbralik inimestega ja siis mind mõistetakse nii valesti!! Ma olen hea ja tahan aidata, aga mulle tundub, et mõnikord järgneb sellele kohe mingi meeldimine ja sellele omakorda pettumine, sest ma ei vasta sellistele asjadele nagu inimesed ootavad.
Muidu on päris kummaline ja huvitav jälgida siinset seltskonda üldse, olen päris palju leidnud inimesi, kes on kiiksuga nagu mina ja see teeb ainult rõõmu. Kui Eestis pidin selliseid asju tikutulega otsima, siis siin on rohkem selliseid õnneks. Aga on ka halli massi loomulikult, eks see ole paratamatus.
Mõned toredad asjad muudavad selle kõik mu jaoks olematuks ja kõik probleemid tunduvad siin palju lihtsamad kui muidu. Ma naudin elu siin ja see koht teeb mind nii õnnelikuks.
Näiteks eile..juhtus midagi ootamatut...nägin esimest korda elus reaalselt langevat tähte, mitte sellist nagu eestis, et pole kindel kas see oli lennuk või täht või mis asi..äkki oli sodi silmas hoopis. :D See oli reaalne värk!
Mu laused on nii naljakad hetkel kuidagi... vb ei peaks kirjutama rohkem... Kogu oluline info on nagunii mu portugali blogis olemas. :)
Piret
Kõik on mu teises blogis suht olemas ja hetkel tunnen, et kõik on hästi ja sujub enam vähem. Ainuke mure on see, et ma olen mõnikord liiga sõbralik inimestega ja siis mind mõistetakse nii valesti!! Ma olen hea ja tahan aidata, aga mulle tundub, et mõnikord järgneb sellele kohe mingi meeldimine ja sellele omakorda pettumine, sest ma ei vasta sellistele asjadele nagu inimesed ootavad.
Muidu on päris kummaline ja huvitav jälgida siinset seltskonda üldse, olen päris palju leidnud inimesi, kes on kiiksuga nagu mina ja see teeb ainult rõõmu. Kui Eestis pidin selliseid asju tikutulega otsima, siis siin on rohkem selliseid õnneks. Aga on ka halli massi loomulikult, eks see ole paratamatus.
Mõned toredad asjad muudavad selle kõik mu jaoks olematuks ja kõik probleemid tunduvad siin palju lihtsamad kui muidu. Ma naudin elu siin ja see koht teeb mind nii õnnelikuks.
Näiteks eile..juhtus midagi ootamatut...nägin esimest korda elus reaalselt langevat tähte, mitte sellist nagu eestis, et pole kindel kas see oli lennuk või täht või mis asi..äkki oli sodi silmas hoopis. :D See oli reaalne värk!
Mu laused on nii naljakad hetkel kuidagi... vb ei peaks kirjutama rohkem... Kogu oluline info on nagunii mu portugali blogis olemas. :)
Piret
pühapäev, 8. veebruar 2015
Elan Portugalis nüüd
Olen omadega jõudnud Portugali ja elan kuni suve keskpaigani siin nüüd. Hetkel tundub, et polegi nii hull kui kartsin ja arvasin, inimesi on igasuguseid ja elus tuleb harjuda asjadega, mis mõnikord ei pruugi meeldida. Igatahes, olen õppinud, et siin liigub kõik aegluubis ja asjad on viimasel minutil just selle pärast, et välja mõelda kiireid ja innovaatilisi lahendusi.
Tahaks öelda, et ma ei igatse ega mõtle mitte millelegi, mis eestis on, aga see pole nii, ilmselt see on üks inimeseks olemise tunnuseid, et isegi kui tahad ja üritad, siis ei saa ennast kõigest välja lülitada ja teatav seeme jääb ikka sügavale sisimasse...iseasi on muidugi see, kui hästi või halvasti keegi seda seemet üritab ärgitada kasvama või kui edukalt keegi sunnib pigem seda seemet surema. Sisimas ma ei soovi ilmselt, et see seeme sureks ja seega kõikidest teistest hoolimata ja kõigi ponnistusi trotsides kastan ma seda seemnekest, kuigi ma ei tea miks, see ilmselt ei ole hea mitte kellelegi ja lõpuks jään ma ikka oma seemnekesega üksinda...
