Eilne päev

Ma olen Rakveres nüüd, täna hommikul jõudsin ja ma tean, et siin on alati igav ja üks kontroll koguaeg käib, aga vb teeb see vaheldus mulle head.?
Poleks arvanud, et see eilne neli tundi und või kulmineeruda väga tegusaks ja jõuduandvaks päevaks. Kui ma lõpuks end hommikul kogusin ja voodist välja roomasin, siis teadsin täpselt, et mul tuleb kooliasjad kõigepealt ära teha. Ja nüüd ma mõtlen, et jumal tänatud, et mul pohmakat polnud. Tegin kõik vajalikud maketid täiesti valmis!
Kuna mu naabrist 'backstabbing bitch'iga ei ole võimalik suhelda, siis kirjutasin talle fb-sse, et ta helistaks sellele mutile ja ütleks, et tahame lepingu lõpetada ja ütleks mulle siis kuupäeva, millal see õudus lõppeb. Kui ta umbes 2 tundi hiljem mulle vastas, siis oli ta tekst lihtsalt üks suur mull, nagu päriselt, ta ei suutnud mulle mitte midagi normaalset öelda, ja mulle ausalt öeldes isegi tundus, nagu ta oleks tahtnud või oodanud minult mingit muud reaktsiooni. Kas tõesti ta arvas, et ma hakkan teda paluma?? Noo hallooo tõesti, tule maa peale!!!
Sain lõunal oma vennaga kokku, kes küll mitte füüsiliselt, aga vaimselt raputas minust nii palju sitta välja, et mul oli raske temaga rääkida, aga vb see on tema meetod, kuidas reaalsusesse tagasi tuua inimesi. Ja isegi kui mul oli tol hetkel valus ja raske, siis kui ma meie kohtumiselt minema sõitsin ja teise linnaotsa olin jõudnud, tundsin ma, et kogu maailm on minu kätes, ja saagu mis saab, ma pean hakkama kusagilt seda harutama. Jõudsin linna ja helistasin ise sellele mutile, ütlesin, et tahan lõpetada ja ütlen kuu ette. Ta ei reageerinud üldsegi nii nagu ma kartnud olin. Ütles, et selge selge ja kas teine läheb kah välja? Ma selle peale ei osanud tegelikult midagi vastata, kuna ma ei ole sellest 'bitch'ist eriti aru saanud. Aga ütlesin, et jah. Siis käisin vaatamas ühte kohta, kuhu ehk saan elama minna, kui kõik hästi läheb, ja taaskord ootaks mind ees midagi täiesti uut ja erakordset. Loodame parimat!
Siis rääkisin tunnikese ühe vana sõbraga, kellelt tänu jumalale sain ma infot, mida mul väga hädasti vaja on, et edasi liikuda! See oli küll saatuse enda tahe.. Nimelt, kuidas need inimesed ka teiste inimestega käituvad ja neid lihtsalt tänavale tõstavad pm..seega ma polegi ainuke ohver, selles elukoha loos. Aga ongi hea, et see läbi saab...ma päriselt ei jõua enam oodata isegi. Tõin päris palju asju juba Rkv ära kah. Õhtul käisin autot pesemas ja ootasin tund aega järjekorras, see muidugi ei olnud nii tore, aga kõne mille sel ajal sain, oli küll 'amusing'. Ma hakkasin pärast seda lausa kõva häälega naerma, sest täpselt see, mis juhtunud oli, oli see, mis juhtub inimestega, kui nad ei suuda inimlikud olla! Aga helistajaks oli 'my own best backstabbing bitch', kes karjus milline 'bitch' mina olin, et ma ei öelnud talle, et mutile helistasin. :D No kuule??!! Please!! :D Selles mõttes, et kui ta oleks mulle suutnud kordagi selgesõnaliselt öelda, et ta suudab talle ise helistada, ma oleksin võinud vabalt oodata, aga ma ei hakka ootama sellise inimese järgi, kes pasandab midagi ja siis jätab mind teadmatusse. Mul on ilmselgelt kiirem elutempo kui tal! Ja pealegi, ma poleks uskunud, et ta üldse helistada suudab, sest kui üürimaksmised on olnud või mingid muud probleemid, olen alati olnud mina see, kes on pidanud talle helistama ja temaga asju ajama. Kui tobe! Kuigi nad saaks omavahel venekeeles suhelda ja oleks kõigile lihtsam.
Igatahes, mul on hea meel, et ma ise helistasin ja et asjad kuidagi ehk lahenema hakkavad ja edasi liikuma... Midagi ei ole küll korras, aga kõik saab ju kunagi korda!!!!???

