Appi, kui raske mul on tööl olla, pisarad tahavad vägisi tulla ja mu süda on nii valus, et ma tahaks lihtsalt kokku kukkuda. :( Appi, ma pole nii ammu end nii närgana tundnud. Ma tean, et eilne öö oli katastroof, ma tean, et ma ei saanud magada ja kõik see, mis ma unes nägin, oli tõsi. Ma tean, et on! See on kohutav. Ma olen praegu nii vihane, et tahaks maha lüüa midagi... Kui kohutav! Ma tunnen end nii halvasti. Ma soovin nii kohutavalt väga kogu südamest, et mul oleks mälukaotus tema koha pealt või siis, et ma suudaks teda vihata, üle kõige siin maailmas. Aga ma ei suuda. :( ma tunnen end siis nii üksikuna. Kuigi isegi kui ma ei vihka teda, ma tunnen end ikka üksikuna. :(
Ma ei suuda kellegagi rääkida. Ema käib iga päev pinda, et miks ma midagi ei räägi ja mis mul viga on. Aga ma ei saa talle midagi öelda, ma ei tohi! Ta ei tohi teada, kui nõrk ma olen! :( Miks ma ei suuda sama teha selle jobiga?? Miks ma talle koguaeg pean näitama, kui nõrk ma tänu talle olen? Miks ma ei suuda ka tema eest oma sitasid tundeid varjata. Äkki kui ma iga päev mõtleks, et ma vihkan teda, äkki ma siis suudan?? Ma kahtlen.. :( ta on mulle põlastusväärne praegu, ma tean mida ta kõik teinud on, aga ta eitab kõike, või mis veel parem, ta isegi ei eita, ta lihtsalt ignoreerib täielikult, ei loe, ei vasta, ei mitte midagi... Ja mina nagu lollakas tõmblen. :( Miks ma ometi ei suuda lõpetada seda. Seda õudust! :( Ma tahaks nii väga, et ma ei tunneks teda, et ma poleks teda kunagi tundma saanud.. Ma oleksin palju õnnelikum siis praegu, kindlasti oleksin! Ma nean neid päevi, mil tegin valed otsused. Ma vihkan teda!
Miks ma küll ei suuda lõpetada seda?? :( Ma vihkan ennast, et ma ei suuda seda lõpetada! Ma ei suuda elada nii... Mida ma ometi tegema pean???? :'(