Aga see selleks, aitab kurbadest teemadest...üritan olla avatum ja asjalikum ja ennast harida, et tagasi minnes oleks mul maailmale midagi pakkuda.
Tahaks öelda, et ma ei igatse ega mõtle mitte millelegi, mis eestis on, aga see pole nii, ilmselt see on üks inimeseks olemise tunnuseid, et isegi kui tahad ja üritad, siis ei saa ennast kõigest välja lülitada ja teatav seeme jääb ikka sügavale sisimasse...iseasi on muidugi see, kui hästi või halvasti keegi seda seemet üritab ärgitada kasvama või kui edukalt keegi sunnib pigem seda seemet surema. Sisimas ma ei soovi ilmselt, et see seeme sureks ja seega kõikidest teistest hoolimata ja kõigi ponnistusi trotsides kastan ma seda seemnekest, kuigi ma ei tea miks, see ilmselt ei ole hea mitte kellelegi ja lõpuks jään ma ikka oma seemnekesega üksinda...
Aga see selleks, aitab kurbadest teemadest...üritan olla avatum ja asjalikum ja ennast harida, et tagasi minnes oleks mul maailmale midagi pakkuda.
kolmapäev, 21. jaanuar 2015
Maailma parim detektiiv
Üllatus, üllatus... olen mitu päeva jälle kerges masenduses olnud ja ennast süüdi tundnud asjades milles ma isegi süüdi pole ja mida ma teinud ei ole, mida ma isegi kuidagi suunanud ega mõjutanud ei ole.
Vähemalt sain kinnitust oma kahtlustele ja tõestusmaterjalid jooksid kah mulle ise sülle. Jääb üle vaid tõdeda nüüd, et olen ikka paganama hea detektiiv ja uurija.
Esiteks olen kahtlustanud, et mõni inimene on lihtsalt südametult mulle juba pikemat aega valetanud ja noo enam selgemalt ei saagi seda kõike lagedale tuua, kui see mis paar päeva tagasi toimus. Aga see polegi põhiline, sest kusagil sisimas ma teadsin seda juba ammu ju.!? Haiget teeb ikka ja jääb tegema ilmselt veel väga pikaks ajaks, aga see kõik annab jõudu edasi minna. Poetan oma pisarad ära, kuni valu väiksemaks jääb ja mõtlen sellele, et enam ma endaga nii teha ei lase!
Teiseks, pole midagi uut ilmselt see, et alati oota halba inimestelt, kes sulle kõige lähemale on pugenud ja keda sa tegelikult ei tunne, sest tihtilugu on just need samad inimesed need, kes sulle s***a tahavad keerata ja mitte ainult..nad ka reaalselt teevad seda. Ise naeratades ja naiivset mängides...rõhk sõnal MÄNGIDES, sest praktika näitab, et sellised on nii läbinähtavad ja litsakad ja kergemeelsed inimesed! Aga ka see ei heiduta mind enam... kord juba oli mu elus see etapp, kus mu sõbranna sebis mu kutiga või vastupidi, ei saanudki sellest kunagi sotti, ja tol korral ma hammustasin keelde ja jäin paigale. Sel korral ma sülitan selle peale ja saadan kõik kus kurat! :) Saan nüüd rahulikumalt hingata vähemalt, sest tean TÕDE!
cheers
Vähemalt sain kinnitust oma kahtlustele ja tõestusmaterjalid jooksid kah mulle ise sülle. Jääb üle vaid tõdeda nüüd, et olen ikka paganama hea detektiiv ja uurija.