unenäod

Ma olen 4 tundi maganud täna ja ma ei tunne pohmakat ega mitte sittagi.. 'This is IT', mul on pohhui kõigest. Selline tunne, et ma olen juba nii musta auku kukkunud, et ma ei saa siit enam välja nagunii, milleks siis üldse üritada. Aaa, vb saan ikka madalamale minna, siis kui kooli pooleli jätan?
Ma ei läinud täna kooli ja töölt võtsin jälle mitu päeva vabaks, aga hetkel on mul tunne, et see korteri pauk ongi hea?! Viib mu mõtted kaugemale sellest egoistlikust olevusest ja kasvatab mu....tahaks öelda, et viha, aga ma ju kirjutasin kunagi, et ma ei vihka kedagi. :(
Kummaline on see, et mul on juba üle kuu aja olnud väga rasked unehäired ja kui ma olen suutnud magama jääda, olen ma näinud midagi kohutavat... Ja nädal tagasi nägin ma, kuidas see teine egoist, kellega koos ma hetkel veel elan ja kelle jaoks ma olen 'väike sitt', kuidas ta ütles, et kolib välja. Ja oh seda imet!!! See kõik läks täpselt nii??!!! Mis tähendab, et ka unenäod R.-i kohta on tõesed olnud. Mis tähendab ka seda, et kui ma eile nägin kahte peatut meest...??? Fuiiiii...ei, ma loodan siiralt, et asi nii kaugele ei lähe. Aga ma nägin täna kedagi veel unes..ma nägin seda nime, kellega ta nüüd on või olla tahaks, appi ja see nimi tõesti eksisteerib virtuaalmaailmas....väga halb märk, väga väga halb... :( Ma varisen kokku kohe vist...
Nägin veel kedagi, oma kunagist klassivenda, kes on nüüd mõrtsukas ja peaks kinni istuma..aga ta oli vaba, tema sünnipäev oli??! Hmm..mida see küll tähendada võib. Kui ma lage vahtisin ja ükshetk mulle kohale jõudis, et enam-vähem kõik asjad on täide läinud unes, siis ma lausa kargasin voodist püsti. See on hirmutav! Mu elu on nii kohutavalt hirmutav mu jaoks. Ma lihtsalt sooviks nii väga, et kui ma ise ennast enam kaitsta ei suuda, et siis oleks keegi, kes suudaks ja teeks seda.
... Aga pole. :(

kodutu!

Oi vittu küll, ma olen jälle niiiiiiii purjus, ma võiks iga viie minuti tagant uue sissekande teha, sest mõnikord on tunne, et see on ainuke koht, kus mind kuulatakse, kus mind vaatatakse ja kus mind tuntakse... Ma vajaksin kõike kolme hektle... aja kuna kell on nii palju juba, siis ma tean, et enamus kas magavad, või arvavad et ma lihtsalt sokin. Ma ilmselt sokin kah....aga ma olen niiiiiiii faking purjus jälle, ja öeldakse ju, et purjus inimesed täägivad tõtt... Ma tahaks nüüd kõigile tõde öelda...
Ilmselt homme kaine peaga ma kustutan selle sissekande, aga praegu... I really dont give a FUCK
Ükskõik kui purjus ma ka pole, ma tean et mu laused on niigi eba korrektsed, aga nüüd on need katastroofilised, siis mul on tunne, et ma kohtasin pärast kõike seda sitta, mis minuga on juhtunud...ma kohtasin inglit.. Ta küll ilmselgelt ei ole minuga, aga ta elab hetkeseisuga vähemalt samas linnas, ja isegi kui ta mind ei saa aidata, siis ta mõistab mind... Kas see on üldse võimalik? Või ma olen liiga purjus?? Ma ei saa lihtsalt asjadest aru ja kujutan ette,....
Well, ma olen kindel, et ma homme jälle kooli ei jõua, ma olen ikka väga purjus, ma tunnen kuidas mu pea käib ringi ja kui ma magama üritaksin minna, tuleks lihtsalt üks keti-pidu...ja seda ma ei taha..

Üks tark inimene kunagi ütles: ' keegi ei saagi su valu ära võtta, ükskõik kui väga sa ka ei tahaks', praegu ma ilmselt ei tahaks tõesti mitte midagi muud, kui et päästmist... kuigi ma tea, et ma ei suuda magama minna hetkel nii, vahet ei ole mis kell on, ma tean, et mul pole inimest kellele toetuda, sel raskel hetkel, sest ma tean, et homsest alates pole mul enam ametlikult kodu ja ma tõesti ei tea mis homne toob... Mille peale mu vend ilmselt ütleks, et ..mõtle neile, kellele pole üldse kodu..kunagi!?

Mõtle siis!? Ma mõtlen nüüd!

x

Sõprus

Wao....ausalt nagu, kes oleks arvanud, et pärast seda kõike veel selline sitarahe kaela tuleb?? Pisarad, veri, alkohol....kõik see mis sai valatud...on tegelikult palju suurema aja taga kinni...!!!
Seega, see eelmine probleem tundub hetkel köömes selle kõrval, mis mul nüüd tegelikult on... Nimelt, mul pole enam elukohta. Mida vi**u ma nüüd siis peale hakkan?? Ma tean, et ma ei suudaks ühikas elada, ma lihtsalt ei suuda, niigi raske on tuttavaga korterit jagada, mida ma siis veel võõraga teen, kellega ma peaksin ühes faking toas elama????
Mitte et see korteri jagamine teab mis lillepidu oleks...aga ma poleks iial uskunud, et kui midagi läheb sittasti siis ikka täiega, nii et sa oled niiiiiii faking kõvasti sita sees, et enam sügavamale minna ei saa?? Ja mis kõige parem, mul kummitav peas lause, mida ta mulle ütles, et ''kui mul mõni sõber veel üldse alles jäänud on''...Cmon...see et ma näen nüüd selge silmaga, et nii tema kui R. on reeturid ja mõlemad mu vastu astunud, siis ma näen, et tõelised sõbrad on siiski alles, vist... Olenematta, mida keegi mulle ütleb, siis tõelised inimesed hoiavad minust kinni, isegi kui mina nendest ei oska õigel hetkel hoida...
Ah jaa, käisin täna juuksuris, üle aasta on möödas, ja asjad mida tema ütles on kah väga õiged... kõigil ei saagi olla kutti ja sõpbu miljon tükki, mul on ühe käe sõrmedel, aga ma usun südamest, et nad armastavad mind jäägitult, ka siis kui mina olen nedega vastik...mis teebki nendest minu jaoks SÕBRAD.
Ma ei ole küll iial liiga kindel, kui väga neid usaldada saab, sest kedagi ei saa siin ilmas ju jäägitult usaldada, aga kuni ma ei saa iseennast usaldada, siis ei suuda ma ammugi kedagi teist täielikult usaldada...lihtsalt AITÄH, et tee mulle toeks olete! Ja ma luban, et kui ellu jään, siis korvan teile selle kuhjaga!!!

