Kahju, et mul inimestega alati nii halvasti läheb. Nagu ma tean nüüd, siis ma pole ainuke kellel sellest kahju on ja see teeb asja veelgi kurvemaks tegelikult.
Ma ei tea mitmes nädal see juba jookseb, kui ma tunnen end nii tühjana. Lihtsalt, mitte mingisugust elujõudu pole minus enam. Ja mis mind hirmutab, on see, et ma hakkan seda kohati isegi meeldivaks pidama. Mitte et mulle meeldiks mingi tühi vaim olla, kes ringi hõljub ja keda keegi kunagi ei märka vaid pigem see, et ma hakkan nii leppima selle tundega juba. Koguaeg on ju peaaegu nii ja ehk oleks aeg leida see koht, kuhu ma kuulun. Kas see tähendab siis, et see koht on mitte kusagil, sest ma olen nii tühi... Ma sooviks nii väga, et midagi head juhutuks kah vahepeal mu elus. Ma üritan nii väga kõigest hingest hea olla teistega, isegi kui nemad minuga mitte. Ma üritan nii väga koguaeg uut lehekülge keerata, aga midagi käsib minus endiselt lugeda seda viimast lauset sellel leheküljel. Ma lohtsalt toppan, mu elu lihtsalt seisab...
Mis see küll oleks, mis täidaks mu hinge jälle millegagi, et ma midagi tunneksin? Võibolla aeg iseendale, ei aga koguaeg on mu aeg mulle endale ju. Äkki siis mõni paik, kuhu mitte keegi mind iial ei vii, mõni reis või paik, kus ma üksi julgeks olla. Ehk ma suudan seda teha? Kuidas alustada? Millest alustada?