Esiteks olen kahtlustanud, et mõni inimene on lihtsalt südametult mulle juba pikemat aega valetanud ja noo enam selgemalt ei saagi seda kõike lagedale tuua, kui see mis paar päeva tagasi toimus. Aga see polegi põhiline, sest kusagil sisimas ma teadsin seda juba ammu ju.!? Haiget teeb ikka ja jääb tegema ilmselt veel väga pikaks ajaks, aga see kõik annab jõudu edasi minna. Poetan oma pisarad ära, kuni valu väiksemaks jääb ja mõtlen sellele, et enam ma endaga nii teha ei lase!
Teiseks, pole midagi uut ilmselt see, et alati oota halba inimestelt, kes sulle kõige lähemale on pugenud ja keda sa tegelikult ei tunne, sest tihtilugu on just need samad inimesed need, kes sulle s***a tahavad keerata ja mitte ainult..nad ka reaalselt teevad seda. Ise naeratades ja naiivset mängides...rõhk sõnal MÄNGIDES, sest praktika näitab, et sellised on nii läbinähtavad ja litsakad ja kergemeelsed inimesed! Aga ka see ei heiduta mind enam... kord juba oli mu elus see etapp, kus mu sõbranna sebis mu kutiga või vastupidi, ei saanudki sellest kunagi sotti, ja tol korral ma hammustasin keelde ja jäin paigale. Sel korral ma sülitan selle peale ja saadan kõik kus kurat! :) Saan nüüd rahulikumalt hingata vähemalt, sest tean TÕDE!
cheers
neljapäev, 15. jaanuar 2015
*if you want the rainbow, you have to deal with the rain*
*if you want the rainbow, you have to deal with the rain*
Ma tunnen kuidas iga p2ev on ikka veel raske olla, millal ometi paremaks hakkab minema? Aga ma ei teagi, kas 6nneks v6i 6nnetuseks saan ma iga p2ev midagi uut halba teada selle inimese kohta ja see muudab midagi... Hetkeks tekitab vihastust, siis tylgastust, siis kurbust ja siis...m6tlen kuidas pean lahti laskma. Inimesest kes pole minust kunagi hoolinud...kes hoolib alati vaid iseendast ja ainult iseendast. Kuidas nii saab? Kas siis see t2hendab, et ta pole v6imeline isegi kaasa tundma kellelegi? Ei tea, see ei olegi point enam...ma usun, et ta ise on nyyd siiralt 6nnelik v2hemalt. Teeb nii nagu temale hea ja 6ige on... tahaks kuidagi seda valu lihtsalt oma hingest v2lja saada...k6ike seda tunnet, et ma soovin talle ainult head. Miks mina pean midagi tundma kui temal on nii pohhui??
Vaatasin eile filmi, millest k2is l2bi see sama lause, et kui tahad 'rainbow'd, siis k6igepealt tuleb vihm yle elada. Ma elan nyyd juba m6nda aega vihmas ja ma ei tea, kas praegu r22gib minus see, et ma juba mitmendat ood j2rjest tool olen v6i lihtsalt h2bitu sisemine kurbus, millega ma ei oska tegeleda ega kuhugi teda paigutada, aga k6ik mis selles filmis oli, oli nii puhas ja valus ja ebaaus...t2pselt nagu elu on. Tekitas mulle ilmselgelt nyyd mitmeks p2evaks m6tteainet ja sisse nii mannetu ja emotsionaalse oleku. Ma tahaks lihtsalt, et tuleks aeg, kus ma saan kah vikerkaart nautida ja naeratades meenutada vanu m2lestusi, mis andsid mulle korraliku 6ppetunni. Ehk suudan ma kunagi m6ista tema otsuseid ja valikuid ja arusaamu, ehk teevad need teda 6nnelikuks...v6i noh, kindlasti teevad, sest ta t6estab seda igal sammul..oma edasi liikumisega, oma elu valikutega, oma k2ikude ja s6nadega...