Issand, kõik oli okei, kuni ma suurest ängist jälle laua alla pugesin, isegi tablakas ei aidanud ega alkohol. Mida ma küll tegema pean? Kuhu ma minema pean? Miks see juba ei lõppe. Teine õlle läks lausa kaanides alla ja kolmas, ja ma tahan surra, jah, see on ametik nüüd, ma tahan tõesti jälle surra... hüvasti!

Palun tule ja vii mind ära...

See on nii haige ja nii tappev... Ma tean mida ta teinud on, ma tean kõike, sest ta arvab, et teeb mulle tagasi millegi eest, aga tõde on see, et ma pole mitte midagi nii jõhkrat ja julma teinud, mida tema mulle teeb. Ja kui ma eile suutsin talle mitte vastata, ma olin nii uhke enda üle, nii rahul, et sain sellega hakkama. Ja siis see algas..pommimine hommikul. Ma ürtasin mitte vastata ja edasi magada, aga lõpuks ma ikka murdusin, nagu alati. Ma lugesin muudkui uuesti ja uuesti, mida ta mulle kirjutas. See oli meeletu! :( ma tahtsin end puruks rebida, ma ei suutnud ennast liigutada... Vedelesin lihtsalt voodis mitu tundi veel... siis pidin end kokku võtma, natuke õppima ja varsti tuligi kõne, et pean tööle minema. Kõige haigem on see, et peale sõimamise ja alanduste oli seal ka lause, et ta igatseb mind...või igatses mind.. :( see oligi jälle see needus, mis mind murduma pani ja ma vastsin talle, mida ma mõtlen...see oli saatanast. Edasi tuli sealt ainult veel rohkem sõimu ja lõpuks nagu ikka...vaikus. Vältimine on ta lemmik tegevus ilmselgelt! Ma läksin nii närvi jälle, kaotasin ennast, pidin tableti võtma, et parem hakkaks. Natuke hakkas isegi. Sain tööle ja kõik ei tundunudki nii kohutav... Nüüd on õhtu käes ja ma olen suremas. Ma ei suuda hingata, ma ei suuda elada, ma ei suuda olla... Ma tahaks lihtsalt karjuda ja metsa joosta ja seal siis maha surra, nii et mitte keegi mind mitte kunagi ei leiaks. Ma vihkan teda! Ma vihkan ta mõrda! (keda ta minu eest varjab ja mulle valetab!) Ma vihkan oma elu ja ma vihkan kõike, mis mu ümber on! :( Palun surm, tule ja tee sellele lõpp! ;(

appi, kui valus on :...

Appi, kui raske mul on tööl olla, pisarad tahavad vägisi tulla ja mu süda on nii valus, et ma tahaks lihtsalt kokku kukkuda. :( Appi, ma pole nii ammu end nii närgana tundnud. Ma tean, et eilne öö oli katastroof, ma tean, et ma ei saanud magada ja kõik see, mis ma unes nägin, oli tõsi. Ma tean, et on! See on kohutav. Ma olen praegu nii vihane, et tahaks maha lüüa midagi... Kui kohutav! Ma tunnen end nii halvasti. Ma soovin nii kohutavalt väga kogu südamest, et mul oleks mälukaotus tema koha pealt või siis, et ma suudaks teda vihata, üle kõige siin maailmas. Aga ma ei suuda. :( ma tunnen end siis nii üksikuna. Kuigi isegi kui ma ei vihka teda, ma tunnen end ikka üksikuna. :(
Ma ei suuda kellegagi rääkida. Ema käib iga päev pinda, et miks ma midagi ei räägi ja mis mul viga on. Aga ma ei saa talle midagi öelda, ma ei tohi! Ta ei tohi teada, kui nõrk ma olen! :( Miks ma ei suuda sama teha selle jobiga?? Miks ma talle koguaeg pean näitama, kui nõrk ma tänu talle olen? Miks ma ei suuda ka tema eest oma sitasid tundeid varjata. Äkki kui ma iga päev mõtleks, et ma vihkan teda, äkki ma siis suudan?? Ma kahtlen.. :( ta on mulle põlastusväärne praegu, ma tean mida ta kõik teinud on, aga ta eitab kõike, või mis veel parem, ta isegi ei eita, ta lihtsalt ignoreerib täielikult, ei loe, ei vasta, ei mitte midagi... Ja mina nagu lollakas tõmblen. :( Miks ma ometi ei suuda lõpetada seda. Seda õudust! :( Ma tahaks nii väga, et ma ei tunneks teda, et ma poleks teda kunagi tundma saanud.. Ma oleksin palju õnnelikum siis praegu, kindlasti oleksin! Ma nean neid päevi, mil tegin valed otsused. Ma vihkan teda!
Miks ma küll ei suuda lõpetada seda?? :( Ma vihkan ennast, et ma ei suuda seda lõpetada! Ma ei suuda elada nii... Mida ma ometi tegema pean???? :'(

Ma tõstan klaasi või pudeli

Hmm, nii...mis siis vahepeal juhtunud on?
Ei tea isegi kust alustada, võibolla sellest, et lõin nina veriseks inimesel, kellest ma endiselt väga hoolin, lõpetades sellega, et ma tunnen end siiani inimvarena. Ma ei tea, mida teha?! Ma tean, mis võiks aidata, aga ma ei saa seda hetkel teha...

