I am just so f-ing dumb :(
Ma lootsin nii väga, et millalgi hakkab ikka asi kergemaks minema ja ma olen nüüd tugev/tugevam. Aga ma pole ju, või olen? Ma küll ei nuta hüsteeriliselt, ma ei nuta enam peaaegu üldse kui aus olla, mitte millegi pärast ei nuta enam. Keegi oleks nagu kraanid kinni keeranud. Aga mu sisikond oleks nagu miljoniks tükiks. Ma tahaks lihtsalt pikali visata ja lasta soolikatel minust välja voolata. Ma olen liikumisvõimetu nüüd juba nii-või-naa. Emotsionaalsel tasandis muidugi.
Ühesõnaga, on juba kaks nädalat olnud selline tuim olla, või on see juba isegi kauem? Igatahes, olen suutnud kudagi eriti neutraalseks jääda, vahepeal küll ärritun nii kohutavalt, et oleksin valmis kellegi 'knock'i lööma, aga pole kedagi parajasti ees siis ilmselt. Ma ei tea, kus ma üldse elanud olen vahepeal ja ilmselt hingitsen veel pikka aega kusagil piiride vahel, aga nüüd on see tehtud. Ma ei tea isegi, kust ma selle jõu võtsin, aga oleksin pidanud seda juba eile õhtul/öösel tegelikult tegema. Täna läks see kõik ise kuidagi... Ja valus ja raske on, aga ma tean, et lõpuks on ta õnnelik, on nii tema kui ka ta 'ex' ja tulevikus ehk ka mina ja minu tulevik?! Loota ju võib? Aga lootus on lollide lohutus!
Ma kardan kõige rohkem, et ma murdun ikkagi varem või hiljem ja ma ei oska seda kuidagi takistada. Ma tean, et minu nõrkus on minu tugevus. Ehk siis, kuna mu enesehinnang on madalam kui muru hetkel, siis ma lasen kõigel juhtuda, mis vähegi juhtub. Põhimõtteliselt võib öelda, et mind väntsutatakse nii kuidas kellelegi meeldib ja ma olen lihtsalt ootusärevil, et NÜÜD on küll kõik teisiti. Sittagi!!! Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Ma loll ei õpi ei enda, ega ka teiste omadest. Aga eile ütles mulle üks tuttav (ta oli küll purjus ja ma pole kindel palju sel tõepõhja all on), aga ta ütles, et tunneb mind juba väga kaua ja usub minusse, et ma olen iseseisev ja saan kõigega hakkama. Et ma olen tugev! Olen või?? Jah! Ma olen, ma olen raisk kõige tugevam, kõige kuradima tugevam olen!!! Ja kui sa tropp kavatsed veel tulla ja mind emotsionaalselt tappa, siis... Ahh, keda ma lollitan, ma võin ju mõelda, et olen tugev, aga tegelikult..? Samas, kusagilt pean ma ju alustama! Ja nii ma siis istusin seal, lollakal sõbrapäeval, 'protestis', ja pisarad hakkasid jälle voolama, aga suutsin need suhteliselt kohe tagasi suruda, sest pean seda viimasel ajal palju tegema ja see on hea. Ülihea trenn!
Eilne õhtu lõppes ikka katastroofiliselt selles mõttes, nagu juba hakkab harjumuseks saama, kui viibin temaga ühes seltskonnas. Aga parem, kui ma selle unustan ja seda isegi siia ei kirjuta...