Ma tunnen kuidas iga p2ev on ikka veel raske olla, millal ometi paremaks hakkab minema? Aga ma ei teagi, kas 6nneks v6i 6nnetuseks saan ma iga p2ev midagi uut halba teada selle inimese kohta ja see muudab midagi... Hetkeks tekitab vihastust, siis tylgastust, siis kurbust ja siis...m6tlen kuidas pean lahti laskma. Inimesest kes pole minust kunagi hoolinud...kes hoolib alati vaid iseendast ja ainult iseendast. Kuidas nii saab? Kas siis see t2hendab, et ta pole v6imeline isegi kaasa tundma kellelegi? Ei tea, see ei olegi point enam...ma usun, et ta ise on nyyd siiralt 6nnelik v2hemalt. Teeb nii nagu temale hea ja 6ige on... tahaks kuidagi seda valu lihtsalt oma hingest v2lja saada...k6ike seda tunnet, et ma soovin talle ainult head. Miks mina pean midagi tundma kui temal on nii pohhui??
Vaatasin eile filmi, millest k2is l2bi see sama lause, et kui tahad 'rainbow'd, siis k6igepealt tuleb vihm yle elada. Ma elan nyyd juba m6nda aega vihmas ja ma ei tea, kas praegu r22gib minus see, et ma juba mitmendat ood j2rjest tool olen v6i lihtsalt h2bitu sisemine kurbus, millega ma ei oska tegeleda ega kuhugi teda paigutada, aga k6ik mis selles filmis oli, oli nii puhas ja valus ja ebaaus...t2pselt nagu elu on. Tekitas mulle ilmselgelt nyyd mitmeks p2evaks m6tteainet ja sisse nii mannetu ja emotsionaalse oleku. Ma tahaks lihtsalt, et tuleks aeg, kus ma saan kah vikerkaart nautida ja naeratades meenutada vanu m2lestusi, mis andsid mulle korraliku 6ppetunni. Ehk suudan ma kunagi m6ista tema otsuseid ja valikuid ja arusaamu, ehk teevad need teda 6nnelikuks...v6i noh, kindlasti teevad, sest ta t6estab seda igal sammul..oma edasi liikumisega, oma elu valikutega, oma k2ikude ja s6nadega...
“You don't get to choose if you get hurt in this world...but you do have some say in who hurts you. I liked my choice.”
L6puks on ikka nii, et mis ka poleks ja mida ta ka edasi ei teeks...siis minu peas on m6te, et ta oli ainult minuga nii... just nii hea v6i nii halb nagu parajasti vajalikuks pidas...aga tunne on, nagu ta on mind oma elust maha matnud, igaveseks...ja ma ei tea, miks ma ikka veel m6tlen ja kirjutan sellest...
pühapäev, 11. jaanuar 2015
Sähh, vastus 'in my face'!
Tore lugu küll...!!! Alles eile kirjutasin, kuidas on hirm teadmise eest, et äkki see ei olnud kunagi päriselt, äkki ma olen kõik alati välja mõelnud ja inimesi kuidagi mõjutanud mulle valetama asjade kohta mida mu kõrvad lihtsalt kuulda tahaks?! Ja oh üllatust, ilma, et ma midagi küsinud, palunud või uurinud oleks jõuda...sain ma vastuse 'in my face', nagu reaalselt! Olgu mis on, aga midagi nii koledat ja südametut ma küll ei oleks osanud oodata. Iseenesest pole mina enam seotud sellega, ma mõistan seda, aga milleks saata mulle pilte sellest, kui hea ja tore kõik on? Et haiget teha, sellel pole muud seletust! Aga milleks siis eelnevalt valetada ja öelda asju, mida tegelikult ei mõeldud? Ma ei mõista...ma lihtsalt ei saa aru???!!!!
laupäev, 10. jaanuar 2015
Üks kild on alati südames kaasas
Nii, 'i am so f'-ing ready for that now!' Veri vemmeldab sees ja mu emotsioonid käivad üless-alla kiiremini kui ameerikamäed, aga ma olen nii valmis, ma tunnen kuidas mu süda kutsub mind Portugali ja ma üritan olla avatud kõigele, mida see maailma mulle pakkuda suudab! Üritan võtta maksimumi sellest kogemusest, aga vaadates neid videosid ja pilte sellest kohast kuhu ma vähem kui 3 nädala pärast lähen, tunnen ma, et ei taha sealt mitte iial tagasi tulla.. Miks see nii on, ei tea, et ma tahan alati kuhugi mujale kui siia kus on mu niinimetatud kodu? Ma ei tunne ennast siin kui kodus..hoolimata sellest, et mu sõbrad ja pere on siin, olen mina alati tundnud, et mul on kusagil mujal parem?! Kummaline...