Niisiis, kirjutasin viimati pühapäeval, hmm... ei märganudki, et nii palju aega juba möödunud on. Esmaspäev ja teisipäev olid tihedad koolipäevad, ma eeldan, et siis väga midagi märkimisväärset ei juhtunud, või siis ma lihtsalt ei suuda meenutada. Ah jaa, kuigi teisipäeval läksin nii endast välja, et lõin kallist inimest otse näkku, nii et ninast hakkas veri jooksma. Ma tõesti ei tahtnud :( ma tunnen end nii kohutavalt halvasti selle pärast, aga ma ei suutnud enam seda valu ja viha endas hoida...Ma soovin nii väga, et ma poleks seda teinud.
Kolmapäeval olin liiga läbi omadega, et kooli minna, seega jäin koju, jah esimene kord, kui sel semestril midagi üle lasen ja kui ma õigesti mäletan, siis eelmisesl semestril ei lasknud ma üldse midagi üle, mitte ühte ainsat korda. Võin vist uhke enda üle olla. Igatahes, inka läks siis sel nädalal aiataha. Lõunast läksin tol päeval tööle juba ja olin umbes kaheksani. Koju jõudes olin ma valmistunud, mitte siia jäämiseks, aga kuhu mul ikka minna oleks olnud? Hakkasin jooma... Tuju läks grammi võrra paremaks küll, kuni hetkeni, mil hakkasin lolli mängima ja lollusi kirjutama... See selleks, seda ei tasu meenutada isegi. Uni oli isegi päris hea pärast alkohoolsete jookide tarvitamist. Neljapäeval vedasin end kooli, mul polnud valikut, mu südametunnistus andis mulle jalaga takka ja hea oligi vast. Esitasin oma mulaaži töö ära ja tegin natuke uut ning koju tagasi. Tundsin end nii halvasti, et lugesin natuke ja kukkusin magama. Päeval magades vahin ma umbes iga tunni tagant kella, nii ka sel korral, kuid sundisin end koguaeg edasi magama, sest see on aeg, mil ma ei tunne kõike seda s***a siin maailmas. Ärkasin viie paiku. Helistasin ühele vennale ja natukese aja pärast helistas mu teine vend mulle. Väga perekondlik õhtupoolik.. Avasin taaskord ühe õlle ja elu voolas mulle natuke sisse isegi. Panin riidesse ja tegin väikese tiiru linnapeal. Võibolla tegin midagi, mida poleks pidanud, aga samas, ma ei kahetse asju, mida ma ei saa muuta enam...isegi kui ma neile mõtlen, siis 'pohhui' ju tegelikult..vist...
Lõpetasin oma õhtu kusagil teises linna otsas, nuuksudes ja telefoni otsas rippudes. Oh, what a night... Mu öö oli täna rahutu, vaatasin iga tunni tagant kella, aga ma ei tunne, et ma praegu väsinud oleks. Õhtul teen oma rituaali ilmselt jälle, ja tõstan klaasi kellegi auks!

tööle minek

Wao, kui kuradi palju asju võib ikka juhtuda, kui oled terve päeva kodus vahtinud ja siis avastad, et on vaja tööle minna ja teepeal juhtub nii mõndagi...
Kõigepealt tuleb meelde, et on pühapäev ja buss sõidab nii kuidas heaks arvab. Ehk siis avastad end 10 korda bussipeatuses kella vaatamast, ja tead, et veel on 15 minutit, enne kui järgmine tuleb. Okei ootad siis ära, mis muud ikka teha. Bussi astudes näed tuttavat, keda kohe kindlasti näha ei tahaks ja teed kõik selleks, et ta sind ära ei tunneks. Paar peatust hiljem astub ta bussist maha ja vaatab sulle sügavalt silma veel enne, aga oh õnne, ta ei tunne sind tõesti ära! Midagi head kah ikka!
Siis astud bussist välja ja loodad, et jõuad ikka õigel ajal, aga playlistis mängib mingi ilgelt hea lugu ja sa lased end korraks vabaks ja hakkad nagu tantsima ja suud maigutama (õnn, et ma häält ei teinud), aga mitte päris. Ja siis ühel hetkel seisab ühe maja ukse ees pimedas keegi, keda sa ei märka enne, kui talle otsa juba jõllitad ja lollaka näoga tarretud. Oh happy days! Lõpuks kõnnid piinlikust tundes edasi, hoiad silmad maas ja ei tea kas nutta või naerda. Tööle sisenesed valid täna trepi, trepp on hea. Ja siis piuksub su telefon. Saatjaks on... pole raske arvata kes!?.. Tekst selles on...pole raske arvata...ründav nagu ikka! Ja tuju ongi jälle nullis või miinustes pigem.
Oh happy days tõesti!...

Raskem kui eile

Iga uus päev on raskem kui eelmine...
Ma mõtlen iga päev, et nii, nüüd ma enam ei vasta ja ei vaata ja ei küsi ja ei taha teada ja mind ei huvita! Mind faking ei huvita!!!! Aga miks ma ikka ja jälle leian mingi uue küsimuse oma peast, millele ma vastust tahan? Mida see annab mulle? Järjekordse vale, millesse ma usun ja saan vastu pükse? Ma ju tean tõde, mu alateadus teab ju, mis tegelikult toimub, aga kuidas ma seda endale selgeks teen? Ma treenin end iga päev ja sisendan seda endale, aga ikka ja jälle...mingi uus mõte, mida on vaja kohe küsida ja vastus saada. Kui ei saa, on paanika ja see ajab mind nii kettasse!? Ma tahan, et see ära kaob! Palun kao ära!!! Palun jäta mind rahule!!! :(
Palun!

