Meeletu, ma ei suuda keskenduda, olen täielikult oma hinge taaskord raamatutele müünud või oleks õigem öelda..pärandanud?
Koolis istudes on mu ainuke mõte, et pääseks ma juba koju, see on mu ainuke huvi. Ma ei taha ega suuda mitte millegagi tegeleda, see oleks justkui mu söök ja mu jook ja mu uni.
Ma isegi ei tea, miks see nii on, et mõni raamat mind nii köidab, et mu elu konkreetselt seisma jääb selle tõttu. See kõik viib mind tagasi minevikku! Kuidas enne oli, aga nüüd on teisiti. Miks, kuidas midagi juhtub ja miks ma sellised valikud olen oma elus teinud. See paneb mind nii palju mõtlema, et ma tahaks ainult lugeda ja kirjutada. Raske on siiski sõnu õigesti ritta seada, sest ma ei suuda meenutada, millal ma midagi kirega tegin. Noo mitte päris muidugi, sest mul on kirg mu eriala vastu, ´at least kinda´. Ma soovin siiski, et ma tunneks rohkem nii. Ma soovin, et ma kirjutaks rohkem. Ma soovin, et ma loeksin veel rohkem. Kuigi isegi tööl olles, veedan ma oma aja lugedes. See on võrratu, kuidas saab keegi nii lummav olla. Ja see kõik... see kõik paneb mind alati lootma, et see on võimalik. Et see pole vaid kirjutatu must valgelt, vaid see on reaalselt olemas. Ükskõik kui imelik või paranormaalne see ka pole, mis seal kirjas on, see kõik on siiski olemas. Ma armastan seda tunnet. Ma tahaks sellest koguaeg kinni hoida. Ma vajan seda, et elada, et hingata. Andke palun mulle veel seda!!
Mu laused on liiga kummalised, ma ei oska enam kirjutada... kuigi ma tunnen, et mu kirjutatus on alati mu hing sees. Kas see hing on parajasti kurb või on ta rõõmus, aga minu jaoks on see olemas.
Seega..kui jõuda selleni, mida ma hetkel loen, siis see on ilmselgelt romaan, mu vaieldamatu lemmik, aga ma ei julge kellelegi sellest rääkida, et ma seda loen. Ma ei tea miks, ma kardan, et mind vaadatakse viltu selle peale. Kuid see on nii sügavamõtteline, nii põnevust tekitav, kuid samas õõvastav.. liiga kaasahaarav. Ja kohati igatsust tekitav. See viib mu mõtted koguaeg puutumatusele ja kirele...
Ma soovin mõnikord, et mu elus oleks asjad teisiti, aga turvatunne on see, mis mind kammitseb ja millele ma kuuletun. Mu 'self concious' sunnib mind oma rada käima ja praegu on ainuke lohutus mulle mu raamat.
Kõik on ju iseenesest korras, aga midagi on ALATI puudu!!!