Muidugi on mul kahju, et nii palju lahtiseid ja katkiseid asju jääb minust siia maha ja see teeb mind kurvaks, et inimesed ei taha mõista, et kõik mida ma enne oma lahkumist teen on tegelikult pikas perspektiivis seotud nende endi heaoluga. Ka mul on raske lahti lasta, eriti mõnest inimesest, aga ka asjadest, meeletult raske on, aga mis oleks selle hind, kui ma jään kinni hoidma, teadmata mis tulevik toob? Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi meelega haiget teha ja hoolimata kõigest ma austan ja armastan inimesi, kes on minuga oma elu jaganud, miks see peab nii raske olema? Ma tahaks üle kõige veel viimast korda lihtsalt näha ja rääkida, et lahkuda teadmisega, mis ka ei olnud, oli see kõik päris. Aga hirm on, mis siis kui see polnudki päris?! Kui see kõik oli vaid minu väljamõeldis? Üritasin sundida kedagi tegema ja olema keegi kes ta olla ei tahtnud ja enesele samal ajal kinnitades, et see inimene minust siiski hoolib? :( Märgid näitavad, et vb ma lihtsalt kujutasin seda kõike ette..kui kergekäeliselt kõik lihtsalt liigub edasi ja mina...oma südames jään ma ikka selliseks nagu ma olen olnud, iseasi on see millisena keegi mind mäletab ja meenutab. Killuke mu südamesse jääb igavesti, sest minu jaoks oli see päris ja ma võtan selle alati endaga kaasa, kus ma ka ei oleks ja kuhu ma ka ei liiguks.
Tahaks lihtsalt.. et ma oskaks kõik õigesti teha ja nii, et kõigil hea oleks... Kui ma vaid oskaksin...
'I miss'
Muidugi on mul kahju, et nii palju lahtiseid ja katkiseid asju jääb minust siia maha ja see teeb mind kurvaks, et inimesed ei taha mõista, et kõik mida ma enne oma lahkumist teen on tegelikult pikas perspektiivis seotud nende endi heaoluga. Ka mul on raske lahti lasta, eriti mõnest inimesest, aga ka asjadest, meeletult raske on, aga mis oleks selle hind, kui ma jään kinni hoidma, teadmata mis tulevik toob? Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi meelega haiget teha ja hoolimata kõigest ma austan ja armastan inimesi, kes on minuga oma elu jaganud, miks see peab nii raske olema? Ma tahaks üle kõige veel viimast korda lihtsalt näha ja rääkida, et lahkuda teadmisega, mis ka ei olnud, oli see kõik päris. Aga hirm on, mis siis kui see polnudki päris?! Kui see kõik oli vaid minu väljamõeldis? Üritasin sundida kedagi tegema ja olema keegi kes ta olla ei tahtnud ja enesele samal ajal kinnitades, et see inimene minust siiski hoolib? :( Märgid näitavad, et vb ma lihtsalt kujutasin seda kõike ette..kui kergekäeliselt kõik lihtsalt liigub edasi ja mina...oma südames jään ma ikka selliseks nagu ma olen olnud, iseasi on see millisena keegi mind mäletab ja meenutab. Killuke mu südamesse jääb igavesti, sest minu jaoks oli see päris ja ma võtan selle alati endaga kaasa, kus ma ka ei oleks ja kuhu ma ka ei liiguks.
Tahaks lihtsalt.. et ma oskaks kõik õigesti teha ja nii, et kõigil hea oleks... Kui ma vaid oskaksin...