I am so dumb

I am just so f-ing dumb :(
Ma lootsin nii väga, et millalgi hakkab ikka asi kergemaks minema ja ma olen nüüd tugev/tugevam. Aga ma pole ju, või olen? Ma küll ei nuta hüsteeriliselt, ma ei nuta enam peaaegu üldse kui aus olla, mitte millegi pärast ei nuta enam. Keegi oleks nagu kraanid kinni keeranud. Aga mu sisikond oleks nagu miljoniks tükiks. Ma tahaks lihtsalt pikali visata ja lasta soolikatel minust välja voolata. Ma olen liikumisvõimetu nüüd juba nii-või-naa. Emotsionaalsel tasandis muidugi.
Ühesõnaga, on juba kaks nädalat olnud selline tuim olla, või on see juba isegi kauem? Igatahes, olen suutnud kudagi eriti neutraalseks jääda, vahepeal küll ärritun nii kohutavalt, et oleksin valmis kellegi 'knock'i lööma, aga pole kedagi parajasti ees siis ilmselt. Ma ei tea, kus ma üldse elanud olen vahepeal ja ilmselt hingitsen veel pikka aega kusagil piiride vahel, aga nüüd on see tehtud. Ma ei tea isegi, kust ma selle jõu võtsin, aga oleksin pidanud seda juba eile õhtul/öösel tegelikult tegema. Täna läks see kõik ise kuidagi... Ja valus ja raske on, aga ma tean, et lõpuks on ta õnnelik, on nii tema kui ka ta 'ex' ja tulevikus ehk ka mina ja minu tulevik?! Loota ju võib? Aga lootus on lollide lohutus!
Ma kardan kõige rohkem, et ma murdun ikkagi varem või hiljem ja ma ei oska seda kuidagi takistada. Ma tean, et minu nõrkus on minu tugevus. Ehk siis, kuna mu enesehinnang on madalam kui muru hetkel, siis ma lasen kõigel juhtuda, mis vähegi juhtub. Põhimõtteliselt võib öelda, et mind väntsutatakse nii kuidas kellelegi meeldib ja ma olen lihtsalt ootusärevil, et NÜÜD on küll kõik teisiti. Sittagi!!! Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Ma loll ei õpi ei enda, ega ka teiste omadest. Aga eile ütles mulle üks tuttav (ta oli küll purjus ja ma pole kindel palju sel tõepõhja all on), aga ta ütles, et tunneb mind juba väga kaua ja usub minusse, et ma olen iseseisev ja saan kõigega hakkama. Et ma olen tugev! Olen või?? Jah! Ma olen, ma olen raisk kõige tugevam, kõige kuradima tugevam olen!!! Ja kui sa tropp kavatsed veel tulla ja mind emotsionaalselt tappa, siis... Ahh, keda ma lollitan, ma võin ju mõelda, et olen tugev, aga tegelikult..? Samas, kusagilt pean ma ju alustama! Ja nii ma siis istusin seal, lollakal sõbrapäeval, 'protestis', ja pisarad hakkasid jälle voolama, aga suutsin need suhteliselt kohe tagasi suruda, sest pean seda viimasel ajal palju tegema ja see on hea. Ülihea trenn!
Eilne õhtu lõppes ikka katastroofiliselt selles mõttes, nagu juba hakkab harjumuseks saama, kui viibin temaga  ühes seltskonnas. Aga parem, kui ma selle unustan ja seda isegi siia ei kirjuta...

Pole pealkirja

Kahju, et mul inimestega alati nii halvasti läheb. Nagu ma tean nüüd, siis ma pole ainuke kellel sellest kahju on ja see teeb asja veelgi kurvemaks tegelikult.
Ma ei tea mitmes nädal see juba jookseb, kui ma tunnen end nii tühjana. Lihtsalt, mitte mingisugust elujõudu pole minus enam. Ja mis mind hirmutab, on see, et ma hakkan seda kohati isegi meeldivaks pidama. Mitte et mulle meeldiks mingi tühi vaim olla, kes ringi hõljub ja keda keegi kunagi ei märka vaid pigem see, et ma hakkan nii leppima selle tundega juba. Koguaeg on ju peaaegu nii ja ehk oleks aeg leida see koht, kuhu ma kuulun. Kas see tähendab siis, et see koht on mitte kusagil, sest ma olen nii tühi... Ma sooviks nii väga, et midagi head juhutuks kah vahepeal mu elus. Ma üritan nii väga kõigest hingest hea olla teistega, isegi kui nemad minuga mitte. Ma üritan nii väga koguaeg uut lehekülge keerata, aga midagi käsib minus endiselt lugeda seda viimast lauset sellel leheküljel. Ma lohtsalt toppan, mu elu lihtsalt seisab...
Mis see küll oleks, mis täidaks mu hinge jälle millegagi, et ma midagi tunneksin? Võibolla aeg iseendale, ei aga koguaeg on mu aeg mulle endale ju. Äkki siis mõni paik, kuhu mitte keegi mind iial ei vii, mõni reis või paik, kus ma üksi julgeks olla. Ehk ma suudan seda teha? Kuidas alustada? Millest alustada?