'I miss'
esmaspäev, 5. jaanuar 2015
Õnnelik!
Ma olen nii õnnelik, nii kuradi õnnelik, lõpuks ometiiiii!!!
Ma olen umbes nädal, või nüüd juba rohkem isegi, ärganud iga päev õnne- ja tänutundega ja seda kõike on raske kirjeldada lausa. Ei suuda enam meenutada, millal end nii elutervena ja hoituna tundsin, et ärgates on nii palju elutahet ja avastamisrõõmu. Ma ei tea millega ma selle olen ära teeninud, sest pärast kolme aastat, mis mulle korrutati, kui halb ja paha ma olen, olen ma nüüd üle külvatud heade sõnade ja tegudega... Ma olen nii tänulik selle eest ja ma tahan kõik endast anda, et see tunne ei lahtuks. Koguaeg leian selliseid jooni, et on tunne nagu oleksin kohanud enda meesversiooni ja ma suudan teda austada ja usaldada just sellisena nagu ta on. Raske on öelda mis tegelikult saab kui ma välismaale lähen ja tema siia minust maha ootama jääb, aga kui see kõik on õige asi ja ta tõesti ootab mind, siis ma siiralt hakkan uskuma, et maailmas on ka häid asju ja need võivad ka minuga mõnikord harva juhtuda.
Kui aus olla, siis ma kardan seda päeva, mil pean hüvasti jätma... sest iga koos veedetud hetk on lihtsalt nii hea ja nii ühendav, et juba eemal veedetud päev tekitab igatsuse ja kurbuse.
...
Ma siiralt arvasin, et ma ei leia kunagi kedagi nii head ja toredat, et ma küll meeldin mõnele inimesele ehk kunagi, aga keegi pole mulle veel nii meeldinud nagu tema. Või noh..on, üks inimene on enne ka, aga pärast seda tundus küll kõik lootusetu. Kuid nüüd ma tunnen, et see on see sama tunne, mida kunagi varem olin tundnud - täiuslikkuse tunne. Enamgi veel! Ja ta oleks nagu...perfektne/täiuslik?! Ma ei tea kas sellist sõna saab kasutada tegelikult, sest keegi ei ole täiuslik, aga mul on nii kuradima hea temaga koos. Ta viitsib minuga käia ja olla ja teha ja näha asju ja...see on täpselt see, mida ma olen koguaeg lootnud ja vajanud ja mis peamine...ma ei pea üldsegi mitte ise olema see initsiaator ja utsitaja. Mida veel elult tahta? :)
Päike :)
Ma olen umbes nädal, või nüüd juba rohkem isegi, ärganud iga päev õnne- ja tänutundega ja seda kõike on raske kirjeldada lausa. Ei suuda enam meenutada, millal end nii elutervena ja hoituna tundsin, et ärgates on nii palju elutahet ja avastamisrõõmu. Ma ei tea millega ma selle olen ära teeninud, sest pärast kolme aastat, mis mulle korrutati, kui halb ja paha ma olen, olen ma nüüd üle külvatud heade sõnade ja tegudega... Ma olen nii tänulik selle eest ja ma tahan kõik endast anda, et see tunne ei lahtuks. Koguaeg leian selliseid jooni, et on tunne nagu oleksin kohanud enda meesversiooni ja ma suudan teda austada ja usaldada just sellisena nagu ta on. Raske on öelda mis tegelikult saab kui ma välismaale lähen ja tema siia minust maha ootama jääb, aga kui see kõik on õige asi ja ta tõesti ootab mind, siis ma siiralt hakkan uskuma, et maailmas on ka häid asju ja need võivad ka minuga mõnikord harva juhtuda.
Kui aus olla, siis ma kardan seda päeva, mil pean hüvasti jätma... sest iga koos veedetud hetk on lihtsalt nii hea ja nii ühendav, et juba eemal veedetud päev tekitab igatsuse ja kurbuse.
...