Unustus

Nii, pidin kirjutama, mis reedel seal üritusel siis sai, kus ma nii ootusärevalt käisin.
Alguses oligi natuke 'tense' õhkkond, aga nii kui ma oma esimese 'cherry beer'i lahti tegin, suutsin end natuke vabamaks lasta ja mõtlesin, et saagu mis saab.
Ei saanudki väga midagi, tänu jumalale! Vähemalt esialgu mitte. Seda võis nimetada niiöelda korteriläbuks vms. Järjest hakkasid inimesed kogunema ja kõik lihtsalt kaanisid alkoholi, nii kuidas jaksasid. Tegime natuke vessarit ja polnudki kaugel enam aeg, kui mõni hakkas lihtsalt oma mõistusest ilma jääma tänu alkoholile. Õnneks oli piisavalt palju inimesi ja mul õnnestus eemale hoida kõige hullemast. Vähemalt päris pikka aega! Isegi Rakverest roomati kohale ja nii see õhtu kulges. Kuni ühel hetk olid mendid uksetaga... ma isegi ei küsinud ega piilunud ukseavast..ma tegin lihtsalt hooga ukse lahti ja ... voilaaa... vahtisin suu ammuli otsa ja mökkmökk. Lõpuks tõusis korteri omanik ja läks nendega koridori rääkima, ma pääsesin. Fiuh :D kuigi, mida nad mulle ikka teha oleks saanud, ma olin kõigest imepisike mutter, suure karkassi küljes. Ja lõpuks see tuli ära, nagu on alati olnud ja jääb olema, mulle öeldi kõva valju häälega näkku, kes ma selle inimese arvates olen, kelle eest ma oli alateadlikult terve õhtu põgenenud. Ma lahkusin teise tuppa... Avasin oma raamatu ja ma ei tahtnud sellele mõtleda, mis jälle juhtunud oli. Ma pole siiani sellele mõelnud. Või noh, mitte nii, et aru saada sellest või mingi järeldus teha. Mul on ausalt täiesti pohhui sellest juba! Ja nii ongi hea, aus ja õige! Kuigi ma olen tusane viimasel ajal, ma ei viitsi kellegagi rääkida ja mul pole kellegagi midagi rääkida, nad nagunii ei mõistaks mind...
Niisiis..see ongi läbi, me küll mõlemad vaikime lihtsalt ja ei räägi üldse mitte midagi, aga me mõlemad teame, et see on nüüd lõplikult läbi. Ilmselt ongi nii kõige targem ja mõistlikum seda teha. Vaikus! Kuni on ununenud!

Me kõik oleme sellised!

See on ametlik, ma vihkan ja jälestan kõiki meesterahvaid siin maailmas! Või noh, nii ei ole tegelikult õige öelda, ma ilmselgelt keskendun liialt konkreetsetele isikutele, aga mis mu 'point' on, on see, et ma ei lase enam kedagi enda lähedale ka! Kummaline on siiski see, et mu süda on justkui rahul otsustega, mille ta enda jaoks on omavoliliselt langetanud, arvesse võtmata minu tundeid, aga hinges kriibib nii kohutavalt, et tahaks otsad anda. Ma tõesti ei tea, mis saab homme, ülehomme või üle-ülehomme, aga ma tean, et nüüd pean ma tugev olema. Tugevam kui iial varem! Aga kui ma ei taha ja ei oska? Ma pole kunagi selles eriti osav olnud ju...
Kui aus olla, siis ei ole sellel kõigel enam mitte mingisugust vahet 'anyway'! Kui irooniline, ma olen ju koguaeg teadnud, kuidas alati kõik asjad mu jaoks lõppevad. Sest need kõik lõppevad tegelikult ühtemoodi. Ma ei ole iial kellegi jaoks olnud midagi erilist siin ilmas :D ja see on lausa naljakas mulle. Kuigi see pole naljakas, aga see on nii tobe ja totter! See et ma isegi mõtlen selle peale, on nii haige, et ajab mind öökima! :D Kui kuradi sinisilmselt olen ma alati uskunud, et kui inimesed minusse hästi suhtuvad, et siis nad ehk tõesti hoolivad või arvavad minust hästi ja näevad minus inimest, kui võrdväärset. Tegelikkus lõi mulle jälle järjekordselt lahtise käega vastu vahtimist! Ma pole mitte keegi, eiei, nii on vale öelda, ma olen siiski keegi, ma hingan ja eksisteerin ju, aga ma pole mitte keegi neile täissöönud tõusikutele, kelle elu eesmärk on inimestele nahavahele pugeda ja siis reaalsusega näkku lajatada. Kui nii mõelda, siis ma pole kindlasti mitte ainuke, sellises olukorras. Karm reaalsus on aga see, et keegi ei aita :D Nagu kunagi üks inimene kusagil ütles 'kõigesse tuleb suhtuda pohhuismiga ja kõigest peab pohhui olema, muidu siin maailmas ellu ei jää!' Tal oli õigus, sind süüakse elusalt, hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ja peale rüübatakse vampiirilikult verd, nii et silm ka ei pilgu tülgastusest. Põrrrrr...see idee tekitab lausa külmavärinaid minus!
Ja iga faking kord, kui on mingi aeg möödunud ja haavad lakutud, astume me kõik avasüli sinisilmselt taas maailmale vastu ja .... põmaki, ei lähegi palju aega vaja, et aru saada, millised me kõik inimesed oleme! Jah, just, me kõik! Me kõik oleme eranditult sellised! Ja ainuke, mis meid tegelikult sellest mõttetusest ja kurjusest päästab on surm, ja järgi jääb vaid lootus, et kunagi kõik muutub, et me läheme lõpuks paremasse kohta või, et meie järglastel on parem elu, kui meil oli.

Ah jaa, aga miks see mind üldse nii kettasse kõik ajab on seotud tolle üritusega, kus ma eile õhtul-öösel viibisin. Aga sellest kirjutan ilmselt homme.

Ootamatu

Ma sain ühe raamatu (niinimetatud esimese osa) läbi..ja ma olen hämmingus, kurb, kuri, vihane... Ma elasin nii sisse sellesse elusse seal, et olen enda peale nii pahane, kui samastan end nende tegelastega ja... Miks see nii lõppema pidi? Kus on headus ja armastus??? Ma ei tea, ma olen nii segaduses, et ma ei suuda end kokku võtta. Tahaks, et see muutuks, et selle raamatu lõpp oleks midagi muud, kui see praegu oli... teine osa peaks iseenesest sealt jätkuma, kus esimene lõppes, juba natuke 'peek'isin ka tegelikult ja tundub, et nii läheb, aga mu kõik kooliasjad ja muud asjad on ripakil tänu sellele, et olen asunud kellegi teise elu elama?! Miks?
Ma ei suuda oma mõtteid koondada, pigem leian mõtted kellegi teise peal. Aga mitte head mõtted või head?.. ma isegi ei tea mida ma mõtlen, aga seal on teised inimesed sees, see on kindel...
Liiga segane!

Pean end tänase õhtu jaoks kindlasti kokku võtma, sest mingi istumine toimub vist ja ma ei taha, et keegi aru saaks, et mul midagi viga on..midagi, mida ma ise ei suuda endale seletada ega selgeks teha!

Tehtud tühjus!

Niisiis, ma tegin ära selle, mida ma eile kartsin, et ma teen, ja see ei muutnud mitte midagi ei minu ega kellegi teise jaoks. Ma nii väga ootasin ja lootsin, et sellel kõigel on midagi head mulle pakkuda või mingi lootus on kusagil ikka alles. Aga pole! Pole midagi loota siin maailmas! Ainult iseendale saab loota ja tihtipeale ei saa seda isegi enam...
Ah mis siin ikka halada. Ootasin lihtsalt jälle midagi, mida pole võimalik lihtsalt saavutada.

Iseenesest eilne päev ju polnudki nii halb..ehk mõtlen lihtsalt üle nagu mulle kombeks. Sai ju koolis nalja ja ma vähemalt sain proovida asju muuta enda jaoks, mis sellest, et see ei vastanud mu ootustele ja pean ikka jääma nii nagu ma olen.
Kõige kummalisem on see, et ma tunnen tühjust sellega seoses. See pole asi, mida tavapäraselt võiks arvata, et inimesed teevad ja keegi ilmselt ei ootaks iial minult midagi sellist. Ja võiks arvata, et inimesed suhtuvad sellesse pinnapealselt ega tahagi teada selliste olukordade tagamaid. Siis ikkagi jättis see mind nii tühjaks. Umbes täpselt sellise tunde, et seda polegi juhtunud tegelikult.
Mu pea on liiga sassis viimasel ajal...
Täna käisime oma kursusega niinimetatud ekskursioonil ühes ettevõttes, et mingit aimdust ja maiku saada oma ´area-st´. See oli üpris hirmutav..väga massiline liinitöö ja mu süda hüppas saapasäärde palvetades, et ma kunagi ei peaks midagi sellist tegema. Kuigi keegi peab ju ka seda tegema?! Ettevõttes oli siiski 3 tehnoloogi ja üks töö mulle isegi sobiks, arvutitaga lõikeid sättida niiöelda. Selle vastu poleks mul isegi midagi! Ellujääjad jäävad ellu selles valdkonnas ja nõrgad orjastatakse, enam pole kahtlustki.
Mul on vedanud, et saan viimasel ajal koguaeg autoga kooli ja enamasti ka koju. Täna M-ile on mu elu palju palju lihtsam. Tahaks mõnikord olulistele inimestele nii väga seda teavitada, kui vajalikud nad mu elus on, aga ma ilmselt pole piisavalt osav selliste emotsioonide edasiandmises. See selleks...
Ka täna korjas ta mu peale, tal oli veel sõbranna kaasas, kelle ta tööle viis ja teepeal korjasime ka ühe kursaõe peale. Aga mu päev oli kuidagi liiga erakordselt emotsioonitult alanud, et ma lihtsalt ei suutnud eriti jutujärjele saada. Istusin M-i seljataga ja vaatasin lihtsalt tühja pilguga autoaknast välja. Ilm oli tõesti lummav täna, aga ma ei tajunud maailma enda ümber. Pärast seda, kui Kristiine juures oli sõbranna maha pandud ja kursaõde ette istus, nad rääkisid terve tee. Ma nagu polnud üldsegi seal! Aga kus ma siis olin? Kui me lõpuks kohale jõudsime ja mult küsiti, et kas midagi on juhtunud, vastasin ma kiirelt ´Ei, miks?´ ja tegin nii usutavad fake-naeratust kui suutsin. Ma ei tundnud midagi ja otseselt nagu ei olnud ju midagi juhtunud ka. Ma lihtsalt ei tundnud, et mul midagi öelda oleks. Ma isegi ei kuulanud terve tee, millest nad rääkisid. Mis minuga juhtunud on? Kus kohas mu mõttes küll kondavad viimasel ajal ja miks?
Võtsin end vaatluspraktikaks siiski kokku ja pärast seda tundsin, et olin liiga palju juba tänase päeva kohta teinud, mul hakkas halb ja ma oleks tahtnud lihtsalt pikali visata. Ma siiski ei teinud seda! Ehk oli see lihtsalt viimasel ajal regulaarseks saavast magamatusest ja nälg hakkas ka juba veidi näpistama.
Käisime siis veel kolmekesi mingis kahtlases vene-keldripoodi meenutavas pesupoes, kus M endale spordirinnahoidja ostis ja tiirutasime veel paaris kohas ning olingi jälle kodus. Parim tunne mu päevades on nendel hetkedel, kui ma astun tuppa ja saan aru, et olen seal üksi! Et pole seda riiukukke, kellega ma pean iga päev ´külma´ sõda pidama ja ma saan rahus oma raamatu avada ja oma elus rõõmu tunda. Ilmselt viimasel ajal ma tunnengi rõõmu ainult oma raamatutes elades. Sealne romantika ja headus on kõik nii loomulik, mitte nii nagu päris elus. Ja kurjad saavad alati karistuse! Mitte nagu päris elus!
Kodus olles tegin endale sushit ja lugesin oma raamatut, kuni tööle minemiseni. Ja siin ma nüüd istun ja sattusin mingile erilisele kirjutamislainele, et ´way too long´ postitus tuli. Aga selles on kindlasti midagi positiivset ka, ma lihtsalt pole seda veel välja ´figure´nud!