Ma siiralt arvasin, et ma ei leia kunagi kedagi nii head ja toredat, et ma küll meeldin mõnele inimesele ehk kunagi, aga keegi pole mulle veel nii meeldinud nagu tema. Või noh..on, üks inimene on enne ka, aga pärast seda tundus küll kõik lootusetu. Kuid nüüd ma tunnen, et see on see sama tunne, mida kunagi varem olin tundnud - täiuslikkuse tunne. Enamgi veel! Ja ta oleks nagu...perfektne/täiuslik?! Ma ei tea kas sellist sõna saab kasutada tegelikult, sest keegi ei ole täiuslik, aga mul on nii kuradima hea temaga koos. Ta viitsib minuga käia ja olla ja teha ja näha asju ja...see on täpselt see, mida ma olen koguaeg lootnud ja vajanud ja mis peamine...ma ei pea üldsegi mitte ise olema see initsiaator ja utsitaja. Mida veel elult tahta? :)
Päike :)
neljapäev, 1. jaanuar 2015
Tere 2015!
Ongi käes! Aasta 2015!
Olen endaga aus ja tean, et eelmisel aastal tegin palju halba ja kurja...mida ei oleks tohtinud, aga nüüd on kõik. Ma jätan kõik vanad asjad sinna eelmisesse, sinna minevikku, sinna kuhu ma ei tohi tagasi pöörduda ja tagasi vaadata. Mulle meeldiks mõelda, et olen leidnud enda jaoks uue hingamise ja uued inimesed, kes minust hoolivad ja mind armastavad, kuid ma siiralt üritan ennast muuta, et mitte klammerduda ja kõike jälle ära rikkuda nagu mul kombeks on.
Mis vahepeal üldse juhtunud on?... Ei mäleta nagu isegi väga, mida ma üldse siia viimati kirjutasin... Ah jaa, ilmselt sellest avariist kus mu sõber oli...kahju ainult, et ta enesele teadmata nii suure peapõrutuse sai, et selle tagajärjel ta käitumine ja suhtumine kuidagi muutusid ja ma pigem hoian temast nüüd eemale. Öeldakse ju, et teed head, aga saad ikka sitta vastu pead! Vot nüüd ma siis ei tee enam head, halba ka ei tee, aga ma lihtsalt ei topi ennast kuhugi kus mind ei vajata.
Eile oli selle eest väga tore aasta ära saatmine äraütlemata toredate inimestega. Naljakas ikka, kuidas ma kunagi kartsin nii kohutavalt, et kui mingid inimesed mu elust lahkuma peaksid, siis neid ei asenda ju miski ja siis on nii tühi ja teisi selliseid ei ole ja.... Aga tegelikus ja reaalsus näitavad mulle üha enam, et mida rohkem ma ise endale inimesi ligi lasen, seda paremad ja uuemad ja vaimselt rikkamad inimesed minuni jõuavad. Need inimesed on need, kes mind rikastavad ja minus häid omadusi ja külgi välja toovad. Kummaline iseenesest, sest täiesti võõrad ja esmapilgul vb mitte midagi ütlevad inimesed võivad juba järgmisel hetkel olla nagu vennad, õed või kaaslased.
Igatahes, olen tänulik eelmisele aastale või pigem aasta lõpule, et kohatasin nii palju toredaid uusi inimesi, kes mu ellu jälle päikest tõid. Ma siiralt loodan, et kõik hakkab lõpuks paremusepoole liikuma ja mind ootab ees midagi head veel.
On siiski üks asi veel, mis mind motiveerib ja edasi utsitab hetkel...nimelt on suur võimalus, et jätan veebruaris Eestimaaga jälle natukeseks hüvasti. Ainuke asi, mis mind selle juures kurvaks teeb on see, et mõni inimene on liiga kalliks saanud selle aja peale ja mul on raske lahti lasta, aga selleks ma treenin end iga päev, et mitte kiinduda ja kinni hoida. Kõik me oleme vabad! Koguaeg! Ja kui midagi on määratud, siis see juhtub!
Päike
Tellimine:
Postitused (Atom)