Meeleheide?

Kas meeleheide on see, mis ajendab tegutsema? Või miks me teeme tihti mõtlematuid ja rumalaid tegevusi, endale aru andmata, enne kui midagi trastilist juhtub?
Mul on plaan ja ma tean, et see plaan ei ole hea ja ma ei tohiks seda ellu viia. See on midagi, mida ma pole kunagi varem oma elus teinud, aga ma olen meeleheitel ja see tundub nii kuradi joovastavalt hiilgav. Ma tahan, et see plaan töötaks ja toimiks, aga ma ei ole kindel, kuidas ma seda teha saaksin, nii et kõik oleksid 'happy'd. Kas üldse on selline variant minu lool olemas, et kõik on rahul, saagu mis saab?
On jäänud loetud tunnid ja siis saan ma teada, kas ma olen valmis seda sammu täna astuma ja mis samm see on ning mida sellest arvavad inimesed, kes sellega seotud on või seotud saavad olema? Kes on tugev ja jääb ellu, kes nõrk ja murdub!? Kui nõrgaks osutun ainult mina, mida ma siis teen? Kuidas ma end taas kokku korjan ja mida ma üldse siis tunda tahan ja tundma pean? Mu pea lõhkeb juba, ma olen liiga palju sellele mõelnud...
Kui vaid KEEGI anonüümne suudaks vastused andma mu küsimustele, mida ma isegi valjult küsida ei julge??!!!!

Raamatusse

Meeletu, ma ei suuda keskenduda, olen täielikult oma hinge taaskord raamatutele müünud või oleks õigem öelda..pärandanud?
Koolis istudes on mu ainuke mõte, et pääseks ma juba koju, see on mu ainuke huvi. Ma ei taha ega suuda mitte millegagi tegeleda, see oleks justkui mu söök ja mu jook ja mu uni.
Ma isegi ei tea, miks see nii on, et mõni raamat mind nii köidab, et mu elu konkreetselt seisma jääb selle tõttu. See kõik viib mind tagasi minevikku! Kuidas enne oli, aga nüüd on teisiti. Miks, kuidas midagi juhtub ja miks ma sellised valikud olen oma elus teinud. See paneb mind nii palju mõtlema, et ma tahaks ainult lugeda ja kirjutada. Raske on siiski sõnu õigesti ritta seada, sest ma ei suuda meenutada, millal ma midagi kirega tegin. Noo mitte päris muidugi, sest mul on kirg mu eriala vastu, ´at least kinda´. Ma soovin siiski, et ma tunneks rohkem nii. Ma soovin, et ma kirjutaks rohkem. Ma soovin, et ma loeksin veel rohkem. Kuigi isegi tööl olles, veedan ma oma aja lugedes. See on võrratu, kuidas saab keegi nii lummav olla. Ja see kõik... see kõik paneb mind alati lootma, et see on võimalik. Et see pole vaid kirjutatu must valgelt, vaid see on reaalselt olemas. Ükskõik kui imelik või paranormaalne see ka pole, mis seal kirjas on, see kõik on siiski olemas. Ma armastan seda tunnet. Ma tahaks sellest koguaeg kinni hoida. Ma vajan seda, et elada, et hingata. Andke palun mulle veel seda!!
Mu laused on liiga kummalised, ma ei oska enam kirjutada... kuigi ma tunnen, et mu kirjutatus on alati mu hing sees. Kas see hing on parajasti kurb või on ta rõõmus, aga minu jaoks on see olemas.

Seega..kui jõuda selleni, mida ma hetkel loen, siis see on ilmselgelt romaan, mu vaieldamatu lemmik, aga ma ei julge kellelegi sellest rääkida, et ma seda loen. Ma ei tea miks, ma kardan, et mind vaadatakse viltu selle peale. Kuid see on nii sügavamõtteline, nii põnevust tekitav, kuid samas õõvastav.. liiga kaasahaarav. Ja kohati igatsust tekitav. See viib mu mõtted koguaeg puutumatusele ja kirele...
Ma soovin mõnikord, et mu elus oleks asjad teisiti, aga turvatunne on see, mis mind kammitseb ja millele ma kuuletun. Mu 'self concious' sunnib mind oma rada käima ja praegu on ainuke lohutus mulle mu raamat.
Kõik on ju iseenesest korras, aga midagi on ALATI puudu!!!